OÜ GS Core hagi I. M. vastu võlgnevuse, intressi, viivise, haldustasu ja sissenõudmiskulude hüvitamise nõudes
Hagihind
1200,76 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ GS Core (registrikood 16183586) Hageja lepinguline esindaja: Priit Pööbo (e-post [email protected]) Kostja: I. M. (isikukood xxxx)
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus, lihtmenetlus
Resolutsioon
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud OÜ GS Core kanda. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Hageja esitatud väited ja nõue
C AS ja kostja sõlmisid 30.03.2021 Xxxx kasutamise lepingu xxxx, millega krediidiandja andis kostjale krediiti 800 eurot ja kostja kohustus tasuma krediidi kasutamise eest intressi 19,9 % aastas ning tegema igakuiseid makseid krediidi põhiosa ja intressi katteks iga kuu 5. kuupäevaks. Ajavahemikul 27.10.2021 – 31.10.2021 võttis kostja kasutusse krediidi 798,98 euro ulatuses, kuid igakuiseid makseid ei tasunud. Põhivõlgnevuse katteks ei ole kostja ühtegi makset teostanud. Krediidiandja ütles lepingu üles 25.02.2022 ning loovutas lepingust tulenevad nõuded 25.02.2022 hagejale. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata intress 54,44 eurot ja lepingu haldamisega seotud kulu 25,90 eurot. Seoses
maksemeeldetuletuste saatmisega on tekkinud kulu 22,50 eurot. Hageja on arvestanud viivist põhivõlalt 798,98 eurolt 05.12.2021-05.02.2022 perioodi eest määraga 0,055% päevas kokku summas 1,96 eurot. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 798,98 eurot, intressivõlgnevuse 54,44 eurot, viivisvõlgnevuse 121,05 eurot, lepingu haldustasu 25,90 eurot ning sissenõudmiskulu hüvitise 40 eurot, samuti viivise põhinõudelt (798,98 eurolt) alates 24.11.2022 kuni põhinõude täitmiseni 0,055% päevas, kuid mitte suuremas summas kui põhinõue, s.o 798,98 eurot. Kostja seisukohad
2.Kostjale on hagimaterjalid väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte toimetatud 31.03.2023. Kostja ei ole hagile vastust esitanud. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused
3.Tulenevalt TsMS § 444 lg 2 märgib kohus otsuse põhjendavas osas ära üksnes need tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.
4.Kohus tuvastab, et C AS ja kostja sõlmisid 30.03.2021 Xxxx kasutamise lepingu xxxx, millega krediidiandja võimaldas kostjal kasutada krediiti kuni 800 eurot intressiga 19,9% aastas ning kostja kohustus tasuma iga kuu 5. kuupäevaks 32 eurot, lepingus märgitud krediidikulukuse määr oli 24,28 % aastas (leping dtl 74).
5.Lepingu ülesütlemise teatisest (dtl 89) nähtuvalt on C AS loovutanud eespool nimetatud lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale 25.02.2022.
6.VÕS (võlaõigusseadus) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
7.Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (3-2-1-32-06, p 14), mistõttu kontrollib kohus omal algatusel tarbijakrediidilepingu kehtivust. Tulenevalt VÕS § 4062 lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 31.05.2021 lepingu sõlmimise ajal 18,68%. Kohus leiab, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr 24,28% aastas vastab tegelikkusele ning vastav määr VÕS § 4062 lg 1järgset piirmäära ei ületanud.
8.VÕS § 4034 lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust.
9.VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
10.Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja on lepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel sõltumata menetlusliigist
kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17). Sama lahendi p 18 järgi teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
11.Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).
12.Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes sj aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (214-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (221-13098, p 21).
13.Esialgses hagiavalduses puudusid andmed vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta, mistõttu jättis kohus hagi 09.02.2023 kirjaga käiguta. Vastusena kohtu 09.02.2023 nõudele tuua välja asjaolud ja tõendada, et hageja nõuete aluseks oleva tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on krediidiandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, esitas hageja üksnes tõendi „Xxxx taotlus.pdf“ (dtl 123-130). Dokumendist ei ole arusaadav, kas tegemist on kostja taotlusega lepingu sõlmimiseks või laenuandja koostatud dokumendiga (dokument näib kajastavat ka mingite registripäringute tulemusi, olulises osas koosneb dokument arusaamatutest tähtede ja numbrite jadadest). Seetõttu andis kohus 07.02.2024 määrusega hagejale tähtaja kuni 21.02.2024 selgete väidete esitamiseks, kuidas krediidiandja enne kostjaga lepingu sõlmimist andmeid kogus ning milliste andmete alusel kostja krediidivõimelisust hindas. Hageja vastavaid andmeid kohtule ei esitanud.
14.TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja
vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
15.Kohtu hinnangul nähtub kohtule esitatud andmetest, et sisulist kontrolli enne 30.03.2021 lepingu sõlmimist krediidiandja ei teostanud. Kohtule esitatud andmed ei võimalda tuvastada, et krediidiandja oleks välja selgitanud kostja regulaarsete sissetulekute ja igakuiste kulude suuruse, sh teostanud sisulist kontrolli kostja enda väidetud andmete õigsuse osas.
16.Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine hageja esitatud tõendis (dtl 123-130) märgitud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus 30.03.2021 lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
17.VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus andis hagejale 07.02.2024 kohtunõudega võimaluse täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teabe krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga hiljemalt 21.02.2024. Ühtlasi selgitas kohus hagejale, et juhul kui ta ümberarvestust ei esita, kuid kohus asub asja lahendamisel seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, jääb hagi tervikuna rahuldamata. Hageja haginõuet ei täpsustanud ega esitanud kohtule teavet krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga.
18.Kuivõrd hageja esitatud andmete ja tõendite alusel ei ole krediidiandja vastustundliku laenamise põhimõtet järginud ning hageja ei ole esitanud ka VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas olevat tagasimaksete uuesti määramist, siis asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole selged. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata. Menetluskulud
19.Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud hageja kanda.
20.TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd kostja menetluses sisuliselt osalenud ei ole, ei saanud kostjal menetluskulusid tekkida. Kohus märgib, et hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.
21.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280
eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).