5.Rahaliselt kindlaksmääratavad kulud apellatsioonimenetluses puuduvad. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
2-22-18075 Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hagiavalduse kohaselt andis hageja 10.07.2015 kostjale laenu 4000 eurot, mille kohta andis kostja dokumendi, milles kinnitas summa kättesaamist. 04.05.2018 andis hageja kostjale täiendavalt laenu 4000 eurot. Samal päeval andis kostja hagejale saadu kohta kirjaliku võlatunnistuse, milles tunnistas, et tal on hageja ees rahaline kohustus kokku 8000 eurot.
2.04.05.2018 deklaratiivse võlatunnistuse kohaselt lubas kostja rahalise kohustuse tasuda auto müügist saadava raha arvel ja ülejäänu tagastada osade kaupa. Oktoobris 2021 sai hageja teada, et kostjale kuulunud sõiduauto on müüdud. Hageja pöördus kostja poole telefoni teel võlgnevuse nõudes. Kostja pöördumisele ei reageerinud.
3.10.03.2022 saatis hageja lepinguline esindaja aadressile XXX, Tallinn nõudekirja. Nõudekirja ei ole saatjale tagastatud. Selles teavitas hageja kostjat 04.05.2018 lepingu ülesütlemisest alates 10.03.2022 ning andis tähtaja võlgnevuse tagastamiseks hiljemalt 23.03.2022. Samuti märkis, et kui kostja võlgnevust ei tasu, nõuab ta seadusjärgset viivist alates 11.03.2022. Hagi esitamise ajaks on sissenõutavaks muutunud viivis 462,90 eurot.
4.Hageja nõuab kahjuhüvitist 120 eurot, mis koosneb õigusabi teenuse kuludest kohtuvälises menetluses kostjale nõude esitamisel. Hagejale osutati õigusabi kaks tundi tasuga 60 eurot tunnis.
5.Hageja palub mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 8000 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks 11.03.–29.11.2022 sissenõutavaks muutunud viivised 462,90 eurot ja edasiulatuva viivise kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja kohtueelsete õigusabikulude näol tekkinud kahju 120 eurot.
6.Kostja vastuväited ei ole usaldusväärsed. Kostja on õigeks võtnud, et sai laenu ja allkirjastas võlatunnistuse. Tunnistajate ütlustega ja kostja vande all antud seletusega ei ole vastuväide raha tagastamisest tõendatud. Kostja seisukohad
7.Hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja võttis hagejalt laenu 2015. a 4000 eurot ja 2018. a 4000 eurot ning andis selle kohta võlatunnistuse. Laen on tagastatud.
8.Hageja sai teada sõiduki müümisest 2018. a oktoobris. Sama aasta novembris tagastas kostja võlgnevuse Pärnamäe kalmistul sularahas. Raha üleandmine toimus hageja ja kostja ema hauaplatsi kõrval. Kostja palus tagastada võlakirjad, kuid hageja seda ei teinud. Hageja luges raha üle ja ütles, et kõik on korras ja kindlasti järgmisel kohtumisel võlakirjad tagastab. Hiljem hageja vastas, et hävitas paberid, kuna võlg on tasutud. Siis aga hakkas ähvardama ja nõudma, et kostja loobuks
2(11)
2-22-18075 ema pärandist ning kui ei loobu, annab asja kohtusse, kuna tema käes on võlakirjad.
9.Auto müügihinna 2750 eurot ulatuses on nõue aegunud, kuna võlatunnistuse kohaselt tulnuks müügihind tagastada auto müümise päeval 05.10.2018, kolmeaastane aegumistähtaeg möödus 05.10.2021. Ülejäänud 5250 euro osas aegus nõue 07.11.2021, mil möödus 3 aastat kohtumisest, kus kostja pakkus hagejale võlgnevuse tasumist (kui hageja väidab, et ta ei saanud raha).
10.Hageja on autist, piiratud teovõimega. Elas emaga ja tema volikiri on tühine. Tunnistajate ja kostja vande all antud ütlustega on tõendatud, et kostja on hagejale laenu tagastanud. Maakohtu otsus
11.Harju Maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 8000 eurot koos viivisega ja kahjuhüvitise 120 eurot ning jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis hageja kasuks välja kulude hüvitise 1740 eurot koos viivisega.
12.Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lõigetele 1 ja 2, § 436 lõigetele 2 ja 7. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste oluliste asjaolude üle: 10.07.2015 andis hageja kostjale laenu 4000 eurot, mille kohta andis kostja omakäeliselt kirjutatud dokumendi, milles kinnitas summa kättesaamist; 04.05.2018 andis hageja kostjale laenu 4000 eurot ja kostja andis talle saadu kohta kirjaliku võlatunnistuse, millega tunnistas, et tal on hageja ees (koos 10.07.2015 võetud 4000 euroga) rahaline kohustus 8000 eurot; 10.03.2022 saatis hageja lepinguline esindaja kostjale nõudekirja, kus teavitas 04.05.2018 sõlmitud lepingu ülesütlemisest alates 10.03.2022 ning andis tähtaja võlgnevuse tagastamiseks hiljemalt 23.03.2022.
13.Alusetud on kostja vastuväited, mille kohaselt hagejal puudub teovõime ja esindajale antud volikiri on kehtetu. Kohus palus hagejal isiklikult istungile ilmuda, et veenduda kostja vastuväite paikapidavuses (TsMS § 204 lõiked 1, 2). Kohus küsitles hagejat istungil. Kohtul ei tekkinud kahtlust hageja teovõimes, mistõttu ei pidanud kohus vajalikuks teha täiendavaid toiminguid teovõime väljaselgitamiseks. Väide, et isik on autist või et ta on kogu elu koos emaga elanud, ei anna alus kahelda tema teovõimes. Kostja vastuväited on kummastavad, kuivõrd teovõime puudumisel ei saaks olla kehtivad ka laenulepingud. Olukorras, kus kostjal oli hagejalt tarvis laenuraha saada, tema teovõimet kostja kahtluse alla ei seadnud.
14.Hageja tugineb nõude esitamisel 04.05.2018 võlatunnistusele (dtl 9), mis märgib järgmist: „Mina, Y, elukoht XXX laenasin X’ilt 8000,00 (koos varem laenatud 4000,00 euroga). Raha kohustan andma peale auto müüki ja edasi järk-järgult osade kaupa.“
15.Hageja leiab, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja ei vaidle sellele vastu. Kohus viitas VÕS § 30 lõigetele 1 ja 2. 04.05.2018 võlatunnistus anti juba olemasoleva kohustusega seonduvalt. 04.05.2018 võlatunnistus on kohtu hinnangul deklaratiivne võlatunnistus. Saab asuda seisukohale, et võlatunnistuse
3(11)
2-22-18075 andmisega võlgnik kinnitas võla olemasolu ja suurust. Küll aga ei nähtu, et ta oleks võlatunnistusega mingisugustest muudest vastuväidetest loobunud. Sellise võlatunnistuse näol on tegemist Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-103-16 punktis 26 nimetatud võlatunnistusega, mille tagajärjeks on üksnes tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga.
17.Kostja positsioon käesolevas menetluses on, et võlg on tasutud. Väite tõendamiseks esitas ta tunnistajate C ja Q ütlused ning enda vande all antud seletuse. Kohus leiab, et kostja vastuväide on tõendamata. C väidetavalt nägi, et kostja andis hagejale kollast värvi ümbriku, kuid tunnistaja ei näinud, mis ümbrikus oli (dtl 95 – istungi protokoll, ajamarkerid 00:18:43, 00:28:12). Samuti ei näinud tunnistaja, mis hageja ümbrikuga edasi tegi. Seega Cl puudub teadmine, kas ja millises ulatuses on kostja laenu tagastanud. Q andis vaidlusaluse asjaolu kohta järgmised ütlused (dtl 96–97 – istungiprotokoll, ajamarker 00:42:35): „Helistas mulle, et kas laenad mulle raha. Ütlesin, et laenan küll, et mis siis on? Et pean vennale võla tagasi maksma. Ütlesin, et noh saame siis kokku. Ütlesin, et tulen Tallinnasse lapselast vaatama ja annan sulle raha. Ta tuli sinna. Lugesin raha üle, andsin talle raha. Siis läksime tema vennaga kohtuma. Mina andsin 3000. Tal oli paks ümbrik, pani sinna sisse minu raha. Siis läksime surnuaeda. Võtsime selle sõbranna ka vahepeal peale, kes siin oli. Lugesin oma raha üle. Siis läksime surnuaia juurde. Olime ennem seal, siis tuli vend. Ta andis raha üle, vend luges ära. Nemad rääkisid vene keeles. Nii palju, kui aru sain, raha ta vastu võttis ja oligi. Vend luges ümbrikus raha. /.../ Tanja ütles, et 8000 tuleb vennale maksta. Mina lugesin ainult oma raha ja tema pani sisse.“
18.Kohus leiab, et ka Ql puudub teadmine, kas ja millises ulatuses on kostja laenu tagastanud. Q nägi vaid, et kostja pani väidetavalt Q poolt antud laenuraha kollasesse ümbrikusse, mille hiljem andis väidetavalt üle hagejale. Siiski ei teadnud Q, kui palju ümbrikus raha kokku oli ja millises määras see hagejale üle anti. Q märkis, et hageja suhtles kostjaga vene keeles ning temale arusaadavalt avaldas heameelt sõiduki müügi kohta, kuid samas on tunnistaja avaldanud, et tema vene keelt eriti ei valda. Q märkis, et nad ei olnud hageja ja kostja vahetus läheduses, vaid pigem selliselt, et nägid üksteist. Seega ei ole usutav, et tunnistajal on aimu, mida sellises kauguses olevad inimesed omavahel võõrkeeles räägivad. Samuti märkis tunnistaja kord, et nad jalutasid ringi, kuid siis muutis ütlusi ja märkis, et korrastas hauda.
19.Lisaks on tunnistajate ütlused vastuolulised. C märkis, et nad parkisid tol päeval auto haua vahetusse lähedusse, kuid Q märkis, et auto jäi surnuaia väravasse. C märkis, et hageja läks pärast kohtumist bussiga ära. Q märkis, et hageja jäi pärast kohtumist hauaplatsile. Ka sõidukite värvuse osas olid ütlused vastuolulised.
20.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tunnistajate ütlustega ei ole tõendatud, et hagi esemeks olev võlgnevus on tasutud. Vaidlusaluse asjaolu kohta on ka pooled ise vande all seletusi andnud. Poolte ütlused on selgelt vastupidised, mistõttu mingit tõendamisteavet sealt kohtu jaoks ei tulenenud. Mõlemad pooled
4(11)
2-22-18075 on huvitatud vaidluse lahendamisest enda kasuks, mistõttu loeb kohus mõlema ütlused ebausaldusväärseteks. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et ka poolte vande all antud ütlustega ei ole tõendatud, et hagi esemeks olev võlgnevus on tasutud.
21.Kuivõrd hageja on määranud võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmise täiendavaks tähtajaks 23.03.2022, muutus võlatunnistusest tulenev kohustus sissenõutavaks alates 24.03.2022. Kostja ei ole võlga tasunud. Seega tuleb põhivõlgnevus 8000 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista.
22.Kostja märgib, et nõue on aegunud (TsÜS § 146 lõige 1). Kostja viitab, et kuna ta müüs auto 05.10.2018, mil muutus nõue 2750 euro ulatuses sissenõutavaks (TsÜS § 147 lõige 1) ja aegus 05.10.2021. Hageja esitas hagi 30.11.2022.
23.Kohus märgib, et lähtuvalt võlatunnistuse sõnastusest sõltus selle sissenõutavus sõiduki müümisest. Sõiduki müümine oli tegevus, mis oli kostja kontrolli all. Hagejal ei saanud sõiduki müümisest iseseisvalt teadmist tekkida, vastav teadmine sai tekkida üksnes olukorras, kus kostja teatab hagejale toimingust. Seetõttu ei ole õige võla sissenõutavuse kontekstis lähtuda väidetavast müügitehingu päevast. Lähtuda tuleks sellest, millal hageja sõiduki võõrandamisest ja sellest johtuvalt oma nõude sissenõutavaks muutumisest teadlikuks sai. Hageja on märkinud, et sai alles 2021. a oktoobris teada, et auto on müüdud. Kostja ei ole kohtu hinnangul tõendanud, et hageja sai sõiduki müümisest teada juba 2018. a novembris. Seega ei ole võimalik asuda seisukohale, et nõue on aegunud. Kostjal ei ole õigust nõude täitmisest keelduda.
24.Hageja on palunud välja mõista 11.03.–29.11.2022 eest sissenõutavaks muutunud viivise 462,90 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt alates hagi esitamisest kuni nõude rahuldamiseni seaduses sätestatud määras. Hageja on viivise arvestuses lähtunud lepingu ülesütlemise päevast. Kostja ei ole nõudele vastuväiteid esitanud.
25.Maakohus viitas VÕS § 113 lõikele 1 ja TsMS §-le 367. Kohus leiab, et 10.03.2022 nõudekirjas (dtl 10–11) on määratud põhikohustuse täitmiseks täiendav tähtaeg kuni 23.03.2022, mistõttu on põhjendatud viivise arvestamine pärast täiendava tähtaja möödumist, s.o alates 24.03.2022.
26.Hageja on palunud kostjalt välja mõista kohtueelsete õigusabikulude hüvitise 120 eurot. Riigikohus on märkinud, et otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lõike 3 tähenduses on käsitatavad ka lepingu rikkumise tõttu kantud kohtueelsed õigusabikulud. Hageja nimetatud kulude hüvitamise nõude rahuldamise esmase eeldusena peavad olema täidetud kahju hüvitamise (VÕS § 115 lõige 1) eeldused. Lisaks peavad kulud olema mõistlikud, st vajalikud ja mõistliku suurusega.
27.Käesoleval juhul on nõue põhjendatud. Kohus on leidnud, et kostja rikkus lepingust tulenevat raha tagastamise kohustust. Hageja on pidanud seetõttu kaasama lepingulise esindaja, kes saatis nõudekirja, mille koostamisega on tekkinud kulu, mis on põhjuslikus seoses rikkumisega. Kostja pidi ette nägema, et olukorras, kus ta kohustust ei täida, võivad hagejal tekkida õigusabikulud seoses nõude kohtuvälise sissenõudmisega. Viidatud kulud on seoses rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga. Viidatud õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud ega ole
5(11)
2-22-18075 ülemäärased. Kohtueelsete õigusabikulude hüvitis 120 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
28.Otsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma.
29.TsMS § 162 lõike 1 alusel jäävad menetluskulud kostja kanda.
30.Hageja esindaja esitas 04.05.2023 avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldus vastab TsMS § 176 lõigete 1 ja 5 ning § 174 lõike 10 nõuetele. Avaldusest nähtub, et hageja tasusus riigilõivu 770 eurot ning hagejale on õigusabi osutatud 13 t 10 min ulatuses tunnihinnaga 60–95 eurot (käibemaksuga), kokku 970 eurot. Hageja menetluskulud on kokku 1740 eurot. Hageja palub märkida lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega ja et tal puudub võimalus kuludelt tasutud käibemaksu tagasi arvestamiseks.
31.Kohtute infosüsteemist nähtub, et hageja on tasunud riigilõivu 770 eurot. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga.
32.Hageja esindajad on teinud järgmisi toiminguid: 30.11.2022 kliendiga suhtlemine telefoni teel 00:10 t, tunnihind 60 eurot, kulu 10 eurot (siin ja edaspidi käibemaksuga); 30.11.2022 hagiavalduse koostamine 5 t, tunnihind 60 eurot, kokku 300 eurot; 21.12.2022 vastus kohtunõudele 2 t, tunnihind 60 euro, kokku 120 eurot; 14.02.2023 kostja vastusega tutvumine ja vastuse koostamine 2 t, 1 tunnihind 80 eurot, kokku 160 eurot; 07.04.2023 vastus kostja taotlustele ja kohtunõudele 1 t, tunnihind 95 eurot, kokku 95 eurot; 03.05.2023 kohtuistungiks ettevalmistamine ja kohtuistungil osalemine 3 t, tunnihind 95 eurot, kokku 285 eurot.
33.Kohus, kontrollinud nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Ka esindaja tasumäär on kooskõlas kohtupraktikas aktsepteeritud määradega. Hageja menetluskulud on kokku 1740 eurot.
34.Hageja esitas TsMS § 177 lõike 4 kohase taotluse, mistõttu märgib kohus, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus
35.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda.
36.Maakohus rikkus menetlusnorme, kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja hindas ebaõigesti tõendeid, mis tõi kaasa ebaõiglase otsuse tegemise. Maakohus 6(11)
2-22-18075 rikkus selgitamiskohustust, kohtu järeldused on ebaloogilised ja vastuolulised. Kohus ei analüüsinud kostja tõendeid ega põhjendanud, miks ta nendega ei arvesta.
37.Hagiavaldus on poolte vastastikuste kohustuste väärtuste tõttu heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kuna tegelikult ei ole apellant vastustajale võlgu. Vastustaja kasutas ära apellandi kogenematust ja usaldust. Tegemist on õe-venna suhtega. Maakohus leidis, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ning sellest tulenevalt on tagajärjeks tõendamiskoormise ümberpööramine. Apellant tugines sellele, et võlg on tagastatud ema hauaplatsil, kui koos pooltega viibisid seal tunnistajad. Kohus leidis, et tunnistajate ütlused on vastupidised. Kohtumine toimus 2018. a novembris, möödunud on rohkem kui neli aastat. Tunnistajate ütlused võivad mitte ühtida, sest möödunud on kaua aega. Samuti arvestades tunnistajate vanust võib see olla loomulik, et keegi neist mäletab vastupidiselt. Protokollist ei nähtu, et tunnistajatele oleks öeldud, et kui küsimusele vastust ei tule, on soovitatav öelda, et ei mäleta või ei oska vastata. Kuid mõlemad tunnistajad kinnitasid, et üle anti kollasest paberist ümbrik. Kohus ei arvestanud, et tunnistaja Q andis apellandile 3000 eurot sularahas kohtumispäeval hauaplatsil. Selle summa lisas apellant kollasesse ümbrikusse, mille andis vastustajale. Enne seda mainis Q, et ümbrik oli paks, mis võib kinnitada, et ümbrikus oli veel sularaha enne kui 3000 eurot sai sinna lisatud. 5000 euro puhul peab olema märgatav ümbriku paksus.
38.Maakohus asus seisukohale, et tunnistajad andsid erinevaid ütlusi selle kohta, kas hauaplatsi juurde sõideti autoga või jäeti see värava taha. Apellant selgitas, et hauaplats ja värav asuvad lähestikku. Kohtuistungil ei täpsustatud küsimust, kus täpselt asus hauaplats. Seega kohtu järeldus on ekslik. Ei oma tähtsust, kus täpselt auto asus. Põhirõhk on sularaha üleandmisel.
39.Kohus ei selgitanud apellandile, milliseid tõendeid ta peab esitama. Oli vaid üks istung, eelistung ülekandumisega põhiistungile. Seega kohus ei taganud apellandile võimalust esitada põhjendusi ja lisatõendeid. Kohus pidi selgitama, et apellant peab põhistama oma seisukohti ja esitama täiendavaid tõendeid. Apellant üritas omal jõul põhjendada vastuväidet. Tegemist on sõna-sõna vastu vaidlusega.
40.Poolte vahel oli kokkulepe, et apellant tagastab laenu, kui saab sõiduauto müüdud. Sõiduauto sai müüdud 2018. a oktoobris, mida kinnitab sõiduki taustakonrolli portaal. Kohus jättis tähelepanuta, et kohtumine hauaplatsil toimus üks kuu peale sõiduauto müümist. Apellant pidas sõna ning tagastas 8000 eurot peale auto müümist. Vastustaja ei saa väita, et sai teada alles oktoobris 2021 auto müügist. Tema teadmist ei kinnita pöördumine esindaja poole, kes koostas 10.03.2022 nõudekirja. On arusaamatu, millele tugineb väide, et kiri on kätte toimetatud, kui kättesaamiskinnitust ei saadud. Seega ei ole teada, kas kiri jõudis adressaadini. Kohus leidis ekslikult, et nõudekiri oli kätte toimetatud apellandile. Kuivõrd nõudekirja kättesaamist ei ole kinnitatud ega ole tuvastatud, et see oli kätte toimetatud, tuleb kohaldada aegumist. Vastavalt TsÜS § 146 lõikele 1 on vastustaja nõue aegunud, sest võlatunnistusest tulenev kohustus muutus sissenõutavaks auto müümisest 2018. a oktoobris.
Vastus apellatsioonkaebusele
41.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta menetluskulud apellandi kanda. 7(11)
2-22-18075
Ringkonnakohtu seisukoht
42.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis oleks viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lõige 6). Maakohtu otsus jääb muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 1). Apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellandi kanda. Ringkonnakohus määrab rahaliselt kindlaks vastustajale hüvitatavate menetluskulude suuruse.
43.TsMS § 442 lõike 5 alusel lahendab kolleegium esmalt seni lahendamata menetluslikud taotlused. Kaebuses taotleb kostja võtta täiendava dokumentaalse tõendina vastu väljatrükk temale kuulunud sõiduauto reg/nr-ga XXXXXX taustakontrolli andmetest (dtl 141–144), et tõendada sõiduki võõrandamist oktoobris 2018. 08.09.2023 täiendavas vastuses kaebusele taotleb vastustaja võtta täiendava dokumentaalse tõendina vastu väljatrükk lepingulise esindaja telefonikõnest kostjale 30.11.2022 (dtl 173), et tõendada enne hagiavalduse kohtusse esitamist kontakti kostjaga, milles viimane kinnitas nõudekirja kättesaamist.
44.Ringkonankohus on seisukohal, et taotluste rahuldamiseks alust ei ole. TsMS § 652 lõike 3 järgi tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui: 1) asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta; 2) asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Sama sätte lõike 4 kohaselt peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. TsMS § 238 lõike 1 esimese lause kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Menetlusosalised peavad menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik (TsMS § 329 lõike 1 esimene lause).
45.Ringkonnakohtu hinnangul oli pooltel võimalik taotletavad tõendid esitada kogu maakohtu menetluse vältel. Hageja ei ole esile toonud, et tal ei oleks olnud võimalik tõendit esitada maakohtus. Kostja esiletoodud menetlusõiguse rikkumised tsiviilasja materjalidega kinnitamist ei leidnud. Maakohus selgitas 27.02.2023 korraldavas määruses (dtl 46–49) väga põhjalikult võistleva menetluse sisu ja mõlema poole tõendamiskoormust ning õigusi / kohustusi, samuti märkis eelmenetluse lõpetamise kuupäeva ja selgitas, mida eelmenetluse lõpetamine menetluse seisukohalt tähendab (vt maakohtu määruse põhjenduste punktid 14–
8(11)
2-22-18075 18). Maakohtus esitatud taotlustest nähtub, et kostja sai maakohtu määrusest asjakohaselt aru. TsMS § 5 lõike 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kui pooled otsustasid neile kättesaadavaid tõendeid maakohtus mitte esitada, ei ole neil õigust sama tõendit apellatsioonimenetluses enam esitada. Lisaks märgib kolleegium, et tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei olnud maakohtus ega ole ka apellatsioonimenetluses poolte vahel vaidlust kostja poolt talle kuulunud sõiduauto Volkswagen Golf võõrandamise üle oktoobris 2018. Seega ei ole esitatud tõend ka tähtis praeguse vaidluse lahendamisel. Poolte vahel on vaidlus selles, millist õiguslikku tähendust konkreetne võõrandamine nendevahelises laenusuhtes omab. Kuna tõendid olid esitatud elektrooniliselt, siis vastuvõtmisest keeldumisel nende tagastamist esitajale ei toimu.
46.TsMS § 652 lõike 1 punkti 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud esimeses kohtuastmes esitatud väiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud. See, et kostja maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et need oleksid ebaõiged.
47.Vastuseks kaebaja väidetele selgitab kolleegium järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et maakohus rikkus eelmenetluse ülesandeid ja / või tunnistaja ülekuulamise reeglid ja / või tõendite hindamise reegleid ja / või kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Eelmenetluse ülesanded hagimenetluses on reguleeritud TsMS §-s 392. Praeguses asjas on 27.02. ja 13.04.2023 korraldavate määrustega (dtl 46–49, 70–72) tõendatud, et maakohus täitis eelmenetluses selgitamiskohustuse asjakohases mahus, sh selgitas hagimenetluse aluspõhimõtteid (sh võistlevus, asjaolude ja tõendite esitamine), tõendamiskoormust, lahendas tõendite esitamisega seotud poolte taotlused, määras eelmenetluse lõpukuupäeva ja selgitas selle menetlusõiguslikku tähendust, määras asja sisuliseks lahendamiseks kohtuistungi kuupäeva. Kuna maakohus oli kirjalikus eelmenetluses valmistanud asja arutamise ette piisava põhjalikkusega, oli seda võimalik sisuliselt lahendada katkematult ühel kohtuistungil. Kooskõlas maakohtu korraldavate määrustega ei ole kaebaja väide, et asja arutati eelistungil, mis läks üle põhiistungiks. Kostja esitatud taotlustest (dtl 58–60) nähtub, et ta sai aru temal lasunud tõendamiskoormusest. Kooskõlas TsMS § 243 lõikega 1 ja § 438 lõikega 1 oli maakohus korraldavates määrustes mh selgitanud, et kohtul ei ole õigust ega kohustust teatada enne sisulist otsust, kas menetlusosalise esitatud tõendite pinnalt on mingi asjaolu (piisavalt) tõendatud või mitte. Samuti oli maakohus selgitanud TsMS § 232 lõike 1 alusel, et kohus hindab tõendeid koosmõjus teiste tõenditega kohtuotsuses. Eeltoodust tulenevalt ei ole kooskõlas kehtivate menetlusõiguse normidega kaebaja etteheide, et maakohus ei selgitanud talle, milliseid tõendeid ta esitama peab.
48.Seonduvalt tunnistajate ülekuulamisega heidab kaebaja maakohtule ette, et kohtuistungil ei esitatud tunnistajatele täpsustavaid küsimusi. Kolleegium selgitab,
9(11)
2-22-18075 et täpsustavate küsimuste esitamine tunnistajatele ei ole kohtu kohustus, vaid õigus. Tunnistaja ülekuulamise kord on sätestatud TsMS §-s 262. Sättest tulenevalt esitavad tunnistajale küsimusi menetlusosalised (lõiked 5, 6), kohus võib esitada täiendavaid küsimusi ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks, samuti tunnistaja teadmiste aluste väljaselgitamiseks (lõige 8). Seega kui kohtu jaoks olid tunnistajate ütlused piisavalt selged, ei olnud kohtul kohustust täiendavaid küsimusi esitada. Kohtuistungi protokollist (dtl 93–102) nähtuvalt selgitas kohus pooltele küsimuste esitamise õigust ja pooled seda õigust ka kasutasid. Kindlasti ei saanud kohus öelda tunnistajatele, kuidas nad vastama peavad, st et kui küsimusele vastust ei tule, on soovitatav öelda, et ei mäleta või ei oska vastata (kaebaja seisukoht kaebuse lehel 3). Tunnistajad vastasid küsimustele selliselt nagu nemad asju aastate tagant mäletasid ning ütluste sisust sõltus nende ütluste tõenduslik väärtus.
49.Ringkonnakohus ei tuvastanud tõendite hindamise reeglite rikkumist maakohtu poolt. TsMS § 232 lõike 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Praeguses asjas hindas maakohus kogutud tõendeid (tunnistajate ütlused, poolte vande all antud seletused) ja tuvastas, et nende alusel ei saa tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava elulise veenvusega lugeda tõendatuks kostja väidet hagejale 07.11.2018 laenu tagastamise kohta sularahas summas 8000 eurot, samuti, et hageja sai kostjale kuulunud sõiduki müügist teada samal kohtumisel kalmistul. Muid tõendeid laenusumma tagastamise ja ühe sõiduki oktoobris 2018 võõrandamisest laenuandjale teatamise kohta kohtule ei esitatud. Kolleegium nõustub maakohtu hinnangutega tõenditele ega näe alust nende ümberhindamiseks (TsMS § 653). Kaebuse väited ei anna alust tõendite teistsuguseks hindamiseks. Maakohus ei asunud seisukohale, et tunnistajate ütlused olid ristivastupidised. Sellisele järeldusele jõudis maakohus poolte vande all antud seletuste sisu analüüsides, mistõttu jättis õigesti seletused tõenditena arvestamata. Tunnistajate ütlustega tõendamist leidnud elulised asjaolud (sh ümbriku üle andmine, eelnevalt ühelt tunnistajalt 3000 euro suuruse laenu võtmine) ei tõenda piisava veenvusega kostja väidet, et ta oleks tagastanud vennale kogu laenu 8000 eurot sularahas. Kuna kumbki tunnistaja ei näinud väidetavalt ümbrikus olnud sularaha ega selle üle lugemist, ei ole alust tuvastada ka laenuraha osalist tagastamist. Asjaolu, et ütluste andmise ajaks oli konkreetsest kohtumisest möödunud enam kui neli aastat ja tunnistajad ei pruukinud asjaolusid enam täpselt mäletada, ei anna alust hinnata ütlusi kaebaja jaoks soodsamalt. Kohtu jaoks on hagimenetluse pooled võrdsed.
50.Ringkonnakohus ei tuvastanud otsuse põhjendamisel maakohtu poolt TsMS § 442 lõike 8 rikkumist. Kuigi kaebaja heidab ette, et kõiki tema tõendeid ei ole hinnatud, ei nähtu kaebusest, milliseid konkreetseid tõendeid ta silmas peab. Ka tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks esitanud tõendeid, mida vaidlustatud otsuse põhjendused ei kajasta.
51.Seonduvalt 10.02.2022 nõudekirja (laenulepingu ülesütlemisavalduse) mitte kättesaamise väidetega selgitab kolleegium, et nimetatud asjaolu ei oma vaidluse õige lahendamise seisukohalt olulist tähtsust. Igal juhul sai kostja nõudekirja kätte koos hagimaterjalidega 10.01.2023, kuna see oli lisatud hagiavaldusele lisana 3 (dtl 7, 10–11). Kuna hageja võttis õigeks sõiduki võõrandamisest teada saamise
10(11)
2-22-18075 oktoobris 2021 ja kostja ei suutnud piisava elulise veenvusega tõendada nimetatud elulisest faktist varasemat hageja teavitamist, siis asus maakohus asjakohaselt seisukohale, et hagi ei olnud hagi esitamise seisuga 30.11.2022 aegunud. Lisaks tuleb silmas pidada, et 04.05.2018 deklaratiivses võlatunnistuses olid pooled sidunud sõiduki müügiga vaid laenu osalise (kokkuleppimata suuruses osa) tagastamise, ülejäänu kohustus kostja tasuma teadmata aja jooksul osade kaupa (dtl 9). Samuti tuvastas maakohus kostja seletuse alusel asjakohaselt, et võlatunnistuse andmise ajal oli laenusaaja omandis kaks sõiduautot, millest vaid ühe müüs ta oktoobris 2018, kuid võlatunnistuses ei olnud mh kokku lepitud, kumma sõiduki võõrandamisega laenu osaline tagamine seotakse.
52.Eelpool käsitamata asjaolud ja väited ei oma kaebuse lahendamisel tähtsust ja ringkonnakohus nendega menetlusökonoomia põhimõtte alusel ei tegele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
53.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel kaebuse esitaja kanda.
54.TsMS § 178 lõike 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
55.Kuna hageja apellatsioonimenetluse kulude nimekirja ei esitanud, puuduvad apellatsiooniastmes kulud, mida rahaliselt kindlaks määrata.
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.