2-23-678/18 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. G. Lazareva ja kostja vahel oli suuline kokkulepe, G. Lazareva soovis hankida korterisse mööblit juurde ning osa olemasolevast mööblist välja vahetada. Kuna kostjal mööbli hoiustamise kohta polnud, seadis kostja üürnikule tingimuseks, et sobimatu mööbel tuleb üürnikul endal hoiustada või realiseerida ning asenduseks soetatud mööbliesemed jäävad pärast üürilepingu lõppemist üürileandjale. Üürilepinguga on tõendatud, et hageja ema poolt üürile võetud korteris asus mh pesumasin, TV alus ja lahtikäiv diivan, seega samad esemed, mille eest hageja kostjalt hüvitist nõuab. Need esemed kuuluvad üürileandjast kostjale, kuivõrd üüripind tuli lepingu kohaselt tagastada koos üleantud sisustusega. Hageja ei ole tõendanud, et üürilepingu pooled oleks selles osas kokku leppinud teisiti. 2020. aastal avaldas kostja soovi tõsta üüri, et viia see turul pakutavaga vastavusse, arvestades, et üüripinna kulumine oli juba sellel ajal tavakasutusega võrreldes märkimisväärselt suurem. Vestluse käigus teatas üürnik talle oma raskest haigusest, misjärel kostja loobus kaastundest üürilepingu lõpetamisest. Üürnik lubas üürileandjale, et jätab üüri tõstmata jätmise ja eemaldatud mööbli eest, samuti ka korteri kahjustuste korvamiseks, üüripinnale kogu tema poolt ostetud mööbli ja seadmed, v.a. need isiklikud asjad, mille ta pärandina ära annab, ning lubas teavitada sellisest kokkuleppest oma lähedasi, sh hagejat. Üürnik lubas, et asendab selle, mis on korteris rikutud. Üürnik palus viia ära pesumasina (vajas korrastust) ja diivanilaua, mis vastavalt poolte kokkuleppele tuli asendada üürnikul. Diivanvoodi (avatav voodiks) ja esiku riidenagi realiseeris üürnik samuti vastavalt poolte kokkuleppele. Hagejale on üle läinud kõik üürniku poolt endale võetud kohustused kostjast üürileandja ees, olenemata sellest, kas kohustus võeti kirjaliku või suulise lepinguga. Hagi esitamine on alusetu. Hageja käitus algselt üüripinda üle andes kooskõlas enda emalt saadud juhistega, sest oli eelnevalt korterist ära viinud selle, mida ema oli lubanud viia ja jätnud sisse kõik, mis ema oli tal käskinud jätta. Üüripinna lepingujärgse kasutamisega ei olnud vastavuses, et üürnik võiks tagastada üüripinna ilma diivanvoodi, telerilaua ja pesumasinata. Seega nimetatud esemete asenduseks üürniku poolt ostetu kuulub üürilaandjale, kui hageja ei tõenda, et pooled olid kokku leppinud teisiti. Hagejal ei ole nõudeõigust kostja vastu põhjusel, et tema ema poolt on hagejaga kokkulepitud tehing lõpuleviidud, st täidetud enne, kui hagejal tekkis õigus pärandile. Vastavalt üürilepingule ja sellega seotud lisakokkulepetele muutus asenduseks ostetud mööbliese üürileandja omaks hetkest, kui sellega vana mööbliese asendati. Kostja kinnitab, et ta on kõigi hagis märgitud asjade heauskne omanik. Hageja nõudeõiguse puudumist kinnitab ka üüripinna koos kogu sisustusega üleandmise akt, mille hageja ise allkirjastas ja millega ta kinnitas mistahes nõuete või pretensioonide puudumist. Hageja ei ole tõendanud, et kõik hagis märgitud esemed olid üüripinna üleandmisel uued ja pakendis, st väärt seda hinda, mis on ostuarvetel. Tegemist on kasutatud asjadega, mille hind järelturul on ostuhinnast oluliselt väiksem. Juhuks, kui kohus otsustab hagi rahuldada, tasaarvestab kostja enda üürilepingust tulenevad nõuded hageja vastu summas 1975 eurot 43 senti. Pärast üüripinna vastuvõtmist on kostja teostanud 26. jaanuaril 2023 koos ehitusspetsialistiga üüripinna ülevaatuse ning avastanud

9.novembril 2022 kostja esindaja ning hageja allkirjastatud aktiga. Hageja väitel asus korteris järgmine G. Lazareva ostetud ja G. Lazarevale kuuluv vara: valge riidekapp, kaks kummutit, diivanilaud, TV-alus, diivanvoodi koos tumbaga, pealtlaetav pesumasin Electrolux. Hageja on esitanud kohtule vara ostuarved, millest kohus järeldab, et ajavahemikul 07.01.2020-05.08.2022 ostis G. Lazareva valge riidekapi ja kummuti, kummuti Karl, diivanilaua, TV-aluse, diivanvoodi ja tumba, pealtlaetava pesumasina Electrolux. Esemed on ostetud ajal, mil G. Lazareva elas kostjale kuuluvas korteris ning asjas ei ole tekkinud vaidlust selles, et ostetud vara viidi sellesse korterisse. Vaidlust ei ole selles, et hageja on G. Lazareva pärija. Seega on G. Lazareva pärandvara, sh hagis nõutud esemete omand läinud pärijale üle pärandi avanemisel 28. oktoobril 2022 (PärS § 3 lg 1 ja § 4 lg 1). Kostja kinnitas vastuses hagile ning 31. märtsi 2023. a seisukohas, et kogu üüripinnal olnud mööbel asub endiselt korteris. 31. juuli 2023. a kohtuistungil kinnitas kostja esindaja vande all, et hagis nõutav vara on jätkuvalt olemas. Kohus järeldab kostja avaldustest ja ütlustest, et hageja väljanõutavad asjad on füüsiliselt olemas ning kostja valduses. Seega on nende valdust võimalik üle anda ning vindikatsiooninõude rahuldamine on põhimõtteliselt võimalik. Maakohus märkis kostja väidetud suuliste kokkulepete kohta G. Lazarevaga, et kohtule on esitatud üksnes kostja esindaja vande all antud ütlused ning kostja esindaja kirjavahetus hagejaga, kus kostja viitab suulistele kokkulepetele üürnikuga. Ühtegi muud tõendit võimalike kokkulepete kohta G. Lazarevaga kostja menetluses esitanud ei ole. Olukorras, kus üks üürilepingu pool on surnud, ei pidanud maakohus lepingu teise poole ütlusi piisavaks tõendiks, arvestades, et ütlusi ei kinnita veenvalt ükski muu menetluses esitatud tõend. Maakohus ei pidanud mh tõendatuks kostja väidetud kokkulepet G. Lazarevaga, mille kohaselt pidid üürniku poolt soetatud olemasolevate asendamiseks soetatud esemed jääma pärast üürilepingu lõpetamist üürileandjale. Samuti ei ole veenvalt ja piisavalt tõendatud väidetav kostja ja G. Lazareva vaheline kompromiss, mille kohaselt pidi G. Lazareva ostetud mööbel jääma korterisse, kompenseerimaks korteris tekitatud kahju. Maakohus ei pidanud tõendatuks

kostja vastuväiteid, mille kohaselt viis hageja korterist enne 7. novembrit 2022 ära mööbliesemed, mis ei pidanud vastavalt üürnikuga sõlmitud kokkuleppele korterisse jääma. Üürilepingu lõpetamise ja üleandmise akti p 2 teise ja kolmanda lause kohaselt vaatavad eluruumi üleandmisel ja vastuvõtmisel üürileandja ja üürnik eluruumi üle. Eluruumi, sisustuse ja kodutehnika seisukord fikseeritakse üleandmise-vastuvõtmise aktis. 9. novembri 2022 aktis ei ole kajastatud ühtegi poolte avaldust või kokkulepet seonduvalt korteris asunud mööbliga. Pooled ei vaidle selle üle, et üürilepingu lõpetamisel 9. novembril 2022 oli korterist osaliselt ära viidud korteris üürilepingu sõlmimisel olnud mööbel, mis on fikseeritud üürilepingu lisas nr 1. Vaidlus on selles, kes ning millise kokkuleppe alusel mööbli ära viis. Hageja avaldas 31. juuli 2023 kohtuistungil (tl 83), et kostja viis ära lahtikäiva diivani, pesumasina ja TV-aluse. Kostja väitel viis diivani ära üürnik ise ning pesumasina viis kostja ära üürniku soovil. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et G. Lazareva oleks korterist ära viinud kostjale kuuluvat vara. Juhul kui üürilepingu kehtivuse ajal viis üürileandja mingeid üürileandjale kuuluvaid mööbliesemeid või kodumasinaid korterist ära, sh utiliseeris, ei ole vastava kokkuleppe puudumisel üürniku kohustuseks nende esemete asendamine. Kuivõrd kostja ei ole suutnud tõendada enda kokkuleppeid G. Lazarevaga üürniku ostetud mööbli osas, leidis maakohus, et kostja ei ole tõendanud, et hagejal oleks tekkinud kostja ja G. Lazareva vahel kokkulepitust tulenevalt kohustusi kostja ees. Kostja ei ole oma valdusõigust korteris asuvale G. Lazareva ostetud mööblile ja pesumasinale tõendanud. Kuivõrd hagejale kuuluvad asjad on füüsiliselt alles, puudub alus rahuldada hageja kahjuhüvitise nõuet, mille eelduseks VÕS § 132 lg 1 tulenevalt on asjaolu, et hüvitatavad asjad on hävinud või kaotsi läinud. Maakohus leidis, et hagejal on õigus nõuda kohtueelselt tekkinud õigusabikulude hüvitamist tulenevalt VÕS § 127 ning § 128 lg 2. Hageja esindaja on koostanud ja edastanud 13. detsembril 2022 kostjale nõudekirja ning 19. detsembril 2022 teinud ettepaneku läbirääkimisteks. Maakohus pidas asjakohaseks ja mõistlikuks, et oma vara kättesaamiseks tuli hagejal kui õigusteadmisteta isikul teha kulutusi õigusabile kostjale nõudekirja esitamiseks ja eeldatavateks läbirääkimisteks. Hageja esitas kohtule õigusteenuse arve 140 eurot, mille väljamõistmist ta kostjalt taotleb, maakohtu hinnangul oli nõue põhjendatud. Pärast üüripinna vastuvõtmist vaatas kostja 26. jaanuaril 2023 koos ehitusspetsialistiga üüripinna üle ning avastas rea kahjustusi, mis ei vasta kostja arvates üüripinna tavapärase kasutamisega seotud kulumisele. Kostja avaldas, et lisaks hageja poolt üürilepingu lõppemisel hüvitatule tuli kostjal üüripinna endisesse seisukorda viimiseks ja sisustuse taastamiseks kulutada kokku 1975 eurot 34 senti. Kostja esitas tasaarvestuse vastuväite tõendamiseks fotod kahjustustest. Maakohus märkis, et fotodest ei selgu nende tegemise aeg ega koht. Fotodel kujutatust ei saa järeldada kahjustuste suurust ning osaliselt asukohta ega sedagi, kas tegemist on üldse kahjustusega. Korteri üleandmise aktis 9. novembril 2022 on normaalse kulumisega mittehõlmatud kahjustusena fikseeritud üksnes suure toa parketi vahetus ning esiku valgusti. Tasaarvestuse vastuväites esitatud kahjustusi aktis fikseeritud ei ole. Normaalsest kulumisest mittetingitud kahjustused tuli arvata maha tagatisrahast, mida ongi tehtud (tl 52-53). Maakohus ei pidanud võimalikuks esitatud tõendite alusel tuvastada, et G. Lazarevale üüritud korteris oleks üürilepingu lõpetamise ja korteri üleandmise ajaks tekkinud selliseid kahjustusi, mis väljuksid üüritud vara tavapärase kasutuse piirest. Kahju hüvitamise eeldused, sh kahju tekkimise tõendamine on täitmata ning maakohus ei pidanud

4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus ostus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule teises kohtu koosseisus. Hagi rahuldamata jätmise korral palub kostja jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda. Maakohus on teinud asjas ebaõige lahendi, on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning jätnud põhjendamatult otsuse tegemisel arvestamata kostja esitatud tõendite ning asjaoludega. Maakohus leidis tõendeid hinnates põhjendamatult, et kostja valdas vaidlusaluseid esemeid ilma seadusliku aluseta. Maakohus leidis (otsuse p-s 23), et kostja ei ole oma valdusõigust korteris asuvale G. Lazareva ostetud mööblile ja pesumasinale tõendanud. AÕS § 36 lg 1 järgi omandatakse valdus tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle. Järelikult saab valdust omandada asja (sh ka korterivõtmete) üleandmisega. Korteri ja selles olevate asjade valdusõiguste üleminekut üürnikult üürileandjale tõendab 9. novembril 2022 poolte poolt allkirjastatud „Eluruumi üürilepingu lõpetamise ja üleandmise akt“. Viidatud aktis ei ole hageja märkinud, et korterisse jäi pärast üleandmist veel temale kuuluvaid asju. Kuivõrd kostja oli vaidlusaluste asjade õiguspärane valdaja, ei olnud kohtul alust rahuldada hagi AÕS § 80 alusel. Maakohus jättis alusetult arvestamata kostja poolt esitatud tasaarvestusliku vastuväite ja esitatud remondikulud täielikult analüüsimata. Maakohus ei täitnud selgituskohustust ega ole kostjale eelmenetluses selgitanud, milliseid asjaolusid tuleks tal täiendavalt tõendada. Maakohus ei arvestanud, et VÕS 336 lg 2 kohaselt saab üüripinna puudustega seoses esitada nõudeid ka hiljem. VÕS § 338 järgi üürileandja poolt üüritud asja muutmise või halvendamise eest hüvitise saamise nõude ning üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse äravõtmise nõude aegumistähtaeg on kuus kuud, seega üürileandja ei pidanudki üüritud asja tagastamise-üleandmise aktis kõiki puuduseid üritama fikseerida. Kostja selgitas, et ta ei esitanud hagejale koheselt nõudeid seepärast, et luges hageja emaga sõlmitud varasema suulise kokkuleppe alusel osa puudustest hüvitatuks korterisse jäetud asjadega ning esitas tasaarvestusliku nõude üksnes pärast seda, kui hageja oli selles osas ümber mõelnud ning hagi esitanud. Arusaamatuks jääb, mille alusel maakohus asus kahtlema kostja esitatud fotode ehtsuses. Hageja enda 21. märtsil 2023 esitatud vastuväited fotodele olid üldist laadi. Kostjale tuli kohtuotsuse vastav väide üllatusena, sest maakohus ei ole menetluse kestel avaldanud mingeid kahtluseid kostja poolt esitatud fotomaterjali kohta ega teinud kostjale ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid fotodega seoses. Kohtu algatusel toimunud menetlusosaliste vande all küsitlemisel ei küsinud kohus kostjalt nende fotode kohta midagi. Maakohtu läbiviidud eelmenetlus on olnud pealiskaudne ja puudulik. Maakohus on teinud eelmenetluse kestel vaid kaks kohtunõuet 11. märtsil 2023 ja 23. augustil 2023 ning sedagi vaid poolelt vastaspoole esitatule seisukohtade küsimiseks, toomata konkreetsemalt välja seda, millised asjaolud on vaidlusalused ning vajaksid täiendavat tõendamist või selgitamist. Ainsa korraldava määruse tegi kohus 19. jaanuaril 2023 eelmenetluse lõpetamiseks, lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade küsimiseks.

9.novembril 2022 poolte allkirjastatud aktis ei ole hageja märkinud, et korterisse jäi pärast üleandmist veel temale kuuluvaid asju. Tegemist on võlaõigusliku lepingulise dokumendiga, mis ei reguleeri asjaõiguslikke nõudeid, sh hageja vindikatsiooninõuet, vaid üürilepingu lõpetamise n-ö tehnilisi detaile. Hageja ei kaotanud ka peale nimetatud akti sõlmimist enda asjaõiguslikke nõudeid oma vara suhtes ega teinud tahteavaldust, millega oleks oma varast ja selle väljanõudmisest loobunud. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja poolt kostja ebaseaduslikust valdusest väljanõutavad asjad kuuluvad hagejale. Vallasasjade ostmisel sõlmitakse tavapäraselt müüjaga võlaõiguslik tehing ja antakse üle ostetud vallasasja valdus. Hageja ema on arvete alusel asjade müüjatele tasunud ning müüjad on andnud asjade valduse üle hageja emale. Hageja ema G. Lazareva paigutas ostetud asjad kostjalt üüritud korterisse ning ka selle kohta on hageja esitanud tõendid. Samuti kuulati istungil vande all üle kostja juhatuse liige, kes kinnitas, et hagejale kuuluvad asjad on tema korteris. Kostja ei ole suutnud tõendada, et tema oleks saanud G. Lazareva poolt ostetud ja üüritud korteris paiknenud asjade omanikuks. Maakohus lahendas kostja tasaarvestuse nõude õigesti ja seaduslikult. Kõik, mis oli korteris peale kostjale tagastamist vaja parandada, seda tegi hageja või tasus rahas. Väited, et korter oli (tugevalt) kahjustatud, on tõendamata ning paljasõnalised. Kostja väited on ka ebaloogilised, kuna esmalt väitis kostja, et G. Lazareva lubas enda asjad temale kahjude katteks (võimalik tasaarvestus), kuid nõudis maakohtu menetluses uuesti asjade osas tasaarvestuse tegemist. Praegusel juhul on jäänud mulje, et menetluslik tasaarvestus oli esitatud n-ö igaks juhuks – maakohus nägi selle läbi ning andis otsuses tõendite põhjal omapoolse hinnangu. Hageja ei nõustu kostja etteheidetega, et maakohus ei ole selgitamiskohustust piisavas ulatuses täitnud. Kostja ei ole avaldanud, täpselt millised asjaolud jäid tal selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu esile toomata või millised tõendid esitamata. Kui kostjal oleks jäänud olulised asjaolud või tõendid maakohtus esitamata, oleks ta saanud need esitada apellatsioonimenetluses TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi. Et kostja seda ei teinud, on ta kaotanud õiguse väidetavale rikkumisele tugineda TsMS § 652 lg 6 järgi.

9.Kostja kui mööbliesemete valdaja võib asja väljaandmisest keelduda AÕS § 83 lg 1 järgi, kui tal on õigus asja vallata (vt nt RKTKo 03.04.2017, 3-2-1-22-17, p 10). Kostja väidab, et esemete omand on talle üle läinud, mistõttu on tema valdus õiguspärane. Kui kohus lahendab vindikatsioonihagi, mille aluseks on hageja väide, et kostjal ei ole kinnisasja valdamiseks õiguslikku alust, peab kohus hageja nõude lahendamisel kostja vastuväite alusel tuvastama, kas poolte vahel on õigussuhe, mis annab kostjale õiguse vaidlusalust kinnistut vallata, või mitte (RKTKo 17.03.2015, 3-2-1-178-14, p 11). Kostja väidab esiteks, et ta sõlmis hageja õiguseellase G. Lazarevaga kokkuleppe, mille kohaselt pidid üürniku poolt soetatud esemed jääma pärast üürilepingu lõpetamist üürileandjale. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et kostja ei ole mööbliesemete omandi üleandmise kokkulepet tõendanud. Kostja viitas maakohtu istungil G. Lazareva 20. detsembri 2021 e-kirjale, milles G. Lazareva kirjutas kostjale: „..tekkis soov vahetada pesumasinat. Kas Teile sobib kui ostan ise uue masina ning Teie viiksite võimalusel vana masina ära?“. Nimetatu ei tõenda aga hageja õiguseellase soovi ostetava pesumasina omandiõiguse üleandmiseks kostjale. Ringkonnakohus leiab, et kui kostja väitel pesumasina väljavahetamise põhjuseks ei olnud mitte masina rike, vaid üürnikule sobimatu pesumasina pesuprogramm (tl 35 pöördel), jääb arusaamatuks, miks kostja viis talle kuulunud ja varem korteris olnud pesumasina vanaelektroonika jäätmete käitlejale. Ka muude vaidlusaluste esemete õiguspärase valduse suhtes ei ole kostja kohtule esitanud tõendeid. Diivani osas on hageja ja kostja esindaja ütlused vastuolulised, hageja väitel viis diivani ära korteriomanik koos oma pojaga, kostja väitel sai ta diivani vahetamisest teada ilmselt veemõõtjate vahetuse ajal (tl 86). Maakohus on õigesti leidnud, et kui üürilepingu kehtivuse ajal viis üürileandja talle kuuluvaid mööbliesemeid või kodumasinaid korterist ära, sh utiliseeris, ei ole kokkuleppe puudumisel üürniku kohustuseks nende esemete asendamine. Maakohus on õigesti leidnud, et tõendatud ei ole kostja väide, et kostja ja G. Lazareva vahel on sõlmitud kompromiss, mille kohaselt pidi G. Lazareva ostetud mööbel jääma korterisse, kompenseerimaks korteris tekitatud kahju. Hageja tasus kostjale korteris üürilepingu lõppemisel fikseeritud kahjustuste eest vastavalt kostja esitatud arvele (tl 52), arvel on täpselt loetletud üürileandja kulud, mh kulud mis on seotud kahju hüvitamisega. Kostja väited selle kohta, et ta ei tõstnud üüritasu, kuna tal hakkas G. Lazarevast kahju ja ta soovis G. Lazarevast mööbliga oodatud hinnatõusu kompenseerida, on vastuolus hageja ütlustega, kelle väitel hakkas hoopis G. Lazareval kostja esindajast kahju, kuna ta oli saanud infarkti (tl 35 pöördel ja 85 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kostja ei ole tõendanud vastuväiteid, mille kohaselt viis hageja korterist enne 7. novembrit 2022 ära mööbliesemed, mis ei pidanud vastavalt üürnikuga sõlmitud kokkuleppele korterisse jääma. 9. novembri 2022 aktis (tl 10) ei ole kajastatud ühtegi poolte avaldust või kokkulepet seonduvalt korteris asunud

10.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud kostja tasaarvestusavalduse rahuldamata ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu seisukoha muutmiseks. TsMS § 230 lg 1 järgi tuleb poolel menetluses tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Maakohus ei ole kahelnud kostja poolt esitatud fotode ehtsuses, vaid on leidnud, et fotodest ei selgu nende tegemise aeg ega koht ning fotodel kujutatust ei saa järeldada kahjustuste suurust ning osaliselt ka asukohta ega sedagi, kas tegemist on üldse kahjustusega. Hageja on menetluses samasisulised vastuväited kostjale ka mitmes menetlusdokumendis esitanud (tl 48 pöördel; 63 pöörel). Kohus hindab otsuses poolte esitatud tõendeid ja vastuväiteid. Riigikohus on leidnud, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning selle õigusliku alusega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 19). Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4), seda on maakohus ka teinud. Pooltele oli arusaadav tõendamisele kuuluvate asjaolude ring. Iseenesest on õige kostja väide, et üürileandja saab VÕS § 336 lg 2 järgi üüritud asja tagastamise järel ka hiljem avastatud puudustele tugineda. Aga ka sellisel juhul tuleb tal oma nõuet tõendada. Kostja ei ole tuginenud menetluses üürileandja pandiõigusele kui õiguspärase valduse alusele. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti rahuldanud hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude, ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et kuna kostja esindaja on kinnitanud 31. juuli 2023. a kohtuistungil vande all, et hagis nõutav vara on jätkuvalt olemas, on nende valdust võimalik üle anda ning vindikatsiooninõude rahuldamine on põhimõtteliselt võimalik ja kohtulahend täidetav.