Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb K H P tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hageja esitatud väited ja nõue
1.B F OÜ ja kostja sõlmisid 13.02.2022 laenulepingu nr xxx, mille alusel väljastati kostjale laen summas 664,90 eurot (sisaldab lepingutasu 54,90 eurot), krediidi kulukuse määraga 50,79% aastas. Kostja teostas 08.04.2022 ühe maksegraafiku järgse tagasimakse summas 38,12 eurot, millest põhiosa katteks on arvestatud 14,52 eurot ja intressi katteks 23,60 eurot. Samuti on kostja 20.07.2022 teinud inkassomenetluses tagasimakse summas 41 eurot, mis arvestati põhiosa katteks. Krediidiandja ütles lepingu üles 29.06.2022 ning loovutas lepingust tulenevad nõuded 30.06.2022 hagejale. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata intress intressimääraga 33,15% aastas kokku summas 62,12 eurot, mis on arvestatud lähtudes lepingu maksegraafikust (14.04.2022 intressi osamakse 17,96 eurot, 14.05.2022 intressi osamakse 17,56 eurot, 13.06.2022 intressi osamakse 17,14 eurot) ning 13.06.2022 kuni 29.06.2022 põhivõla jäägilt summas 9,46 eurot. Seoses maksemeeldetuletuste saatmisega on tekkinud kulu 45 eurot. Hageja on arvestanud viivist põhivõla jäägilt 609,38 eurolt perioodi 30.06.202205.09.2023 eest määraga 24% aastas kokku summas 173,50 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja hinnangul täitis laenuandja kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis VÕS § 4034 sätestatud nõudeid. Laenuandja kontrollis põhjalikult kostja krediidivõimelisust võttes arvesse kostja tausta, maksehäireid ning ka kostja poolt esitatud andmete tõesust. Kostja maksevõime hindamisel võeti aluseks kostja nelja kuu pangakonto väljavõte, samuti teostas krediidiandja kontrolli päringutega järgnevatesse registritesse: Krediidiregister, Politsei Finantssanktsioonid, Krediidiinfost, Taust.ee, Ametlikud Teadaanded, Rahvastikuregister, Riikliku taustaga isikud (Pep). Kostjal ei olnud lepingu sõlmimise ajal maksehäireid. Krediidiandja jõudis veendumusele, et kostja on krediidivõimeline. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevusena kokku 609,38 eurot, intressivõlgnevuse 62,12 eurot, viivisvõlgnevuse 173,50 eurot ning sissenõudmiskulu hüvitise 45 eurot. Kostja seisukohad
2.Kostjale on hagimaterjalid väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte toimetatud 15.10.2023. Kostja ei ole hagile vastust esitanud. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused
3.Tulenevalt TsMS § 444 lg 2 märgib kohus otsuse põhjendavas osas ära üksnes need tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.
4.TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
5.VÕS (võlaõigusseadus) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
6.Hageja on esitanud 13.02.2022 laenulepingu nr xxx, mille kohaselt on laenuandjaks B F OÜ ja laenusaajaks kostja ning laenusummaks 664,90 eurot, mille tagastamise lõpptähtpäevaks on 01.08.2024 (dtl 59). Viidatud lepingul puuduvad lepingu sõlminud isikute allkirjad.
7.VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Hageja selgitas, et krediidiandja ja kostja sõlmisid lepingu ning esitasid tahtevaldusi interneti vahendusel laenuandaja laenuportaalis. Lepingut sõlmides logib klient enda isikliku kliendikontoga www.raha24.ee kliendikeskkonnas sisse, tuvastab enda isikusamasuse ning esitab laenutaotluse. Kostja tegi vastavas laenuportaalis kasutajakonto, tuvastades enda isikusamasuse 12.02.2022 (dtl 134). Kõik dokumendid on kostjale tehtud kättesaadavad kliendikeskkonnas www.raha24.ee. Laenulepingu sõlmimise tahte avaldamiseks pidi kostja andma kinnitused, sh kinnituse, et soovib laenulepingut sõlmida. Selle kohta, et kostja on tingimustega tutvunud, neist aru saanud ja nendega nõustunud, andis kostja kinnituse üldtingimuste p 5.1 alusel, täites krediidiküsitluse (dtl 135), mida hageja hinnangul saab lugeda kostja otseseks tahteavalduseks. Laenuandja poolt tehti positiivne laenuotsus 13.02.2022, peale mida edastati laenuandaja poolt laenuleping koos kõigi tingimustega laenuandja laenuportaali kaudu kostja poolt lepingu sõlmimisel deklareeritud e-posti aadressile xxx (dtl 136).
8.Kohus leiab, et hageja on kohtu ette toonud faktiväited ning esitanud tõendid, mille pinnalt saab kohus lugeda tõendatuks, et kostja tegi tahteavalduse laenu saamiseks ning krediidiandja edastas talle lepingudokumendid VÕS § 404 lg-st 1 mõttes püsival andmekandjal ning et lepingudokumendid sisaldasid VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teavet.
9.Kohus tuvastab, et B F OÜ ja kostja sõlmisid 13.02.2022 laenulepingu nr xxx, mille alusel väljastati kostjale laen summas 664,90 eurot, krediidi kulukuse määraga 50,79% aastas. Kostja kohustus laenu tagastama intressiga 33,15% aastas vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule igakuiste maksetena (30 tagasimakset) perioodil 15.03.2022 kuni 01.08.2024 (leping dtl 59, personaalsed tingimused dtl 60-62, üldtingimused dtl 63-79, teabeleht dtl 8082).
10.Nähtuvalt nõude loovutamise teatest (dtl 87) loovutas B F OÜ 13.02.2022 laenulepingust nr xxx tulenevad nõuded kostja vastu 30.06.2022 hagejale.
11.Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (3-2-1-32-06, p 14), mistõttu kontrollib kohus omal algatusel tarbijakrediidilepingu kehtivust. Tulenevalt VÕS § 4062 lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 13.02.2022 lepingu sõlmimise ajal 16,95%. Kohus leiab, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr 50,79% aastas vastab tegelikkusele ning vastav määr VÕS § 4062 lg 1järgset piirmäära ei ületanud.
12.VÕS § 4034 lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: -
omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust.
13.VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
14.Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17). Sama lahendi p 18 järgi teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
15.Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).
16.Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes sj aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (214-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (221-13098, p 21).
17.Hageja on selgitanud, et lepingu nr xxx sõlmimisel 13.02.2022 hinnati kostja krediidivõimekust kasutades selleks kostja nelja kuu pangakonto väljavõtet (dtl 53-57) ja päringuid erinevatesse registritesse (maksehäired puudusid) (dtl 58). Hageja viitas 26.09.2023 menetlusdokumendis, et kostja pangakonto väljavõtte kohaselt oli laenu väljastamisele eelneva nelja kuu jooksul kostja keskmine sissetulek 646 eurot (dtl 51), mis koosnes lapsevanema hüvitisest ja peretoetusest. Kostjal oli igakuiseid muid rahalisi kohustusi 150 eurot kuus. Majapidamiskulude ulatuseks arvestati krediidiandja poolt 289 eurot kuus. Hageja selgitas, et krediidiandja B F OÜ hindas kostja igakuiseks maksevõimeks 175 eurot (646 eurot – 150 eurot – 289 eurot – 32 eurot (s.o 5% netosissetulekust ootamatuteks kulutusteks)) ja järeldas, et maksegraafikust tulenev igakuine keskmine kuumakse (32,89 eurot) oli kostjale jõukohane (dtl 111-112).
18.Kohus leiab, et krediidiandja ei selgitanud lepingu sõlmimisel välja kostja muude kohustuste ulatust. Hageja tõi küll välja, et kostja märkis laenutaotlusel oma sissetulekuks 660 eurot, igakuisteks finantskohustusteks 150 eurot ja muudeks kohustusteks 50 eurot (dtl 51), samas nähtub kohtule, et vastav info ei ole kooskõlas kostja pangakontolt nähtuvate andmetega. Krediidiandja on lähtunud kohustuste suuruse kindlaksmääramisel enda poolt kehtestatud piirmäärast summas 289 eurot (sh üks ülalpeetav). Konto väljavõttelt (dtl 53-57) nähtub, et kostja on igakuiselt teinud makseid oma teisele kontole (pangakonto väljavõttel kategooria paymens between accounts, näiteks 08.02.2022 500 eurot). Järelikult on kostjal ka teisi pangakontosid, mida aga maksevõime hindamisel arvestatud ei ole. Ühtlasi on kostja võtnud välja suuri summasid sularaha (pangakonto väljavõttel kategooria cash withdrawal, näiteks 10.11.2021 600 eurot, 08.12.2021 230 eurot, 23.12.2021 100 eurot, 13.01.2022 200 eurot, 21.01.2022 100 eurot, 28.01.2022 100 eurot, 07.02.2022 120 eurot, 08.02.2022 70 eurot, 10.02.2022 500 eurot). Samuti on kostja tasunud E OÜ-le 08.12.2021 250 eurot ja 09.01.2022 450 eurot ehk täitnud suuremaid finantskohustusi, kui kostja poolt esitatud krediidiküsitluses on märgitud. Esitatust ei nähtu, et konto väljavõtte vm tõendi alusel oleks tuvastatud kostja tegelike nn majapidamiskulude suurus, s.o igakuised vältimatud püsikulutused toidule, eluasemele jms. Pangakonto väljavõttelt nähtuvalt küll kulud seoses toidu, telekommunikatsiooni ja transpordiga, kuid tegelikke esmavajaduse kulusid välja selgitatud ei ole. Välja ei ole selgitatud infot kostja igakuiste finantskohustuste suuruse, samuti kohustuste põhiosa ja intresside suuruse, lepingute kestuse ning sellest tulenevalt ka kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kohta kostja maksevõimele. Väljavõttest nähtub läbivalt, et kostja kontol püsivalt vahendeid märkimisväärses ulatuses ei ole, s.o vahendid võetakse sularahas välja või kantakse teisele kontole, mis aga võib viidata täiendavatele kohustustele. Esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks selle kohta selgitust küsinud. Vaatamata sellele, et kostja sissetulek moodustub ainult vanemahüvitisest ja peretoetusest, ei küsinud krediidiandja andmeid kostja kohustuste kohta seoses ülalpeetavatega. Esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt täiendavaid selgitusi seoses vastuoludega kostja enda esitatud andmete ja krediidiandja kogutud andmete vahel. Asjaolu, et 12.02.2022 seisuga kehtivaid maksehäireid ei nähtunud (tehtud päringute väljavõte dtl 58) nimetatut ei välista.
19.Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus 13.02.2022 lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
20.VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus leiab, et käesoleval juhul on küll kostja jätnud kohustuste kohta teabe olulises osas märkimata, kuid nimetatu ei tinginud krediidivõimelisuse valesti hindamist krediidiandja poolt. Krediidiandja oli puudulikest andmetest teadlik, kuid otsustas täiendavaid andmeid mitte koguda ja lepingu sõlmida. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et krediidiandja oleks kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja oleks midagi võltsinud. Seetõttu kohaldub VÕS § 4034 lg 7 I lauses sätestatud tagajärg.
21.VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Asjassepuutuva lepingu sõlmimise ajal on VÕS § 94-järgne intressimäär 0%.
22.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.
23.Seoses 13.02.2022 lepinguga on kohtule esitatud 14.06.2022 teade ülesütlemise kohta (dtl 86), mille kohaselt on krediidiandjale kostjale andnud täiendava tähtaja lepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks kuni 28.06.2022 ning märkinud, et juhul kui kostja võlgnevust ülalnimetatud kuupäevaks ei tasu, loeb krediidiandja lepingu lõppenuks alates 29.06.2022. Nähtuvalt ülesütlemisteatest on see saadetud kostja laenulepingus märgitud e-posti aadressile xxx (dtl 138). Kostja on muuhulgas nimetatud e-posti aadressilt edastanud hagejale 07.07.2022 e-kirja maksegraafiku sõlmimise sooviga (dtl 139), millest nähtuvalt on kostja iseenesest lepingu ülesütlemisest ja võlgnevusest teadlik. Kostjal oli lepingujärgne kohustus igakuiste maksete tasumiseks laenu põhiosa tagastamiseks. Kohus leiab, et leping on kehtivalt üles öeldud alates 29.06.2022.
24.VÕS § 195 lg 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Tulenevalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
25.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Seoses lepingu ülesütlemisega on kostja õigus krediidisumma kasutamiseks lõppenud. Kohus tuvastab, et kostjale üle antud laenusumma oli 610 eurot. Laenusummat 54,90 euro ulatuses välja ei makstud, vaid see arvestati vastavalt lepingule lepingutasu katteks. Tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 II lausest lepingutasu tasumise kohustust kostjal ei tekkinud. Hageja esitatu kohaselt teostas kostja 08.04.2022 ühe maksegraafiku järgse tagasimakse summas 38,12 eurot. Ülejäänud lepingujärgsed maksed jättis kostja tasumata. Arvestades juurde veel pärast ülesütlemist toimunud laekumise 41 eurot, tuvastab kohus, et kostja on üleantud laenusummast tagastanud 79,12 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata laenusumma 530,88 eurot (610 – 38,12 – 41). Kuna VÕS § 94-järgne intressimäär oli 0, jääb nõue intressi välja mõistmiseks täies ulatuses rahuldamata.
26.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
27.Hageja on arvestanud põhivõlgnevuselt 609,38 eurolt perioodi 30.06.2022-05.09.2023 eest viivist 173,50 eurot. Kuivõrd intressimäära kokkulepe on tühine, on hagejal õigus saada viivist
VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. Kohus rahuldab nõude 60,86 euro osas vastavalt järgmisele arvestusele:
28.Hageja on esitanud nõude kostjalt mh hüvitiste välja mõistmiseks seoses meeldetuletuskirjade saatmisega kogusummas 45 eurot. Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 4034 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena; vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi (2-21-13098, p 24). Juhindudes nimetatud seisukohast jätab kohus nõude sissenõudmiskulude hüvitamiseks täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud
29.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hageja esitas hagi hinnaga 890 eurot, kuid kohus rahuldas hagi ulatuses, mis oleks vastanud hinnale 591,74 eurot, jagab kohus menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele selliselt, et hageja kanda jääb 33,52% ning kostja kanda 66,48% menetluskuludest.
30.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt tekkis hagejal kulu 285 eurot, millest menetluses tasutud riigilõiv 245 eurot ja kohtutäituri tasu menetlusdokumentide kättetoimetamise eest 40 eurot (dtl 101). Riigilõiv on kohtukulu TsMS § 138 lg 2 ja § 139 lg-te 1 ja 2 järgi. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on hagi esitamiselt tasutud 245 eurot riigilõivu. TsMS § 144 lg 51 on kohtuväliseks kuluks kohtutäituri tasu menetlusdokumentide kättetoimetamise eest. Menetlusdokumentide kättetoimetamise tasu suurus on tulenevalt kohtutäituri seaduse § 48 lgst 3 40 eurot (käibemaksuta summana), mistõttu on ka nimetatud kulu põhjendatud. Kohus leiab, et hageja menetluskulud on põhjendatud kokku summas 285 eurot (245 + 40).
31.Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud, asja materjalidest ka ei nähtu, et kostjal oleks kulusid tekkinud. Kohus asub seisukohale, et kostjale hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.
32.Kohus mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 189,47 eurot (285 x 66,48%).
33.TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
34.TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.