2-24-100523/12 - Võlaõigus - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Leping nr. xxxx: 18.03.2022 esitas kostja krediidikonto avamise taotluse limiidile 1350 eurot (lisa 5). Leping nr. xxxx: 14.07.2022 esitas kostja limiidi suurendamise taotluse limiidiga kuni 1680 eurot (lisa 6). Leping nr. xxxx: 26.09.2022 esitas kostja limiidi suurendamise taotluse limiidiga kuni 2250 eurot (lisa 8). Leping nr. xxxx: 27.03.2023 esitas kostja limiidi suurendamise taotluse limiidiga kuni 3000 eurot (lisa 9). Krediidikontolepingu xxxx krediidilimiit oli kuni 3000 eurot. Kostja kohustus koos intressidega tagastama minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul (vt. lisa 4). Lepingus oli krediidi kulukuse määr 45,67% aastas, mis on arvestatud eeldusel, et kogu krediidilimiit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus ühe väljamaksega ning makstakse tagasi võrdsetes osamaksetes 12 kuu jooksul või minimaalse kuumakse arvutamise perioodi jooksul, kui see on lühem kui 12 kuud; intressimäär on 37,68% ja igakuine kontohaldustasu on 0,00 € (vt. tarbijakrediidi teabeleht p. 3 „krediidiga seotud kulud“). Krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakseid perioodi 18.03.2022 – 02.06.2023 eest kogu summas 3162,10 eurot (lisa 11). Kostja rikkus omapoolseid kohustusi olles viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega kuivõrd kostja jättis juuli (summas 113,13€; maksetähtaeg 17.07.2023), augusti (summas 113,13€; maksetähtaeg 17.08.2023) ja septembri (summas 113,13€; maksetähtaeg 18.09.2023) osamaksed tasumata (lisa 12). Vastavalt lepingu punktile 11.1. klient peab maksma tagasi krediiti ja tasuma intressi ning tasusid igakuiselt vastavalt kliendile saadetud arvele. Krediidiandja saatis 19.09.2023 kostjale lepingu ülesütlemise teate (lisa 13). Antud teates oli öeldud, et kirja saatmise seisuga kostja võlgnevus krediidiandja ees on 341,67 eurot. Krediidiandja andis kostjale täiendava tähtaja eelpool mainitud võlgnevuse tasumiseks kuni 09.10.2023. Kostjale pakuti võimalust nimetatud tähtaja jooksul läbirääkimisteks. Krediidiandja on hoiatanud kostjat teates, et täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse tasumata jätmise korral ütleb krediidiandja lepingu üles. Siiski kostja ei tasunud krediidiandja poolt kindlaks määratud tähtajaks võlgnevust ega võtnud krediidiandjaga ühendust olukorra reguleerimiseks, mistõttu loetakse leping ülesöelduks 10.10.2023. Pärast lepingu lõppemist ei teinud kostja ühtegi tagasimakset põhivõlgnevuse katteks.

5.Nõudest osaline loobumine ja riigilõivu tagastus Hageja on nõudest osalise loobumise tulemusel hagi hinna arvestanud järgmiselt: 2357,75 eurot = 2026,55 (põhivõlg) + 77,88 (sissenõutavaks muutud viivis) + 253,32 (edasiulatuv viivis arvestatuna ühe aasta eest). Kohus võtab nõudest osalise loobumise vastu. Põhivõlast loobub hageja seega 969,38 euro ulatuses, intressi nõudest 346,39 eurot, sissenõudmiskulude hüvitamise nõudest summas 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise nõudest 308,36 euro ulatuses. Samas on hageja 10.05.2024 menetlusdokumendis esitanud edasiulatuva viivise nõude. Hageja ei esitanud algses hagis edasiulatuva viivise nõuet; algses hagis nõudis hageja viivist üksnes hagi esitamiseni (st sissenõutavaks muutunud viivist). Seega on hageja nõudest loobumise avalduses esitanud täiendava nõude, paludes välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis. TsMS § 376 hagi muutmine on lubatud üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kohus nõustub hagi muutmisega üksnes mõjuval põhjusel. Ent TsMS § 376 lg 4 punkti 2 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks hageja kõrvalnõude suurendamist. Kohus on seisukohal, et ilmselt mahub viivisenõude ulatuse muutmine TsMS § 376 lg 4 punkti 2 alla ning ei vaja kostja või kohtu luba. Seda seetõttu, et antud juhul on viivisenõude alus sama – viivist nõutakse tasumata võlasummalt (erinevalt näiteks olukorrast, kus nõutakse lepingu üles ütlemise järgselt kogu põhivõlga ning alternatiivselt nõutakse lepingu täitmist, kui üles ütlemine peaks olema toimetu). Hageja on tasunud algselt tsiviilasja hinnalt, so 3763,56 eurolt riigilõivu 455 eurot. Nõudest osalise loobumise tulemusel kujuneb uueks tsiviilasja hinnaks 2357,75 eurot, millelt tuleks tasuda riigilõivu 350 eurot. Seega tasus hageja hagiavalduse esitamisel riigilõivu 105 euro võrra enam (455 – 350), kui tuleb tasuda hagilt pärast hagist osaliselt loobumist. Hagejal on õigus loobutult osalt tagasi saada pool riigilõivu ehk 52,50 eurot. Hageja palub tagastada riigilõivu summas 52,50 eurot hageja arvelduskontole xxxx, viitenumber 71465200090320106. Pool enam tasutud riigilõivust on õigus tagasi saada TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel hagist (osalise) loobumise korral. Seega tuleb hagejale tagastada 52,50 eurot.

6.3.Kohus tuvastas hageja esitatud tõendite alusel, et algne krediidiandja on kostja arvelduskontole xxxx üle kandnud kokku 3162,10 eurot järgmiselt: 18.03.2022 - 1000 eurot, 07.04.2022 - 200 eurot, 18.04.2022 - 150 eurot, 15.07.2022 - 50 eurot, 15.07.2022 - 309 eurot, 05.10.2022 - 150 eurot, 07.10.2022 – 100 eurot, 08.10.2022 – 50 eurot, 19.10.2022 – 284 eurot, 23.02.2023 – 61,20 eurot, 29.03.2023 – 400 eurot, 30.03.2023 – 363,64 eurot, 02.06.2023 – 44,26 eurot (dtl 319- 325). VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Kohus selgitas hagejale, et hageja on hagiavalduses kirjeldanud, mil viisil IPF Digital krediidikonto taotlemine ja lepingu sõlmimine käib, aga ei ole esitanud faktiväiteid selle kohta, kuidas antud juhul hagi aluseks olevad lepingud sõlmiti. Kohus selgitas, et juhul kui tegemist oli sidevahendite teel sõlmitud lepinguga, tuleb hagejal välja tuua a) mis kuupäeval, millisel viisil ja mis sisuga tahteavalduse kostja tegi ning b) mis kuupäeval ja millisel viisil krediidiandja lepingudokumendid kostjale esitas (kas esitati kõik need lepingudokumendid, mis hageja ka kohtule esitas). Hageja täpsustavaid faktiväiteid ei esitanud, vaid esitas nõudest osalise loobumise. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et hageja viidatud lepingud oleksid sõlmitud eelpoolkirjeldatud vormis. Kuivõrd aga raha ülekandmine (välja maksmine) kostjale on tõendatud, on hagejal ka juhul, kui leping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, õigus alusetu rikastumise sätete alusel nõuda põhivõla tagastamist. Hageja väitel on kostja teinud tagasimakseid kogu summas 1135,55 eurot. Kohus rahuldab seega VÕS § 1028 lg 1 alusel hageja nõude mõista kostjalt välja põhivõlg 2 026,55 eurot (3 162,10 – 1 135,55).

7.Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 172 lg 9 alusel arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud asja edasisel lahendamisel hagimenetluses hagimenetluse kulude hulka. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 7 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ning maksekäsu kiirmenetluse kulud. Hageja tõi menetluskulude arvestuse välja koos hagiavaldusega, mis on kostjale Ametlike Teadaannete kaudu kätte toimetatud koos menetlusse võtmise määrusega. Hageja hiljem menetluskulude nimekirja täiendanud ei ole. Hageja on taotlenud menetluskuluna kostjalt välja mõista hagiavalduselt tasutud riigilõivu. Käesoleva tsiviilasja hinnaks oli hagi menetlusse võtmise ajal TsMS § 133 kohaselt 3763,56 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuleb hagilt hinnaga kuni 4000 eurot tasuda riigilõiv summas 455 eurot. Hagilt tasutud riigilõiv 455 eurot on põhjendatud ja vajalik kulu. Hageja palub mõista kostjalt välja maksekäsu kiirmenetluse kulud summas 20 eurot. Tulenevalt TsMS § 4842 on maksekäsu kiirmenetluse kulu summas 20 eurot põhjendatud ja vajalik. Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 475 eurot, millest riigilõiv on 455 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulud on 20 eurot. TsMS § 162 lg 1 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 168 lg 2 kohaselt, hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Hageja on hagist osaliselt loobunud ja kohus on võtnud hagist osaliselt loobumise vastu. Hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud hagihinnalt 3763,56 eurot riigilõivu 455 eurot, seega 105 euro võrra enam kui tuleb tasuda hagilt riigilõivu pärast hagist osaliselt loobumist. Kohus on TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel tagastanud hagejale poole enam tasutud riigilõivust, s.o 52,50 eurot. Lähtudes eeltoodust jätab kohus teise poole enam tasutud riigilõivust, s.o 52,50 eurot TsMS § 168 lg 2 alusel hageja kanda ja riigilõivu summas 350 eurot kostja kanda. Kohus jätab maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot kostja kanda. Kostja ei ole menetluses vastanud ega esitanud enda menetluskulusid. Kostja menetluskulud, kui neid oli, jäävad kostja enda kanda.