Harju Maakohus
Kohtunik
Mai Grauberg
Kohtuotsuse avalikult teatavaks 27.05.2024, Tallinn, tsiviilkantselei kaudu tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-23-116046
Tsiviilasi
OÜ Europark Estonia hagi OÜ Native code vastu võlgnevuse nõudes
Hagihind
50 eurot Hageja: OÜ Europark Estonia (10811490, Solaris bürooplokk, III korrus, Estonia pst 9, Tallinn), Lepinguline esindaja E. A., e-post: XXX
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kostja: OÜ Native code (12193688, Varese 10a-45, Tallinn), esindaja juhatuse liige N. N., e-post: XXX Menetluse liik
Lihtmenetlus, pooled ärakuulatud 24.04.2024, osalesid
Resolutsioon
Edasikaebamise kord Otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise aeg on 30 päeva arvates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuud avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja selle põhjendused Kostjale kuuluv sõiduk registrimärgiga nr XXX oli pargitud 12.05.2021 Ehitajate tee 148, Tallinn (Maxima kauplus), parkimisalal. Hageja opereerib märgitud alal parkimist. Asudes parkima, sõlmis kostja hagejaga parkimislepingu ülalviidatud kohas, ajal ja tingimustel. Kostja rikkus parkimistingimusi, kuna parkimise eest oli tasumata. Hageja esitas leppetrahvi nõude nr 1411 2052 1101 8410 10 eurot, mille tasumise tähtaeg oli 26.05.2021. Hageja asetas leppetrahvi nõude kviitungi sõiduki kojamehe vahele. Hageja saatis kostjale enne kohtumenetlust nõudekirjad. Leppetrahv on tasumata. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmiskulusid 50 eurot, millest 10 eurot on leppetrahv ja 40 eurot on sissenõudmiskulud VÕS § 113.1 järgi. Menetluskulud palub jätta kostja kanda. Lisaks soovib menetluskuludelt saada ka viivist VÕS § 113 lg 1 II lause järgi. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja sai leppetrahvi 10 minuti jooksul pärast parkimist. Sellel ajal oli COVID-19 leviku tõttu kehtestatud distantsi hoidmise ning ruumides viibivate inimeste arvu piirangud. Parkimisautomaat asub kaupluse sees. Parkimisteenus on 2 tundi tasuta. Hagejal ei saanud tekkida mingeid kahjulikke tagajärgi. Kostja tegevus jäi õigusnormide piiridesse. Tasumata leppetrahv 10 eurot ei ole hageja jaoks märkimisväärne kahju. Kostja pole parkimistingimusi rikkunud. Hageja oli kostja suhtes passiivne, ega ole näidanud üles, et see oleks talle tähtis: 12.05.21 tehti leppetrahv, 14.04.23 esitas maksekäsu avalduse ja 24.05.23 esitas hagi. Menetluskulud on lubamatult suured, need tuleb jätta hageja kanda.
Kohtu põhjendused TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kuivõrd käesoleval juhul on tegemist lihtmenetluse vaidlusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 järgi, siis teeb kohus otsuse lihtsustatud vormis kooskõlas TsMS § 444 lg 2. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 8 lg-te 1-2 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 8 lg 1, § 76 lg 1, 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 158 lg 1 järgi on leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 100 on sätestatud, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja poolset raha maksmise kohustuse täitmata jätmist tuleb seega käsitleda kohustuse rikkumisena VÕS § 100 mõttes. VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 on sätestatud õiguskaitsevahendina võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Parkimisleping on VÕS § 271 mõttes üürileping, mille kohaselt tuleb ühel isikul tasuda teise isiku poolt kasutamiseks antud asja, õiguse, eseme eest kasutamise tasu. VÕS § 103 lg 1 sätestab, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav; lg 2 sätestab, et kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Tsiviilseadustiku üldosas seaduse (TsÜS) § 70 sätestab, et kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Riigikohus leidis 05.06.2019 otsuses nr 2-17-117146 järgmist: „Kolleegiumi arvates võib parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes.“. Selle sätte mõtte kohaselt tuleb tahteavaldus lugeda kättesaaduks juhul, kui selle edastamiseks on kasutatud mõistlikku viisi, arvestades tavaliste asjaoludega. Kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt
mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks (vt Riigikohtu lahendit nr 2117146, p 12). VÕS § 113.1 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist 40 eurot. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. Vaidlust polnud selles, et on kostja sõiduk oli 12.05.2021 pargitud Maxima poe juures Ehitajate tee 148 asuval parkimisalal (EP 127) Seda kinnitavad ka fotod parkimisalast ja sõidukist ja sõiduk kuuluvust Transpordiameti andmed (dtl 28-43). Nii on asjas tõendatud, et kostjale kuuluv, sõiduk registrimärgiga nr XXX, oli pargitud 12.05.2021 Ehitajate tee 148, Tallinn (Maxima kauplus), parkimisalal. Vaidluse all ei ole ka asjaolu, et hageja opereerib märgitud alal parkimist. Nii asub kohus järeldusele, et kostja, asudes sõidukit parkima, sõlmis hagejaga parkimislepingu VÕS § 271, § 8 lg 1-2 järgi ülalviidatud kohas, ajal ja tingimustel. Hageja poolt kohtule esitatud fotodega (35jj) on tõendatud, et parkimistingimuste kohaselt oli sõidukit võimalik seal parkida 2 tundi tasuta tingimusel, kui parkimise algusaeg on tähistatud. Lisaks on hageja tõendatud, et parkimistasu on 1 tunni eest 2 eurot (dtl 35-37, 39). Seega on VÕS § 271, 8 lg 1-2 järgi 2- tunnise tasuta parkimise üheks lepingu tingimuseks parkimise alguse aja tähistamine – kas vastava info jätmine sõidukisse nähtavale kohale või parkimisautomaadis registreeringu tegemisega. Lepingut tuleb VÕS § 8 lg 1-2, § 271, § 76 lg 1, 2 järgi täita vastavalt lepingu tingimistele, seadusele. Kostja esitatud pardakaamera videosalvestusest (18.06.2023 lisad 1-3) on näha, et sõidukis ei olnud nähtavale pandud andmeid (parkimiskella vm tähistatud) parkimisaja alguse kohta. Seda ei nähtu ka hageja esitatud parkimisautomaadi andmetest, et kostja oleks märgistanud sõiduki parkimise algusaja (dt 77). Nagu kohus tuvastas, oli võimalik VÕS § 76 lg 1, § 8 lg 1-2, § 271 järgi tasuta 2 tundi parkida vaid siis, kui parkimise algusaeg oli tähistatud kas andmetega sõidukile nähtavasse kohta asetamisega või parkimisautomaadis registreeringuga. Kostja seda teinud pole. Seega on tõendatutud hageja väide, et kostja pole asetanud sõidukisse nähtavale kohale andmeid parkimisaja algusega või oleks registreerinud parkimisautomaadis sõiduki parkimisaja. Kostja pole väitnud, et ta oleks tasunud parkimise eest. Nii on kostja rikkunud VÕS § 76 lg 1, § 8 lg 1-2, § 271 järgi lepingu tingimusi, mis võimaldanuks tal tasuta parkida, lisaks ei ole ta tasunud parkimise eest. Kostja esitatud pardakaamera videosalvestustest on näha, et sõiduki juht oli pärast sõiduki parkimist ära umbes veerand tundi (vt ärakuulamise protokoll 24.04.24, parkimise algus kl 10:07, juht tuli tagasi kl 10:19:24, dtl 107). Tõsi, märgitud videosalvestuse järgi on võimalik aru saada, et parkimise alguse aega arvestades ja juhi tagasijõudmist sõiduki juurde, oli möödunud umbes veerand tundi, mis mahuks 2 -tunnisesse tasuta parkimisaega, kuid kohtu
hinnangul ei tähenda märgitu seda, et kostja poleks parkimislepingut rikkunud. Kostja selgitas, sh ärakuulamisel, et nimetatud ajal olid Eestis covidi-leviku tõkestamiseks piirangud, poes oli parkimisposti juures järjekord ning et vältida kokkupuuteid teiste isikutega, käis ruttu poes ära. Asjaolu, et parkimise ajal oli Eestis kehtestatud covidi-keviku tõkestamiseks ettevaatusabinõud, mis piirasid isikute hulka ja nende omavahelist lähedust ruumides, ei tähenda, et kostjal oleks olnud objektiivselt võimatu tähistada parkimise kellaaega kas andmete esitamisega sõidukisse nähtavale kohale või sõiduki parkimise registreerimisega parkimisautomaadis (poes). Seega ei ole kostja väidetel parkimise algusaja tähistamata jätmine ehk kohustuse rikkumine VÕS § 103 lg 1, 2 mõttes vabandatav. Tegemist ei ole vääramatu jõuga, mille tõttu ei saanud kostja parkimise algusaega VÕS § 8 lg 1.2, § 76 lg 1, 2, § 271 järgi tähistada selleks, et tasuta parkida. Seega pidi kostja VÕS § 271, § 8 lg 1-2, § 76 lg 1, 2 järgi parkimise eest tasuma. Eeltoodu alusel on tõendanud hageja väide, et kostja rikkus VÕS § 100 mõttes lepingust tulenevat kohustust: jättis registreerimata parkimise alguse aja tasuta parkimisõiguse saamiseks, jättis tasumata parkimise aja eest tasu. Hageja on tõendanud, et esitas kostjale leppetrahvi nõude nr 1411 2052 1101 8410 kümme euro ulatus ja selle tasumise tähtaeg oli 26.05.2021 (dtl 26). Hageja on tõendanud kviitungi ja fotodega, et asetas leppetrahvi nõude kviitungi sõiduki kojamehe vahele (dtl 28-34). Nii on tõendatud, et hageja esitas kostjale viivitamatult pärast kohustuse rikkumise tuvastamist leppetrahvi nõude TsÜS § 70 järgi, VÕS § 159 lg 2 järgi kviitungi asetamisega sõiduki XXX esiakna kojamehe vahele. Arvestades parkimise algusaja tähistamise lihtsust, kostja kohustuse rikkumise ulatust, parkimise aega, leppetrahvi suurust 10 €, ei ole leppetrahv ebamõistlikult suur. Hageja saatis kostjale enne kohtumenetlust nõudekirjad. Lepptrahv 10 eurot on seni tasumata ja selles puudub ka vaidlus. Kuna leppetrahv tuli ära tasuda 26.05.2021 ja on seni tasumata, on kostja tasumisega viivituses ehk kohustuse rikkumises VÕS § 100 järgi. Nimetud põhjustel oleks hagejal põhimõtteliselt õigus nõuda kostjalt VÕS § 113 lg 1 2. lause järgi viivist kohustuse rikkumise eest. Hageja on tõendanud, et saatis kostjale 13.09.2021 nõudekirja, milles palus leppetrahvi tasuda (dtl 47) 23.09.21. Kostja vaidles nõudele vastu (dtl 48, 16.09.2021 e-kiri) põhjusel, et parkimisautomaadi juures oli järjekord, kuid hageja ei nõustunud parkimistrahvi vähendama, tühistama (hageja e-kiri 16.09.21, dtl 48). Kohus tuvastas, et kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi (vt eespool otsus), leppetrahv vastab rikkumise iseloomule ja on seni tasumata (kostja on tasumisega viivituses). Eeltoodu tõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 1, § 76 lg 1, 2, VÕS § 158 lg 1, § 113.1 lg 1 2.lause järgi kohustuse täitmist ehk leppetrahvi 10 eurot tasumist ja võla sissenõudmise kulude hüvitamist 40 €. Kohus märgib, et sissenõudmiskulude nõude esitamine ei eelda seda, et võlausaldaja peaks viivist nõudma. Hagi kuulub rahuldamisele ja kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks kokku 50 eurot (leppetrahv 10 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot).
Menetluskulude jaotamine, rahaline suurus TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1, 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2, § 139 lg 1,2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud ja § 484.2 järgi maksekäsu kiirmenetluse avaldaja kulud 20 €. Kohtuvälised kulud on lepingulise esindaja kulud TsMS § 144 p 1 järgi. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. TsMS § 162 lg 1, 2 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, jäävad poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1, 2 järgi kostja kanda. Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda ning kohus ei määra kindlaks nende suurust. Käesolevas asjas toimus eelnevalt maksekäsu kiirmenetlus. Nii on TsMS § 484.2 järi põhjendatud seadusjärge kulu 20. Lisaks on põhjendatud kulu tasutud lõiv kokku 100 eurot. Eeltoodud põhjendustel tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks TsMS § 162 lg 1, 2 § 138, § 139 lg 1, 2, § 484.2 järgi lõivu 100 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Hageja lepingulise esindaja kulud (110 eurot/tund) on arvestuse (24.04.2024) järgi: − hagiavalduse koostamise kulud 2 tundi, kokku 220 eurot; − 18.06.2023 kostja vastusega tutvumine, analüüs, 18.08.2023 seisukoha koostamine, tõendite esitamine, kokku 1 tund; − Ettevalmistamine 24.04.2024 ärakuulamiseks ja sellel osalemine kokku 75 min. Tasu määr on 110eurot tunni kohta. Kostja ei ole nõus hageja menetluskuludega (vastus 19.01.24, dtl 88). Kostja ei esitanud täiendavaid vastuväiteid hageja menetluskuludele (tähtaeg 17.05.2024, kätte toimetatud 25.04.2024). Kohus leiab, et TsMS § 175 lg 1 järgi on hageja lepingulise esindaja kulud sellises mahus ei ole põhjendatud. Tegemist ei olnud keeruka vaidlusega, hageja hagiavaldus on trafaretne ning tegemist on vaid ühe kohustuse rikkumisega. Seega oli faktiliste asjaolude maht väike. Hageja
esitas kostja vastusele täiendavaid tõendeid, oma arvamuse ja kohus kuulas pooled ära. Arvestades nõude suurust, tõendite hulka, menetlustoiminguid, leiab kohus, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud kulud on TsMS § 175 lg 1 järgi 3 tunni ja 15 minuti eest 357,50 eurot. Ülaltoodu alusel tuleb kostjalt välja mõista hageja menetluskulude katteks kokku 477,50 € (100 + 20 + 357,50). TsMS § 177 lg 4 järgi tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.