2-23-135452/9 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 07.11.2023 esitatud hagiavalduse ja 08.01.2024 esitatud kohtunõude vastuse kohaselt sõlmisid X (kostja) ja ESTO AS (edaspidi krediidiandja) 07.11.2022 järelmaksulepingu nr 467710664285 kauba soetamiseks maksumusega 2659,90 eurot. Kostja poolt on lepingu katteks tagasimakseid tehtud kokku summas 144.63 eurot (seega põhivõlgnevuse summa 2515,27 eurot). Lepingu tingimuste kohaselt oli kostjal kohustus tasuda krediidisumma 2659,90 eurot ja intressimäär 14,90 % aastas igakuiste osamaksetena suuruses 144,73 eurot (24 osamakset) lepingus kokkulepitud maksepäeval st. 15 kuupäeval tasumise tähtpäevaga 15.11.2024. Maksete hilinemisega kaasnes viivis intressimääraga samas määras või seadusjärgses määras kui see on kõrgem. Intressimäär oli lepingu kohaselt 14,90% aastas ehk 0,04% päevas, seega viivisemäär oli 14,90% aastas ehk 0,04% päevas. Kostja rikkus krediidilepingust tulenevaid kohustusi jättes tagastamata kohustuslikud osamaksed. Krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul võib krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda juhul, kui tarbija täielikult või osaliselt viivitab vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2 nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Kostjat hoiatati 03.04.2023 kostja poolt lepingu sõlmimisel deklareeritud e-posti aadressile [email protected] saadetud teatega lepingu ülesütlemisest, juhul, kui kostja ei tasu täiendava kahenädalase tähtaja, so 17.04.2023 jooksul võlgnetavaid summasid. Kuna kostja täiendava tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud ning kuivõrd viimane makse nõude katteks teostati detsembris 2022, siis oli kostja alates jaanuarist 2023 viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva, s.o. 15.01.2023, 15.02.2023 ja 15.03.2023 minimaalse osamakse tasumisega ja leping loeti krediidiandja poolt ülesöelduks 17.04.2023. Hageja edastas kostjale 08.05.2023 teate, milles teavitas kostjat ja ESTO AS vahel sõlmitud lepingust tulenevate nõuete loovutamisest OK Incure OÜ-le. OK Incure OÜ (hageja) nõuab 07.11.2023 esitatud hagiavalduses põhivõla tasumist summas 2580,26 eurot, intressi 233,22 eurot, võla sissenõudmiskulusid 35 eurot ja hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivist 214,88 eurot. Hageja on seisukohal, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Krediidiandaja kontrollis põhjalikumalt kostja krediidivõimelisust võttes arvesse Eesti maksu- ja Tolliameti sissetulekute väljavõtte ja avalike andmebaaside, sh E-krediidiinfo andmebaasi ja rahvastikuregistri andmebaasi. Kostja teavitas enda sissetulekuks 3500 eurot kuus. Eesti Maksu2

ja Tolliameti sissetulekute alusel arvestas krediidiandja kostja viimase nelja kuu keskmiseks sissetulekuks 3395,97 eurot. Oma kohustuste suuruseks teavitas kostja 2000 eurot. Krediidiandja luges regulaarseks kulutuseks majapidamisele määras 215,30 eurot. Päringutega ei tuvastatud krediidiandja täiendavaid kohustusi esitatud andmete ja registriandmete osas ning andmete kogumis analüüsi tulemusel jõudis krediidiandja veendumusele, et klient on krediidivõimeline. Kui kohus leiab, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, esitas hageja 08.01.2024 alternatiivse nõude VÕS § 403 prim 4 lg 7 alusel kostjalt 2515,27 euro tasumist (väljastatud krediit 2659,90 eurot, millest maha arvestatud kõik laekumised summas 144,63 eurot). Kostja vastuväited Kohus toimetas hagi ja vastuse kohtunõudele kostjale avalikult kätte. Kostja hagile vastuväiteid ei esitanud. Kohtu põhjendused Kohus, analüüsinud hagiavaldust ja esitatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele üksnes põhivõlgnevuse osas, so alternatiivnõudes. Hageja esmane nõue tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hagiavalduses on hageja palunud kostjalt välja mõista põhivõlg 2580,26 eurot, intress 233,22 eurot, võla sissenõudmiskulud 35 eurot ja hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 214,88 eurot. Hagiavaldusest nähtub, et ESTO AS ja X sõlmisid läbi esto.ee platvormi 07.11.2022 järelmaksulepingu nr 467710664285 kauba soetamiseks maksumusega 2659,90 eurot. Krediidisumma väljamakse teostati müüjale 07.11.2022. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Krediidiandja on menetluses vaidlustamata asjaoludel täitnud lepingujärgse

põhikohustuse ning krediidi välja maksnud. Vastavalt lepingu põhitingimuste punktis 2 oli kostjal kohustus 24 kuu jooksul osamaksetest tulenevalt tasuda igakuiselt osamakse summas 144.73 eurot ning viimane osamakse tasumisega 15.11.2024. Osamakse koosneb põhiosa (krediidi tagasimaksest) ja intressist, mida krediidiandja arvutab igakuiselt kasutusse võetud krediidisummalt. Tsiviilasja materjalidest tulenevalt on kostja tasunud 12.12.2022 144,63 (hagiavalduses 144,73) eurot, millest põhiosa 79,64 eurot ja intress 65,09 eurot. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli 30.11.2022 krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 15,31%. VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks krediidi väljastamise ajal oli seega 3 * 15,31% = 45,93%. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli 30,68% aastas, mis ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. Krediidiandja ütles krediidilepingu nr 467710664285 üles 17.04.2023 ning 08.05.2023 teavitati kostjat nõude loovutamisest hagejale. Kostja ülesütlemisele ega nõude loovutamisele vastuväiteid esitanud ei ole. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. VÕS § 4034 lg 1 järgi on krediidiandja enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). VÕS § 4035 lg 1 kohaselt on krediidiandja või krediidivahendaja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Kohus selgitas 19.12.2023 hagejale, et hagejal tuleb esitada detailsed andmed selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka tõendada. Hagiavaldusest, vastusest kohtunõudele ja nendele lisatud tõenditest ilmneb, et krediidi andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Hageja ei toonud kohtunõudele lisaks välja täiendavaid andmeid vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise kohta ja jäi hagiavalduse punktis 3.5 toodud juurde, mis andmeid krediidiandja krediidivõimelisuse kontrollimiseks kogus, mida antud andmetega tuvastati ning mida andmete põhjal otsustati. Krediidiandja omandas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta kostja poolt esitatud laenutaotluse, Eesti Maksu- ja Tolliameti sissetulekute väljavõtte ajaloo ning avalike registrite, sh E-krediidiinfo andmebaasi ja Rahvastikuregistri andmebaasi põhjal. Kostja teavitas enda sissetulekuteks 3500 eurot kuus (hagiavalduse lisa 5, „user profile net income“ ehk sissetulekud kuus“). Hageja teostas kostja nõusolekul läbi süsteemi päringu Maksu- ja Tolliameti sissetulekute registrisse. Kostja Eesti

Maksu- ja Tolliameti sissetulekute alusel arvestas krediidiandja kostja viimase nelja kuu keskmiseks sissetulekuteks 3395.97 eurot (hagiavalduse lisa 5 süsteemiväljavõte - „user latest emta log avg income last 4 months). Oma kohustuste suuruseks teavitas kostja 2000 eurot (hagiavalduse lisa 5, „user profile expenditure monthly“ ehk igakuised väljaminekud“). Krediidiandja võtab krediidivõimelisuse hindamisel arvesse tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele määras 215.30 eurot. Krediidiandja ei tuvastanud täiendavaid kohustusi esitatud andmete ja registriandmete osas, päringute vastused Maksehäireregistrist ja Taust.ee-st ei kuvanud krediidisaaja makshäireid või täitmata kohustusi. Eelneva ja vastavalt süsteemi sätetele teostatud hindamise tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et klient on krediidivõimeline. Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, varasemate maksekohustuste täitmine ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, samuti ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2 koosmõjus krediidiandjate- ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-dega 1-7). Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub, et krediidiandja ei teinud enne laenu väljastamist kindlaks laenusaaja finantskohustuste suurust. Kostja teavitas, et tema sissetulek kuus on 3500 eurot, kuid Maksu- ja Tolliameti päringust nähtuvalt on kostja nelja kuu keskmine sissetulek 3395,97 eurot, mis teeb kuus 848,99 eurot. Kostja on märkinud oma kohutuste suuruseks igakuiselt 2000 eurot. Samuti krediidiandja arvestas majapidamisele regulaarseid kulutusi summas 215,30 eurot, jääk kuus seega 633,69 eurot. Samuti ei nähtu kostja varalist seisundit, kas tal on ülalpeetavaid. Hagiavaldusest ja hagile lisatud tõenditest nähtub, et krediidiandja ei ole hinnanud kostja kohustusi piisava põhjalikkusega. Kostja enda sissetulekut kuus ja Maksu- ja Tolliametilt saadud infot 4 kuu sissetulekut analüüsides, oleks krediidiandjal pidanud tekkima kahtlus kostja krediidivõimekuse kohta. Kohtule ei nähtu, et krediidiandja oleks kostjalt täiendavalt nimetatud kohustuste kohta teavet küsinud. Maksehäirete puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 403 4 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda ei tehtud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Seega jääb hagiavaldus rahuldamata esmase nõude osas, so intressi 233,22 euro, võla sissenõudmiskulude 35 euro ja hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 214,88 euro nõuete osas. TsMS § 442 lg 8 neljanda lause kohaselt alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Hageja on esitanud alternatiivnõude juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Hageja taotleb põhivõla tasumist summas 2515,27 eurot. Kostja sai lepingu alusel krediiti 2659,90 eurot, millest maha arvestada laekumine 144,63 eurot. Eelnev tähendab ühtlasi, et lepingu ülesütlemine krediidiandja poolt 17.04.2023 avaldusega toimus kehtivalt, kuna kostja oli sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Kohus mõistab VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt välja kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud krediidi, s.o 2515,27 eurot. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagiavaldus alternatiivnõudes põhivõlgnevuse osas rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 2515,27 eurot. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannab hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi üksnes põhivõlgnevuse osas alternatiivnõudes ning ülejäänud osas jättis kohus hagi rahuldamata. Seega jäävad hageja menetluskulud kostja kanda 82% ulatuses ja kostja menetluskulud 18% ulatuses hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv. Hageja palub menetluskulude nimekirja kohaselt kostjalt välja mõista riigilõivu summas 420 eurot ning viivise menetluskuludelt. Riigilõivu tasumine nähtub e-toimikust. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga ning see kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kuivõrd kohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda 82% ulatuses, tuleb kostjalt hagejale välja mõista menetluskuluna 344,40 eurot. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse. Kuivõrd tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluskulusid kandnud, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja, jätab kohus kostjale hüvitatavad menetluskulud rahaliselt kindlaksmääramata nende puudumise tõttu.