Everd Lindmäe vastuapellatsioonkaebusel 37 eurot 80 senti Kohtuistungi toimumise aeg
20. mai 2024
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Velvo Aadusoo (isikukood XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Olavi Järve Kostja Everd Lindmäe (isikukood XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadid Rene Varul ja Andrus Lillo
RESOLUTSIOON
Tühistada Tartu Maakohtu 12. juuli 2023. a otsus osas, milles Velvo Aadusoo põhinõue jäeti 5821 euro 81 sendi ulatuses ja sellelt summalt arvestatud viivise 1(16)
osas rahuldamata. Osas, milles maakohus mõistis Everd Lindmäelt Velvo Aadusoo kasuks välja 35 eurot ning sellelt summalt arvestatud viivise, jätta maakohtu otsus muutmata.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Velvo Aadusoo põhinõue kokku 5856 euro 81 senti ulatuses ning mõista Everd Lindmäelt välja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 5856 euro 81 sendi suuruselt põhinõudelt.
Rahuldada Velvo Aadusoo apellatsioonkaebus ning jätta Everd Lindmäe vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
Lugeda Tartu Maakohtu 12. juuli 2023. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: "1. Rahuldada Velvo Aadusoo hagi Everd Lindmäe vastu osaliselt.
2.Välja mõista Everd Lindmäelt Velvo Aadusoo kasuks põhivõlg 5856 eurot 81 senti, 12. juuli 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 800 eurot 46 senti ning alates 13. juulist 2023 sissenõutavaks muutuv viivis põhinõude (5856 eurot 81 senti) tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuste kohase täitmiseni, kuid kokku (koos sissenõutavaks muutunud viivisega) mitte rohkem kui põhinõude summa (5856 eurot 81 senti).
3.Jätta Velvo Aadusoo nõue Everd Lindmäelt 1152 euro ja sellelt arvestatud viivise saamiseks rahuldamata."
Jätta menetluskulud maakohtu menetluses 16% ulatuses Velvo Aadusoo kanda ning 84% ulatuses Everd Lindmäe kanda ning apellatsioonimenetluse menetluskulud täies ulatuses Everd Lindmäe kanda. Menetluskulude suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul menetlust lõpetava lahendi jõustumisest.
Jätta rahuldamata Velvo Aadusoo 28. mai 2024. a taotlus ringkonnakohtu 20. mai 2024. a istungi protokolli parandamiseks.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
2(16)
1.Velvo Aadusoo (hageja) esitas 29. detsembril 2021 Pärnu Maakohtule Evard Lindmäe (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 7008 eurot 81 senti ning sellelt summalt arvestatud seadusjärgse viivise alates hagiavalduse esitamisest. Pärnu Maakohus andis 2. veebruari 2022. a määrusega asja menetlemiseks üle Tartu Maakohtule. Hagiavalduse kohaselt avaldas kostja sõiduauto BMW 730D registreerimismärgiga XXXXXX (sõiduk) müügikuulutuse, mille kohaselt pidi auto olema tehniliselt väga heas seisukorras ning sellele oli just teostatud hooldus, sh vahetatud õlid ja filtrid. Hageja ja kostja vahel sõlmiti 30. septembril 2021 sõiduki müügileping. Sõiduk anti hagejale üle Tartus ning hageja tasus auto eest kostjale 13 300 eurot. Samal päeval avastas hageja autol õlilekke, mille järel helistas kostjale. Kostja keeldus igasugusest koostööst. Järgmisel päeval pärast ostu viis hageja sõiduki remonditöökotta, kus tuvastati, et autol on tugev õlileke. Remonditöökoda leidis, et auto kahjustus tulenes väntvõlli- või kepsu liuglaagri ülemäärasest kulumisest ning purunemisest. Kuna esialgse hinnangu järgi kuulus vahetamisele sõiduki mootor, võttis hageja mootorile hinnapakkumised ja saatis
7.oktoobril 2021 kostjale teatise täiendava tähtaja andmise kohta. Hageja tõi teatises välja, et sõiduk ei vastanud müügilepingus kokkulepitule, st oli puudustega. Hageja teatas, et annab kostjale puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja kuni 14. oktoobrini 2021, kui kostja puudust ei kõrvalda, nõuab hageja kahju hüvitamist, sh kantud õigusabikulude hüvitamist. Poolte vahel toimus järgnevalt kirjavahetus, kuid kostja puudusi ei kõrvaldanud. Hageja leiab, et poolte vahel sõlmitud sõiduki müügileping oli tarbijalemüügi leping. Võttes arvesse, et auto vajas koheselt pärast ostmist remonti, ei vastanud auto kokkulepitud müügilepingu tingimustele. Kuna autol vajas remonti mootor, siis ei sobinud auto otstarbeks, milleks seda tavaliselt kasutatakse, ega vasta seega lepingutingimustele. Kostja on oma kohustusi rikkunud. Hagi esitamise ajaks on hageja puudused kõrvaldatud. Seoses kostja lepingurikkumisega on hageja kandnud järgmisi kulusid: puuduste kõrvaldamise kulu 5173 eurot 81 senti, asendusauto kulu 1152 eurot, puuduse kindlakstegemise kulu 35 eurot, kantud õigusabikulud 648 eurot, kokku 7008 eurot 81 senti.
21.aprilli 2023. a menetlusdokumendis avaldas hageja, et sõidukil on ilmnenud lisaks veel turvapadjaga seotud puudused, mille kõrvaldamine maksab 3097 eurot 93 senti. Hageja märkis, et ei suurenda sellega seoses haginõuet, kuid kui kohus leiab, et mingis osas ei ole hageja nõue seoses eelnevalt märgitud puudustega põhjendatud, palub hageja vastava ulatuses rahuldada turvapadja puudusega seotud nõude.
Kostja hagi ei tunnistanud.
Tegemist ei ole tarbijalemüügiga, kostja ei sõlminud sõiduki müügilepingut oma majandus- või kutsetegevuses. Sõidukite ost-müük ei ole kostja ettevõtlus, kostja ei ole ettevõtja ega teeni sõiduki müümiselt tulu. Kostja ei ole müünud puudustega asja VÕS § 217 mõttes. Kostja müüs hagejale kasutatud sõiduki, mille läbisõit oli üle 200 000 kilomeetri. Hageja esitatu viitab kasutatud sõiduki loomulikule kulumisele ja sellest tekkinud remondivajadusele. Hagile lisatud Alfacar OÜ hinnangu kohaselt on kõnealuse sõiduki mootori defektide puhul tegemist selle mootoritüübi puhul aeg-ajalt esineva probleemiga ning tavapärasest kulumisest tingitud puudusega. Hageja saab nõuda kulutuste hüvitamist alles pärast VÕS § 222 lg-s 5 sätestatud asja parandamise nõudmist ja kostja keeldumist sellisest tegevusest. Hageja nõude eelduseks on see, et hageja on andnud kostjale võimaluse sõiduki mootori parandamiseks. Hageja ei 3(16)
ole andnud kostjale adekvaatset teavet sõiduki vigastuste kohta (sh on algselt soovitud kogu mootori asendamist, hiljem on see soov asendatud mootori remontimiskuludega) ega võimaldanud kostjal sõidukit näha ja seda ise remontida. Asendusautoga seonduva nõude puhul ei ole selge, milleks kostja asendussõidukit hädasti vajas ning millist sõidukit on asenduseks kasutatud. Hagile lisatud rendiarve on ebaloomulik ja fikseerib renditeenuse juba etteulatuvalt 2,5 kuu peale. Hagejal ei saanud ette teada, et ta vajab asendussõidukit 2,5 kuud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 12. juuli 2023. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja puuduse kindlakstegemise kulu 35 eurot ning sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivise alates
29.detsembrist 2021 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 35 eurot. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, määras kostja menetluskulude rahaliseks suutuseks 2658 eurot (esindajakulud) ning mõistis selle summa hagejalt kostja kasuks välja. Kohus jättis otsusega rahuldamata hageja 15. juuni 2023. a vastuväite kohtu tegevusele.
3.1.Kohus järeldas auto24.ee portaali omaniku ning Transpordiameti esitatud vastustest ja lisadest, et kostja on ajavahemikul alates 1. jaanuarist 2020 kuni 14. märtsini 2023 müünud 25 sõidukit ja alates 1. jaanuarist 2020 kuni 30. septembrini 2021 on kostja müünud 14 sõidukit, seega on iga müüdud sõiduk olnud kostja omandis vähem kui kaks kuud. Kostja sellist tegevust autode ostmisel ja müümisel tuleb pidada majandustegevuseks. Vaadeldud ajaperioodil on kostja sõlminud müügilepinguid mitmete erinevate isikutega. Tegemist on olnud regulaarse kostja tegevusega ning müüdud sõidukid on olnud kostja nimele registreeritud üksnes suhteliselt lühikest aega. Kohus nõustus hagejaga, et kostja tegevus niivõrd laiaulatuslikul autode müügil viitab tema kavatsusele kasumit teenida. Kostja igapäevane töö teise tööandja juures ei välista sõidukite müüki iseseisva, püsiva ja tulu saamise eesmärgil teostatava majandustegevusena. Eeltoodust tulenevalt müüs kostja vähemalt ajavahemikul alates 1. jaanaurist 2020 kuni
30.septembrini 2021 sõidukeid oma majandustegevuses, seega on kostja ettevõtja VÕS § 1 lg 6 tähenduses ning 30. septembril 2021 sõlmitud müügileping tarbijalemüügileping VÕS § 208 lg 4 mõttes.
3.2.Kohus järeldas Terve Auto OÜ 1. oktoobri 2021. arvest, Alfacar OÜ 27. oktoobri 2021. a hinnangust, kostja esitatud Ken-Kevin Keerovi ja Roland Nuude 21. aprilli 2023.a hinnangutest ning sõiduki müügikuulutuses märgitust, et kuna ostetud auto mootorist lekkis tugevalt õli ning sõiduk vajas remonti üks päev pärast müügilepingu sõlmimist ja sõiduki üleandmist, ei olnud auto tegelikkuses tehniliselt väga heas seisukorras. Õlilekkega mootoriga autot ei ole võimalik sihtotstarbeliselt, s.o sõitmiseks, kasutada. Kohus asus seisukohale, et auto ei vastanud lepingutingimustele, kuna ei sobinud otstarbeks, milleks seda tavaliselt kasutatakse (VÕS § 217 lg 2 p 2).
3.3.Kohus leidis samuti, et kostja vastutab VÕS § 218 lg 1 järgi lepingutingimustele mittevastavuse eest. Terve Auto OÜ arvel kirjeldatust ning Alfacar OÜ hinnangust saab järeldada, et sõiduk oli puudustega juba asja üleandmise ajal, mil ostjale läks üle asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko. Seega vastutab kostja lepingutingimustele mittevastavuse eest sõltumata sellest, kas tegemist on tarbijalemüügiga. Kostja esitatud asjatundjate arvamused on koostatud ilma konkreetset sõidukit ja mootorit nägemata, mis vähendab nende seisukohtade kaalu. Asjas pole esitatud tõendeid selle 4(16)
kohta, et õlilekke sõiduki mootoris põhjustas hageja tegevus alates auto üleandmisest kuni lekke avastamiseni.
3.4.VÕS § 220 lg 1 kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijalemüügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. Hageja teatas kostjale sõiduki lepingutingimustele mittevastavusest hiljemalt 7. oktoobril 2021, s.o nädala jooksul puuduse avastamisest, ning VÕS § 220 lg 1 tingimus on seega täidetud. Maakohus ei nõustunud kostja vastuväidetega, et kuna tegemist oli kasutatud autoga, mille läbisõit oli üle 200 000 kilomeetri, oli mootoririke põhjustatud sõiduki loomulikust kulumisest ning selle mootoritüübil esinevast tüüpveast. Müügikuulutusest nähtuvalt pidi olema tegemist tehniliselt väga heas seisukorras sõidukiga, seega sai kostja eeldada, et ta saab autoga sõita rohkem kui ühe päeva. Kasutatud sõiduki puhul saab ostja samuti eeldada, et auto ei vaja kohe pärast ostmist ulatuslikku remonti, praegusel juhul mootori remonti, mille maksumus (4173 eurot 81 senti) on üle kolmandiku sõiduki ostuhinnast (13 300 eurot). Kuigi BMW 730D kasutatud mootoril N57 teatud tüüpvead esinevad, ei ole asjas tõendatud, et konkreetsel sõidukil esinenud puudus oleks olnud tingitud tüüpveast. Asjaolust, et sõiduk läbis päev enne müüki edukalt tehnoülevaatuse, ei saa teha kostja soovitud järeldust, et sõidukil pärast müüki ilmnenud puudusi müügi hetkel ei esinenud. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et hageja on saatnud kostjale 7. oktoobril 2021 kirja, milles andis kostjale auto remontimiseks tähtaja kuni 14. oktoobrini 2021. Asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks enne 7. oktoobrit 2021 teatanud kostjale autol avaldunud puudusest ning andnud talle täiendava tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Seega tuleb
7.oktoobri 2021 kirja pidada esmakordseks täiendava tähtaja andmiseks. Kirjast ja sellele lisatud hinnapakkumisest nähtuvalt soovis hageja, et kostja vahetaks autol mootori. Kostja on 14. oktoobril 2021 vastanud hageja 7. oktoobri 2021. a kirjale ning palunud täiendavaid selgitusi ka selle kohta, miks on vajalik kogu mootori vahetus. Kostjale ei saa ette heita, et ta hageja antud puuduliku informatsiooni tõttu ei asunud auto mootorit vahetama 7. oktoobri 2021. a nõudes toodud tähtaja jooksul. 7. oktoobril 2021 esitatud hageja nõue ja antud tähtaeg olid ennatlikud olukorras, kus hagejale ei olnud veel teada, milline on konkreetne kõrvaldamist vajav puudus ning selle kõrvaldamise maksumus. Sellest tulenevalt ei saa hageja 7. oktoobri 2021. a kirja lugeda mõistliku täiendava tähtaja andmiseks. Hageja sai esmakordselt anda kostjale puuduste kõrvaldamiseks tähtaja pärast Alfacar OÜ hinnangu saamist. Samas ei saa ka 28. oktoobri 2021. a e-kirjas toodud tähtaja andmist pidada kohaseks. Hageja ei andnud kostjale tähtaega mitte puuduste kõrvaldamiseks, vaid vastamiseks hageja ettepanekutele, millest kumbki ei sisalda võimalust puuduste kõrvaldamiseks kostja enda poolt. Juhul, kui pidada seda tähtaega antuks puuduste kõrvaldamise eesmärgil, oleks see ebamõistlikult lühike – 5 päeva, mille sisse jääb 2 nädalavahetuse päeva. Seega ei ole hageja andnud kostjale mõistlikku täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Kostja on teinud asjakohaseid ja konstruktiivseid ettepanekuid olukorra lahendamiseks ning pakkunud mh välja sõiduki toimetamise Tartusse koos vastavate kulude tasumisega juhul, kui selgub, et puuduste eest vastutab müüja. See on kooskõlas VÕS § 222 lg-s 4 toodud müüja kohustustega. Hageja pole kostja ettepanekutega nõustunud. Poolte kirjavahetusest nähtub ka see, et kostja on korduvalt palunud hagejat täpsustada lekke tuvastamise asjaolusid ja saata fotosid puudustest. Tõenditest ei nähtu, et 5(16)
hageja oleks asjakohaseid fotosid saatnud ning lekke tuvastamist täpsemalt selgitanud. Sisuliselt on kostja keeldunud lubamast hagejat ennast puudusi kõrvaldama, milleks puudub mõistlik põhjus. Hageja etteheided kostjale tahtlikus puuduse varjamises või rikke tekitamises on tõendamata. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, nagu oleks kostja müügilepingut VÕS § 223 lg 1 ja 2 mõttes (kuni 31.10.2021 kehtinud redaktsioonis) oluliselt rikkunud ning hageja ei pidanudki kostjale tulenevalt VÕS § 223 lg-st 3 täiendavat tähtaega andma. Kuna hageja ei andnud kostjale puuduste kõrvaldamiseks mõistlikku tähtaega, ei saa auto kasutamise võimatusest tingitud hageja väidetavaid ebamugavusi lugeda kostja tekitatuks. Hageja on toonud välja, et tal oli vaja kasutada autot igapäevaselt, muid võimalikke kostja tekitatud konkreetseid põhjendamatuid ebamugavusi seoses asja parandamisega hageja välja toonud ega tõendanud ei ole. Hageja on esitanud nõude VÕS § 222 lg 5 alusel puuduste kõrvaldamise kulu nõudena. Tegemist on täitmisnõude spetsiifilise alaliigiga, mitte kahju hüvitamise nõudega VÕS § 115 lg 1 teise juhtumi tähenduses. Seega tuleb kohtul kontrollida, kas on täidetud VÕS § 222 lg 5 tuleneva nõudeõiguse eeldused. Kuna hageja ei andnud kostjale mõistlikku võimalust ega tähtaega puuduste kõrvaldamiseks, ei saa tuvastada, et kostja oleks asja lepingutingimustega mittevastavuse kõrvaldamisest õigustamatult keeldunud või ta poleks seda teinud mõistliku aja jooksul. Seega ei ole täidetud VÕS § 222 lg 5 eeldus ostja poolt asja ise parandamiseks või selle teha laskmiseks ning müüjalt mõistlike kulutuste hüvitamiseks. Puuduste kõrvaldamise kulu nõudes tuleb hagi jätta täies ulatuses rahuldamata.
3.5.21. aprilli 2023. a menetlusdokumendis on hageja avaldanud, et autol on ilmnenud ka turvapadjaga seotud puudused, mille kõrvaldamine maksab hinnapakkumise kohaselt 3094 eurot 93 senti. Oma haginõuet hageja samas suurendanud ei ole ning on avaldanud, et kui kohus leiab, et mingis osas hageja hagiavalduses toodud puudustega seotud nõue peaks jääma rahuldamata, palub hageja nõude ulatuses rahuldada turvapadja puudusega seotud nõude. Maakohus leidis, et tegemist on hagi muutmisega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 1 mõttes, milleks on vajalik kostja või kohtu nõusolek. Hageja on muutnud hagi alust ning tugineb alternatiivselt turvapadjaga seotud puudustele. Kohus ei nõustunud hagi muutmisega ning ei käsitlenud seetõttu turvapadja puudusi võimaliku alternatiivse haginõude alusena.
3.6.Asendusauto kulu hüvitamise nõude rahuldamiseks ei ole alust. Marfola OÜ on
1.oktoobril 2021 väljastanud hagejale arve summas 1440 eurot (sh käibemaks). Arve sisuks on täisteenusrent alates 1. oktoobrist 2021 kuni 11. detsembrini 2021, kogus 72, hind 20 eurot. Kuna kostja lepingut rikkunud sellega, et müüdud asi ei vasta lepingutingimustele, siis asendusauto kulu nõude esitamine kahju hüvitamisena on iseenesest võimalik (VÕS § 115 lg 1). Küll tuleb sellise nõude rahuldamise eeldusena kindlaks teha VÕS § 132 lg 4 esimese lause eelduste täidetus, mh see, kas asendusauto kasutamine oli hagejale vajalik või kasulik. Hageja ei ole veenvalt selgitanud ega tõendanud, miks oli asendusauto vajalik, sh kas see oli vajalik tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks. Hageja esitatud tõenditest järeldab kohus, et hageja töötas alates 1. oktoobrist 2021 OÜ-s Termokar. Seega asus hageja tööle samal päeval, kui ta viis rikkega auto Terve Auto OÜ-sse ning rentis asendusauto. Hageja on esitanud Kaido Merila e-kirja 8. veebruarist 2022, mille avaldatakse, et hageja vajab objektidel käimiseks isiklikku autot ning pidi alates
1.oktoobrist 2021 kuni 10. detsembrini 2021 töötama 3-l eraldi objektil. 6(16)
Kohus leidis, et pole tõendatud, et hageja teadis 1. oktoobril 2021 ette, et vajab edasise 72 päeva jooksul autot tööülesannete täitmiseks. Samuti pole tõendatud, kas hageja tegelikkuses K. Merila e-kirjas nimetatud objektidel töötas. Ainuüksi asjaolust, et hageja käis tööl, ei saa järeldada, et kahjustatud sõiduk oli hagejale vajalik või kasulik VÕS § 132 lg 4 esimese lause tähenduses.
3.7.Hageja nõue puuduste kindlakstegemise kulu 35 euro hüvitamiseks on põhjendatud. Selle summa on hageja tasunud Terve Auto OÜ-le esialgse hinnangu saamiseks. Hageja tehtud kulutus õlilekke ja selle põhjuse esmaseks tuvastamiseks on olnud vajalik ja mõistlikus suuruses kulu (VÕS § 128 lg 3). Kuna müüdud sõiduk ei vastanud lepingutingimustele ning tuvastatud on kostja vastutus, tuleb hagi puuduste kindlakstegemise kulu nõudes rahuldada.
3.8.Hageja tehtud kulutusi õigusabile ei saa pidada vajalikeks ega mõistlikeks VÕS § 128 lg 3 mõttes. Õigusabi kasutamine ei pruukinud olla käesolevas asjas vajalik, arvestades sellega, et esindaja kaasamine ei lahendanud poolte vaidlust ega aidanud mingil viisil kaasa kokkuleppe saavutamisele. Asjas on kostjale esitatud ebamõistliku tähtajaga ja ennatlik nõudekiri 7. oktoobril 2021 ning 28. oktoobri 2021. a e-kirjas toodud alternatiivsed ettepanekud ei ole konstruktiivsed.
3.9.Hageja nõuab viivist VÕS § 101 lg 6, § 113 lg 1 ning TsMS § 367 järgi alates hagiavalduse esitamisest. Kohus rahuldas nõude viivise saamiseks rahuldatud põhinõude osalt (35 euro puuduste kindlakstegemise kulu nõude osas).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja palub esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles hageja põhinõue jäeti 5821 euro 81 sendi ulatuses ja sellelt summalt arvestatud viivise osas rahuldamata. Hageja palub teha uue otsuse, millega rahuldada hagiavaldus täiendavalt summas 5821 euro 81 sendi ja sellelt summalt arvestatud viivise osas. Menetluskulud palub hageja jätta täies ulatuses kostja kanda. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus hagi rahuldas, samuti osas, milles maakohus jättis rahuldamata asendusauto kulu nõude 1152 eurot ja välja mõistmata sellelt summalt arvestatud viivise.
4.1.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ta oleks pidanud andma kostjale puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja. Hageja on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et ta ei pidanud kostjale puuduste kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega andma. Piisas puudusest teavitamisest. Nii müügilepingu sõlmimise kui puudustest teavitamise ajal kehtinud VÕS § 223 lg-st 3 tulenes, et sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhul ei pea ostja määrama müüjale tema kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ning võib muu hulgas lepingust taganeda. Hageja on seisukohal, et täidetud on nii VÕS § 223 lõikest 1 kui ka sama paragrahvi lõikest 2 tulenevad eeldused. Müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 223 lg 1 järgi loeti müüja müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Hageja on kostjat korduvalt teavitanud, et autol on puudused, sh nii 1. oktoobril 2021 kui ka 7. oktoobril 2021. Hageja on puudust sellel hetkel teadaoleva teabe kohaselt ka kirjeldanud, kuigi selleks tal kohustus puudus. Hageja ei tegutsenud autot ostes oma majandus- ja kutsetegevuses (VÕS § 220 lg 2). Küll tegutses oma majandus- ja 7(16)
kutsetegevuses kostja. Lisaks keeldus kostja puuduse kõrvaldamisest. Kostja ettepanekud täiendavate tõendite saamiseks ja sõiduki Tartusse toimetamiseks ei olnud kohased. Seega andis hageja kostjale puudusest küll teada, kuid kostja keeldus puuduse kõrvaldamisest ega ka teinud seda mõistliku aja jooksul. Lisaks tuleb lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 223 lg 2 kohaselt lugeda müüja tarbijalemüügi puhul lepingut oluliselt rikkunuks ka siis, kui asja parandamise või asendamisega tekitatakse ostjale põhjendamatuid ebamugavusi. Sätte kohaldamise eelduseks ei ole täiendava tähtaja andmine, vaid üksnes põhjendamatute ebamugavuste tekitamine. Hageja on tarbija ja vajas autot oma igapäevaselt, sh tööülesannete täitmiseks. Tarbijalt ei saa nõuda, et tal oleks kasutada teine auto. Eelnevat arvestades ei saanud hageja sõiduki remondiga nädalaid oodata. Lisaks keeldus kostja hagejale viimase korduvatele nõudmistele vaatamata asendusauto kulusid hüvitamast. Kostja põhjustas puuduste täiendava tõendamise ja auto Tartusse toimetamise nõudmistega hagejale põhjendamatuid ebamugavusi ning on ka seetõttu on täidetud vaidlusele kohalduva VÕS § 223 lg-st 2 tulenevad eeldused. Ebaõige on kohtu järeldus, et hageja on oma nõudes tuginenud ainult VÕS § 222 lg-le 5. Sõiduki remondiks tehtud kulutuste hüvitamisel saab hageja tugineda nii VÕS § 222 lgle 5 kui ka VÕS §-le 115. Hageja on seda asjas ka teinud. VÕS § 115 lg 3 kohaselt võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda ka täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lõike 2 p-des 1–4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Olulise lepingurikkumise korral VÕS § 223 mõttes ei pea ostja andma puuduse kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega. Kuna see eeldus on praegusel juhul täidetud, ei pidanudki hageja andma kostjale täiendavat tähtaega. Lisaks rikkus kostja puudust varjata püüdes oma kohustusi vähemalt raske hooletuse tõttu ning ka seetõttu ei pidanud hageja andma täiendavat tähtaega.
4.2.Sellele vaatamata andis hageja kostjale korduvalt täiendavaid tähtaegu puuduste kõrvaldamiseks. Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et tõendatult on hageja täiendava tähtaja esimest korda andnud 7. oktoobril 2021. Samas ei soovinud hageja mootori vahetust. Hageja tõi küll välja, et hetkel teadaolevalt tuleb mootor vahetada, kuid andis kostjale täiendava tähtaja sõiduki remontimiseks. Hageja ei nõustu ka kohtu seisukohaga, et kuna 7. oktoobri 2021. a teatises toodud info hiljem muutus, siis ei saanud hageja
7.oktoobril 2021 kostjale täiendavat tähtaega anda. Sellega on kohus pannud hagejale kohustuse, mida hagejal ei olnud. Hagejal ei olnud üldse kohustust puuduse olemust detailselt kirjeldada. Hageja oleks pidanud vaid kirjeldama, et autol on õlileke ning vaidluse korral seda ka tõendama. Hageja on seda teinud. Asjaolu, et hageja kirjeldas puudust detailselt ja selgitas ka võimalikku kahjunõuet, ei saa muuta kostja vastutust puuduse eest. Lisaks andis hageja kostjale puuduse kõrvaldamiseks täiendava tähtaja. Samuti andis hageja 14. oktoobril 2021 saadetud kirjaga kostjale uue täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Selles kirjas tõi hageja juba otseselt välja, et ei tea, kas puuduse saab kõrvaldada remondi läbi või tuleb vahetada mootor. Sellest hoolimata kostja puudust ei kõrvaldanud. Pärast Alfacar OÜ arvamuse saamist ei soovinud hageja, et kostja puuduse isiklikult kõrvaldaks. Hageja soovis, et kostja laseks puudused kõrvaldada hagejaga kooskõlastatud remonditöökojas, kes annab hagejale eelnevalt ülevaate teostavatest töödest ja pärast kinnituse, et tööd on teostatud. Hagejale jääb arusaamatuks maakohtu järeldus, nagu oleks hageja nõudnud remonditööde tegemist hageja määratud kohas ja tema antud tööde 8(16)
nimekirja kohaselt, seega ka hageja määratud rahalises mahus. Hageja ei ole selliseid nõudmisi esitanud.
4.3.Hageja ei nõustu maakohtu ja kostja seisukohaga, nagu oleks hageja antud tähtajad olnud liiga lühikesed. Isegi kui need oleksid olnud liiga lühikesed, tuleks need VÕS § 114 lg 1 viimase lause järgi lugeda pikenenuks mõistliku tähtajani.
4.4.Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-49-17 tehtud otsuse p-s 24.2 väljendatud seisukohti arvestades oleks maakohus pidanud hageja alternatiivset nõuet menetlema. Terve Auto OÜ pakkumises ja menetlusdokumendis toodud summade erinevus on tingitud kirjaveast, hageja korrektne nõue on 3097 eurot 93 senti.
4.5.Hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue on põhjendatud. Senises kohtupraktikas ei ole õigusabikulude nõude rahuldamise eelduseks kohtueelsete läbirääkimiste tulemuslikkus. Isegi kui hageja nõue kuulub rahuldamisele osaliselt, on õigusabikulude nõue põhjendatud täies ulatuses, kuna kostja võlgnevuse suurus ei mõjutanud kohtueelsete läbirääkimiste pidamise mahtu.
4.6.Maakohus on hagejalt kostja kasuks välja mõistnud menetluskulu 2658 eurot. Hageja esitas kostja menetluskulude osas omapoolsed seisukohad, maakohus on nendega arvestanud ainult seoses 16. jaanuari 2023. a ja 19. aprilli 2023. a menetluskuluga. Hageja leiab jätkuvalt, et kostja menetluskulud maakohtus olid põhjendamatult suured ning jääb maakohtu menetluses kuludele esitatud vastuväidete juurde.
4.7.Maakohus jättis 31. mai 2023. a istungil vastu võtmata hageja 12. mail 2023 esitatud tõendid. Hageja esitas kohtu tegevusele vastuväite ning palub ringkonnakohtul hageja 12. mail 2023 esitatud seisukoht ja tõendid vastu võtta ning nendega asja lahendamisel arvestada.
5.Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebustele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Kostja üks peamine vastuväide hagile on see, et hageja saab nõuda kulutuste hüvitamist alles pärast VÕS § 222 lg 5 või VÕS § 115 lg 2 sätestatult asja parandamise nõudmist ja kostja keeldumist sellisest tegevuvusest. Seega on hageja nõude eelduseks see, et hageja on andnud kostjale võimaluse ja mõistliku tähtaja sõiduki mootori parandamiseks. Kohus on analüüsinud täiendava tähtaja andmise küsimust otsuse põhjenduse p-des 27–31 ja järeldanud tõenditest põhjendatult, et hageja ei ole andnud kostjale mõistlikku täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Kohtu järeldused on põhjendatud. Hagejal ei ole tegelikku huvi, et kostja ise võimalikud puudused kõrvaldaks. Seda peegeldab asja materjalide hulgas olev kirjavahetus. Hagejat on huvitanud eelkõige rahaline hüvitis. Võlaõigusseaduse järgi tähtaja võimaldamine peab olema tegelik, müüjal peab olema ka tegelik võimalus väidetavate puudustega tutvuda ja mõistlik tähtaeg need puudused kõrvaldada (kui müüja aktsepteerib, et ta vastutab selliste puuduste eest). Hageja väited VÕS § 223 rakendamisest ei haaku juhtumi asjaoludega. VÕS § 223 võiks tulla arutamisele juhul, kui ostja oleks nt müügilepingust taganenud vmt. VÕS § 223 kohaldamine eeldab siiski ka puuduste täpsemat kirjeldamist jmt. Nii VÕS § 222 lg 5 kui ka VÕS § 115 lg 2 kohaldamine eeldavad eelnevat täitmisnõude esitamist (parandamiseasendamise nõue koos täiendava mõistliku tähtajaga). VÕS § 223 ei anna iseseisvat kulude-kahjude hüvitamise nõude alust, vaid defineerib olulise müügilepingu rikkumise juhud. Hageja üritab apellatsioonkaebuses väita, et ta andis müüjale ikkagi täiendava mõistliku tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, kuid tõendeid selle kohta asja juures ei ole. Seadus ei võimalda ostjal seada puuduste kõrvaldamist sõltuvusse oma kooskõlastusest teatud 9(16)
remonditöökoja osas või sellest, et müüja ei võiks puudused kõrvaldada isiklikult (kui müüjal on vastavad oskused olemas). Kostja ei nõustu hageja taotlusega uute tõendite vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses. Maakohtus anti pooltele tähtajad tõendite ja seisukohtade esitamiseks. Hageja asus uusi tõendeid koguma ja esitama alles peale tähtaegade kukkumist. Hageja ei ole ka selgitanud tõendite asjakohasust, arvestades, et apellatsioonkaebuses ei ole juttu sõiduki puudusest sisuliselt vaid pigem täiendava tähtaja andmise kohustuse täitmisest ja vajadusest.
6.Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldas. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei müünud hagejale puudustega asja VÕS § 217 mõttes. Maakohus ei andnud sisulist vastust kostja peamisele vastuväitele, mille kohaselt on mootori probleem (või remondivajadus) tekkinud asja tavapärasest kulumisest. Asja tavapärasest kulumisest tingitud remondivajadus võib tekkida kohe pärast müügitehingut – see ei tekita müüja vastutust. Praegusel juhul oli tegemist mootorisisese kulumisega, mida kinnitavad kostja esitatud AS-i Aasta Auto ja Autoluks OÜ autotehnikute arvamused ning millele on viidatud ka hageja esitatud Alfacar OÜ ja Terve Auto OÜ hinnangutes. Taolist mootorisisest kulumist ei saanud näha müüja, tuvastada vahetult enne müüki teostatud tehnoülevaatuse käigus ega ka ostja ostmise hetkel. Seega ei ole kostja ka andnud müügikuulutuses mingeid ebaõigeid andmeid sõiduki seisukorra kohta. Lisaks, kui kohus tuvastas, et kostjale ei antud tähtaega puuduste kõrvaldamiseks ja seetõttu on hageja kaotanud õiguse puudustele tuginevaid õiguskaitsevahendeid kasutada, ei olnud õiguslikku alust mõista kostjalt kahjuna välja esialgse hinnangu tasu 35 eurot.
7.Hageja vaidleb kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-st 2 lähtudes tühistada osas, milles hageja põhinõue jäeti 5821 euro 81 sendi ulatuses ja sellelt summalt arvestatud viivise osas rahuldamata. Osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja puuduse kindlakstegemise kulu 35 eurot ning sellelt summalt arvestatud viivise, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja põhinõuded kokkuvõttes 5856 euro 81 senti ulatuses ning mõistab välja viivise kokku 5856 euro 81 sendi suuruselt põhinõudelt. Sellega seoses muudab ringkonnakohus ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse, kostja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus esitab TsMS § 654 lg 22 järgi otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
9.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonimenetluse esemeks on hageja nõuded osaliselt. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja puuduse kindlakstegemise kulu 35 eurot ning sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivise alates 29. detsembrist 2021 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 35 eurot. Muus osas jättis maakohus hageja nõuded rahuldamata. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osaliselt, hageja ei vaidlusta maakohtu otsust 10(16)
osas, milles maakohus hagi rahuldas, samuti osas, milles maakohus jättis rahuldamata asendusauto kulu nõude 1152 eurot ja välja mõistmata sellelt summalt arvestatud viivise. Kostja vaidlustab vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, milles kohus hagi rahuldas. Eelnevat arvestades on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja asendusauto kulu nõude 1152 eurot ja välja mõistmata sellelt summalt arvestatud viivise. Need nõuded ei ole enam vaidluse all.
10.Maakohus leidis ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et kostja müüs sõiduki hagejale enda majandustegevuses (VÕS § 1 lg 6) ning et 30. septembril 2021 sõlmitud müügileping on tarbijalemüügileping VÕS § 208 lg 4 tähenduses. Samuti on maakohus menetlusnorme rikkumata tuvastanud, et kostja müüdud auto ei vastanud lepingutingimustele, kuna ei sobinud otstarbeks, milleks sellist asja tavaliselt kasutatakse (VÕS § 217 lg 2 p 2). Samuti on asja materjalide põhjal põhjendatud maakohtu järeldus, et kostja vastutab VÕS § 218 lg 1 järgi lepingutingimustele mittevastavuse eest, st ei ole tuvastatud asjaolud, mis võiksid kostja vastutuse välistada. Nimetatud osades järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.
11.Vastusena kostja vastuapellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et maakohus hindas esitatud ja kogutud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ning on oma järeldusi otsuses nõuetekohaselt (TsMS 436 ja § 442 lg 8) põhjendanud. Muu hulgas käsitles maakohus kostja vastuväidet, mille kohaselt on mootori probleem (või remondivajadus) tekkinud asja tavapärasest kulumisest, kuid leidis vastupidiselt kostjale, et müügilepingu esemeks olnud sõiduki puhul ei olnud remondivajadus tingitud tavapärasest kulumisest. Maakohus rajas oma järeldused eelkõige Terve Auto OÜ arvel (I kd, tl 18) kirjeldatule ning Alfacar OÜ hinnangule (I kd, tl 41). Maakohus arvestas ka AS-i Aasta Auto ja Autoluks OÜ autotehnikute R. Nuude ja K.-K. Keerovi arvamustega (II kd, tl-d 35 ja 33), kuid leidis põhjendatult, et nendel arvamustel on väiksem tõendiväärtus. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse osas asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Asjas pole tõendeid ka selle kohta, et sõiduki puudus oleks tingitud kostjast. Lisaks tuleb tarbijalemüügi puhul VÕS § 218 lg 2 teise lause järgi (enne 1. jaanuari 2022 kehtinud redaktsioonis) eeldada, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega.
12.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõuet sõiduki puuduste kulu hüvitamiseks on võimalik kvalifitseerida VÕS § 222 lg 5 alusel. Kui ostja nõuab õigustatult asja parandamist ja müüja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib ostja viidatud sätte kohaselt asja ise parandada või lasta seda teha ning nõuda müüjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Hageja nõuab kostjalt tegelikult kantud ehk reaalsete parandamiskulude hüvitamist ning on parandamiskulude kandmist ka tõendanud (I kd, tl-d 120–121 pöördel). Samas on ekslik maakohtu järeldus, et hageja ei andnud kostjale mõistlikku võimalust ega tähtaega puuduste kõrvaldamiseks ning et seetõttu ei ole täidetud VÕS § 222 lg 5 kohane eeldus ostja poolt asja ise parandamiseks või selle teha laskmiseks ning müüjalt mõistlike kulutuste hüvitamiseks. Selles osas on maakohus ringkonnakohtu hinnangul kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on viinud kohtu ka ebaõigete järeldusteni.
12.1.Pooled ei ole vaielnud asjas selle üle, et sõiduki müügileping sõlmiti 30. septembril 2021 ning samal päeval anti hagejale üle ka sõiduki valdus. Maakohus tuvastas 11(16)
menetlusnorme oluliselt rikkumata, et hageja teatas kostjale sõiduki lepingutingimustele mittevastavusest hiljemalt 7. oktoobril 2021.
12.2.Nii müügilepingu sõlmimise kui ka puudustest teavitamise ajal kehtinud VÕS § 222 lg 1 järgi võis, ostja, juhul kui müüja vastutab ostjale lepingutingimustele mittevastava asja üleandmise eest, nõuda lepingutingimustele mittevastava asja parandamist (alternatiivina asja asendamisele). Nõude eelduseks oli viidatud sätte kohaselt see, et parandamine on objektiivselt võimalik ning sellega ei põhjustata müüjale, võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. Arvestades Euroopa Kohtu praktikat selle tarbijalemüügi regulatsiooni aluseks oleva tarbijalemüügidirektiivi (1999/44/EÜ) tõlgendamisel (viidatud direktiiv on praeguseks kehtetuks tunnistatud direktiiviga (EL) 2019/771), on tarbijast ostjal võimalik esitada täitmisnõue sõltumata sellest, kas täitmisnõude kõrval muu õiguskaitsevahendi kohaldamine põhjustaks asja parandamise või asendamisega võrreldes väiksemaid kulusid. Seega tuleb tarbijalemüügi puhul täitmisnõude esitamisega seotud kulude mõistlikkust võrrelda üksnes parandamis- ja asendamisnõude kui alternatiivsete õiguskaitsevahendite vahel (vrd P. Varul jt. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2019, § 222, komm. 3.2). Alates 1. jaanuarist 2022 kehtib VÕS § 222 mõnevõrra teistsuguses sõnastuses, kuid nendele muudatustele ei ole rakendussätetega antud tagasiulatuvat jõudu.
12.3.VÕS § 222 lg 5 kohase nõude esitamine eeldab, et ostja on nõudnud müüjalt asja parandamist ning müüja on sattunud parandamisnõude täitmisega viivitusse, st müüja ei ole asja parandanud (ega kasutanud õigust asi parandamise asemel asendada) mõistliku aja jooksul pärast ostja poolt parandamisnõude esitamist (VÕS § 82 lg 3) või on asja parandamisest keeldunud.
12.4.Maakohtu tuvastatu kohaselt teatas hageja kostjale sõidukil avastatud puudustest
7.oktoobril 2021. Samas 7. oktoobri 2021. a kirjas on hageja nõudnud kostjalt puuduste kõrvaldamist (sõiduki parandamist) ning andnud selleks tähtaja kuni 14. oktoobrini 2021 (I kd, tl-d 23–27). Ringkonnakohus rõhutab, et oluline on ilmnenud puudustest teatamine ja nende parandamise nõude esitamine 7. oktoobri 2021. a kirjas. Hageja on andnud samas kirjas kostjale parandamisnõude täitmiseks täiendava tähtaja kuni 14. oktoobrini 2021, kuid sellel ei ole VÕS § 222 lg-te 1 ja 5 kohaldamisel määravat tähtsust. Iseenesest ei ole ostja kohustatud müüjale avastatud puudustest teatamisel konkreetset tähtaega määrama, oluline on, et müüja kõrvaldaks puudused mõistliku aja jooksul arvates nendest teatamisest. Juhul kui lugeda kostja antud tähtaega ebamõistlikult lühikeseks, pikeneks see mõistliku täiendava tähtajani (VÕS § 114 lg 1 kolmas lause). Ringkonnakohtu hinnangul on ekslik ka maakohtu järeldus, et samas 7. oktoobri 2021. a kirjas soovis hageja, et kostja vahetaks autol mootori. Hageja küll märkis remonditöökojalt saadud info põhjal, et vajalik on sõiduki mootorivahetus, kuid soovis kirjas kokkuvõttes siiski seda, et kostja puudused (õlilekke põhjused) kõrvaldaks.
12.5.Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et pärast puudustest teavitamist 7. oktoobril 2021 oleks kostja ise pidanud olema aktiivne puuduste põhjuste ja nende kõrvaldamise võimaluste väljaselgitamisel. Kostja on aga alles 3. novembri 2021. a e-kirjas avaldanud soovi lasta sõiduk üle vaadata ning kui ilmnevad puudused, mille eest kostja vastutab, siis need ise kõrvaldada (seejuures on kostja soovinud, et hageja toimetaks sõiduki ülevaatuseks ise Tartusse) (I kd, tl 36 ja 36 pöördel). Arvestades, et hageja oli kostjat puudustest teavitanud hiljemalt 7. oktoobril 2021 ning palunud puudused kõrvaldada, ei ole müüja (kostja) puudust VÕS § 222 lg 5 tähenduses mõistliku aja jooksul kõrvaldanud. Kuna kostja müüs sõiduki hagejale enda majandustegevuses, oleks kostja mõistlikult 12(16)
võinud sõiduki vähemalt ühe nädala jooksul puudustest teatamisest üle vaadata (või üle vaadata lasta) ning asuda puudusi kõrvaldama (või siis kõrvaldamisest keelduda). Hageja kui tarbija ei pidanud puudusest teavitamisel puudust (ja selle tekkepõhjuseid) üksikasjalikult kirjeldama. Selline kohustus oleks üksnes oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostjal (VÕS § 220 lg 2). See, et hageja on teinud puudustest teavitamisel seadusega nõutavast rohkem, püüdes õlilekke põhjuseid ka ise välja selgitada, ei saa seada hagejat ebasoodsamasse olukorda ja tema õiguskaitsevahendite rakendamise õigust piirata.
12.6.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kostja on teinud hagejale asjakohaseid ja konstruktiivseid ettepanekuid olukorra lahendamiseks, pakkudes mh välja sõiduki toimetamise Tartusse koos vastavate kulude tasumisega juhul, kui selgub, et puuduste eest vastutab müüja. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja ettepanek, et hageja toimetaks sõiduki ise Tartusse (ja kostja hüvitaks sellega seonduvad kulud üksnes siis, kui ta puuduste eest vastutab) kooskõlas VÕS § 222 lg-ga 4, mille kohaselt kannab müüja asja parandamisega seotud kulud, sh veokulud. Kui kostja leidis, et ta ei saa sõidukit Pärnus üle vaadata või üle vaadata lasta, oleks kostja pidanud selle Tartusse transpordi kulud vähemalt esialgu ise kandma.
12.7.Kuna hageja oli kostjat 7. oktoobri 2021. a kirjas sõidukil ilmnenud puudustest teatavitanud ja nõudnud ka nende parandamist, siis ei ole hageja hilisemas, 28. oktoobri 2021. a kirjas (I kd, tl 36 pöördel ja tl 37) tehtud ettepanekutel asjas määravat tähtsust. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks 28. oktoobriks 2021 sõiduki üle vaadanud ning lubanud ise puudused kõrvaldada.
12.8.Maakohtu järeldus, et hageja on sisuliselt keeldunud lubamast kostjal puudusi kõrvaldada, on eelmärgitut arvestades ringkonnakohtu hinnangul nõuetekohaselt põhjendamata. Ringkonnakohtu hinnangul oli kostjal pärast 7. oktoobrit 2021 mitme nädala jooksul mõistlik võimalus sõiduk ise remontida ja sellega puudused kõrvaldada. Kostja ei ole seda võimalust kasutanud.
12.9.Seega kokkuvõttes on täidetud VÕS § 222 lg 5 kohased eeldused hageja (ostja) poolt asja parandamiseks või selle teha laskmiseks ning kostjalt (müüjalt) sellega seonduvate kulutuste hüvitamiseks.
12.10.VÕS § 222 lg 5 võimaldab nõuda mõistlike kulude hüvitamist. Arvestades puuduste kõrvaldamiseks vajalike toimingute mahtu (I kd, tl-d 42 ja 122), võib nende kõrvaldamise kulu 5173 eurot 81 senti pidada ringkonnakohtu arvates mõistlikuks. Kostja ei ole menetluses ka tuginenud sellele, et puudused oleks saanud kõrvaldada odavamalt.
12.11.Seega on hageja nõue sõiduki mootori puuduste kõrvaldamise kulu 5173 euro 81 sendi hüvitamiseks põhjendatud.
13.Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et alternatiivina VÕS § 222 lg-le 5 oleks puuduste kõrvaldamise kulu hüvitamise nõuet hagiavalduses esitatud asjaoludel võimalik kvalifitseerida ka kahju hüvitamise nõudega VÕS § 115 lg 1 teise juhtumi tähenduses. Hageja on sellele nõude alusele oma seisukohtades samuti viidanud (nt I kd, tl-d 10, 117). Praegusel juhul ei ole siiski määravat tähtsust sellel, kas vaadelda hageja nõuet VÕS § 222 lg 5 järgse või § 115 lg 1 teise juhtumi järgse nõudena. Hagi kuuluks mõlemal juhul rahuldamisele.
14.Hageja on taotlenud ka kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist 648 euro ulatuses. Kohtupraktika kohaselt tuleb professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses pidada üldjuhul mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem VÕS § 115 lg 1 esimese alternatiivi ja VÕS § 128 lg 3 järgi kahjuna hüvitatavaks. Selline nõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi, eelkõige kahju olemasolu 13(16)
ja põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel (nt RKTKo 5.11.2008, 3-2-1-79-08, p 18; RKTKo 24.11.2021, 2-18-13432, p 24). Kohtuväliste õigusabikulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega (vt RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751, p 28 koos selles viidatud kohtupraktikaga). Ringkonnakohtu hinnangul saab hageja nõude kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks ülalmärgitut arvestades rahuldada. Kuna maakohus tuvastas ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et kostja on müügilepingut rikkunud ning vastutab rikkumise eest, on hagejal võimalik kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 esimese alternatiivi järgi (koosmõjus VÕS § 128 lg-ga 3) nõuda. Hageja on hagiavaldusele lisatud arvete ja maksekorraldustega tõendanud kulude suurust ja tekkimist (tl-d 86–87, 88–89). Professionaalset õigusabi kasutamata ei oleks hagejal olnud võimalik oma õigusi samavõrra tõhusalt kaitsta. Advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võis aidata kaasa vaidluse kokkuleppelisele lahendamisele, samuti aitas see teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke kohtuväliseid toiminguid. Hageja kohtueelsed õigusabikulud on vaidluse sisu arvestades mõistliku suurusega. Kostja ei ole õigusabikulude suurusele maakohtu menetluses ka vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu poolt esitatud põhjendustel ei saanud kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõuet jätta rahuldamata. Hageja leiab õigesti, et senise kohtupraktika põhjal ei ole õigusabikulude nõude rahuldamise eelduseks kohtueelsete läbirääkimiste tulemuslikkus. Hagiavaldusele lisatud kirjavahetusest nähtub, et hageja esindaja on kostja ja tema esindajaga läbirääkimisi pidanud, sh on hageja pakkunud kompromissina ka kahju osalist hüvitamist (I kd, tl-d 35–39). Ülalkäsitletud 7. oktoobril 2021. a nõudekirja ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada ennatlikuks ning 28. oktoobri 2021. a e-kirjas toodud ettepanekud ebakonstruktiivseteks, arvestades, et kostja ei olnud asunud selleks ajaks kõrvaldama puudusi, milles hageja kostjat 7. oktoobril 2021 teavitas.
15.Vastusena hageja apellatsioonkaebuse väidetele lisab ringkonnakohus, et maakohus leidis õigesti, et asudes 21. aprilli 2023. a menetlusdokumendis alternatiivselt tuginema sama sõiduki turvapadjaga seotud puudustele, muutis (täiendas) hageja hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Sellega oleks oluliselt laienenud vaidluse ese. Tegu on hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus märgib, et hageja ei esitanud 21. aprilli 2023. a menetlusdokumendis uut (alternatiivset) nõuet seoses sõiduki turvapatjade väidetavalt avastatud puudusega, mille menetlusse võtmise üle oleks pidanud maakohus otsustama. Apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu lahend (RKTKo 14.06.2017, 3-2-1-49-17, p 24 ja selle alapunktid) on tehtud teistsugustel asjaoludel ning pole seetõttu asjakohane. Praeguses asjas ei esitanud hageja 21. aprilli 2023. a menetlusdokumendis mitte uusi väiteid õlilekke põhjuste kohta, vaid tõi välja täiesti uue (varasemalt käsitlemata) puuduse.
16.Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja puuduse kindlakstegemise kulu 35 eurot ning sellelt summalt arvestatud viivise. Kuna maakohus tuvastas ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et kostja on müügilepingut rikkunud ning vastutab rikkumise eest, siis on järgi põhjendatud ka kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 esimese alternatiivi järgi. Puuduste kindlakstegemise kulu on käsitletav otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.
17.Hageja nõuab ka VÕS § 113 lg 1 teise lause järgse viivise (VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas) väljamõistmist põhinõude summalt 14(16)
alates hagiavalduse esitamisest. Ringkonnkohtu hinnangul on see nõue õiguslikult põhjendatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võlgnikult viivitusintressi (viivist). Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise nõude puhul, saab võlgnetavalt rahalt VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi viivist arvestada mh alates hagi esitamise ajast. Ringkonnakohtu otsuse tulemusel rahuldatakse hageja põhinõuded kokku 5856 euro 81 sendi ulatuses (5821 euro 81 sendi ulatuses lisaks maakohtu poolt rahuldatud 35 euro suurusele osale). Nendelt rahuldatud põhinõuetelt 5856 eurot 81 senti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis alates 29. detsembrist 2021 kuni maakohtu otsuse tegemiseni (12. juuli 2023) on viivisekalkulaatori järgi (kättesaadav: www.viivisekalkulaator.ee) 800 eurot 46 senti. TsMS § 367 alusel kuulub rahuldamisele ka hageja taotlus alates 13. juulist 2023 sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses märgitud määras. Lähtudes hagi piiridest, piidab kohus viivisenõuet põhinõude suummaga.
18.Maakohus jättis menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohus rahuldab hageja nõuded maakohtuga võrreldes oluliselt erinevas ulatuses. Ringkonnakohus peab seetõttu põhjendatuks jaotada maakohtu menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hageja põhinõuete rahuldamise ulatusega. Hageja põhinõuded kogusummas 7008 eurot 81 senti rahuldatakse 5856 euro 81 sendi ulatuses, s.o ligikaudu 84% ulatuses. Sellest lähtuvalt jätab ringkonnakohus esimese kohtuastme menetluskulud 16% ulatuses hageja kanda ning 84% ulatuses kostja kanda.
19.Apellatsiooniastme menetluskulud peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda, kuna hageja apellatsioonkaebuses vaidlustatud nõuded kuuluvad rahuldamisele ning kostja vastuapellatsioonkaebus jääb tervikuna rahuldamata.
20.Kuivõrd ringkonnakohus muudab käesoleva lahendiga menetluskulude jaotust menetlusosaliste vahel ning maakohus ei ole vaidlustatud otsusega hageja menetluskulude rahalist suurus kindlaks määranud, ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt menetluskulusid rahaliselt kindlaks. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Eelmärgitut arvestades ei käsitle ringkonnakohus kostja menetluskulude põhjendatud suurust puudutavaid hageja apellatsioonkaebuse väiteid. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes praeguse otsuse peale edasi kaevates.
21.Kohus lahendab TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi otsuse resolutsiooniga mh veel lahendamata taotlused. Hageja on 28. mail 2024 esitanud taotluse ringkonnakohtu 20. mai 2024. a istungi protokolli parandamiseks. Hageja palub lisada kohtuistungi protokolli enda seisukohad enne 1. jaanuari 2022 kehtinud VÕS § 223 lg 3 kohaldamise kohta ning sellekohased viited kohtupraktikale. Kostja vaidleb hageja protokolli parandamise taotlusele vastu. Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus protokolli parandamiseks ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu 20. mai 2024. a istungi protokoll vastab TsMS § 50 lg-s 1 sätestatud sisunõuetele, mh kajastab see kõike asja lahendamise ja võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. TsMS § 436 lg-st 7 ja § 652 lg-st 8 tulenevalt kohaldab ringkonnakohus õigust tuvastatud asjaoludest lähtuvalt ise ega ole seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga. Hageja poolt esitatid õiguslikud argumendid on kohtule 15(16)
esitatud kirjalikes dokumentides ka piisavalt kajastatud (TsMS § 50 lg 1 p 8). Ringkonnakohus jätab hageja taotluse protokolli parandamiseks rahuldamata. Hageja poolt protokolli parandamise taotluses esitatud vastuväited lisatakse protokollile (TsMS § 53 lg 4 teine lause). (allkirjastatud digitaalselt)
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.