2-23-18042/5 - Võlaõigus - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest. Asjaolud Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid B AS ja kostja 04.03.2019 kirjalikus vormis laenulepingu nr xxxx, mille alusel sai kostja laenu 6375,00 eurot intressiga 20,19% aastas, krediidi kulukuse määraga 33,20% aastas. Leping sõlmiti viieks aastaks, lõpptähtpäevaga 04.03.2024. Hagiavalduse kohaselt on laenuandja laenusummast 6000 eurot kostjale välja maksnud ja leping hakkas kehtima. Laenulepingu p 1.22 kohaselt pidi kostja maksma lepingutasu 375 eurot, mille laenuandja pidas vastavalt lepingu punktile 4.1 kinni laenusummast. Hageja lisas, et lepingu juurde kuulub ka kirjalikus vormis maksegraafik. Laenuleping nägi kostjale ette kohustuse teha igakuiseid makseid kindlatel tähtpäevadel ja summades. Hagiavalduses tõi hageja välja, et kuivõrd hagejal ei ole esitada tõendeid, millest võiks järeldada vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist krediidiandja poolt, asub hageja hagis seisukohale, et nimetatud kohustust rikuti ja esitab hagis nõude vastavalt sellele. Hageja esitab nõude, arvestades VÕS § 4034 lg 7 tagajärjega, et lepingust ei tekkinud kõrvalkohustusi (seaduslik intressimäär oli 0 % ja muid kõrvalnõudeid kostja ei võlgne) ning nõuab ainult väljamakstud põhivõla tagastamata jääki ja viivist sissenõutavaks muutunud summadelt seaduslikus määras. Hagiavaldusest nähtuvalt on kostja tasunud lepingu täitmiseks kokku 2229,25 eurot. Viimane makse laekus kostjalt 12.05.2020. Maksegraafikus märgitud intressikohustust sisaldavate kuumaksete maksetähtaegu ja summasid arvestades tasus kostja sellega täielikult üheteistkümne maksegraafikus märgitud makse (04.04.2019 - 04.02.2020) põhiosad ja intressid ning osaliselt 130,23 euro ulatuses kaheteistkümnenda, 04.03.2020 makse kohustused. Tasumata jäid 04.03.2020 makse intress 60,06 eurot ja täielikult kõik kohustused alates 04.04.2020 maksest. Rohkem makseid ei ole kostja tasunud. Lähtudes kostja maksete võlgnevusest (6 kuu maksed) saatis laenuandja kostjale 05.08.2020 kirjalikult taasesitatavas vormis laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale 30 päevase täiendava tähtaja võlgnetavate summade tasumiseks. Hageja hoiatas kostjat, et võla hiljemalt 04.09.2020 tasumata jätmisel öeldakse laenuleping 05.09.2020 üles ning sellega muutub sissenõutavaks kogu tagastamata põhiosa ja kõrvalnõuded. Kostja võlgnevust ei tasunud. 07.09.2020 saatis laenuandja kostjale kirjalikult taasesitatavas vormis laenulepingu ülesütlemise teate, milles ütles lepingu üles. Kostja võlga ei tasunud. Hageja tõi välja, et kuivõrd vastutustundliku laenamise kohustust rikuti, tuleb lugeda, et kostjal oli ainult maksegraafikus märgitud põhiosamaksete tasumise kohustus ja lugeda, et tehtud maksetega oli kostja tegelikult tasunud 28 kuu põhiosamaksed kuni 05.07.2021 makseni ja lisaks osaliselt ka 04.08.2021 põhiosamakse, millest oli tasutud 23,78 eurot ja tasumata 75,64 eurot. Kuivõrd ülesütlemisavaldus tehti 07.09.2020, ei olnud ülesütlemise ajal sissenõutavaks muutunud (põhiosamaksete) võlga. Hageja tõi välja, et seega on ülesütlemine vastuolus VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud piiranguga ja ülesütlemisel ei ole õiguslikku tagajärge, st laenuleping ei ole kehtivalt üles öeldud. Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja hagejale lepingu alusel sissenõutavaks muutunud summana 04.08.2021 makse tasumata põhiosa 75,64 eurot ning kõik igakuised põhiosamaksed alates 06.09.2021 maksest kuni 04.12.2023 makseni kogusummas 3653,64 eurot ning 04.01.2024 sissenõutavaks muutuva 117,11 eurot. 05.05.2023 loovutas laenuandja laenulepingust tuleneva nõude hagejale, millest teavitati ka kostjat. Hageja selgitas, et kuivõrd lepingul intress ja kõrvalkohustused puuduvad, on kostjale olemasolevast maksegraafikust teada tasumisele kuuluvad põhiosa summad ja maksetähtpäevad ning teistsugust maksegraafikut polekski võimalik talle esitada, kuivõrd intressi kostjalt ei nõuta.

Hagiavaldusest nähtuvalt on kostja põhiosa võlgnevus summas 3770,75 eurot. Kostjale on laenuna reaalselt väljamakstud 6000 eurot ning kostja on teinud tagasimakseid summas 2229,25 eurot. Kostja põhivõlgnevus on seega 3770,75 eurot (so 6000 – 2229,25). Sellest on sissenõutavaks muutunud maksegraafiku 04.08.2021 makse tasumata põhiosa 75,64 eurot ning kõik põhiosamaksed alates 06.09.2021 maksest kuni 04.12.2023 makseni summas 3653,64 eurot (75,64 + 101,09 + 102,79 + 104,52 + 106,28 + 108,07 + 109,89 + 111,74 + 113,62 + 115,53 + 117,47 + 119,45 + 121,46 + 123,50 + 125,58 + 127,69 + 129,84 + 132,03 + 134,25 + 136,51 + 138,80 + 141,14 + 143,51 + 145,93 + 148,38 + 150,88 + 153,42 + 156,00 + 158,63 = 3653,64). Hageja märkis, et tulevikus, so 04.01.2024, muutub sissenõutavaks veel põhivõlg summas 117,11 eurot. Hageja nõuab viivist sissenõutavaks muutunud põhivõlalt hagi esitamisele järgneva aja eest ja tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa summadelt alates maksetähtpäevale järgnevast päevast (05.01.2024) kuni põhivõla tasumiseni seaduse alusel VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 31.01.2024 määrusega võttis kohus hagi menetlusse. 08.04.2024 esitas kostja kohtule taotluse aegumise kohaldamiseks, kuivõrd kostja hinnangul muutus nõue sissenõutavaks 12.05.2020. Kohtu põhjendused Kohus peab mõistlikuks lahendada asi kirjalikus menetluses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid ja otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Puudub vaidlus, et B AS ja kostja sõlmisid 04.03.2019 laenulepingu nr xxxx. 04.03.2019 tegi B AS laenu väljamakse summas 6000 eurot kostja arveldusarvele. Kostja ei ole laenu tagastamise kohustust korrektselt täitnud. Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks TsMS § 231 lg 4 alusel. Hageja nõude aluseks oleva lepingu näol on tegu tarbijakrediidilepinguga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p 1, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevuse summas 3770,75 eurot tasumist, arvestades siinjuures, et sissenõutavaks muutunud põhivõlg on summas 3653,64 eurot ja alates 04.01.2024 on muutunud

sissenõutavaks veel 117,11 eurot. Laenulepingu kohaselt sai kostja laenu summas 6375 eurot intressiga 20,19% aastas, krediidi kulukuse määraga 33,20% aastas. Leping sõlmiti viieks aastaks, lõpptähtpäevaga 04.03.2024. Laenuandja on laenusummast 6000 eurot kostjale välja maksnud ja leping hakkas seega kehtima. Kostja on lepingu täitmiseks tasunud kokku 2229,25 eurot. Viimane makse laekus kostjalt 12.05.2020. Kohus analüüsib lepingu kehtivust VÕS § 4062 sätestatu kohaselt järgmiselt. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Lepingu nr. xxxx krediidi kulukuse määraks on 33,20%. 04.03.2019 laenulepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,01% aastas (alates 30.11.2018-31.05.2019). Kolmekordne määr oleks seega 60,03% aastas. Tulenevalt eeltoodust ei ületa lepingu krediidi kulukuse määr rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole leping tühine VÕS § 4062 lõike 1 alusel. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja ei tõendanud asjaomase põhimõtte järgimist. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub lg s 6 sätestatud kohustust kontrollida tarbija krediidivõimet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja tõi välja, et kuivõrd vastutustundliku laenamise kohustust rikuti, tuleb lugeda, et kostjal oli ainult maksegraafikus märgitud põhiosamaksete tasumise kohustus (seaduslik intress oli 0 %), tehtud maksed põhiosa tagastamiseks ümber arvestada ja lugeda, et tehtud maksetega oli kostja tegelikult tasunud 28 kuu põhiosamaksed kuni 05.07.2021 makseni ja lisaks osaliselt 04.08.2021 põhiosamakse, millest oli tasutud 23,78 eurot ja tasumata 75,64 eurot. Kostjale on laenuna väljamakstud laenusumma 6000 eurot ning tagasimakseid on tehtud 2229,25 eurot, seega on põhiosa võlgnevus 3770,75 eurot (so 6000 – 2229,25). Kostja on palunud kohaldada nõude suhtes aegumist kuivõrd kostja hinnangul muutus nõue sissenõutavaks 12.05.2020. TsÜS § 146 lg 1 alusel on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab nõude aegumistähtaeg sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg-st 2 tulenevalt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav

nõue muutub sissenõutavaks. Kuivõrd vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt oli kostjal kohustus laen tagastada vaid põhisumma osas, luges hageja kostja tagasimaksed tasutuks põhisumma katteks. Kostja tehtud tagasimakseid 2229,25 eurot katavad laenu põhiosa osamaksed kuni 05.07.2021 ning osaliselt ka 04.08.2021 osamakse. Seega on kostja viivituses laenu tagasimaksetega osaliselt alates 04.08.2021 osamaksest, mis muutus sissenõutavaks 05.08.2021, mille aegumistähtaeg algab 2021. aasta lõppemisest (TsÜS § 154). TsÜS § 146 lg 1 alusel on antud juhul aegumistähtaeg kolm aastat. Hageja esitas 22.12.2023 Harju Maakohtule hagiavalduse, seega enne aegumistähtaja lõppu. Eelnevast tulenevalt ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud. Kostja ei ole põhivõlgnevuse summa suurust vaidlustanud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 3770,75 eurot, sealhulgas sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuse summas 3653,64 eurot ja alates 04.01.2024 sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuse summas 117,11 eurot. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hagiavalduse kohaselt saatis laenuandja kostjale 05.08.2020 kirjalikult taasesitatavas vormis laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale 30 päevase täiendava tähtaja võlgnetavate summade tasumiseks. Hageja hoiatas kostjat, et võla hiljemalt 04.09.2020 tasumata jätmisel öeldakse laenuleping 05.09.2020 üles. Kuivõrd vastutustundliku laenamise kohustust rikuti ja kostja tehtud maksetega oli kostja tegelikult tasunud 28 kuu põhiosamaksed kuni 05.07.2021 makseni ja lisaks osaliselt 04.08.2021 põhiosamakse, siis ei olnud ülesütlemise ajal tasumata sissenõutavaks muutunud põhiosamaksete võlga. Kohtu hinnangul ei olnud ülesütlemine kehtiv, kuna kostja ei olnud ülesütlemise ajaks maksetega viivituses. Seega lõppes laenuleping tähtaja möödumisega 04.03.2024. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 4034 lg 7 tagajärjest tulenevalt antud juhul kohaldub VÕS § 94 sätestatud intressimäär. Hageja palub kostjalt mõista välja sissenõutavaks muutunud põhivõlalt 3653,64 eurolt arvestatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast ning tulevikus sissenõutavaks muutuvalt summalt 117,11 eurolt alates 05.01.2024 kuni põhivõla tasumiseni kohtuotsuse tegemise seisuga kindlas summas ja edasi protsendina põhivõlalt. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ja määrab mõista välja M. T.lt OÜ GS Core kasuks viivis põhinõudelt 117,11 eurolt alates 05.01.2024 kuni 14.05.2024 (so kohtuotsuse tegemiseni)

summas 5,28 eurot ja alates 15.05.2024 võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni põhinõude summas 117,11 eurot täitmiseni. Lisaks määrab kohus mõista välja M. T.lt OÜ GS Core kasuks viivis põhinõudelt 3653,64 eurolt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 23.12.2023 kuni põhinõude summas 3653,64 eurot täitmiseni. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja lepinguline esindaja Alar Liivamägi vastab TsMS § 218 lg 1 p 2 sätestatud nõuetele. Hageja menetluskuludeks on õigusabikulud summas 360 eurot (ilma käibemaksuta) ja riigilõiv kogusummas 490 eurot. Õigusabi osutati 3 tundi tunnihinnaga 120 eurot. Hagejal on õigus õigusabile. Tunnihind vastab turusituatsioonile ja on põhjendatud. Hageja õigusabi toimingud koosnesid asja materjalidega tutvumisele, tõendite hankimisele, asjaolude ja analüüsile, põhjendatud nõude analüüsile ning hagiavalduse koostamisele ja arvestustele 3 tundi. Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele vastu vaielnud. Arvestades asja mahtu ja keerukust peab kohus põhjendatud ajakuluks 3 tundi. Kohtumenetluses tuli hagejal koostada hagiavaldus. Hagiavaldus on standardne ega sisalda õiguslikku probleemi. Kohus, arvestades hagiavalduse aluseks olevaid dokumente, hagiavalduse sisu ja mahtu, samuti asjaolu, et tegemist on nn massnõudega, leiab, et nimetatud toimingute põhjendatud ajakuluks saab pidada kokku maksimaalselt 3 tundi, mille eest on tasu 360 eurot (ilma käibemaksuta). Hagiavalduselt tasutud riigilõiv summas 490 eurot on põhjendatud ja vajalik kulu ning kuulub samuti kostjalt väljamõistmisele. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluses tasutud riigilõivu summas 490 eurot. Tulenevalt eeltoodust määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks kokku 850 eurot, millest riigilõiv on 490 eurot ja lepingulise esindaja kulud 360 eurot (ilma käibemaksuta). Vastavalt TsMS § 177 lg 4 kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt hageja taotlusele mõistab kohus kostjalt välja menetluskulude viivise. TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata kulude hüvitamiseks õigustatud või kulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav kulude summa ületab 280 eurot. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid.