X hagi Y vastu võlgnevuse, kahjuhüvitise ja viiviste nõudes
Tsiviilasja hind
9222,90 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: X (isikukood: xxxxxxxxxxx; elukoht: xxx; tel: xxxxxxxxxxx); Hageja lepinguline esindaja: Vladimir Makarov (Hugo OÜ; tel: xxxxxxxxxxx; e-post: xxx); Kostja: Y (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht: xxx; xxx; tel: xxxxxxxxxxx).
Asja läbivaatamine
03.05.2023 kohtuistung hageja X, hageja lepingulise esindaja Vladimir Makarovi ja kostja Y osavõtul
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista kostjalt Y (isikukood xxxxxxxxxxx) välja hageja X (isikukood: xxxxxxxxxxx) kasuks: a. põhivõlgnevus 8 000 eurot; b. 23.05.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 825.32 eurot; c. viivis põhivõlgnevuselt 8000 eurot alates 24.05.2023 kuni põhivõlgnevuse rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras. d. kahjuhüvitis 120 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4.Rahuldada hageja X taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.
5.Välja mõista kostjalt Y hageja X kasuks menetluskulude hüvitis summas 1740 eurot.
6.Välja mõista kostjalt Y hageja X kasuks viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1740 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses
2-22-18075 alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Hagiavaldusest nähtub, et hageja andis 10.07.2015 kostjale ja kostja võttis laenu 4000 eurot, mille kohta andis kostja hagejale omakäeliselt kirjutatud dokumendi, milles kostja kinnitas nimetatud summa kättesaamist.
2.Hageja andis 04.05.2018 kostjale ja kostja võttis laenu 4000 eurot. Samal päeval (04.05.2018) andis kostja hagejale eelnevalt saadud laenu kohta kirjaliku võlatunnistuse, millega kostja tunnistas, et tal on hageja ees (koos 10.07.2015.a võetud 4000 euroga) rahaline kohustus kokku summas 8000 eurot.
3.Osundatud deklaratiivse võlatunnistuse kohaselt lubas kostja rahalise kohustuse hageja ees tasuda auto müügist saadud raha arvel ja ülejäänud tasumata summa osade kaupa. Oktoobris 2021.a sai hageja teada, et kostjale senise kuuluv sõiduauto Volkswagen Golf, 2007.a, registreerimismärk XXXXXX, VIN: XXXXXXXXXXXXXX on müüdud. Hageja pöördus kostja poole telefoni teel võlgnevuse tasumise nõudes. Kostja ei reageerinud hageja pöördumisele ega hakanud võlga tasuma.
4.10.03.2022 saatis hageja lepinguline esindaja kostjale posti teel aadressil XXX, Tallinn nõudekirja. 10.03.2022 saadetud kirjaliku nõudekirja ei ole hageja lepingulisele esindajale tagastatud, st edastatud kiri on adressaadile kätte toimetatud. Nimetatud nõudekirjas teavitas hageja kostjat 04.05.2018 sõlmitud lepingu ülesütlemisest alates 10.03.2022 ning andis kostja täiendava tähtaja võlgnevuse tagastamiseks hiljemalt 23.03.2022.
5.Hageja märkis, et kui kostja võlgnevust tähtaegselt ei tasu, nõuab hageja kostjalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ja VÕS § 94 sätestatud ulatuses tasumata summalt viivist alates 11.03.2022. Sissenõutavaks muutunud viivis on 462,90 eurot.
6.Hageja nõuab kahjuhüvitist 120 eurot, mis tekkis õigusabi teenuse kuludest kohtuvälises menetluses kostjale nõude esitamisel. Hagejale osutati õigusabi kahe tunni ulatuses. Tunnitasu on 60 eurot.
7.Hageja palub: mõista kostjalt Y hageja X kasuks välja põhivõlgnevus summas 8000 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks perioodi 11.03.2022.a - 29.11.2022 eest sissenõutavaks muutunud viivised summas 462,90 eurot ja edasiulatav viivis põhivõlgnevuselt (8000
2-22-18075 eurot) alates 30.11.2022 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras; mõista kostjalt Y hageja X kasuks välja kahjuhüvitis summas 120 eurot.
8.Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Hageja on seisukohal, et kostja väited ei ole nende põhjenduste kogumis usaldusväärsed. Riigikohtu praktika kohaselt, kui nõudev pool esitab menetlusse nõude alusena deklaratiivse võlatunnistuse, tuleb kostjal tõendada võlasuhte puudumist või seda, et võlg on tasutud. Kostja on õigeks võtnud, et ta on laenu saanud ja võlatunnistuse allkirjastanud. Seega pole vaidlust võlasuhte, kui sellise, eksisteerimise üle. Ainuüksi väide, et keegi viibis sularaha üleandmise juures, ei saa olla tõendiks ja seetõttu hageja arvates väited tasumise osas mitte usutavad. Kostja ei ole esitanud ka ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et võlg on tasutud.
9.Kostja tunnistajate ning kostja enda vande all antud ütlustega ei ole kostja vastuväide seoses raha tagastamisega tõendatud.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
10.Kostja vaidles hagiavalduses esitatud nõuetele vastu. Kostja märkis, et ta võttis 2015. aastal 4000 eurot ja 2018. aastal veel 4000 eurot ning andis kirjaliku võlatunnistuse.
11.Hageja sai teada sõiduki müümisest 2018. a oktoobris. 2018. a novembrikuus, pärast sõiduauto müümist, tagastas kostja hagejale võlgnevuse Pärnamäe kalmistul sularahas. Raha üleandmine toimus surnuaias, hageja ja kostja ema hauaplatsi kõrval.
12.Kostja palus tagastada võlakirjad, kuid hageja ei ole seda teinud. Hageja luges raha üle ja ütles, et kõik on korras ja kindlasti järgmisel kohtumisel võlakirjad tagastab. Kostja nõudis hagejalt ka hiljem võlakirja tagasi. Hageja vastas, et ta hävitas need paberid, kuna võlgnevus on tasutud. Hiljem hakkas hageja kostjat ähvardama ja nõudma, et kostja loobuks pärandist ning kui kostja ei loobu, siis annab asja kohtusse, kuna tema käes on võlakirja.
13.Auto müügihinna 2750 eurot ulatuses on nõue aegunud, kuna võlatunnistuse kohaselt tulnuks müügihind tagastada auto müümise päeval s.o 05.10.2018 ning 3 aastane aegumistähtaeg möödus 05.10.2021. Ülejäänud 5250 euro osas on nõue aegunud 07.11.2021, mil möödus 3 aastat kohtumisest, kus kostja pakkus hagejale võlgnevuse tasumist (eeldusel, et hageja väidab, et ta ei saanud raha).
14.Hageja on autist, piiratud teovõimega. Elas emaga. Volikiri tühine, peatada menetlus kuni eestkostja määramiseni.
15.Tunnistajate ja kostja vande all antud ütlustega on tõendatud, et kostja on hagejale laenu tagastanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
16.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS §
2-22-18075 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
17.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste oluliste asjaolude osas: a. 10.07.2015 andis hageja kostjale laenu 4000 eurot, mille kohta andis kostja hagejale omakäeliselt kirjutatud dokumendi, milles kostja kinnitas nimetatud summa kättesaamist; b. 04.05.2018 andis hageja kostjale laenu 4000 eurot; c. 04.05.2018 andis kostja hagejale eelnevalt saadud laenu kohta kirjaliku võlatunnistuse, millega kostja tunnistas, et tal on hageja ees (koos 10.07.2015.a võetud 4000 euroga) rahaline kohustus kokku summas 8000 eurot; d. 10.03.2022 saatis hageja lepinguline esindaja kostjale nõudekirja, kus teavitas kostjat 04.05.2018 sõlmitud lepingu ülesütlemisest alates 10.03.2022 ning andis kostjale tähtaja võlgnevuse tagastamiseks hiljemalt 23.03.2022.
18.Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 8000 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks perioodi 11.03.2022.a - 29.11.2022 eest sissenõutavaks muutunud viivised summas 462,90 eurot ja edasiulatuva viivise põhivõlgnevuselt (8000 eurot) alates 30.11.2022 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras; kahjuhüvitise summas 120 eurot.
19.Kostja nõudeid ei tunnista. Kostja märgib, et: (i) laen on juba 2018. a novembrikuus tagastatud; (ii) nõue on aegunud; (iii) hagejal puudub teovõime ja esindajale antud volikiri on kehtetu.
20.Kohus märgib, et alusetud on kostja vastuväited, mille kohaselt hagejal puudub teovõime ja esindajale antud volikiri on kehtetu. Väide on tõendamata. Kohus on palunud hagejal isiklikult istungile ilmuda, et veenduda kostja vastuväite paikapidavuses (TsMS § 204 lg 1 ja 2). Kohus on hagejat ka istungil isiklikult küsitlenud. Kohtul ei tekkinud mistahes kahtlust hageja teovõime osas, mistõttu ei pidanud kohus vajalikuks teha täiendavaid toiminguid teovõime olemasolu väljaselgitamiseks. Väide, et isik on autist või et ta on kogu elu koos emaga elanud, ei anna alus kahelda isiku teovõimes. Kostja vastuväited on kummastavad, kuivõrd teovõime puudumisel ei saaks olla kehtivad ka vaidlusalused laenulepingud. Samas olukorras, kus kostjal oli hagejalt tarvis laenuraha saada, kostja hageja teovõimet kahtluse alla pole seadnud. Kohus jätab vastuväite tähelepanuta.
21.Hageja tugineb nõude esitamisel 04.05.2018 võlatunnistusele (dtl 9), mis märgib järgmist: „Mina, Y, elukoht XXX laenasin X’ilt 8000,00 (koos varem laenatud 4000,00 euroga). Raha kohustan andma peale auto müüki ja edasi järk-järgult osade kaupa.“ Hageja leiab, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja ei vaidle sellele vastu. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. VÕS § 30 lg 2 sätestab, et kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 04.05.2018 võlatunnistus anti juba olemasoleva kohustusega seonduvalt. Lähtuvalt eeltoodust analüüsib kohus, kas tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Riigikohtu praktika kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmisel kaks peamist tagajärge. Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla
2-22-18075 sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23;
18.detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24; vastuväidetest loobumise kohta vt täpsemalt otsuse p 23). Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal (Riigikohtu 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1149-14, p 13). Isik vabaneb võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2106, p 15; 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11). Üldjuhul ei piisa võla puudumise põhistamisest, et jätta deklaratiivsele võlatunnistusele tuginev nõue rahuldamata. Seda, kas ja millistest vastuväidetest on võlgnik võlatunnistuse andmisel võla sissenõudmise lihtsustamiseks loobunud, tuleb hinnata iga kord vastavalt asjaoludele. Ka vastuväidetest loobumist hinnates tuleb lähtuda VÕS §-st 29 ning eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ja eesmärgist, lepingueelsete läbirääkimiste asjaoludest, poolte huvidest jms (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13). Üldjuhul saab eeldada, et võlgnik on loobunud kohustuse täitmisest keeldumist võimaldavatest vastuväidetest, mida võlgnik võlatunnistuse andmise ajal teadis või pidi teadma. Seetõttu saab võlgniku eeldatavalt lugeda loobunuks eelkõige sellistele asjaoludele põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks, st asjaolud, mis olid võlatunnistuse andmisel vaidluse all ning mille alusel võlgnik võlga tunnistas (nt kohustuse rikkumine või rikkumise olulisus, põhjuslik seos võlgniku tegevuse ja võlausaldajale tekkinud kahju vahel, kahju suurus). Samuti on võimalik pärast nõude aegumist loobuda õigusest tugineda aegumise vastuväitele (vt nt Riigikohtu
18.detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24; 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 49). Välistatud ei ole loobumine ka võlatunnistuse andmisest hilisematest võimalikest vastuväidetest, kui seadus seda võimaldab. Sellisel juhul peab see aga kolleegiumi arvates olema sõnaselgelt võlatunnistuses kirjas. Üldjuhul ei ole sellises olukorras tegemist vastuväidetega, mida võlgnik võlatunnistuse andmisel pidi teadma. Põhimõtteliselt on asjaolusid arvestades ka võimalik, et võlatunnistuse andmisega võlgnik vastuväidetest ei loobunud, vaid kinnitas võla olemasolu (vt RKTKo nr 3-2-1-103-16, p 26). Sellise võlatunnistuse andmise tagajärjeks on üksnes tõendamiskoormise ümberpööramine. Samuti katkestab sellise kinnituse andmine aegumise (TsÜS § 158). Igasugune võla kirjalikus vormis tunnistamine ei pruugi alati tähendada võlgniku tahet end lepinguliselt siduda võlatunnistuste tähenduses (vt RKTKo nr 3-2-1-103-16, p 26). See tähendab, et võlgnik võib mitteõigustehingulise tunnistusega vaid möönda võla olemasolu, soovimata sellise tunnistuse õiguslikku siduvust. Sellise kinnituse andmine võib aga katkestada aegumise (TsÜS § 158) ja olla kohtumenetluses tõendiks võla olemasolu kohta.
2-22-18075
22.04.05.2018 võlatunnistus on kohtu hinnangul deklaratiivne võlatunnistus. Saab asuda seisukohale, et võlatunnistuse andmisega võlgnik kinnitas võla olemasolu ja suurust. Küll aga ei nähtu, et kostja oleks võlatunnistusega mingisugustest muudest vastuväidetest loobunud. Sellise võlatunnistuse näol on tegemist RKTKo nr 3-2-1-103-16 p-is 26 nimetatud võlatunnistusega, mille tagajärjeks on üksnes tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga.
23.Tulenevalt VÕS § 8 lg-st 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja võlgnevust tähtajaks ning pikema perioodi jooksul tasunud, on tegemist kohustuse rikkumisega tulenevalt VÕS §-st
100.Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Kostja positsioon käesolevas menetluses on, et võlg on tasutud, mistõttu ei saa hagejal nõuet olla. Viidatud väite tõendamiseks on kostja esitanud tunnistajate C ja Q ütlused ning kostja enda vande all antud ütlused. Kohus leiab, et kostja vastuväide on tõendamata. C väidetavalt nägi, et kostja andis hagejale kollast värvi ümbriku, kuid tunnistaja ei näinud, mis ümbrikus oli (dtl 95 – istungi protokoll, ajamarker 00:18:43 ja 00:28:12). Samuti ei näinud tunnistaja, mis hageja ümbrikuga edasi tegi. Seega Cl puudub teadmine, kas ja millises ulatuses on kostja laenu tagastanud. Q andis vaidlusaluse asjaolu kohta järgmised ütlused (dtl 96-97 – istungiprotokoll, ajamarker 00:42:35): „Helistas mulle, et kas laenad mulle raha. Ütlesin, et laenan küll, et mis siis on? Et pean vennale võla tagasi maksma. Ütlesin, et noh saame siis kokku. Ütlesin, et tulen Tallinnasse lapselast vaatama ja annan sulle raha. Ta tuli sinna. Lugesin raha üle, andsin talle raha. Siis läksime tema vennaga kohtuma. Mina andsin 3000. Tal oli paks ümbrik, pani sinna sisse minu raha. Siis läksime surnuaeda. Võtsime selle sõbranna ka vahepeal peale, kes siin oli. Lugesin oma raha üle. Siis läksime surnuaia juurde. Olime ennem seal, siis tuli vend. Ta andis raha üle, vend luges ära. Nemad rääkisid vene keeles. Nii palju, kui aru sain, raha ta vastu võttis ja oligi. Vend luges ümbrikus raha. /.../ Y ütles, et 8000 tuleb vennale maksta. Mina lugesin ainult oma raha ja tema pani sisse.“ Kohus leiab, et ka Ql puudub teadmine, kas ja millises ulatuses on kostja laenu tagastanud. Q nägi vaid seda, et kostja pani väidetavalt Q enda poolt kostjale antud laenuraha kollasesse ümbrikusse, mille hiljem andis väidetavalt üle hagejale. Siiski ei teadnud Q, kui palju ümbrikus raha kokku oli ja millises määras see hagejale üle anti. Q märkis, et hageja suhtles kostjaga vene keeles ning temale arusaadavalt avaldas heameelt sõiduki müügi osas, kuid samas on tunnistaja avaldanud, et tema vene keelt eriti ei valda. Q märkis, et nad ei olnud hageja ja kostja vahetus läheduses, vaid pigem selliselt, et nägid üksteist. Seega ei ole usutav, et tunnistajal on aimu, mida sellises kauguses olevad
2-22-18075 inimesed omavahel võõrkeeles räägivad. Samuti märkis tunnistaja kord, et nad jalutasid ringi, kuid siis muutis ütlusi ja märkis, et korrastas hauda. Lisaks on tunnistajate ütlused vastuolulised. C märkis, et nad parkisid tol päeval auto haua vahetusse lähedusse, kuid Q märkis, et auto jäi surnuaia väravasse. C märkis, et hageja läks pärast kohtumist bussiga ära. Q märkis, et hageja jäi pärast kohtumist hauaplatsile. Ka sõidukite värvuse osas olid ütlused vastuolulised. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tunnistajate ütlustega ei ole tõendatud asjaolu, et hagi esemeks olev võlgnevus on tasutud. Vaidlusaluse asjaolu kohta on ka pooled ise vande all ütlusi andnud. Kohus märgib, et poolte ütlused on selgelt ristivastupidised, mistõttu mingit tõendamisteavet sealt kohtu jaoks ei tulenenud. On ilmne, et emb-kumb pool, olles teadlik vande all ütluste andmise tõsidusest ja valeütluste andmisega kaasnevast võimalikust kriminaalvastutusest, valetab kohtule. Mõlemad pooled on huvitatud vaidluse lahendamisest enda kasuks, mistõttu loeb kohus mõlemad ütlused ebausaldusväärseteks. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et ka poolte vande all antud ütlustega ei ole tõendatud asjaolu, et hagi esemeks olev võlgnevus on tasutud.
24.Kuivõrd hageja on määranud võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmise täiendavaks tähtajaks 23.03.2022, siis muutus võlatunnistusest tulenev kohustus sissenõutavaks alates 24.03.2022. Kostja ei ole võlga tasunud. Seega tuleb põhivõlgnevus 8 000 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista.
25.Kostja märgib, et nõue on aegunud (TsÜS § 146 lg 1). Kostja viitab, et 04.05.2018 võlatunnistus (dtl 9) märgib järgmist: „Mina, Y, elukoht XXX laenasin X’ilt 8000,00 (koos varem laenatud 4000,00 euroga). Raha kohustan andma peale auto müüki ja edasi järkjärgult osade kaupa.“ Kostja müüs auto 05.10.2018, mil väidetavalt muutus nõue (osaliselt, s.o 2750 euro ulatuses) sissenõutavaks (TsÜS § 147 lg 1) ja nõue aegus 05.10.2021. Hageja esitas hagi 30.11.2022. Lähtuvalt võlatunnistuse sõnastusest sõltus võla sissenõutavus sõiduki müümisest. Sõiduki müümine oli tegevus, mis oli kostja kontrolli all. Hagejal ei saanud sõiduki müümisest iseseisvalt teadmist tekkida, vastav teadmine sai tekkida üksnes olukorras, kus kostja teatab hagejale nimetatud toimingust. Seetõttu ei ole õige võla sissenõutavuse kontekstis lähtuda väidetavast müügitehingu päevast. Lähtuda tuleks sellest, millal hageja sõiduki võõrandamisest ja sellest johtuvalt oma nõude sissenõutavaksmuutumisest teadlikuks sai. Hageja on märkinud, et sai alles 2021. a oktoobris teada, et võlatunnistuses mainitud auto on müüdud. Kostja ei ole kohtu hinnangul kohaselt tõendanud, et hageja sai sõiduki müümisest teada juba 2018.a novembris. Seega ei ole võimalik asuda seisukohale, et nõue on aegunud. Kostjal ei ole õigust nõude täitmisest keelduda.
26.Hageja on palunud välja mõista 11.03.2022.a - 29.11.2022 eest sissenõutavaks muutunud viivise 462,90 eurot ja jooksva viivise põhivõlgnevuselt alates hagi esitamisest kuni nõude rahuldamiseni seaduses sätestatud määras. Hageja on viivisearvestuses lähtunud lepingu ülesütlemise päevast. Kostja ei ole nõudele vastuväiteid esitanud.
2-22-18075 VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et 10.03.2022 nõudekirjas (dtl 10-11) on määratud põhikohustuse täitmiseks täiendav tähtaeg kuni 23.03.2022, mistõttu on põhjendatud viivise arvestamine pärast täiendava tähtaja möödumist, s.o alates 24.03.2022. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 825.32 eurot (võlasumma: 8000 eurot; periood: 24.03.2022 - 23.05.2023; viivisemäär: VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär; perioodis viivitatud päevi kokku: 426; viivis perioodi lõpus: 825.32 eurot) ja jooksev viivis põhivõlgnevuselt 8000 eurot alates 24.03.2023 kuni nõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras.
27.Hageja on palunud kostjalt välja mõista kohtueelsete õigusabikulude kahjuhüvitise 120 eurot. Riigikohus on märkinud, et otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lg 3 tähenduses on käsitatavad ka lepingu rikkumise tõttu kantud kohtueelsed õigusabikulud. Hageja eelnimetatud kulude hüvitamise nõude rahuldamise esmase eeldusena peavad olema täidetud kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg 1) eeldused (vt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 18). Lisaks peavad kulud olema mõistlikud, st vajalikud ja mõistliku suurusega (vt Riigikohtu 3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-19-13, p 11). Käesoleval juhul on nõue põhjendatud. Kohus on ülal leidnud, et kostja on rikkunud lepingust tulenevat raha tagastamise kohustust. Hageja on pidanud seetõttu kaasama lepingulise esindaja, kes on kostjale saatnud nõudekirja. Nõudekirja koostamisega on tekkinud kulu, mis on põhjuslikus seoses rikkumisega. Kostja pidi ette nägema, et olukorras, kus ta kohustust ei täida, võivad hagejal tekkida õigusabikulud seoses nõude kohtuvälise sissenõudmisega. Viidatud kulud on seoses rikutud kohustuse kaitseeesmärgiga. Viidatud õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud ega ole ülemäärased. Kohtueelsete õigusabikulude kahjuhüvitis 120 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
28.Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 8000 eurot; sissenõutavaks muutunud viivise 825.32 eurot; edasiulatuva viivise põhivõlgnevuselt 8000 eurot alates 24.05.2023 kuni nõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras.
29.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
2-22-18075
Menetluskulude jaotus
30.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on otsus tehtud kostja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine
31.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
32.Hageja esindaja esitas 04.05.2023 avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldus vastavad TsMS § 176 lg-te 1 ja 5 § 174 lg 10 nõuetele. Avaldusest nähtub, et hageja on tasunud riigilõivu 770 eurot ning hagejale on õigusabi osutatud 13h 10min ulatuses tunnihinnaga 60-95 eurot (käibemaksuga), kokku 970 eurot. Hageja menetluskulud on kokku 1740 eurot. Hageja palub märkida lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega ja et tal puudub võimalus esindajakuludelt tasutud käibemaksu tagasiarvestamiseks.
33.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuluks ka riigilõiv. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus selgitab, TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude
2-22-18075 väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
34.Kohtuinfosüsteemist nähtub, et hageja on tasunud riigilõivu 770 eurot. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga.
35.Hageja esindajad on teinud järgmised toimingud: 30.11.2022.a kliendiga suhtlemine telefoni teel - 00:10 tundi - 1 tunnihind 60,00 eurot - 10,00 eurot (KM- ga); 30.11.2022.a hagiavalduse koostamine - 05:00 tundi - 1 tunnihind 60,00 eurot - 300,00 eurot (KM-ga); 21.12.2022.a vastus kohtunõudele - 02:00 tundi - 1 tunnihind 60,00 eurot - 120,00 eurot (KM-ga); 14.02.2023 kostja vastusega tutvumine ja vastuse koostamine - 02:00 tundi - 1 tunnihind 80,00 eurot - 160,00 eurot (KM-ga); 07.04.2023 vastus kostja taotlustele ja kohtunõudele - 01:00 tund - 1 tunnihind 95,00 eurot - 95,00 eurot (KM-ga); 03.05.2023.a kohtuistungiks ettevalmistamine ja kohtuistungil osalemine - 03:00 tundi - 1 tunnihind 95,00 eurot - 285,00 eurot (KM-ga). Kohus, kontrollinud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik ülejäänud menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Ka esindaja tasumäär on kooskõlas kohtupraktikas aktsepteeritud määradega.
36.Hageja menetluskulud on kokku 1740 eurot. Kohus rahuldab hageja avalduse ning mõistab tulenevalt menetluskulude jaotusest kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1740 eurot.
37.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
38.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.