OÜ GS Core hagi S. P. vastu võlgnevuse, intressi ja viivise nõudes
Hagihind
2 364,54 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ GS Core (registrikood 16183586) Hageja lepinguline esindaja: Alar Liivamägi (e-post xxx) Kostja: S. P. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht kohtule teadmata)
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus, lihtmenetlus
Resolutsioon
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista S. P.lt seoses 27.09.2020 laenulepinguga nr BL2095541 tagastamata krediidisumma 1 065,21 eurot ja käesoleva otsuse tegemise aja seisuga viivis 286,79 eurot OÜ GS Core kasuks.
3.Välja mõista S. P.lt viivis käesoleva kohtuotsuse resolutsiooni p 2 nimetatud põhivõlgnevuselt (so 1 065,21 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 26.06.2024 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni OÜ GS Core kasuks.
4.Jätta rahuldamata OÜ GS Core nõuded S. P.lt intressivõlgnevuse välja mõistmiseks.
Menetluskulud jätta 42,82% ulatuses OÜ GS Core ning 57,18% ulatuses S. P. kanda.
6.Välja mõista S. P.lt menetluskulu 280,18 eurot OÜ GS Core kasuks.
7.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb S. P.l tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras OÜ GS Core kasuks. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud
materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Hageja esitatud väited ja nõue
1.Bondora AS ja kostja sõlmisid 27.09.2020 laenulepingu nr BL2095541, mille alusel väljastati kostjale laen summas 1 701 eurot, krediidi kulukuse määraga 60,47% aastas. Kostjale kantud laenusummast arvestati maha lepingutasu 101 eurot. Laenu tagasimakseperiood oli 60 kuud, lepingu lõpptähtpäev 11.09.2025 ja igakuised maksed nähtusid maksegraafikust. Kostja teostas maksegraafiku järgseid makseid kokku summas 534,79 eurot, millest 84,34 eurot (12.10.2020 kuni 11.05.2021 maksed, lisaks 0,06 eurot) on arvestatud põhivõlgnevuse katteks ning 450,45 eurot (12.10.2020 kuni 11.05.2021 maksed) intressinõude katteks. Laenuandja ütles lepingu üles 14.10.2021 ning loovutas lepingust tulenevad nõuded 20.07.2022 hagejale. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata põhivõlgnevus 1 616,66 eurot, intress intressimääraga 39,43% aastas kokku summas 240,27 eurot, mis koosneb tasumata intressimaksetest perioodil 11.06.2021 kuni 11.10.2021 ja 4/30 11.11.2021 intressimaksest (58,79 + 58,39 + 57,98 + 57,56 + 7,55). Hageja on arvestanud viivist põhivõla jäägilt 1 616,66 eurolt perioodi 19.10.2021 kuni 16.11.2023 eest VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kokku summas 313,61 eurot. Hageja hinnangul täitis laenuandja kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis VÕS § 4034 sätestatud nõudeid. Laenuandja küsis muuhulgas kostjalt endalt andmeid tema töösuhte, sissetulekute ja kohustuste kohta ning kontrollis kostja krediidivõimelisust, samuti maksevõimet võttes arvesse kostja esitatud andmeid, konto väljavõtet, AS Pensionikeskuse päringut, maksehäireid ning ka kostja poolt esitatud andmete tõesust. Kostjal ei olnud lepingu sõlmimise ajal maksehäireid. Krediidiandja jõudis veendumusele, et kostja on krediidivõimeline. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevusena 1 616,66 eurot, intressivõlgnevuse 240,27 eurot, viivisvõlgnevuse 313,61 eurot ning põhivõlalt edasiulatuvalt arvestatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni, tehes seda kohtuotsuse tegemise päeva seisuga kindlas summas ja edasi protsendina põhivõlalt. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja seisukohad
2.Kostjale on hagimaterjalid väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte toimetatud 16.02.2024. Kostja ei ole hagile vastust esitanud. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused
3.Tulenevalt TsMS § 444 lg 2 märgib kohus otsuse põhjendavas osas ära üksnes need tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.
4.TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
5.VÕS (võlaõigusseadus) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
6.Hageja on esitanud 27.09.2020 laenulepingu nr BL2095541, mille kohaselt on laenuandjaks Bondora AS ja laenusaajaks kostja ning laenusummaks 1 701 eurot, millest on maha arvestatud lepingutasu 101 eurot, tagasimakseperiood maksegraafiku alusel 60 kuud (dtl 54-56) ning laenu tagastamise lõpptähtpäevaks on 11.09.2025 (dtl 32-52). Kostja arvelduskontole on krediidiandja Bondora AS poolt tehtud väljamakseid kokku summas 1 600 eurot (maksed dtl 53).
7.VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Hageja selgitas, et Bondora laenutaotluse protsessi saab algatada klient, kes on end autentinud ID-kaardi, Mobiil-ID või Smart-ID-ga. Lepingu allkirjastamiseks autenditakse klient kontoga seotud kontakttelefoni numbrile saadetava PIN-koodi abil, mis tuleb sisestada Bondora kliendiportaalis pärast seda, kui klient on tutvunud pakkumise ja lepingueelse infoga ning otsustab pakkumusega nõustuda. Kohtule nähtuvalt on 27.09.2020 laenulepingul (dtl 41) elektroonilise allkirja info, mis sisaldab endas nii kostja nime, isikukoodi, kostja poolt kasutatud seadme IP aadressi ning kinnituse aega. Hageja hinnangul on kostja PIN-koodi abil lepingut allkirjastades kirjaliku lepingu suhtes lepingu sõlmimise tahet avaldanud.
8.Kohus leiab, et hageja on kohtu ette toonud faktiväited ning esitanud tõendid, mille pinnalt saab kohus lugeda tõendatuks, et kostja tegi tahteavalduse laenu saamiseks ning krediidiandja edastas talle lepingudokumendid VÕS § 404 lg-st 1 mõttes püsival andmekandjal ning et lepingudokumendid sisaldasid VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teavet.
9.Kohus tuvastab, et Bondora AS ja kostja sõlmisid 27.09.2020 laenulepingu nr BL2095541, mille alusel väljastati kostjale laen summas 1 701 eurot (millest arvestati maha lepingutasu 101 eurot), krediidi kulukuse määraga 60,47% aastas. Kostja kohustus laenu tagastama intressiga 39,43% aastas vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule igakuiste maksetena (60 tagasimakset) perioodil 12.10.2020 kuni 11.08.2025 (leping ja üldtingimused dtl 32-41, lepingueelne täiendav teabeleht dtl 60-63, maksegraafik dtl 54-56, teabeleht dtl 57-59).
10.Nähtuvalt nõude loovutamise teatest (dtl 257) loovutas Bondora AS 27.09.2020 laenulepingust nr BL2095541 tulenevad nõuded kostja vastu 20.07.2022 hagejale.
11.Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (3-2-1-32-06, p 14), mistõttu kontrollib kohus omal algatusel tarbijakrediidilepingu kehtivust. Tulenevalt VÕS § 4062 lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 27.09.2020 lepingu sõlmimise ajal 20,09%. Kohus leiab, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr 60,47% aastas vastab tegelikkusele ning vastav määr VÕS § 4062 lg 1järgset piirmäära ei ületanud.
12.VÕS § 4034 lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: -
omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust.
13.VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
14.Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17). Sama lahendi p 18 järgi teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
15.Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).
16.Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes sj aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (214-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (221-13098, p 21).
17.Hageja on selgitanud, et lepingu nr BL2095541 sõlmimisel 27.09.2020 hinnati kostja krediidivõimekust kasutades selleks kostja pangakonto väljavõtet (dtl 99-251), kostjalt küsitud andmeid (dtl 71-72), päringut pensioniregistrisse (dtl 72) ja päringut Krediidiinfo maksehäireregistrisse (maksehäired puudusid) (dtl 75). Hageja viitas hagiavalduses (dtl 2122), et kostja esitatud andmete põhjal töötas ta AS-is G4S staažiga 5 aastat, tema igakuine sissetulek oli 1300 eurot ja tal oli finantskohustusi 180 eurot kuus. Päring pensioniregistrisse kinnitas kostja püsivat netosissetulekut keskmises summas 828,46 eurot ja maksehäired puudusid. Kontoväljavõtte andmete põhjal leidis kinnitust kostja püsiv netosissetulek palgana viimase 11 kuu jooksul keskmises summas 871,05 eurot kuus. Hageja hinnangul oli kostja
kasutada püsiv netosissetulek tõendatult vähemalt 871,05 eurot kuus, mis võimaldas tal raskusteta täita igakuiseid lepingust tulenevaid kohustusi 70,94 eurot kuus.
18.Kohus leiab, et krediidiandja ei selgitanud lepingu sõlmimisel välja kostja muude kohustuste ulatust. Hageja märkis, et konto väljavõttelt ei nähtunud makseid kohtutäituritele, inkassofirmadele, hasartmängupakkujatele ega muud sellist, mis viidanuks võimalikele makseraskustele. Kohtule nähtub kostja konto väljavõttelt ainuüksi analüüsides 27.09.2020 laenu võtmisele eelnenud kuud, et kostja on tasunud erinevatele laenuandjatele järgmisi summasid: 26.09.2020 47,27 eurot Ferratum Bank Plc-le (dtl 102), 23.09.2020 200 eurot Ferratum Bank Plc-le (104), 15.09.2020 4,78 eurot OMARAHA OÜ-le (dtl 108), 11.09.2020 300 eurot Ferratum Bank Plc-le (dtl 110), 11.09.2020 181,29 eurot PLACET GROUP OÜ-le (dtl 110), 11.09.2020 117,97 eurot BB Finance OÜ-le (dtl 110), 11.09.2020 36,38 eurot HOLM BANK AS-le (dtl 110), 06.09.2020 100 eurot Ferratum Bank Plc-le (dtl 113), 27.08.2020 4,23 eurot OMARAHA OÜ-le (dtl 116), 19.08.2020 300 eurot Ferratum Bank Plcle (dtl 119) jne.
19.Välja ei ole selgitatud infot kostja igakuiste finantskohustuste suuruse, samuti kohustuste põhiosa ja intresside suuruse, lepingute kestuse ning sellest tulenevalt ka kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kohta kostja maksevõimele. Hageja esitatust ei nähtu, et konto väljavõtte vm tõendi alusel oleks tuvastatud kostja tegelike nn majapidamiskulude suurus, s.o igakuised vältimatud püsikulutused toidule, eluasemele jms. Pangakonto väljavõttelt nähtuvalt küll kulud seoses toidu, telekommunikatsiooni ja transpordiga, kuid tegelikke esmavajaduse kulusid välja selgitatud ei ole. Esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt täiendavaid selgitusi seoses vastuoludega kostja enda esitatud andmete ja krediidiandja kogutud andmete vahel. Asjaolu, et 27.09.2020 seisuga kehtivaid maksehäireid ei nähtunud (tehtud päringute väljavõte dtl 75) nimetatut ei välista.
20.Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus 27.09.2020 lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
21.VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus leiab, et käesoleval juhul on küll kostja jätnud kohustuste kohta teabe olulises osas märkimata, kuid nimetatu ei tinginud krediidivõimelisuse valesti hindamist krediidiandja poolt. Krediidiandja oli puudulikest andmetest teadlik, kuid otsustas täiendavaid andmeid mitte koguda ja lepingu sõlmida. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et krediidiandja oleks kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja oleks midagi võltsinud. Seetõttu kohaldub VÕS § 4034 lg 7 I lauses sätestatud tagajärg.
22.VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele
kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Asjassepuutuva lepingu sõlmimise ajal on VÕS § 94-järgne intressimäär 0%.
23.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.
24.Seoses 27.09.2020 lepinguga on kohtule esitatud 14.09.2021 ülesütlemise hoiatus (dtl 252), mille kohaselt on krediidiandja kostjale andnud täiendava tähtaja lepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks kuni 13.10.2021 ning märkinud, et juhul kui kostja võlgnevust ülalnimetatud kuupäevaks ei tasu, loeb krediidiandja lepingu lõppenuks alates 14.10.2021. Lisaks esitas hageja kohtule 15.10.2021 ülesütlemise teate (dtl 253), mille kohaselt on laenuleping üles öeldud seisuga 15.10.2021. Hageja selgitas, et ülesütlemise teade saadeti kostja e-posti aadressile, SMS-ga ja tehti kostjale kättesaadavaks krediidiandja iseteeninduskeskkonnas. Hageja esitas hagiavalduse lisana faili maksemeeldetuletuste edastamise kohta (dtl 254-255), millest nähtuvalt (rida 45) on 14.09.2021 ülesütlemise hoiatus edastatud kostja laenulepingus märgitud e-posti aadressile xxx, samuti on samale e-posti aadressile 15.10.2021 edastatud 15.10.2021 ülesütlemise teade (rida 52). Kostjal oli lepingujärgne kohustus igakuiste maksete tasumiseks laenu põhiosa tagastamiseks. Kohus leiab, et leping on kehtivalt üles öeldud alates 15.10.2020.
25.VÕS § 195 lg 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Tulenevalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
26.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Seoses lepingu ülesütlemisega on kostja õigus krediidisumma kasutamiseks lõppenud. Kohus tuvastab, et kostjale üle antud laenusumma oli 1 600 eurot. Laenusummat 101 euro ulatuses välja ei makstud, vaid see arvestati vastavalt lepingule lepingutasu katteks. Tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 II lausest lepingutasu tasumise kohustust kostjal ei tekkinud. Hageja esitatu kohaselt teostas kostja maksegraafiku järgseid tagasimakseid kokku summas 534,79 eurot. Ülejäänud lepingujärgsed maksed jättis kostja tasumata. Kohus tuvastab, et kostja on üleantud laenusummast tagastanud 534,79 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata laenusumma 1 065,21 eurot (1 600 – 534,79). Kuna VÕS § 94-järgne intressimäär oli 0, jääb nõue intressi välja mõistmiseks täies ulatuses rahuldamata.
27.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
28.Hageja on arvestanud põhivõlgnevuselt 1 616,66 eurolt perioodi 19.10.2021 kuni 16.11.2023 eest VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kokku summas 313,61 eurot. Kuivõrd intressimäära kokkulepe on tühine, on hagejal õigus saada viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses
sätestatud määras põhivõlgnevuselt 1 065,21 eurot. Kohus rahuldab nõude 206,64 euro osas vastavalt järgmisele arvestusele:
29.Samuti mõistab kohus välja viivise alates hagi esitamisele järgnevast päevast 17.11.2023 kuni kohtuotsuse tegemiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt 1 065,21 eurot summas 80,15 eurot vastavalt järgmisele arvestusele:
30.Kokku on sissenõutavaks muutunud viivise suurus 286,79 eurot (206,64 + 80,15), mille kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja. Juhindudes TsMS § 367 mõistab kohus välja viivise alates kohtuotsuse tegemisest põhivõlgnevuselt 1 065,21 eurot VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud
31.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hageja esitas hagi hinnaga 2 364,54 eurot, kuid kohus rahuldas hagi ulatuses, mis oleks vastanud hinnale 1 352 eurot, jagab kohus menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele selliselt, et hageja kanda jääb 42,82% ning kostja kanda 57,18% menetluskuludest.
32.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt tekkis hagejal kulu 730 eurot, millest 350 eurot riigilõivule, maksekäsu kiirmenetlusega seonduva menetluskuluna 20 eurot ja 360 eurot lepingulisele esindajale. Riigilõiv on kohtukulu TsMS § 138 lg 2 ja § 139 lg-te 1 ja 2 järgi. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on hagi esitamiselt tasutud 350 eurot riigilõivu.
33.TsMS § 144 lg 7 sätestab, et kohtuväliseks kuluks on maksekäsu kiirmenetluse kulud. TsMS § 4842 kohaselt saab maksekäsu kiirmenetluses kohus määrata avaldaja menetluskulude katteks 20 eurot ja muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata (vt Riigikohtu 08.03.2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-16 p 12.3), mistõttu on kohtu hinnangul maksekäsu kiirmenetluse kulude katteks põhjendatud välja mõista taotletud summa 20 eurot.
34.TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on
menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja on välja toonud, et tema esindaja tegi toiminguid 3 tundi, s.o hagi koostamine koos seonduvate toimingutega (materjalide hankimine, tõendite kogumine, nõude analüüs, hagiavalduse koostamine). Kohus leiab, et kuivõrd tegemist on nn masshagejaga, kes esitab analoogsetel asjaoludel erinevate kostjate vastu hagisid, kasutades selleks ettevalmistatud sama dokumendipõhja, ei saanud hagi koostamisele koos seonduvate toimingutega kulude üle 1 tunni. Lepinguline esindaja osutas esitatu kohaselt teenust 120 eurot tunnis (käibemaksuta), mis kohtu hinnangul keskmist võrreldava õigusteenuse hinda ei ületa. Hageja ei ole kinnitanud, et ei saa käibemaksu tagasi arvata, mistõttu kuuluvad kulud väljamõistmisele ilma käibemaksuta summana. Kohus asub seisukohale, et hageja hüvitamisele kuuluv menetluskulu kokku on 490 eurot (350 + 20 + 120).
35.Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud, asja materjalidest ka ei nähtu, et kostjal oleks kulusid tekkinud. Kohus asub seisukohale, et kostjale hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.
36.Kohus mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 280,18 eurot (490 x 57,18%).
37.TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
38.TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Laura-Liis Sarapuu kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.