Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

TsMS § 444 lg 1 ja 2 järgi „kohus võib otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. Kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.“ Kohus piirdub peamiste põhjendustega, mis selgitab antud otsuse resolutsiooni. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalide ja tõenditega, leiab, et esialgne laenuandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning hagi on õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja VÕS §-s 94 sätestatud viivise ulatuses (Riigikohtu 24.11.2023.a otsus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 17-26). Kohus selgitab, et kohtul on kohustus omal algatusel kontrollida tarbijaõiguse teatavate sätete võimalikku rikkumist (Euroopa Kohtu otsus C-679/18 p 18, C-495/19 p 17). Kohus märgib, et laenuandja peab muuhulgas hindama tarbija sissetuleku allikat ja selle olemust (KAVS § 49 lg 3). Asja materjalidest nähtub, et hageja ei ole küsinud enne iga lepingu sõlmimist kostjalt pangakonto väljavõtteid, millest nähtuks, kui suured oli kostja tegelikud sissetulekud ja väljaminekud iga lepingu sõlmimise ajal (Tallinna Ringkonnakohtu 18.10.2023.a otsus tsiviilasjas nr 2-21-129990 p 26, 32). Hageja on analüüsinud kostja pangakonto väljavõtet üksnes enne esimese lepingu sõlmimist kostjaga. Kohtule esitatud kostja arvelduskonto väljavõttest ja krediidianalüüsist nähtuvalt oli kostjal lepingu sõlmimisel mitmeid teisi tarbijakrediidilepingutest tulenevaid kohustusi. Kohtule ei nähtu, et krediidiandja oleks kostjalt täiendavalt nimetatud kohustuste kohta teavet küsinud. Maksehäirete puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Hagist nähtub, et kostjale on väljastatud krediidilimiiti summas 3272 eurot. Kostja on teinud tagasimakseid summas 2939,06 eurot, millest hageja on arvestanud põhiosa katteks 272,45 eurot, intressi katteks 2665,66 eurot ja viivise katteks 0,95 eurot. Pärast lepingu lõppemist tasus kostja põhivõlgnevuse katteks veel 1831,92 eurot. Kuivõrd kohus tuvastas, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis arvestab kohus kõik kostja poolt tehtud tagasimaksed põhiosa katteks. Kostja on teinud tagasimakseid kokku summas 4770,98 eurot. Seega on kostja teinud tagasimakseid kokku summas, mis ületab põhinõuet, intressi ja viiviseid ning puudub alus hagi rahuldamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud jäävad hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda TsMS § 162 lg 1 järgi. Rahaliselt kindlaksmääratavad ja väljamõistetavad menetluskulud puuduvad. Vastavalt TsMS § 637 lg 2’ „käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.“ Maakohus edasikaebamise luba ei anna.

/allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.