nende Hageja A.A (isikukood X) Kostja X.X (isikukood X)
Kohtuistung
06.05.2024
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada A.A hagi X.X vastu põhivõlgnevuse ja viiviste väljamõistmiseks.
2.Välja mõista X.Xilt A.A kasuks põhinõue 900 eurot, 05.11.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 78 eurot, perioodi 06.11.2023 – 24.05.2024 eest sissenõutavaks muutunud viivised 61,14 eurot, ning alates 25.05.2024 viivised võlaõigusseadus § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata põhinõudelt kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui 760,86 eurot. Menetluskulud
3.Jätta menetluskulud X.Xi kanda.
4.Välja mõista X.Xilt A.A kasuks menetluskulud 280 eurot.
5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb X.Xil tasuda A.Ae kasuks menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt. 7
Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja A.A palub kostjal X.X välja mõista põhivõla 1200 eurot, viivise seisuga 05.11.2023 78 eurot ja alates 06.11.2023 viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhuvõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud ja viivise menetluskuludelt palub hageja jätta kostja kanda. 06.05.2024 toimunud kohtuistungil palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 900 eurot.
2.Hageja ja kostja sõlmisid 18.09.2023 laenulepingu, mille kostja kinnitas sissenõutava rahalise kohustuse olemasolu ja nõustus VÕS § 396 lg 2 järgi käsitlema võlgnevust laenuna. Kostja kohustus tasuma hagejale ilma kõrvalkuludeta 1200 eurot järgneva maksegraafiku alusel: 23.09.2023 300 eurot; 30.09.2023 300 eurot, 07.10.2023 300 eurot ja 14.10.2023 300 eurot. Võlgnevus on käesolevaks ajaks muutunud sissenõutavaks. Kostja võlgnevust tasunud ei ole.
3.Tulenevalt kostja vastusest märgib hageja, et kostja viited sõiduki Nissan Primastari ostumüügilepingule on asjakohatud, ning ei puutu käesolevasse vaidlusesse. Pooled on sõlminud laenulepingu, millega kostja on kinnitanud võlgnevuse olemasolu. Lisaks oli kostja teadlik, et osad tuli eemaldada, kuna muudmoodi ei saanud sõidukit Eestis registreerida. Pooltel oli kokkulepe, et hageja annab eemaldatud osad üle, kui kostja on tasunud viimase osamakse. Kostja vastuväited hagile
4.Kostja vaidleb hagile vastu.
5.Kostja võitis interneri oksjonikeskkonnas osta.ee oksjoni, kus hageja müüs sõidukit Nissam Primastar. Hageja võttis sõiduki liisingusse, ning kostjale pidi maksma sissemaksuks 900 eurot. Hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja tasub sissemaksu osamaksetena. Kostja sõlmis laenulepingu hagejaga kokkuleppel, et hageja annab kostjale üle komplektse auto. Hageja aga eemaldas sõidukilt osi (kaitseraua, led tuled ja esiklaasi päikesesirmi). Hageja väitis, et osad on vaja eemaldada, et saaks auto registreerida Eesti registrisse. Hageja lubas, et asetab ära võetud osad auto pagasiruumi. Hageja ära võetud osasid pagasiruumi ei paigutanud. Kostja ei ole käesoleva ajani ära võetud osasid endale saanud. Seega ei ole kostja tasunud hagejale rohkem kui 300 eurot. Kohtuotsuse põhjendused
6.TsMS § 405 lg 1 kohaselt kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Riigikohus on märkinud, et lihtmenetlus ei ole menetluse eriliik, vaid tähendab seda, et väikese hagihinnaga varaliste nõuetega hagide menetlemisel ei pea kohus järgima kõiki menetlusnorme, sellise menetluse korraldamiseks ei ole vaja teha eraldi määrust, kuid üldistest menetlusreeglitest kõrvale kaldudes peab kohus sellele poolte tähelepanu juhtima (vt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 11).
7.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega, uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
8.Asjas puudub vaidlus, et kostja võitis interneti oksjonikeskkonnas osta.ee oksjoni, kus hageja müüs sõidukit Nissan Primastar. Kostja omandas sõiduki liisingulepingu alusel. Pooled leppisid kokku, et sõiduki sissemaksu 1200 eurot tasub kostja hagejale osamaksetena. 18.09.2023 hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt kinnitas kostja sissenõutava varalise kohustuse olemasolu hageja ees, mis vormistatu lepinguosaliste kokkuleppel laenuna VÕS § 396 lg 2 järgi. Kostja kohustus maksma hagejale ilma intressideta või muude lisanduvate summadeta kogusummas 1200 eurot järgnevalt: laupäeval, 23.09.2023 300 eurot, laupäeval, 30.09.2023 300eurot; laupäeval, 07.10.2023 300 eurot ning laupäeval, 14.10.2023 300 eurot (dtl 47-48). Puudub vaidlus, et kostja on tasunud hagejale 300 eurot. Tasumata on 900 eurot. Võlgnevus on muutunud sissenõutavaks.
9.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 900 eurot, viivisvõlgnevus 05.11.2023 seisuga 78 eurot, ning arvates 06.11.2023 viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kostja vaidleb hagile vastu põhjendusel, et hageja eemaldas kostjale müüdud sõidukilt osi ehk ei müünud kostjale komplektset sõidukit.
10.Kohus leiab, et hageja põhinõude alus saab olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, mille kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p-st 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Antud juhul puudub vaidlus küsimuses, et kostja ei ole hageja ees 18.09.2023 lepingust ja selle lisadest tulenevaid kohustusi täielikult täinud.
11.Kostja kohustus 18.09.2023 lepingu alusel võlgnevuse 1200 eurot tagastama maksegraafiku alusel perioodil 23.09.2023-14.10.2023. Kostja on tasunud võlgnevusest üksnes 300 eurot. VÕS § 82 lg 1 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lg 7 järgi kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kogu võlgnevus muutus sissenõutavaks alates 15.10.2023.
12.Kohus on seisukohal, et 18.09.2023 kuupäeva kandva ning 18.09.2023 (kostja) ja 19.09.2023 (hageja) allkirjastatud laenulepingu punktis 1.1 ja 2.1 (tlk 47) antud kinnituse näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 mõttes, kuna laenusaaja on selles kinnitanud, et kohustub laenuandjale hüvitama 1200 eurot.
13.Riigikohus on lahendis nr 2-13-34922 p-s 13.1 asunud seisukohale, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslik tagajärg on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 20), sh kuna kohustust ei olnud olemas (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15; Riigikohtu 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-22-09, p 11; eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 21). Lisaks võib võlatunnistusest tulenevale nõudele esitada mh lepingu kehtivust või nõuete aegumist puudutavaid vastuväiteid (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23). Täiendavalt on Riigikohus sama lahendi punktis 13.2 märkinud, et deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal (Riigikohtu 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13; eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 21). Seejuures ei piisa üksnes võla puudumise põhistamisest TsMS § 235 tähenduses, vaid see tuleb tõendada (eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 21).
14.Seega on kostja kohustus tõendada, et tal puudub hageja ees 18.09.2023 laenulepingus nimetatud võlgnevus. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole kostja kohtu ette toonud ühtegi asjaolu või tõendit, millest ilmeks võlgnevuse puudumine hageja ees.
15.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb VÕS § 76 lg 1, § 30 lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 alusel hageja kasuks välja mõista laenulepingust tulenev võlgnevus 900 eurot.
16.Seoses kostja vastuväidetega märgib kohus järgmist. Kohus nõustub kostjaga, et kostjal põhimõtteliselt oleks õigus keelduda oma kohustuse täitmisest seni, kuni hageja on täitnud enda kohustuse ja andnud kostjale üle sõidukilt eemaldatud osad. VÕS § 110 lg 1 järgi võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Hageja ei ole kohtule aga esitanud konkreetset ja selgelt nõuet, milliseid osi kostja tagasi soovib. Täitmisest keeldumise eelduste täitmisele peab võlgnik kohustuse täitmisest keeldumise õiguse kasutamiseks ka sellele tuginema, st ta peab esitama täitmisest keeldumise vastuväite. Üldjuhul tähendab see võlgniku vastavat tahteavaldust. Kohus selgitas kostjale 06.05.2024 kohtuistungil, et vastavat nõuet ei ole kohtule esitatud. Kostja ei soovinud täiendavat tähtaega oma vastuväidete täpsustamiseks. Lisaks on hageja tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe, et eemaldatud osad tagastatakse peale võlgnevuse tasumist (dtl 79-80) ehk hagejal on osade kinnipidamisõigus seni, kuni kostja oma kohustuse täidab. Hageja on kinnitanud, et eemaldatud osad on olemas ja tagastatakse kostjale viivitamatult peale nõude täitimist. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid, asjaolusid või tõendeid, mis tingiksid hagi rahuldamata jätmise.
17.Hageja on esitanud kostja vastu ka viivisenõude. Hageja nõuab kostjalt viiviseid põhinõudelt 300 eurot viivisemääraga 0,2% päevas (lepingu p 3.1 dtl 47) perioodi 24.09.2023-30.09.2023 eest 4,20 eurot, põhinõudelt 600 eurot viivisemääraga 0,2% päevas (lepingu p 3.1 dtl 47) perioodi 01.10.2023-07.10.2023 eest 8,40 eurot, põhinõudelt 900 eurot viivisemääraga 0,2% päevas (lepingu p 3.1 dtl 47) perioodi 08.10.2023-14.10.2023 eest 12,60 eurot, põhinõudelt 1200 eurot viivisemääraga 0,2% päevas (lepingu p 3.1 dtl 47) perioodi 15.10.2023-05.11.2023 eest 52,80 eurot, kokku 78 eurot. Samuti palub hageja kostjalt alates 06.11.2023 välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhivõlgnevuselt kuni põhivõla tasumiseni. Kohus märgib, et VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et hagejal on õigus kostjalt nõuda viivist lepingu punktis 3.1 sätestatud määras, mis on 0,2% päevas, kuna kostja on oma lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Kohus märgib, et hagejal on õigus viivist nõuda perioodi 24.09.2023-05.11.2023 eest 78 eurot.
18.Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja vastav nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 06.11.202324.05.2024 eest tekkinud viivisevõlgnevus seadusjärgses määras 61,14 eurot arvestatuna
põhivõlgnevuselt 900 eurot ning alates 25.05.2024 viivised võlaõigusseadus § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata põhinõudelt kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui 760,86 eurot. Menetluskulud
19.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
20.TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 järgi määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja esitas taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 280 euro menetluskuluna väljamõistmiseks. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest. Seega on menetluskulu põhjendatud.
21.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
22.TsMS § 178 lg 1 alusel saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /digitaalselt allkirjastatud/ Nele Seping Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.