X hagi Placet Group OÜ ja Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse vastu solidaarselt kahju ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.04.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
X apellatsioonkaebuse hind 53 518,65 eurot Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse apellatsioonkaebuse hind 0 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X, lepinguline esindaja Sven Paaver Kostja I Placet Group OÜ, lepinguline esindaja Eerika Erlach Kostja II Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kenno Vilippus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda X 17.05.2024 esitatud tõendi (kohtutäitur Risto Sepa 14.05.2024 otsus) vastuvõtmisest.
2.Tühistada Harju Maakohtu 06.04.2023 otsus osas, millega jäeti Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse maakohtu menetluskulud tema enda kanda. Teha selles osas uus otsus, millega jätta Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse maakohtu menetluskulud X kanda. Lisaks muuta Harju Maakohtu 06.04.2023 otsuse põhjendusi.
Harju Maakohtu 06.04.2023 otsus on jõustunud osas, millega X hagi Placet Group OÜ vastu rahuldati osaliselt ja mõisteti välja Placet Group OÜ-lt X kasuks 5676,97 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2).
2-21-6298
X apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta X kanda. Kohtuotsuse resolutsioon sõnastada järgmiselt:
7.1.Rahuldada hagi osaliselt.
7.2.Välja mõista Placet Group OÜ-lt X kasuks kahju hüvitis 5676,97 eurot.
7.3.Jätta rahuldamata X hagi Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse vastu kahju hüvitamiseks.
7.4.Placet Group OÜ vastu esitatud hagiga seotud maakohtu menetluskulud jätta X ja Placet Group OÜ enda kanda. Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse vastu esitatud hagiga seotud maakohtu menetluskulud jätta X kanda.
7.5.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta X kanda.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 22.04.2021 (täpsustatud 02.07.2021) Harju Maakohtule Placet Group OÜ (kostja I, sissenõudja) ja Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse (kostja II, kohtutäitur) vastu hagi, milles palub kostjatelt solidaarselt välja mõista kahju 50 018,65 eurot ja mittevaraline kahju kohtu äranägemisel.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi lepingu, s.o võlaõigusliku lepingu, mis oli tagatud asjaõigusliku hüpoteegiga, milles sisaldus hageja nõusolek alluda võlgnevuse korral kohesele sundtäitmisele. Kostja I pöördus lepingu sundtäitmiseks kohtutäituri poole, kes 13.03.2017 algatas täitemenetluse nr 022/2017/1354 ja arestis hüpoteegi realiseerimiseks hagejale kuuluva Tallinnas Puhangu tn 12 asuva korteriomandi. Hageja esitas 10.05.2017 Harju Maakohtule hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja taotluse hagi tagamiseks. Kohus peatas täitemenetluse kuni tsiviilasjas nr 2-17-7344 tehtava lõpplahendini. Tsiviilasjas nr 2-17-7344 jõustus 27.11.2017 kompromissimäärus (27.11.2017 määrus), mille järgi kohustus hageja tasuma sissenõudjale alates 25.01.2018 igakuiselt 250,40 eurot kuni võla tasumiseni. Kompromissiga jagati hageja menetluskulud pooleks, millest 500 eurot pidi kostja arvestama hageja esimeste osamaksete katteks ning sellele lisaks kandma ka 500 eurot hageja pangakontole.
3.Kostja I teatas 29.01.2018 e-kirjaga, et ütleb kompromissimääruse üles, kui hageja ei tasu hiljemalt 12.02.2018 võlga 250,40 eurot. Hageja vastas, et kompromissist tulenevalt kohustus
2-21-6298 hageja tegema esimene makse 25.03.2018. Kohtutäitur uuendas 20.02.2018 täitemenetluse. Hageja esitas 16.03.2018 kohtutäiturile avalduse täitedokumendi järgi maksegraafiku koostamiseks, millele kohtutäitur vastas 21.03.2018 eitavalt, kuigi kohtutäituril oli maksegraafiku koostamiseks olemas sissenõudja nõusolek. Hageja esitas 23.03.2018 kohtutäiturile kaebuse enampakkumise peatamiseks ja tekkinud olukorra selgitamiseks, mille kohtutäitur jättis läbi vaatamata. Hageja esitas 23.04.2018 kohtutäiturile uue kaebuse, leides, et täitemenetluse jätkamine on õigusvastane. Kohtutäitur müüs 03.05.2018 hageja kinnisasja kolmandale isikule. 13.05.2018 otsusega jättis kohtutäitur hageja kaebuse rahuldamata. Enampakkumisel saadud tulemi jaotas kohtutäitur järgmiselt: Puhangu 12 korteriühistule 1503,62 eurot, sissenõudjale 35 224,48 eurot ja täitekulude katteks 3871,90 eurot. 26.06.2019 alustas kohtutäitur täitemenetluse nr 022/2018/3463 korteri valduse ära võtmiseks, mille raames arestis hageja pangakontolt 664 eurot.
4.Täitemenetlus täiteasjas nr 022/2017/1354 oli põhjendamatu ja vara müük ebaseaduslik. Kompromissimääruse kui täitedokumendi jõustumise hetkel puudus hagejal sissenõudja ees sissenõutavaks muutunud võlg. Kohtutäituri tegevus oli õigusvastane, kuna kohtutäitur rikkus kohustust lõpetada põhjendamatu täitemenetlus. Sellega põhjustati hagejale kahju.
5.Varalise kahju kujunemisega seoses selgitab hageja, et arvestades korteri suurust, sarnaste korterite keskmist müügi- ja üürihinda ning korteri enampakkumise aega, jäi hageja selle perioodi eest ilma 10 500 euro suurusest üüritulust. Korteri turuväärtus hagi esitamise seisuga on 65 000 eurot ja seega on hageja ilma jäänud vähemalt 75 500 euro väärtuses õigustest.
6.Hagejal on kostja I ees 29 547,51 euro suurune kohustus, mis muutub ositi sissenõutavaks järgneva seitsme aasta jooksul ja millise summa saab kahjuhüvitisest maha arvata, kuna hageja sellest kohustusest kostjate rikkumise tõttu vabanes. Kahjuhüvitisest on põhjendatud maha arvata kostja nõudeõigus 90 % ulatuses (s.o 26 592,75 eurot) ja korteriühistule tasutud 1503,62 eurot. Seega on hageja kahju 47 403,62 eurot. Lisaks on hagejale tekkinud otsene varaline kahju seoses tema korterist väljatõstmisega: seoses õigusabile tehtud kulutustega 1180 eurot, hageja tasus kolimise teenusepakkujale ja garaaži renti asjade paigutamise eest 771,03 eurot, korteri valduse äravõtmise käigus arestiti hageja kontolt 664 eurot. Kokku on hageja otsene varaline kahju 50 018,65 eurot.
7.Seoses hageja kodu õigusvastase müügiga on hagejale tekkinud ka mittevaraline kahju. Kodu puutumatuse rikkumisega põhjustasid kostjad hagejale suure emotsionaalse stressi. Arvestades hagejale tekitatud hingelisi üleelamisi, ebameeldivusi ja pidevat stressi, millest on kulmineerunud emotsionaalne hirm riigivõimu ees, ja mis veel tänaseni avaldub hagejale erinevate delikaatsete terviseprobleemide kaudu, on õiglane mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot, kuid hageja palub kohtul määrata õiglane mittevaralise kahju hüvitus kohtu enda äranägemisel. Kostja I vastuväited
8.Kostja I palus lõpetada menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel otsust tegemata või jätta hagi rahuldamata.
9.Täiteasjas nr 022/2017/1354 sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas on jõustunud menetlust lõpetav lahend tsiviilasjas 2-17-7344, millest tulenevalt tuleb käesoleva tsiviilasja menetlus lõpetada ilma otsust tegemata. Kuna hageja ei teinud kompromissi p-s 1.1 kokku lepitud makseid, pöördus kostja I kohtutäituri poole taotlusega uuendada täitemenetlus nr 022/2017/1354 peatamise tinginud asjaolude äralangemise tõttu ning hüpoteegiga tagatud
2-21-6298 nõude sissenõutavaks muutumise tõttu. Hageja esitas 16.03.2018 kohtutäiturile avalduse maksegraafiku koostamiseks, millega sisuliselt tunnistas, et kohustus on täitmata. Kohtutäitur selgitas hagejale, et tsiviilasjas nr 2-17-7344 ei ole täitemenetlust lubamatuks tunnistatud ja täitemenetluse peatamise tingitud asjaolud on ära langenud. Hageja ei asunud nõuet täitma. Kohtutäitur kuulutas 28.03.2018 välja elektroonilise kordusenampakkumise. Hageja esitas alles 23.04.2018 kohtutäituri tegevuse peale kaebuse, kuid ei taotlenud täitemenetluse peatamist. Hageja ei esitanud hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ega vaidlustanud enampakkumise tulemi jaotamist. 23.04.2018 oli kostja I hüpoteegiga tagatud nõue hageja poolt endiselt tasumata. Hagejale olid teada kompromissi rikkumise tagajärjed, kuid hageja ei sooritanud makseid. Kostja II vastuväited
10.Kohtutäitur palus jätta hagi rahuldamata.
11.Hageja vara arestimine ja müük ei olnud õigusvastane. Lähtudes formaliseerituse printsiibist ei saanud kohtutäitur asuda materiaalõiguslikult tõlgendama hageja ja kostja I vahel sõlmitud kohtulikku kompromissi. Kostja I täitmisavalduse alusel algatas kohtutäitur 13.03.2017 täiteasjas nr 022/2017/1354 täitemenetluse hageja suhtes hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks. Täitedokumendiks oli Tallinna notar Robert Kimmel 14.10.2015 notariaalne dokument nr 6607, mitte 27.11.2017 määrus. Nimetatud kohtumäärus oli kohtutäiturile oluline, kuid üksnes seetõttu, et määrus tühistas täitemenetluse peatamise täiteasjas nr 022/2017/1354. Kohus sundtäitmist lubamatuks ei tunnistanud. See tähendab, kohus ei kõrvaldanud täitmisel olnud täitedokumendi täidetavust ja täitemenetlus pidi jätkuma.
12.Hageja ja kostja I olid sõlminud küll kompromissi, kuid sellest tulenevat avaldust sissenõudja kohtutäiturile ei teinud. Materiaalõiguslike asjaolude hindamise lubamatust kohtutäituri poolt kinnitab ka see, et kohtutäitur ei ole TMS § 221 lg 1 järgse täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi pooleks. Võlgnik peab selle esitama sissenõudja vastu. Kohtutäitur selgitas seda võlgnikule oma 23.03.2018 e-kirjas ja 13.05.2018 otsuses.
13.Hageja väidetav kahju on tõendamata. Müüdud vara väärtuse hindamisel tuleb lähtuda vara väärtusest omandi kaotamise hetkel, s.o sundenampakkumise tulem 40 600 eurot. Kuna hageja vabanes oma kohustustest samas summas, siis ei ole hagejale kahju tekkinud. Hagejale mittevaralise kahju tekkimine kohtutäituri tegevuse tõttu pole tõendatud.
14.Täitemenetluse uuendamist hageja ei vaidlustanud, esimese enampakkumise läbiviimist ega vara ümberhindamist samuti mitte. Hageja kaebuse kohta tehtud kohtutäituri 13.05.2018 otsust hageja ei vaidlustanud. Hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks seetõttu, et täidetav nõue oli ajatatud, hageja samuti ei esitanud. Kohtutäiturile teadaolevalt hageja esitas hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks, kuid kohus keeldus võlgniku hagi menetlusse võtmisest. Hageja oleks võinud kahju vältida, esitades sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, tuginedes sõlmitud kompromissile.
15.Kostjad ei saa olla ühisvõlgnikud, kuna kostjad ei rikkunud sama kohustust. Hageja väidab, et kostja I rikkus kompromisslepingut ja kohtutäitur ametikohustusi. Maakohtu otsus
16.Maakohus rahuldas 06.04.2023 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja kahju hüvitise 5676,97 eurot ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.
2-21-6298
17.Kostja I vastu esitatud kahju hüvitise nõude õiguslik alus saab olla VÕS § 115 lg 1, § 127 ja § 128.
17.1.Maakohus leidis, et kostjal I ei olnud õiguslikku alust üles öelda 27.11.2017 määrusega kinnitatud pooltevahelist kompromissi (TsMS § 430 lg 8). Kompromissist taganemiseks või kompromissi ülesütlemiseks peab esitama sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mida tsiviilasjas nr 2-17-7344 menetlusosalised ei teinud.
17.2.Maakohtu hinnangul on 27.11.2017 määrus kehtiv. Pooled omandasid kompromisslepingu alusel uued õigused ja hageja koguvõlg kostja I ees oli 29 547,51 eurot (VÕS § 578 lg 1). Vaidlus puudus selles, et kohtutäitur sai 27.11.2017 määruse kätte hiljemalt 20.02.2018, mil kohtutäitur koostas täiteasjas nr 022/2017/1354 täitemenetluse uuendamise otsuse, milles kohtutäitur viitab, et on läbi vaadanud 27.11.2017 määruse. Kohtutäituri 28.05.2018 tulemi jaotuskavast nähtus, et kostja I nõuete katteks on enampakkumusel saadud tulemist (40 600 eurot) arvestatud 35 224,48 eurot, s.o 5676,97 eurot enam, kui 27.11.2017 määruses märgitud võlg. Maakohus ei pidanud vajalikuks selgitada välja 27.11.2017 määruse resolutsiooni õiget tõlgendust, kuna see ei oma praeguse vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust.
17.3.Kostja I rikkus tsiviilasjas nr 2-17-7344 poolte vahel sõlmitud kompromisslepingut. Kostjale I oli teada, et 27.11.2017 jõustus poolte vahel sõlmitud kompromiss. Kostja I rikkumine seisneb selles, et kostja I avalduse alusel jätkus täitemenetlus täiteasjas nr 022/2017/1354 peale 27.11.2017 määruse jõustumist esialgse täitedokumendi alusel (milles oli esitatud suurem nõue), kuigi kostjale I oli teada, et 27.11.2017 määrusega on muudetud poolevahelist õigussuhet ning on kinnitatud hageja võlga kostja I ees summas 29 547,51 eurot. Kostjale I pidi olema teada, et 27.11.2017 määrus on kehtiv ning ilma sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamiseta ei olnud võimalik tugineda selle kehtetusele või seda kostja I poolt üles öelda (VÕS § 480 lg 8). Kohtu ette ei toodud selliseid asjaolusid, mille kohaselt kostja I ei peaks kohustuse rikkumise eest vastutama või et kahju ei tule seadusest tulenevalt muul põhjusel hagejale hüvitada.
18.Kohtutäituri vastu esitatud nõude õiguslik alus saab olla kohtutäituri seaduse (KTS) § 9 lg 1 esimene lause, riigivastutuse seaduses (RVastS) § 7 lg 4 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7. Kohtutäitur on kohustatud enne täitemenetluse alustamist kontrollima, kas täitedokumendist tuleneb mingi nõue ning kui, siis kas see on täitmiseks piisavalt selge.
18.1.Maakohus tuvastas, et kohtutäitur algatas 13.03.2017 kostja I täitmisavalduse alusel täiteasjas nr 022/2017/1354 täitemenetluse hageja suhtes hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks ning täitedokumendiks oli Tallinna notar Robert Kimmeli 14.10.2015 notariaalne dokument nr 6607. Seisuga 08.03.2017 oli hüpoteegiga tagatud nõue 29 850,93 eurot ning koos täitemenetluse alustamise tasuga 29 994,93 eurot. 19.05.2017 määrusega peatas maakohus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks esitatud hagi tagamiseks täiteasjas nr 022/2017/1354 täitemenetluse ja 27.11.2017 määrusega tühistas kohus hagi tagamise abinõu. Kohus ei tunnistanud 27.11.2017 määrusega lubamatuks sundtäitmist täiteasjas nr 022/2017/1354 ega teinud muid korraldusi seoses selle täiteasjaga. Seega jätkus kohtutäituri jaoks täiteasjas nr 022/2017/1354 täitemenetlus.
18.2.27.11.2017 määrus on täitedokument (TsMS § 430 lg 5, § 432 teine lause, § 461 lg-d 1 ja 3, TMS § 2 lg 1 p 1). Määruse resolutsioonist peab selgelt nähtuma, millised nõuded on kompromissi järgi täitemenetluses sissenõutavad. Kui kostjale I sai tema arusaamise kohaselt teatavaks, et kohtutäitur ei täida jõustunud ja kehtivat 27.11.2017 määrust, siis oleks pidanud
2-21-6298 kostja I esitama kompromissimääruse kohtutäiturile kui uue täitedokumendi, mis asendab varasemat täitedokumenti, ja esitama sellekohase avalduse. Formaliseerituse printsiibist tulevalt oli kohtutäituril õigus jätkata täitemenetlust täiteasjas nr 022/2017/1354 esialgse täitedokumendi alusel, kuna kohus ei olnud täitemenetlust lubamatuks tunnistanud ja kostja I ei esitanud kostjale II uut täitedokumenti.
18.3.Hageja esitas täitemenetluses kohtutäituri tegevuse peale TMS § 217 lg 1 alusel kaebuse 23.04.2018, mille kohtutäitur jättis 13.05.2018 otsusega rahuldamata. Samas ei esitanud hageja kaebuses vastuväiteid täitemenetluse uuendamise, enampakkumise läbiviimise või selle korraldamise osas. Hageja ei esitanud hagi TMS § 223 alusel enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks ega vaidlustanud sissenõudja (kostja I) tegevust. Samuti ei esitanud hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi peale 27.11.2017 määruse jõustumist ning kohtumääruse tõlgendamisel hageja ja kostja I vaheliste erimeelsuste ilmsikstulekut.
18.4.Kohtutäitur ei pidanud materiaalõiguslikult tõlgendama hageja ja kostja I vahel tsiviilasjas nr 2-17-7344 sõlmitud kohtulikku kompromissi. Täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibi kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid.
18.5.Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kohtutäituri tegevuses puudub õigusvastane tegu ehk objektiivne teokoosseis, mistõttu jättis maakohus hageja varalise kahju hüvitamise nõude 50 018,65 eurot kohtutäituri vastu rahuldamata.
19.Maakohtu hinnangul ei tõendanud hageja, et korteri enampakkumisel müügi tõttu jäi ta ilma vähemalt 75 000 eurost ehk tal tekkis seetõttu varaline kahju 75 000 eurot. Hageja varalise kahju hüvitamise nõue on põhjendatud 5676,97 euro ulatuses.
19.1.Kohtutäituri poolt täitemenetluses müüdud korteri väärtuse hindamisel tuleb lähtuda selle väärtusest omandi kaotamise hetkel ning maakohtu hinnangul võiks selleks väärtuseks olla sundenampakkumise tulem 40 600 eurot. Peale kohtutäituri poolt korteri müüki vabanes hageja oma kohustustest järgmiselt: 1) korteriühistu nõude katteks 1503,62 eurot; 2) kostja I nõude katteks 35 224,48 eurot; 3) täitemenetluses nr 022/2017/1354 täitekulude katteks 3871,90 eurot. Maakohus järeldas, et tegelikkuses oli kostja I nõude suurus hageja vastu täitemenetluses nr 022/2017/1354 peale 27.11.2017 määrust 29 547,51 eurot, mistõttu sai kostja I põhjendamatult hagejale kuuluva korteri müügist 5676,97 eurot.
19.2.Hageja kohtueelse õigusabikulude hüvitamise nõude 1180 eurot õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3. Esitatud arvetest nähtub, et hagejale osutati õigusabiteenust tsiviilasjas nr 2-18-11301. Hageja ei tõendanud seost tsiviilasjade nr 2-18-11301 ja 2-21-6298 vahel ega seda, et tegemist oleks olnud kohtueelses menetluses kantud kuludega, mistõttu ei saanud maakohus pidada põhjendatud varaliseks kahjuks 1180 euro suuruses õigusabikulusid.
19.3.Kuna maakohus ei tuvastanud, et kohtutäitur oleks toime pannud õigusvastaseid tegusid, siis olid põhjendamatud hageja varalise kahju nõuded seoses kolimisega 771,03 eurot ja seoses kostja II poolt hageja konto arestimisega 664 eurot.
19.4.Maakohtu hinnangul esines kostja I teo (27.11.2017 kompromisslepingu rikkumise) ja hagejale tekkinud varalise kahju (5676,97 euro) vahel põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 kohaselt. Hagejale tekkinud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga
2-21-6298 (VÕS § 127 lg 2) ning kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale I lepingu sõlmimise ajal (27.11.2017) ettenähtav, mistõttu vastutab kostja I hagejale tekkinud kahju eest 5676,97 euro ulatuses.
20.Hageja esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue on materiaalõiguslikult kvalifitseeritav õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 järgi. Kuna hageja nõue seondub au teotavate ebaõigete andmete avaldamisega, tuleb teo õigusvastasus tuvastada täiendavalt VÕS § 1047 lg-te 1-3 alusel. Maakohus jättis hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude kostjate vastu rahuldamata, kuna maakohtu hinnangul ei tõendanud hageja enda isikuõiguste rikkumist kostjate poolt. Väide, et hagejale on tekitatud suur emotsionaalne stress, on paljasõnaline ja tõendamata. Kohus ei saa nimetatud asjaolu lugeda tõendatuks ka hageja vande all antud ütlustega.
21.Kuna maakohus rahuldas hagi kostja I suhtes osaliselt, jättis kohus selles osas menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kuigi hagi kohtutäituri osas jäi rahuldamata, otsustas maakohus jätta kohtutäituri menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel tema enda kanda, kuna kohtu hinnangul oleks äärmiselt ebaõiglane jätta kohtutäituri menetluskulud hageja kanda. Hageja apellatsioonkaebus
22.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega mõista kostjatelt solidaarselt välja 50 018,65 eurot ja mittevaraline kahju hüvitis kohtu äranägemisel, või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta mõlemas kohtuastmes solidaarselt kostjate kanda.
23.Maakohtu otsus on vastuoluline. Kohtu järeldused ja põhjendused ei ole omavahel loogilises seoses. Lahendist ei selgu, kas kohus tuvastas hagi aluseks oleva asjaolu, s.o põhjendamatu täitemenetluse. Hagi aluseks on väide, et kostjal I puudus hageja vastu täitmiskõlbulik nõue, kuna kostja I esitas kohtutäiturile täitmiseks põhjendamatu nõude ning kohtutäitur jättis seadusevastaselt põhjendamatu täitemenetluse lõpetamata või peatamata, mistõttu müüdi hageja korteri ebaseaduslikult enampakkumisel. Haginõuete lahendamise eelduseks oli vaja tuvastada, kas kohtutäituri ja sissenõudja tegevus oli põhjendatud või mitte. Otsusest ei selgu, kas täitemenetlus oli õiguspärane.
24.Maakohus leidis õigesti, et jõustunud kompromissimäärust ei saa tahteavaldusega üles öelda. Maakohus tuvastas õigesti, et kompromissimäärus on kehtiv ja selle järgi ei olnud hageja nõue sissenõutavaks muutnud. Samuti ei olnud kompromissimäärus hüpoteegiga tagatud. Seega puudub vastus küsimusele, mida kostjad täitsid ja mille alusel nad hageja korteri müüsid. Maakohus pidi kontrollima, kas sundtäitmine oli kehtiva kohtumääruse järgi põhjendatud või mitte. Kui puuduvad tõendid selle kohta, et kostjatel oli seaduslik alus hageja korter müüa, siis on ainuvõimalik järeldus, et see oli ebaseaduslik. Kumbki kostja ei esitanud tõendeid, mis oleks õigustanud neil hageja korterit müüa ja müügist saadud raha endale võtta.
25.Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 5676,97 eurot põhjendusega, et täitedokumendile tuginedes on võlg selle summa võrra väiksem kui sundtäitmisega hagejalt ära võeti. Samas põhjendas maakohus, et ei selgita välja selle täitedokumendi sisu. Ehk siis hagi rahuldamise ulatust põhjendas maakohus justkui täitedokumendiga, mille sisu kohus välja ei selgitanud. Maakohtu põhjendused ei ole loogiliselt järgitavad ja on vastuolulised. Maakohus jättis hagi lahendamise eelduseks olevad olulised asjaolud tuvastamata. Maakohus jättis
2-21-6298 analüüsimata hageja väited selle kohta, et kohtutäitur pidi täitemenetluse TMS § 46 lg 1 p 4 järgi peatama, kuivõrd kohtutäiturile esitati kohtumäärus, mille kohaselt ei olnud nõue sissenõutav.
26.Maakohus hindas valesti hageja kahju suuruse. Mittevaralise kahju suuruse kindlaks määramata jätmisel puudus seaduslik alus. Hageja seletas vande all, kui kurnav ja kahjustav oli kostjate ebaõiglane tegevus tema suhtes. Kohus sellega ei arvestanud. Ainsana on korteri väärtuse ja võimaliku üüritulu kohta esitanud tõendeid hageja. Kuivõrd kumbki kostja ei esitanud tõendeid, mis hageja tõendeid ümber lükkaks, ei saanud kohus jõuda järelduseni, et hageja pole tõendanud, kui palju maksab hageja korter või kui palju on hageja ilma jäänud võimalikust üüritulust. Kohus leidis põhjendamatult, et kui korter müüakse täitemenetluse käigus, siis see on korteri turuhind. Kostja II apellatsioonkaebus
27.Kohtutäitur esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohtutäituri menetluskulud jäeti tema enda kanda, ja teha selles osas uue otsuse, millega jätta kohtutäituri menetluskulud hageja kanda.
28.Maakohtu otsus ei ole menetluskulude jaotuse osas põhjendatud ega seaduslik. Maakohus tsiteeris TsMS § 162 lg 4, kuid sisuliselt oma hinnangut ei põhjendanud. Milles seisneb kohtu hinnangul äärmine ebaõiglus, kui kohus kohtutäituri menetluskulud hagejalt välja mõistab, maakohus esile ei toonud. Maakohus pidi äärmise ebaõigluse tingimust asjaoludega sisustama. Tsiviilasja õiguslik olemus oli hageja ja kostja I vaidlus selle üle, milline on nendevaheline võlaõiguslik suhe. Hagejat esindas seaduses nõutaval tasemel õigusteadmistega lepinguline esindaja, kes pidi aru saama, milline on vaidluse õiguslik olemus. Hageja märkis kohtutäituri kostjaks. Märkides kohtutäituri kostjaks, tegi hageja (oma esindaja isikus) ilma sunduseta valiku ja võttis riski, kus ta pidi arvestama, et hagi kohtutäituri vastu võib jääda rahuldamata ning hageja peab kandma kohtutäituri menetluskulud. Vastustajate seisukoht
29.Kostja I vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
30.Kohtutäitur vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
31.Hageja palub jätta kohtutäituri apellatsioonkaebuse läbi vaatamata või rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
32.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, milles maakohus jättis kostja II maakohtu menetluskulud tema enda kanda. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab kostja II maakohtu menetluskulud hageja kanda. Lisaks muudab ringkonnakohus TsMS § 657 lg 1 p-st 21 lähtudes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
33.Hageja esitas 17.05.2024 uue tõendina kohtutäitur Risto Sepa 14.05.2024 täitemenetluse peatamise otsuse täiteasjas nr 027/2024/1713, milles sissenõudjaks on hageja ja võlgnikus kostja. Hageja väitel on tegemist täitemenetlusega, milles on täitedokumendiks käesolevas asjas
2-21-6298 tehtud maakohtu otsus osas, milles see on jõustunud. Ringkonnakohus leiab, et tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda TsMS § 238 lg 1 p 1 järgi, kuna tegemist ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohase tõendiga. Vaidluse all ei ole käesolevas asjas tehtud maakohtu otsuse täitmine.
34.Apellatsioonkaebustes ei ole vaidlustatud maakohtu ostust osas, milles maakohus rahuldas hagi kostja I vastu osaliselt ja mõistis välja 5676,97 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2). Seega on selles osas maakohtu otsus TsMS § 456 lg 1 ja lg 2 p 1 järgi jõustunud.
35.TsMS § 654 lg 22 kohaselt esitab ringkonnakohus käesolevas otsuses resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
36.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevataud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja jaotas menetluskulud. Kostja II vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis kostja II menetluskulud tema enda kanda.
37.Vaidlust ei ole apellatsiooniastmes järgmiste maakohtu poolt õigesti vaidluse lahendamisel aluseks võetud asjaolude üle: 1) kostja I pöördus hüpoteegiga tagatud krediidilepingu sundtäitmiseks kostja II poole, kes 13.03.2017 algatas täitemenetluse nr 022/2017/1354 ja arestis hagejale kuuluva Tallinnas Puhangu tn 12 asuva hüpoteegiga koormatud korteriomandi nr 30; 2) hageja esitas kostja I vastu 10.05.2017 Harju Maakohtule hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja taotluse hagi tagamiseks; 3) maakohus peatas tsiviilasjas nr 2-177344 19.05.2017 määrusega täiteasjas nr 022/2017/1354 täitemenetluse kuni tehtava lahendi jõustumiseni; 4) tsiviilasja nr 2-17-7344 menetlus lõppes 27.11.2017 kompromissi kinnitamise määrusega, millega tühistati mh 19.05.2017 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu; 5) kostja II uuendas 20.02.2018 otsusega täitemenetluse; 6) 03.05.2018 kostja II poolt läbi viidud enampakkumisel hageja korteriomand müüdi hinnaga 40 600 eurot.
38.Hageja väitel on kostjad tekitanud talle kahju täitemenetluse käigus alusetult korteriomandi sundvõõrandamisega. Hageja väitel puudus kostjal I tema vastu sundtäidetav nõue ja kostja II viis läbi ebaseadusliku täitemenetluse nõude, mis ei olnud sissenõutavaks muutunud, täitmiseks.
39.Apellant rõhutab apellatsioonkaebuses, et maakohtu otsus on vastuoluline, millega ringkonnakohus ei nõustu. Maakohus on käsitlenud kummagi kostja vastu esitatud nõuet eraldi ja tehtud järeldused on selgelt jälgitavad. Hageja kandvat väidet, et tegemist oli põhjendamatu täitemenetlusega, on maakohus samuti hinnanud. Kostja II vastu esitatud nõude puhul on hageja lähtunud ebaõigesti sellest, et kostja II vastutab hageja ees varaliselt samadel asjaoludel, mille alusel oli kostja I vastu hagi osaliselt rahuldatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjate vastutus hageja ees tuleneb erinevatest õiguslikest alustest, mistõttu on maakohus põhjendatult tuvastanud kummagi kostja vastu esitatud nõude osas nõude aluseks olevad asjaolud ja nõude rahuldamise või rahuldamata jätmise õiguslikud eeldused eraldi.
40.Hageja ja kostja I ei ole vaidlustanud apellatsioonkaebuses ega vastuses sellele maakohtu järeldust, et kostja I oli rikkunud pooltevahelist lepingut ja hagejal oli õigus nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (VÕS § 115 lg 1). Maakohus tuvastas, et kostja I on hagejaga sõlmitud lepingust tuleneva nõude osas, mis ei olnud sissenõutavaks muutunud, põhjendamatult esitanud kostjale II sundtäitmise avalduse ning täitemenetluse läbiviimisega ja hageja korteriomandi müügiga tekkis hagejale kahju. Kuna ringkonnakohus nõustub kostja I vastu esitatud kahju hüvitamise nõude eelduste tuvastamise osas maakohtu otsuse
2-21-6298 põhjendustega, siis TsMS § 654 lg 6 järgi selles osas maakohtu otsuse põhjendusi käesolevas otsuses ei korrata.
41.Osas, milles maakohus jättis kostja II vastu hagi rahuldamata nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 järgi neid ei korda. Maakohus on õigesti leidnud, et täitemenetluse formaliseerituse printsiibist lähtudes ei olnud kostjal II kohustust tuvastada hageja ja kostja I vahelise kompromissi, mis kinnitati Harju Maakohtu 27.11.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-7344 (I kd, tl 9-10), sisu. Kompromissi täitmiseks täitemenetluse läbiviimiseks ei ole kostja I kostjale II avaldust esitanud (TMS § 23 lg 1) ning täitemenetlust kompromissi täitmiseks ei toimu. Kostja II menetluses oleva täiteasja nr 022/2017/1354, milles oli täitedokumendiks hüpoteegi seadmise leping ning milles täideti hageja ja kostja I vahelisest laenulepingust tulenevat nõuet, sundtäitmise osas oli kostjale II oluline ainult see, et 27.11.2017 määruse p-s 3 tühistati hagi tagamiseks kohaldatud täitemenetluse peatamine täiteasjas nr 022/2017/1354. Pärast täitemenetluse peatamise tühistamist maakohtu 27.11.2017 määrusega ei olnud kostjal II alust keelduda täitemenetluse jätkamisest.
42.Põhjendamatu on hageja väide, et kostja II oleks pidanud täitemenetluse lõpetama või peatama. Hageja ei ole esile toonud TMS §-s 46 sätestatud aluseid, mis kohustaksid või annaksid kohtutäiturile võimaluse täitemenetluse peatamiseks. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et peatamiseks annab aluse see, et kostjale II oli esitatud 27.11.2017 maakohtu määrus kompromissi kinnitamise kohta, millest nähtub täitmiseks esitatud nõude maksetähtaja edasilükkamine. Ringkonnakohtu arvates ei ole eelviidatud kohtumäärusega kinnitatud kompromissi resolutsioonist võimalik järeldada täiteasjas nr 022/2017/1354 sundtäidetava hüpoteegiga tagatud laenulepingu maksetähtpäevade edasilükkamist. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtudes ei ole kohtutäituril õigust tõlgendada täitedokumenti ega kontrollida selle materiaalõiguslikke aluseid, vaid ta saab lähtuda üksnes resolutsioonist. Maakohtu 27.11.2017 määrusest tuleneb sõnaselgelt, et hagi tagamiseks kohaldatud täitemenetluse peatamine oli tühistatud, mistõttu oli kostja II kohustatud jätkama täitemenetlust. Ringkonnakohus märgib, et pärast kostja II poolt 20.02.2018 tehtud täitemenetluse uuendamise otsusest (I kd, tl 14) teadasaamist oleks saanud hageja oma õigusi kaitsta TMS § 217 lg 1 järgi kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamisega. Alles 23.04.2018 on hageja esitanud kohtutäiturile kaebuse, kuid kaebuses ei ole ta vaidlustanud kohtutäituri poolt täitemenetluse uuendamist.
43.Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus on hagejale tekkinud kahju suuruse tuvastanud ebaõigesti, väites, et maakohus jättis ebaõigesti hindamata korteriomandi väärtuse kohta esitatud hageja tõendid ja ei arvestanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel kostja vande all antud seletusi.
44.Hageja tõi maakohtu menetluses esile, et täitemenetluses müüdud korteri väärtus on 65 000 eurot, saamata jäänud üüritulu / kasutuseelis on 10 500 eurot (35 kuu eest 300 eurot kuus), kokku 75 500 eurot. Tekkinud kahjust saab maha arvata korteriühistu nõude 1503,62 eurot ja 90% kostja I nõudest (29 547,51 eurot) hageja vastu, s.o 26 592,75 eurot. Seega on hageja väitel otsene tegelik varaline kahju, mis tekkis ilma õigusliku aluseta läbiviidud täitemenetluses korteriomandi võõrandamise tõttu, 47 403,62 eurot. Hagejale on tekkinud kahju seoses tema korterist väljatõstmisega järgmised kulud: õigusabikulu 1180 eurot, kolimise ja asjade hoidmisega seotud kulu 771,03 eurot ja arveldukontol olnud 664 euro arestimine ja äravõtmine. Lisaks on korteriomandi sundmüügiga seoses tekkinud hagejale mittevaraline kahju. Kostjad vaidlesid kahju hüvitamise nõudele vastu ja kostja II rõhutas mh, et kahju suurus on tõendamata.
2-21-6298
45.VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 3 järgi otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.
46.Hageja ei nõustunud maakohtu järeldusega, et korteriomandi väärtuseks omandi kaotuse ajal oli hind, millega see enampakkumisel müüdi. Hageja arvates oleks tulnud korteriomandi väärtus tuvastada tema poolt esitatud müügikuulutuste järgi. VÕS § 127 lg-s 1 sätestatu kohaselt tuleb hüvitada kaotatud vara väärtus seisuga, kui hageja omandist ilma jäi, kuna see tagab hagejale olukorra, mis on võimalikult lähedane sellele, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja korteriomand müüdi kostja II korraldatud sundenampakkumisel 03.05.2018 ja hagejale tekkinud kahju suurus tuleb tuvastada sellele kuupäevale ligilähedase seisuga. Hageja esitas Puhangu tänaval Tallinnas asuvate 1-toaliste korterite müügikuulutused, millest nähtuvalt oli müüjate poolt soovitud hind 63 000 eurot ja 55 000 eurot (I kd, tl 27). 05.12.2022 toimunud kohtuistungil selgitas hageja esindaja, et müügikuulutused pärinevad hagi esitamise ajast, s.o 22.04.2021 (I kd, tl 32 pöördel, ajamärk 00:30:18). Eeltoodut arvestades on maakohus õigesti lähtunud korteriomandi väärtuse tuvastamisel enampakkumisel kujunenud müügihinnast 40 600 eurot, kuna hageja esitatud pakkumised olid 3 aastat hilisema aja kohta ja selle ajaga võivad kinnisvara hinnad oluliselt kahju tekkimise ajast erineda.
47.Maakohus on vaidlustatud otsuses hageja nõude üüri/kasutuseeliste 10 500 eurot (35 kuu eest 300 eurot kuus) saamiseks jätnud rahuldamata, kuid kohtuotsusest ei nähtu põhjendusi, miks nõue rahuldamata jäeti. Hageja tõi hagiavalduse p-des 60–62 esile, et ta jäi ilma korteri omandist ja hagi esitamise seisuga on ta oma kinnisasjast olnud ilma 2 aastat ja 11 kuud ning sarnase korteri üüriks on 300 eurot kuus (I kd, tl 75). Ringkonnakohus leiab, et korteriomandi kasutuseelise või saamata jäänud tuluna üüri nõude aluseks on see, kui hageja ei saanud oma korterit kasutada või vallata või seda üürile anda. Seega eeldab sellise nõude rahuldamine hageja kasutusõiguse ja/või valduse rikkumist. Hageja ei ole väitnud, et pärast korteriomandi müüki ei oleks ta saanud korteri kasutada, kuna korter jäi kuni hageja väljatõstmiseni hageja otsesesse valdusse. Hageja on esile toonud, et kostja II on läbi viinud täitemenetluse 022/2018/3463 korteriomandi valduse äravõtmiseks, mille raames arestis 664 eurot (I kd, tl 2 pöördel). Hageja on esitanud 27.05.2019 kolimisteenuse arve, millest järeldub, et korteri valduse kaotas hageja mais 2019. Samas ei anna ka eelnevalt tuvastatu alust nõude rahuldamiseks. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et ta oleks teinud kulutusi selleks, et pärast korteriomandi müüki üürida endale elamispinda, mis võiks olla tema otseseks kahjuks. Eelduslikult peaks korteriomandi omandi kaotusega tekitatud kahju, sh ka kasutuseelised, olema kaetud korteri väärtusega. Ainuüksi sellest, et hageja korterile sarnase korteri üürihind on 300 eurot kuus, hageja poolt soovitud järeldust teha ei võimalda. Kaotatud väidetav üüritulu võiks olla käsitletav saamata jäänud tuluna ja nimetatud nõude rahuldamiseks tuleks VÕS § 128 lg 4 järgi hagejal tõendada, et hageja oleks üüritulu saanud. Hageja ei ole esile toonud, et tal oleks olnud kavatsus müüdud korteriomandit üürile anda või ta oleks teinud korteri üürile andmiseks ettevalmistusi. Seega tuleb hageja nõue kaotatud kasutuseelise /
2-21-6298 saamata jäänud üüritulu väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb eeltoodud osas täiendada.
48.Kuigi hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti rahuldamata, ei ole ta apellatsioonkaebuses esitanud väiteid, miks on maakohtu otsus ebaõige osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude õigusabikulu 1180 eurot, kolimise ja asjade hoidmisega seotud kulu 771,03 eurot ning arveldukontol olnud 664 euro arestimisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus eelviidatud nõuete rahuldamata jätmisel ebaõigesti seadust kohaldanud.
49.Hageja mittevaraline kahju hüvitamise nõude lahendamise osas heidab hageja maakohtule ette, et maakohus ei hinnanud hageja vande all antud seletust talle tekkinud psüühilise trauma kohta. VÕS § 134 lg 1 sätestab, et lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Kuna hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamist saab kaaluda üksnes kostja I suhtes, kuna kostja II suhtes on hagi õigesti jäetud rahuldamata kahju hüvitamise nõude eelduste puudumise tõttu, siis ringkonnakohtu arvates välistab nõude rahuldamise ennekõike see, et kostja I vastutab hageja ees lepingu rikkumisest tulenevalt ja hageja ja kostja I vaheline hüpoteegiga tagatud krediidileping ei ole oma olemusest tulenevalt suunatud laenaja mittevaralise huvi järgmisele. Hüpoteegiga tagatud laenulepingu sõlmimisel ei saa laenuandja eeldada, et lepingu sundtäitmisel võib see kahjustada laenu saaja isiklikke õigusi. Ringkonnakohtu arvates annab eeltoodu aluse kostja I vastu esitatud mittevaralise kahju hüvitise nõude rahuldamata jätmiseks. Samas on ringkonnakohtu arvates õige ka maakohtu järeldus, et hageja ei ole tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et talle on tekkinud mittevaraline kahju seoses isikuõiguste rikkumisega. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
50.Kostja II vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles maakohus jaotas menetluskulud viisil, et kostja II menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 4 järgi tema enda kanda. Üldreeglina jäävad hagi rahuldamata jätmisel TsMS § 162 lg 1 järgi menetluskulud hageja kanda. TsMS § 162 lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus nõustub kostjaga II, et kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et menetluskulude hageja kanda jätmine oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Vaidlustatud otsusest ei selgu, millistest asjaoludest lähtus maakohus menetluskulude kostja II enda kanda jätmisel. Eeltoodut arvestades tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, milles maakohtus kantud kostja II menetluskulud jäeti tema enda kanda ja jätab kostja II menetluskulud hageja kanda.
51.Seoses hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise ja kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamisega jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 ja § 162 lg 1 järgi apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, mistõttu ei tee seda ka ringkonnakohus. Maakohus määrab TsMS § 177 lg 2 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
52.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
2-21-6298
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.