2-23-107513/8 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

19.veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik). VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

võlausaldaja kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse kostja poolt esitatud teavet, kontrollis avalikke andmebaase ja maksehäireregistrit. Hageja esitas hagiavalduse lisas 6 maksehäireregistri väljavõtte. Kohus ei saa esitatud tõendit arvesse võtta, kuna esitatud tõendis pealkirjaga „Nõuded taust.ee’s“ ei ole ühtegi viidet käesolevas menetluses kostjana osalejale. Seega ei saa nimetatud väljavõttega tõendada kostja maksehäireid või nende puudumist. Kohtu täiendava nõude peale esitas hageja 6. novembri 2023 seisukohas esialgse võlausaldaja selgitused: „Krediidianalüüs algab taotluse esitamisega, kuhu klient on oma igakuiseks sissetulekuks märkinud 800 EUR ja kohustusteks 0 EUR. Sissetuleku kinnitamiseks tegime päringu EMTAsse, mille andmetel oli kliendi igakuine keskmine sissetulek ca 500 EUR. verified monthiy income 552.53, verified income. periods 5. Pangakonto väljavõtet ei küsitud. Päringud tehti ka Creditinfo ja Krediidiregistri maksehäireregistritesse. Arvesse võeti ka olemasolevaid kohustusi Inbank'is. Kliendil oli peale IN Pay kaardi ka kaks järelmaksu, mis olid mõlemad vähemalt 3 osamaksega võlas (manuses tasumata nõuded). Hoiatusel juhitakse kliendi tähelepanu sellele, et kui ta nõutud summat õigeks kuupäevaks ära ei tasu, on meil õigus öelda üles kõik lepingud, mis tal meie juures on. Manusena lisatud väljavõtted Omnivast. Hoiatus ja teatis on kliendile edastatud. See, kas klient kirja avab, ei ole meie teha.“ Kohus märgib, et ei saa ka esialgse võlausaldaja selgitust käesolevas asjas arvesse võtta, kuna selles puuduvad andmed kliendi isiku kohta ehk puudub alus arvata, et selgitus käib kostja kohta. Kohus leiab, et isegi juhul, kui tegemist oleks kostja kohta käiva informatsiooniga, ei ole sellega tõendatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine. Selgituse kohaselt panga väljavõtet ei küsitud ning kliendil oli peale IN Pay kaardi ka kaks järelmaksu, mis olid mõlemad vähemalt 3 osamaksega võlas. Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Vaatamata kohtu täiendavatele selgitustele

9.Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega jätab kohus menetluskulud 71% ulatuses kostja kanda ja 29% ulatuses hageja kanda. Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 245 euro, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 euro ja hageja õigusabikulude 507 euro (ajakulu 3 tundi, tunnitasu 169 eurot ilma käibemaksuta) väljamõistmiseks. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses põhjendatud kuluga. Maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral arvatakse asja maksekäsu kiirmenetluse kulud TsMS § 172 lg 9 kolmanda lause järgi hagimenetluse kulude hulka. See tähendab, et need kulud kannab TsMS § 162 lg 1 alusel kostja. Seadusega on avaldajale maksekäsu kiirmenetluses tekkivate menetluskulude katteks ette nähtud 20 eurot, mistõttu on ka maksekäsu kiirmenetluse kulu kostjalt väljamõistmine põhjendatud. Kohus leiab, et hageja esindaja ajakulu 3 tundi vastab esindaja poolt teostatud menetlustoimingutele ning esitatud tsiviilasja materjalidele. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr on 169 eurot ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et tunnitasu määr 169 eurot ei ole mõistlik ning kuulub vähendamisele. Kohus arvestab seejuures asjaoluga, et hagejat on antud vaidluses esindanud õigusbüroo töötaja ning tegemist ei ole õiguslikult keeruka vaidlusega. Kohus peab põhjendatud tunnitasu määraks antud vaidluse lahendamisel 120 eurot. Seega on põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulu summas 360 eurot (3 x 120 eurot). Eeltoodu alusel loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks hageja menetluskuluks kokku 625 eurot (245+20+360). Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 443 eurot 75 senti (71% 625-st). Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).