Välja mõista Ilves Haldus OÜ-lt kasuks menetluskulud 7650 eurot.
Eesti Vabariigi (Transpordiameti kaudu)
5.Välja mõista Ilves Haldus OÜ-lt Eesti Vabariigi (Transpordiameti kaudu) kasuks viivis menetluskuludelt (7650 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
I HAGEJA NÕUE JA SEISUKOHAD
1.Hagiavalduse kohaselt avaldas kostja Riigihangete Registris 12.02.2020 riigihanke „Ajutiste välikäimlate rent ja hooldus“. Riigihanke tulemusel sõlmisid hageja ja kostja 24.04.2020 eraldiseisvad töövõtulepingud teenuse osutamiseks põhja ja lõuna piirkonnas 3 aastaks. Hageja peamiseks kohustuseks oli välikäimlateenuse osutamine ja kostja kohustuseks oli maksta hagejale selle eest tasu. 2021 novembris sai hageja meedia kaudu teada, et kostjal on kavas töövõtulepingud lõpetada. 30.11.2021 edastas kostja hagejale kaks ülesütlemisavaldust, millega ütles hagejaga sõlmitud töövõtulepingud üles. Kuna kostjal puudus õigus töövõtulepingud VÕS § 322 lg 1 alusel üles öelda, siis tuleb lugeda, et kostja soovis töövõtulepinguid üles öelda VÕS § 655 alusel. Kostja pidi ülesütlemisavalduste edastamise seisuga tasuma Põhja ja Lõuna töövõtulepingute eest igakuiselt kokku 40 153,31 eurot. Kokku on kostja jätnud hagejale tasumata 642 452,96 eurot. Hageja arvestab sellest maha kokku hoitud kulutused (31 878 rulli WC paberit hinnaga 3825,36 eurot ja 10 626 keemiapatja hinnaga 1952,68 eurot) Hagejal ei ole võimalik kostja ülesütlemise tõttu teenida sellist tulu, mida hagejal ei oleks muidu olnud võimalik teenida. Seega on hageja nõue kostja vastu VÕS § 655 lg 1 alusel 636 674,92 eurot (642 452,96 - 3825,36 - 1952,68).
2.Kui lepingute näol peaks tegemist olema üürilepingutega, siis on kostja need sõlminud oma majandus- ja kutsetegevuses ning kostjal puudus õigus lepingud VÕS § 322 lg 1 alusel üles öelda. Kostja on lepingud sõlminud avalike ülesannete täitmise eesmärgil. Avalike ülesannete täitmine on kostja majandus- ja kutsetegevus. Kostja poolt avalike ülesannete täitmine tuleks lugeda tema majandus- ja kutsetegevuseks (RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 13). Kutsetegevuses tegutsemiseks ei loeta ainult sellist tegevust, mis on kutseseaduses loetletud. Täiendavalt on Riigikohus 3-4-1-3-17 p 22 selgitanud, et erakonna või selle nimekirja kuuluva kandidaadi ja üksikkandidaadi poliitilist tegevust tuleb käsitleda majandus- ja kutsetegevusena. Kuna kostja sõlmis hagejaga lepingud oma majandus- ja kutsetegevuses, siis ei ole tal neid võimalik VÕS § 322 alusel üles öelda isegi juhul, kui eeldada, et tegemist on üürilepingutega. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja tasu 636 674,92 eurot ja alternatiivselt tuvastada, et kostja 30.11.2021 ülesütlemisavaldused on tagajärjetud. Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis summalt 636 674,92 eurot määras 0,2% päevas alates hagi kohtule esitamise päevast kuni kohtuotsuse tegemise hetkeni kindla summana ning sealt edasi määras 0,2% päevas kuni nõude täieliku rahuldamiseni ja alternatiivselt VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 toodud määras.
II KOSTJA VASTUS
3.Kostja vaidleb hagile vastu. Lepingud vastavad sisult VÕS § 271 sätestatud üürilepingu mõistele. Käimlate puhastamise ja hooldamise kohustuse näol oli tegemist üürileandja põhikohustusega ehk korrashoiukohustusega VÕS § 276 lg 1 mõistes. Üürileping ei muutu töövõtulepinguks ka juhul, kui see sisaldab töövõtulepingule omaseid kõrvalkohustusi. Käibes esineb mitmeid lepinguid, mille raames kohustub üürileandja asja kasutusse andmisele lisaks
osutama veel ka kokku lepituid teenuseid Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et kostjal puudus õigus lepingud VÕS § 322 lg 1 alusel üles öelda. Hageja viidatud Riigikohtu lahend 31-1-4-08 p 13 ei ole asjakohane, kuna asjaolud erinevad oluliselt käesolevast asjast. Sõlmitud lepingud ei täida kostja põhimääruses nimetatud eesmärki. Välikäimlate olemasolu ei piira või võta ära võimalust autodel tee ääres peatuda. Samuti asuvad teede ääres jätkuvalt erinevad toitlustusasutused, tanklad jne, kus on võimalik teha peatus ning kasutada sealseid käimlaid. Välikäimlate tagamine teede ääres ei ole riigi ülesanne. Kostjat ei saa pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevusse kuuluval eesmärgil VÕS § 322 lg 1 I lause mõistes. Välikäimlate olemasolu ei nõua kostjalt ei põhimäärus, ehitusseadustik, liiklusseadus ega ka nende alusel kehtestatud määrused.
4.Välikäimlate paigaldamisega loob kostja riigiteedel liiklevatele isikutele, kes läbivad pikki vahemaid, mugavuse. Kutseseaduse § 3 punkti 2 järgi on kutse kvalifikatsioon, mis saadakse kutseeksami sooritamisel ja mille tase on määratud asjakohases kutsestandardis. Kostjal see puudub. Kuivõrd tegemist on üürilepingutega ja kostja on üürilepingud VÕS § 322 lg 1 alusel kehtivalt üles öelnud, ei ole hagejal kostja vastu VÕS § 322 lg 1 II lausest tulenevalt mistahes rahalisi nõudeid. VÕS § 322 lg 1 eesmärk ei ole kaitsta üksnes tarbijaid, vastasel juhul oleks norm niimoodi ka sõnastatud (nt tarbijamüügileping). Isegi juhul, kui VÕS § 322 ei oleks käesoleval juhul kohaldatav, on lepingud üles öeldud kehtivalt, kuivõrd kostjal oli nende lõpetamiseks mõjuv põhjus (VÕS § 313). VÕS § 313 lg-s 1 sätestatud mõjuv põhjus võib tuleneda mh üürnikust endast ning seejuures tuleb kaaluda mõlema poole huve. Olulist avalikku huvi ja soovi kokku hoida vahendeid, et need suunata näiteks õpetajate, päästjate palkadeks, sotsiaalvaldkonda jms, tuleb pidada mõjuvaks põhjuseks VÕS § 313 lg 1 tähenduses. Hageja tasuarvutuse näol on tegemist täielikult meelevaldselt esitatud numbritega. Riiklikult tunnustatud majanduseksperdi A. J./Oasis Capital OÜ 07.03.2022 esitatud ekspertarvamuses on välja toodud, et saamata jäänud tulu (kahju) on vahemikus 33 100 - 66 200 eurot.
III KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus, selgitanud välja menetlusosaliste seisukohad, tutvunud tsiviilasja materjalidega ning hinnanud asjas kogutud tõendeid, leiab et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja on esitanud tuvastusnõude alternatiivse nõudena juhuks, kui kohus jätab rahalise nõude rahuldamata. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et selline nõue tuleb jätta läbi vaatamata. Riigikohus on leidnud, et kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi näol tegemist sama hagiga samade poolte vahel. Kui hageja on niisuguse tuvastusnõude esitanud ja kohus on selle menetlusse võtnud, peab kohus jätma selle nõude TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata (RKTKo 2-17-13391 p 23). Kohtu hinnangul tuleb praeguses asjas rahalise nõude rahuldamiseks nagunii tuvastada lepingu ülesütlemise tühisus ning selline tuvastusnõue ei anna hagejale midagi enamat rahalise nõude rahuldamisest. Hageja ei ole ka välja toonud, milles seisneks tema eraldiseisev õigustatud huvi ülesütlemiste tühisuse tuvastamisel rahalise nõude rahuldamata jätmisel. Järelikult tuleb hageja nõue, tuvastada 30.11.2021 ülesütlemisavalduste tagajärjetus jätta TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.
6.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja on esitanud rahalise nõude ainult töövõtulepingute järgse tasu saamiseks ja juhuks, kui kohus leiab, et tegemist on üürilepingutega, siis ainult tuvastusnõude. Hageja on juba algselt esitanud oma selgelt väljendatud rahalise nõude. Hagi ese TsMS § 363 lg 1 p 1 tähenduses ei ole nõude nimetus, vaid konkreetne hüve (praegusel juhul rahasumma), mille väljamõistmist hageja kostjalt hagi rahuldamise korral soovib. Nõude nimetus (nt kahju hüvitamine) või tuginemine konkreetsele õigusnormile on sisuliselt nõude õiguslik põhjendus, mis ei ole kohtule siduv ja ei kitsenda hagi eset. TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi kohaldab õigust kohus, mistõttu ei
ole kohus rahalise nõude rahuldamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega ja võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel (RKTKo 2-184181 p 11). Kohus on eeltoodut kostjale selgitanud ka kohtuistungil. Vaidlust ei ole selle üle, et pooled sõlmisid 24.04.2020 kaks lepingut (Põhja ja Lõuna piirkond) tähtajaga 3 aastat.
7.Pooled on eri meelt selles osas, kuidas lepinguis kvalifitseerida. Hageja väitel on tegemist töövõtulepingutega ja kostja arvates üürilepingutega. Kohus on 14.07.2023 pooltele selgitanud, et poolte vaheline õigussuhe on kvalifitseeritav üürisuhtena VÕS § 271 mõistes. Lepingute p 1 ja lisade 1 tehnilise kirjelduse p 1.1. järgi on lepingu esemeks välikäimlate rent. Hageja andis kostja kasutusse välikäimlad ning kostja kohutuseks oli nende ees tasuda. Kostja ei võtnud välikäimlaid kasutusse tulu teenimise eesmärgil ehk koos õigusega korrapärase majandamise reeglite järgi saadavale viljale. Järelikult oli tegemist tähtajaliste vallasasjade üürilepingutega. Kui lisaks üürnikule asjade üürile andmisele osutab üürileandja talle ka teatavaid teenuseid, mida nende sisu tõttu saab objektiivselt pidada asja üürile andmise põhiteenusega võrreldes lahutamatuks, mitte kõrvaliseks, siis on nad käsitatavad ühe tehinguna. Antud juhul see nii ka on, st. et lisaks välikäimlate üürilendamisele üüriesemele teenuse osutamine (välikäimlate hooldus, lepingute p 4.4.1.) ei viita töövõtulepingule ja selliseid kulusid on asja kasutamisega seotud kuluks VÕS § 292 lg 1 tähenduses.
8.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegutses lepinguid sõlmides oma majandustegevuse raames ning ülesütlemise formaalsete eelduste üle, st. kostja saatis hagejale 30.11.2021 üürilepingute (Põhja – ja Lõuna piirkond) ülesütlemisavaldused, mille kohaselt ütleb kostja lepingud üles VÕS § 322 lg 1 alusel, pärast 30-päevase tähtaja möödumist ning hageja on ülesütlemisavaldused kätte saanud. Pooled vaidlevad ülesütlemise materiaalsete ja õiguslike eelduste üle. Hageja väitel ei olnud lepingute ülesütlemine kehtiv. Seda põhjusel, et kostja sõlmis lepingud oma majandus- ja kutsetegevuses, mis välistab lepingute ülesütlemise VÕS § 322 lg 1 alusel. Kostja leiab, et teda ei saa teda pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevusse kuuluval eesmärgil VÕS § 322 lg 1 esimese lause mõistes. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et lepingute sõlmimine avalike ülesannete täitmiseks ei viita majandus- ja kutsetegevusele. Selline hageja seisukoht on väär. Samuti nõustub kohus kostja seisukohaga, et hageja viidatud Riigikohtu lahend 3-4-1-3-17 ei ole asjakohane. Viidatud lahendis on märgitud, et RekS § 2 lg 2 p 4 tähenduses tuleb käsitada majandus- ja kutsetegevusena ka füüsilisest isikust kandidaadi poliitilist tegevust, mis aga ei viita sellele, et riigiameti (avalikõiguslik juriidiline isik) tegevust avalike ülesannete täitmisel saaks sarnaselt lugeda viimase majandus- või kutsetegevuseks.
9.Kostja on õigesti viidanud majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MSÜS) § 3 lg 1, mille kohaselt on majandustegevus iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise eesmärgiga ja püsiv tegevus, mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud. Järelikult iseloomustab majandus- või kutsetegevust eelkõige tulu teenimise eesmärk. Õige on ka kostja poolt avalik õigusliku juriidilise isiku tegevuse eristamine sotsiaalsetel või tulu saamise eesmärgil. Avaliku võimu teostamine ja eranditult sotsiaalse ülesande täitmine ei ole majanduslik tulutoov tegevus. Euroopa Kohus on leidnud, et mõiste „majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik” viitab „igale füüsilisele või juriidilisele isikule”, kes tegeleb tasustatava tegevusega, ega välista selle kohaldamisalast üldhuviteenust osutavaid üksusi ega avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid (Euroopa Kohtu 3.10.2013 otsus kohtuasjas C-59/12 p 32). Majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku mõiste tuleb määratleda funktsionaalse mõistena, mida iseloomustab kaubandustegevusega tegelemine, ja seda olenemata üksuse õiguslikust vormist ja tema ülesannetest. Selline määratlus hõlmab ka üldhuviteenuseid osutavad avalik-õiguslikud üksused, kes võivad tegeleda majanduslikku laadi ja tulunduslike tegevustega (Euroopa Kohtu kohtujuristi 4.07.2013 ettepanek kohtuasjas C-59/12 p 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
10.Transpordiamet täidab avalikke ülesandeid ning ei tegele majanduslikult tulutoova tegevusega, millest tulenevalt ei saa Transpordiametit käsitleda majandus- või kutsetegevuses
tegutseva isikuna. Käesoleva asja kontekstis täpsemalt märkides, ei saa Transpordiamet välikäimlate kasutamise eest mingit tasu, mis kuuluks seetõttu majandustegevuse mõiste alla. Siit tulenevalt ei oma tähtsust ka poolte väited, mis puudutavad kutsetegevust, sh. viited kutseseadusele ning hageja viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-4-08 p
13.Karistus- ja tsiviilõiguse valdkonnad on oma sisult ja eesmärgilt erinevad ning nagu otsuse p-st 9 tuleneb, ei ole tsiviilõiguse valdkonnas mitte igasugune riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, sh. lepingute sõlmimine automaatselt käsitletav majandus- või kutsetegevusena. Kuna Transpordiamet üürnikuna ei sõlminud vallasasjade tähtajalist üürilepingut oma majandus- või kutsetegevusse kuuluval eesmärgil, siis oli tal õigus üürilepingud üles öelda VÕS § 322 lg 1 alusel, mille tulemusel lõppesid lepingud ülesütlemisega 30.12.2021. VÕS § 322 lg 1 alusel on välistatud ülesütlemisega tekitatud kahju hüvitamine hagejale.
11.Kohus nõustub kostjaga, et üürilepingu ülesütlemise aluseks mõjuval põhjusel saab olla ka VÕS § 313 lg 1. VÕS § 313 lg 1 järgi võib üürilepingu erakorralisel ülesütlemisel olla mõjuvaks põhjuseks erakorraline, s.o poolte jaoks ettenägematu asjaolu, mille tõttu poolte huvisid kaaludes saab eeldada, et lepingu täitmine on muutunud ühe või teise poole jaoks võimatuks. Samas ei ole selle sätte alusel välistatud õigus üürileping ennetähtaegselt üles öelda ka siis, kui ülesütlemise vajadus on tingitud ülesütlemist taotlevast lepingupoolest tulenevatest asjaoludest (RKTKo 3-2-1-84-10 p 12). Kostja on välja toonud, sh. kohtuistungil, et ülesütlemise põhjuseks olid riigieelarvelised küsimused. Hageja on väitnud, sh. ka kohtuistungil, et 2021 sügisel hakkas ajakirjanduses levima info, et riigil on vaja raha kokku hoida. Asjaolu, et 2020 aastal kuni käesoleva ajani esineb majanduslangus, riigisektori eelarve ei ole tasakaalus ja esineb eelarvepuudujääk, on üldtuntud. Informatsiooni edastavad perioodiliselt erinevad meediakanalid ja asutused (nt. eelarvenõukogu1). Sellises olukorras on riigisektori kokkuhoiuvajadus arusaadav ja põhjendatud.
12.Kohtu hinnangul saab majanduse madalseis ja riigi (üürniku) halb majanduslik olukord, mis toob kaasa vajaduse kulusid kokku hoida, olla mõjuvaks põhjuseks, mis annab üürnikule aluse üürilepingu ülesütlemiseks. Lisaks ei ole lepingute eesmärgiks olulise ja hädavajaliku teenuse pakkumine, mis õigustaks vajadust ja üürileandja huvi lepingute täitmist jätkata kuni tähtaja lõpuni. Kohut hinnangul prevaleerib antud juhul riigi (üürniku) vahendite kokkuhoiu vajadus hageja (üürileandja) huvi ees lepingute jätkamise vastu. Kuivõrd tuvastatud asjaoludel on üürilepingu ülesütlemine kehtiv (üürileping on lõppenud), ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt kokkulepitud üüri kuni lepingu tähtaja lõpuni, st. hageja ei saa nõuda kostjalt lepingu täitmist. Hageja viidatud VÕS § 296 lg 3 ei ole antud juhul kohaldatav, kuna säte on rakendatav lepingu kehtivuse ajal. Peale lepingu lõpetamist ei ole üürnikul enam õigus üürieset kasutada ja järelikult ei saa ka asja kasutamine takistatud.
MENETLUSKULUD
13.Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 1). Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses (TsMS § 174 lg 2). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud hageja kanda.
14.Kostja esindajad menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud 18 664, 99 eurot (sisaldab käibemaksu). Õigusabi on osutatud 89, 47 h tunnihinnaga 170 eurot tunnis käibemaksuta. TsMS § 175 lg 1 järgi lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja
Veebis kätte saadav: https://eelarvenoukogu.ee/uudised/2020-aastal-kujunes-eelarvepuudujaak-erakordseltsuureks-ja-riigivolg-kahekordistus
vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lisaks tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (RKTKm 2-20114596 p 11). Riigikohus on leidnud, et keskmisest mõnevõrra keerukama ja mahukama asja puhul on põhjendatud tunnihinnaks 200 eurot ilma käibemaksuta (RKTKo 2-16-3785 p 31.4.). Kohtu hinnangul ei ole asi keskmisest keerukam ja mahukam ning tunnitasu 170 eurot käibemaksuta on põhjendatud.
15.Kohtu hinnangul on, arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu, sisu ja asja keerukust ning hageja vastuväiteid, TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kostja lepinguliste esindajate ajakulu vajalik ja põhjendatud osaliselt. Kohus nõustub hageja esindaja seisukohaga, et kostja esindaja menetluskulud on üle paisutatud ning osaliselt on tegemist põhjendamatu kuluga. Kostja esindaja on menetluses osalenud alates 28.02.2024, esitanud korduvaid samasisulisi taotlusi ja vastuväiteid, mis on kaasa toonud mh. kohtuistungi edasilükkamise. Kohus nõustub hageja esindaja seisukohaga, et ajakulu 9 h kohtuistungiks ettevalmistumise ja õigusliku analüüsi peale ei ole põhjendatud. Kohus loeb põhjendatud ajakuluks istungiks ettevalmistamisel 1,5 h. Kostja esindaja on eelnevalt korduvalt teinud tööd toimikuga ja teostanud õiguslikku analüüsi. Samuti on kostja esindaja korduvalt täiendatud vastuseid ja seisukohti, nt. on teostatud õiguslikku analüüsi ja vastuse ettevalmistamist 4 korda (22-27-02.2024). Sama on olukord järgevate seisukohtadega. Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatud ja vajalikuks kostjat esindaja ajakuluks 45 tundi. Kohus ei pea põhjendatuks ka eraldi bürookulusid 43,92 eurot.
16.Kostja nõuab kulude hüvitamist käibemaksuga. Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 174 lg 10 kohaselt peab menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Nimetatud sätte alusel menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on seega avaldaja kinnitus, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa kuludelt muul põhjusel käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja käibemaksuta (RKTKm 2-18-16519 p 15). Kostja ei ole vastavat kinnitust esitanud ning järelikult mõistab kohus kostja menetluskulud hagejalt välja käibemaksuta. Eeltoodu alusel mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja lepingulise esindaja kulud 7650 eurot (45 x 170 h käibemaksuta). Kostja taotlusel ja TsMS § 177 lg 4 alusel tuleb hagejal tasuda viivist menetluskuludelt.
Tarmo Tina Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2025 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu 28.06.2024 kohtuotsus.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.