Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.Crowdestate Collateral Agent OÜ (hageja, tagatisagent) esitas 2. augustil 2023 Tartu Maakohtule hagiavalduse Herni Soosaare (kostja) vastu hagi käenduslepingu alusel põhivõla 175 000 eurot ja viivise väljamõistmiseks. Viivis põhivõlalt oli hagiavalduse esitamise päeva seisuga 49 350 eurot ja edasiulatuv viivis 0,15% päevas põhivõla tasumata osalt kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmis USL Invest OÜ (põhivõlgnik) 2019. aasta juulis järgnevad lepingud: -
-
Crowdestate OÜ-ga (praegune ärinimi Crowdestate Holding OÜ) ühisinvesteeringute internetiplatvormi kasutamise koostöölepingu (edaspidi: koostööleping), mille alusel sai põhivõlgnik võimaluse kaasata portaali www.crowdestate.eu (edaspidi: portaal) kaudu laenuraha portaali vahendusel varasemalt võetud laenu refinantseerimiseks ja täiendavaks käibekapitali finantseerimiseks; Hageja ning portaali investoritega kolmepoolsed laenulepingud (laenuleping), mille alusel laenasid investorid põhivõlgnikule kokku 350 000 eurot intressimääraga 15% aastas. Põhivõlgnik kohustus tagastama laenu ja tasuma intressi igakuiste osamaksetega selliselt, et kogu laenusumma oleks tagastatud hiljemalt 31. juulil 2020. Kokku sõlmiti 1240 laenulepingut (laenuandjate nimekiri ja iga laenuandja poolt laenatud rahasumma on hagi lisas nr 3).
Crowdestate Holding OÜ aitas koostöölepingu alusel põhivõlgnikku laenuraha kaasamisel, korraldades selleks portaali investoritega laenulepingute sõlmimise ning kogudes laenulepingute alusel kokku 350 000 eurot. Põhivõlgnik tegi portaali investoritele pakkumuse sõlmida põhivõlgnikuga laenulepingud põhivõlgniku pakutud põhitingimustel. Pakkumuse tegemiseks allkirjastas põhivõlgnik 26. juulil 2019 Crowdestate’i laenulepingute tüüpvormi ehk laenulepingu. Põhivõlgniku pakkumuse aktsepteerinud investorite, hageja ning põhivõlgniku vahel sõlmiti laenulepingud ühise laenu sihtotstarbe ja ühise tagatisega. Laenulepingud sõlmiti tüüpvormil (hagi lisa 2) ning identsetel üldtingimustel (sh kõrvalkohustused, maksegraafik, sanktsioonid, ülesütlemine jms). Ainsaks erisuseks laenulepingutes on konkreetse investori andmed ning laenusumma, millises ulatuses vastav investor soovis põhivõlgnikule laenu anda. Põhivõlgnikuga sõlmiti laenulepingud kogusummas 350 000 eurot. Laenusumma 350 000 eurot maksti põhivõlgnikule välja selliselt, et 224 453,33 euro ulatuses tasuti laenusumma arvelt põhivõlgniku varasem (2018. a) laen ning 125 546,67 eurot maksti välja põhivõlgniku pangakontole. Hageja kui tagatisagendi ülesandeks on korraldada vajadusel põhivõlgnikult võlgade sissenõudmine ja realiseerida laenutagatis. Vastavalt laenulepingu punktidele 9.1-9.3 kohustub põhivõlgnik tasuma hagejale rahasumma, mis on võrdne laenulepingutest tulenevate
põhivõlgniku rahaliste kohustuste summaga laenuandjate ees (aluskohustus) ja mida lepingus on nimetatud paralleelkohustuseks. Paralleelkohustus muutub hageja ees sissenõutavaks ning tuleb hagejale täita samal ajal, mil muutub sissenõutavaks vastav aluskohustus. Hageja ning laenuandjad on laenulepingutest tulenevate võlgniku rahaliste kohustuste osas solidaarvõlausaldajad võlaõigusseaduse (VÕS) § 73 lg 1 mõttes. Hageja võib solidaarvõlausaldajana nõuda põhivõlgnikult laenulepingute alusel paralleelkohustuse täitmist iseseisvalt enda nimel ja vastava kohustuse peab põhivõlgnik täitma hagejale. Põhivõlgnikult sisse nõutud summad kantakse üle laenuandjatele. Kostja võttis 30. juulil 2019 allkirjastatud käenduslepinguga kohustuse vastutada hageja ees laenulepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste eest 175 000 euro ulatuses. Seejuures võttis kostja käenduslepingu p 4.2.5 alusel kohustuse vastutada ka põhivõlgniku selliste kohustuste eest, mille on põhivõlgnik võtnud laenulepingust tulenevate kohustuste asendamise eesmärgil, sh juhul kui põhivõlgnik tunnistab laenulepingust tulenevaid kohustusi võlatunnistuse andmisega. Kuna põhivõlgnik laenu kokkulepitud tähtpäevaks (viimase osamakse tähtpäev 31. oktoober 2020) ei tagastanud, oli põhivõlgnik sattunud 2021. a suveks laenu tagastamisega tervikuna viivitusse. Põhivõlgnik soovis kohustuste täitmist jätkata uue maksegraafiku alusel. Põhivõlgnik sõlmis hagejaga 7. juulil 2021 notariaalse võlatunnistuse, milles tunnistas, et võlgneb laenulepingute alusel hagejale 315 000 eurot ja võttis kohustuse tasuda hagejale võlg võlatunnistusele lisatud maksegraafiku alusel. Hageja ja kostja sõlmisid selguse huvides 7. juulil 2021 uue käenduslepingu, millega kostja võttis kohustuse isikliku käendusega tagada 7. juuli 2021 võlatunnistusest tulenevaid kohustusi. Põhivõlgnik ei täitnud nõuetekohaselt ka võlatunnistusest tulenevaid kohustusi. Põhivõlgnik tasus perioodil 29. juulist 2021 kuni 5. augustini 2022 kolmandate isikute vahendusel võlatunnistuse alusel 58 677 eurot. Hageja esitas 28. juulil 2022 põhivõlgniku suhtes kohtutäiturile täitmisavalduse. Täiteasja nr 084/2022/4262 raames ei ole aasta vältel põhivõlgnikult laekumisi toimunud ning põhivõlgnikul puudub kohtutäituri kinnitusel hageja nõude rahuldamiseks vajalik vara.
13.jaanuaril 2023 esitas hageja nõudekirjad käendajatele, s.o Magnus Urvale ja kostjale. Hageja nõudis vastavalt käenduslepingute p-le 5.1 käendajatelt kohustuste täitmist hiljemalt
26.jaanuariks 2023. Kumbki käendaja ei ole kohustust täitnud.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hagi on alusetu, kuna hagejal ei ole käendusega tagatud nõuet põhivõlgniku vastu. Hageja ja põhivõlgnik ei ole laenulepingut sõlminud ning hageja ei ole tõendanud põhivõlgnikule laenu andmist. Hageja ei ole laenulepingu ega laenu üleandmise kohta esitanud ühtegi tõendit. Hageja on hagiavalduses viidanud, et tal on „paralleelkohustusest“ tulenevad nõuded. Eesti õiguskord ei tunne sellist kohustuse liiki nagu paralleelkohustus. Tegemist võib olla võlatunnistuse iseloomuga lepingutingimusega. Kui isegi eeldada, et põhivõlgnik on laenulepingu alusel laenu saanud, siis on paralleelkohustuse kokkulepe tühine tüüptingimus, mida ei ole eraldi läbi räägitud. Võlatunnistuse sisaldumisel tüüptingimustes kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Seega on tüüptingimustes sisalduv võlatunnistus ehk nn paralleelkohustuse kokkulepe igal juhul tühine tüüptingimus, kuna see kahjustab lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades ebamõistlikult kostjat (hagi vastuses on kostja ekslikult märkinud, et tüüptingimus kahjustab hagejat). Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale
seaduse olulisest põhimõttest. Lisaks saab võlatunnistuse anda üksnes pärast kohustuse tekkimist ja sissenõutavaks muutumist ja mitte enne seda. Kostja käendus ei taga võlatunnistusest tulenevaid nõudeid. Käenduslepingu p 1 kohaselt vastutab kostja üksnes laenulepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste eest. Käendatava kohustuse all ei ole ühtegi viidet võlatunnistusele ning sellele, et kostja tagab ka vastavaid nõudeid. Kostja hinnangul on laenulepingust tulenevad nõuded käendaja vastu aegunud. Hageja esitatud laenulepingute kohaselt oli laenu tagastamise tähtajaks 31. juuli 2020. Seega muutus hageja laenulepingutest tulenev nõue kostja vastu sissenõutavaks 1. augustil 2020 ja aegus 31. juulil 2023. Hageja esitas hagi kostja vastu 2. augustil 2023. Kostja vaidleb vastu käenduslepingus kokku lepitud viivisemäärale 0, 15 % päevas (54 % aastas) põhivõlalt, mis on ebamõistlikult suur ja tühine tüüptingimus. Seega kohaldub seadusjärgne viivise määr.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja põhivõla 175 000 eurot, 2. augusti 2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 9701,72 eurot ja viivise alates 3. augustist 2023 kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhivõla 175 000 eurot tasumata osalt. Maakohus jättis hagi rahuldamata osas, mis ületab seadusjärgse viivise summat. Menetluskulud jättis maakohus 36% ulatuses hageja kanda ja 64% ulatuses kostja kanda. Maakohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Hageja on esitanud kostja vastu nõude, mis tuleneb kostja kui käendaja vastutusest põhivõlgniku kohustuse tagamisel (VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg 1). Võlausaldaja saab esitada käendaja vastu nõude, kui on täidetud kolm eeldust: eksisteerib kehtiv käendusleping, eksisteerib käendusega tagatav võlausaldaja nõue ja saabunud on käendusjuhtum ehk täidetud on eeldused, mille saabumise korral on käendaja kohustatud vastavalt käenduslepingule täitma põhivõlgniku kohustuse. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 7. juulil 2021 käenduslepingu (dtl 45-50). Tegemist on tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 lg 1 tähenduses. Käendusleping vastab VÕS § 143 lg-s 2 sätestatud nõudele, kuna selles on kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, milleks on 175 000 eurot. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et kostja käendus ei taga 7. juulil 2021 sõlmitud võlatunnistusest tulenevaid nõudeid. Käenduslepingu kohaselt on käendus antud arvestusega, et põhivõlgnik on sõlminud Crowdestate OÜ poolt peetava portaali www.crowdestate.eu kaudu 26. juulil 2019 käesoleva lepingu lisas 1 nimetatud laenuandjatega laenulepingud kokku 350 000 euro suuruse summa laenamiseks, Crowdestate OÜ ja põhivõlgnik sõlmisid
26.juulil 2019 ühisrahastuse platvormi kasutamise koostöölepingu ja et käendaja soovib tagada laenulepingust, koostöölepingust ja võlatunnistusest tulenevaid kohustusi isikliku käendusega. Käenduslepingu p 1 määratleb käendatava kohustuse. Käenduslepingu p 4 piiritleb käenduse ulatuse. Maakohus leidis, et käenduslepingu p-st 4.2.5 tuleneb üheselt, et kostja vastutab mh selliste põhivõlgniku kohustuste eest, mille põhivõlgnik on võtnud hageja ees laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise asendamise eesmärgil, mh kui põhivõlgnik on tunnistanud laenulepingust tulenevaid kohustusi võlatunnistuse andmisega. Käenduslepingu preambulasse on märgitud asjaolud, millega lepingut sõlmides on arvestatud. Seejuures ei ole lausest „Käendaja soovib tagada laenulepingust, koostöölepingust ja
võlatunnistusest tulenevaid laenusaaja kohustusi isikliku käendusega“ võimalik teisiti aru saada, kui et kostja vastutab mh selliste põhivõlgniku kohustuste eest, mille põhivõlgnik on võtnud võlatunnistusega.
7.juulil 2021 sõlmitud notariaalses võlatunnistuses (dtl 32-26) hageja ja põhivõlgnik kinnitavad, et põhivõlgnik on võtnud ühisrahastusportaali crowdestate.eu vahendusel eelnimetatud portaali investoritelt laenu (rahastuskampaania „USL Invest OÜ (II)“, laen muutus sissenõutavaks 31. oktoobril 2020 ning laenu üldtingimuste kohaselt võlgneb võlgnik hagejale paralleelkohustusena laenule vastava summa, s.o 315 000 eurot. Põhivõlgnik kinnitab, et võlgneb hagejale 315 000 eurot ning võtab endale kohustuse tasuda hagejale võlgnevus võlatunnistusele lisatud maksegraafiku alusel. Samuti andis põhivõlgnik nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele, kui hilineb võlatunnistuse lisas toodud mistahes osamakse tasumisega. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et käendusega tagatav võlausaldaja nõue on olemas. Hagiavalduse kohaselt ei täitnud põhivõlgnik nõuetekohaselt võlatunnistusest tulenevaid kohustusi. Põhivõlgnik tegi makseid maksegraafikus sätestatud tähtaegu oluliselt eirates ning kokkulepitust väiksemates summades. Põhivõlgnik tasus võlatunnistuse alusel perioodil 29. juuli 2021 kuni 5. august 2022 kokku 58 677 eurot. Hageja 28. juulil 2022 põhivõlgniku suhtes kohtutäiturile täitmisavalduse (dtl 56-58). Põhivõlgnikul puudub kohtutäituri kinnitusel hageja nõude rahuldamiseks vajalik vara (dtl 59). Kostja, olles samaaegselt põhivõlgniku juhatuse liige, ei ole nimetatud asjaoludele vastu vaielnud. Maakohus leidis, et käendusjuhtum on saabunud ehk täidetud on eeldused, mille saabumise korral on käendaja kohustatud vastavalt käenduslepingule täitma põhivõlgniku kohustuse. Hageja esitas kostjale nõudekirja, milles nõudis käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmist
13.jaanuaril 2023. Kostja sai nõudekirja kätte 16. jaanuaril 2023 (dtl 74-75). Seega oli kohustuse täitmise tähtaeg hiljemalt 26. jaanuaril 2023 (käenduslepingu p 5.1). Maakohus ei nõustunud kostjaga, et nõue on aegunud. 7. juulil 2021 sõlmitud käenduslepingu alusel on tagatud nõuded, mis tulenevad muu hulgas 7. juulil 2021 sõlmitud võlatunnistusest. Võlatunnistuse p 4.4 kohaselt muutub võlatunnistuse esemeks olev võlgnevus koheselt tervikuna sissenõutavaks, kui põhivõlgnik hilineb kas või ühe maksugraafikujärgse osamakse tasumisega. Põhivõlgnik tasus tähtaegselt vaid esimese osamakse (tähtpäev 31. juuli 2021; dtl 51). Kuna järgmist osamakset (tähtpäev 31. august 2021) põhivõlgnik enam tähtaegselt ei tasunud, muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks 1. septembril 2021. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega aeguksid hageja nõuded 31. augustil 2024. Hageja esitas kostja vastu hagi enne aegumistähtaja möödumist. Maakohus selgitas, et nõue ei ole aegunud ka siis, kui hageja esitaks nõude laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks. Laenulepingute järgi pidi põhivõlgnik tagastama laenu ja tasuma intressi alates 31. augustist 2019 kuni 31. juulini 2020 igakuiste maksetena (laenulepingu p 3.1; laenulepingu lisa 1). Perioodil 2019 august kuni detsember pidi põhivõlgnik tegema laenulepingute alusel makseid 59 820,83 eurot. Ülejäänud maksed 336 142,18 eurot jäid perioodi 2020 jaanuar kuni juuli. Seega oli tegemist korduvate kohustustega. TsÜS § 154 näeb ette, et korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Sellest järeldub, et 2020. a jooksul sissenõutavaks muutunud osamaksete (kokku 336 142,18 eurot) aegumistähtaeg hakkas kulgema 1. jaanuaril 2021 ning lõppes 31. detsembril 2023. Võttes arvesse, et käendaja vastutuse piirmäär on 175 000 eurot, ei oleks hageja nõue ka
laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks 175 000 eurot hagi esitamise seisuga aegunud. VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel võib tarbijalt nõuda seaduses sätestatud viivist. Maakohus nõustus kostjaga, et põhjendatud on nõuda temalt viivist üksnes VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati (otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4) ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, jättes olulises osas vastamata kostja vastuväidetele. Hageja esitatud laenuleping ei sisalda andmeid selle kohta, kellega see on sõlmitud. Laenu tagastamist saab nõuda üksnes laenuandja. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et põhivõlgniku pakkumusele on nõustumuse andnud investorid või et nad on laenu andmise tingimusi aktsepteerinud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et põhivõlgnik on ühisrahastusportaaliga kuidagi seotud. Hageja ei ole koostöölepingu sõlmimist ega kasutustingimustega nõustumist tõendanud. Hageja on ka ise selgitanud, et laenuandjaks olid 15. detsembri 2032 menetlusdokumendi lisas 2 toodud isikud. Hageja ei ole esitanud ühtegi õiguslikku alust, millest tulenevalt saab nõudeid esitada hageja. Isegi, kui kohus tuvastab laenulepingu sõlmimise, ei ole tõendatud laenu andmine. Raha ülekandmine ei tähenda laenulepingu sõlmimist. Hageja ei ole tõendanud põhivõlgnikule 350 000 euro ulatuses laenu andmist. Hageja tõenditest on näha üksnes seda, et 17. augustil 2018 kandis Crowdestate OÜ põhivõlgnikule 300 000 eurot ja 2. augustil 2019 125 546,67 eurot. Kuivõrd lepingulist suhet poolte vahel ei ole, siis alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud (TsÜS § 151 lg 1). Asjakohatud on hageja viited, et põhivõlgnik tunnistas 7. juulil 2021 notariaalse võlatunnistusega hageja ees võlgnevust 315 000 eurot. See ei mõjuta käendaja vastuväiteid hageja nõudele (VÕS § 149 lg 1 teine lause). Põhivõlgniku poolt nõude tunnustamine käendaja suhtes ei kehti. Kostja on toonud välja asjaolud, mis viitavad nõude puudumisele. Seega tuli hagejal, vaatamata väidetavale põhivõlgnikuga sõlmitud võlatunnistusele, tõendada kõik nõude aluseks olevad asjaolud, sh nõude olemasolu. Maakohus jättis nimetatud asjaolu täiesti tähelepanuta. Hageja ei ole tõendanud, et põhivõlgnik oleks laenupakkumuse allkirjastanud, mistõttu on alusetu väide, et ta aktsepteeris sellega laenulepingute punktides 9.1-9.3 sisalduvat regulatsiooni sh, et põhivõlgnik võlgneb laenulepingutest tulenevad rahalised kohustused paralleelkohustusena kostjale. Seadused ei näe ette paralleelkohustust ega selle tekkimist. Maakohus ei ole sellele kostja väitele vastanud. Kostja käendus ei taga võlatunnistusest tulenevaid nõudeid.
5.Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus tuvastas õigesti, et poolte vahel on kehtiv käendusleping. Kostja on võtnud käenduslepinguga mh kohustuse vastutada võlatunnistusest tulenevate põhivõlgniku kohustuste eest. Maakohus on õigesti leidnud, et nõue on olemas. Kuna kostja on käendanud
ka võlatunnistustest tulenevaid nõudeid, ei saa asuda seisukohale, et põhivõlgniku poolt võlgnevuse tunnistamine võlatunnistuses käendaja suhtes ei kehti. Põhivõlgnik on loobunud vastuväidetest ühisrahastusportaali crowdestate.eu vahendusel sõlmitud laenusuhte (ehk alusvõlasuhte) olemasolule (võlatunnistuse p 1.1.1), vastuväidetest laenusuhtest tuleneva võlgnevuse sissenõutavaks muutumise fakti ja hetke osas (võlatunnistuse p 1.1.2) ja laenusuhtest (ehk alusvõlasuhtest) tuleneva võlgnevuse olemasolu osas, hageja nõudeõiguse osas ja võlgnevuse suuruse osas (võlatunnistuse p-d 1.1.3 ja 1.2.1). Eelnevale vaatamata, on hageja oma 15. detsembri 2023 (dtl 93-96) ning 12. veebruari 2024 seisukohtades (dtl 15 027- 15 028) põhjalikult käsitlenud alusvõlasuhte tekkimist ja kehtivust ning hageja nõudeõigust koos viidetega asjakohastele tõenditele. Samuti on alusetud kostja väited hageja nõude aegumise kohta. Maakohus on õigesti tuvastanud, et põhivõlgnik ei ole võlatunnistusest tulenevaid kohustusi kohaselt täitnud ning sellega on käendusjuhtum saabunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult hagi rahuldanud ja otsuse muutmiseks puudub alus. Ringkonnakohus täiendab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda.
7.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust resolutsiooni p 3 osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi viivise, mis ületab seadusjärgse viivise summat, väljamõistmiseks. Ülejäänud osas on kostja maakohtu otsuse vaidlustanud.
8.Maakohus tuvastas, et põhivõlgnik ei ole täitnud võlatunnistusest tulenevat kohustust 315 000 eurot suuremas ulatuses kui 58 677 eurot, nõue on muutunud põhivõlgniku suhtes sissenõutavaks ning tema suhtes läbiviidav täitemenetlus on olnud edutu (otsuse p 6). Kostja ei ole neid asjaolusid vaidlustanud. Pooled vaidlevad käesolevas asjas selles, kas hagejal tagatisagendina on õigus nõuda kostjalt kui käendajalt kolmandate isikutega sõlmitud laenulepingutest tuleneva kohustuse täitmist. Kostja väidab, et hageja ei ole tõendanud laenulepingu sõlmimist hageja ja põhivõlgniku vahel, 7. juuli 2021 võlakirjast kohustusi kostjale kui käendajale ei tulene ning hagejal puudub nõue kostja vastu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, et käendaja vastu esitatava nõude eeldused on käesolevas asjas täidetud: olemas on kehtiv käendusleping ja käendusega tagatud võlausaldaja nõue ning saabunud käendusjuhtum, seega on käendaja kohustatud vastavalt käenduslepingule täitma põhivõlgniku kohustuse vastavalt käenduse ulatusele. Hageja nõue ei ole aegunud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks kõiki maakohtu seisukohti oma otsuses korrata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Põhjendatud on kostja väide, et maakohus ei ole võtnud seisukohta kostja kõikide maakohtu menetluses esitatud vastuväidete osas. Seetõttu täiendab ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
9.Asja materjalide kohaselt sõlmisid hageja, põhivõlgnik ning laenuandjad juulis 2019 tüüpvormi kasutades kolmepoolsed laenulepingud. Põhivõlgnikule andis ühisrahastusportaali
crowdestate.eu kaudu laenu kokku 1240 laenuandjat (nimekiri hagiavalduse lisa 3). Laenulepingute p 9.2 kohaselt kohustus laenusaaja tasuma hagejale kui tagatisagendile summa, mis on võrdne laenusaaja rahalise kohustusega laenuandja ees ja mida pooled nimetasid lepingus „aluskohustuseks“. Kohustust tagatisagendi ees nimetasid lepingupooled kokkuleppeliselt „paralleelkohustuseks“, leppides kokku, et laenuandja ja tagatisagent on laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste osas solidaarvõlausaldajad ja „paralleelkohustuse“ täitmist võib tagatisagent nõuda laenulepingu alusel laenusaajalt iseseisvalt enda nimel ning vastava kohustuse peab laenusaaja täitma tagatisagendile, st hagejale. Ringkonnakohus märgib, et kuigi Eesti õigusnormid mõistet „paralleelkohustus“ ei sätesta, on lepingu osapooled seaduse dispositiivsuse põhimõttest (VÕS § 5) tulenevalt vabad kokku leppima ka lepingus kasutatavates mõistetes. Laenulepingute p-st 9.2 nähtub selgelt, et lepingu pooled käsitlevad lepingus hagejat solidaarvõlausaldajana VÕS § 73 lg 1 mõttes ning on andnud hagejale õiguse nõuda põhivõlgnikult kohustuse täielikku täitmist võrdselt laenuandjatega. Hageja solidaarvõlausaldaja õigused tulenevad kolmepoolsetest laenulepingutest (VÕS § 3 p 1). Tegemist ei ole tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 1 mõttes, kuivõrd see ei kahjusta lepingu olemust, sisu , sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte huvisid arvestades teisi lepingupooli (laenuandja ja laenusaaja) ebamõistlikult. Vaidlusaluse tüüptingimusega ei ole teiste osapoolte lepingust tulenevad õigused ja kohustused tasakaalust oluliselt väljas. Paralleelkohustuse ulatus väheneb ulatuses, mille võrra on koheselt täidetud aluskohustus, st täidetud kohustust laenuandjale (lepingu p 9.3). Lepingus on sätestatud ka tagatisagendi poolt laenusaajalt või kolmandalt isikult saadud lepingujärgsete maksete laenuandjatele edastamise kord (lepingu p 9.5.3). Ka ei ole vaidlusaluse tüüptingimusega seaduse olulisest põhimõttest kõrvale kaldutud. Kohustuse täitmine ühele solidaarvõlausaldajale vabastab võlgniku kohustuse täitmisest teisele solidaarvõlausaldajale (VÕS § 73 lg 3). Võlgnik võib solidaarvõlausaldaja nõudele esitada üksnes vastuväiteid, mis tal on selle solidaarvõlausaldaja vastu. Seega ei ole õige kostja väide, et laenu tagastamist saab nõuda üksnes laenuandja, sest laenulepingu osapooled on leppinud kokku teisiti. Nõude esitamiseks ei pidanud hageja tõendama, et ta on ise andnud põhivõlgnikule laenu.
10.Põhivõlgnik ja hageja sõlmisid 7. juulil 2021 notariaalse võlatunnistuse 315 000 euro osas ja põhivõlgnik andis ka kohesele sundtäitmisele allumise nõusoleku. Seejuures kinnitas põhivõlgnik, et ta on võtnud ühisrahastusportaali crowdestate.eu vahendusel eelnimetatud portaali investoritelt laenu (Rahastuskampaania USL Invest OÜ (II). Ringkonnakohus ei nõustu kostja väidetega apellatsioonkaebuses, et kuivõrd põhivõlgniku poolt nõude tunnustamine võlatunnistuses tema suhtes ei kehti, tuleb hagejal tõendada kõik nõude aluseks olevad asjaolud. Riigikohus on selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Vastuväidetest loobumise tagajärjeks on see, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises (RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 16.4). Kuigi käendaja saab esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise ja tal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist
vastuväidetest loobus (VÕS § 149 lg 1), saab käendaja kasutada neid vastuväiteid ikkagi üksnes niikaua, kui need vastuväited põhivõlgnikul eksisteerivad (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne § 149, lk 776). Praegusel juhul on põhivõlgnik oma vastuväidetest 7. juuli 2021 deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobunud ning seetõttu ei saa ka käendaja neid vastuväiteid kasutada. Pooled sõlmisid 7. juulil 2021 käenduslepingu (digitaalallkirjastatud käendaja poolt kl 13.10 ja tagatisagendi poolt kl 13.44) põhivõlgniku poolt võlatunnistuse andmisega samal ajal (notar allkirjastas dokumendi kl 13.41). VÕS § 145 lg 4 eesmärgiks on käendaja vastutuse hilisema suurenemise ärahoidmine. Käenduslepingu preambulast nähtub võlatunnistuse sõlmimine summas 315 000 eurot ning käenduslepingu p-s 4.2.5. on kostja kohustunud vastutama põhivõlgniku kohustuste eest, kui põhivõlgnik on tunnistanud laenulepingust tulenevaid kohustusi võlatunnistuse andmisega, sõlminud tagatisagendi või laenuandjaga kompromissi või tunnistanud kohustusi mistahes muus vormis. Kostja vastutus ei ole pärast käenduslepingu sõlmimist põhivõlgniku tehtud tehingu tagajärjel suurenenud ja VÕS § 145 lg 4 ei kohaldu kostja suhtes.
11.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Menetluskulude suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.