OK Incure OÜ hagi J. R. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
5289 eurot 56 senti
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja OK Incure OÜ (registrikood 11542046) Hageja lepinguline [email protected]
esindaja
Aap
Kulik,
e-post
Kostja J. R. (isikukood xxxxxxxxxxx), e-post Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta OK Incure OÜ hagi J. R. vastu võlgnevuse nõudes rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud OK Incure OÜ kanda ning määrata, et rahaliselt hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
3.Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.OK Incure OÜ (hageja) esitas 5. detsembril 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse J. R. (kostja) vastu 5144 euro 73 sendi saamiseks. Kohus tegi 6. detsembril 2023 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus lõpetas
29.detsembril 2023 maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2-23-148735
2.Tartu Maakohus kohustas 4. jaanuari 2024 määrusega avaldajat esitama nõude ja selle põhjenduse hagiavaldusele ettenähtud vormis. Hageja esitas nõude hagiavalduse vormis 16. jaanuaril 2024. Hagiavaldusest nähtub, et kostja ja Esto AS (krediidiandja) sõlmisid 26. mail 2021 krediidikonto lepingu nr 4795782037, millega krediidiandja võimaldas kostjale krediidilimiidi 4000 euro kasutamist. Krediidiandja suurendas lepinguperioodil kostjale krediidilimiidi 5264 euro 11 sendini. Kostja kohustus tagastama igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot, ja tasuma igakuist intressi 15-ks kuupäevaks. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkel intressimäär 39,90% aastas. Arvelduskrediidi ülekandmine kliendi pangakontole maksis 3 eurot 50 senti + 3,1% ülekande summast ning välkmakse tasu oli 15 eurot. Lepingujärgne krediidi kulukuse määr oli 57,46% aastas. Kostja on kasutanud krediidiandja võimaldatud laenulimiiti, kuid ei teinud korrektselt tagasimakseid. Kostja on tagastanud krediidiandjale vastavalt lepingule 4664 eurot 51 senti, millest põhiosa on 1265 eurot 80 senti, intress 2868 eurot 18 senti, kiire väljamakse tasu 510 eurot, meeletuletuskirja tasu 10 eurot ja ülekande tasu 10 eurot 53 senti. Alates aprillist 2023 ei ole kostja tagasimakseid teinud. Lähtudes kostja toime pandud lepingu rikkumisest ja juhindudes lepingust, teavitas krediidiandja 26. mai 2021 lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 14. juulini 2023. Kuna kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud, ütles krediidiandja
17.juulil 2023 lepingu üles. Lepingu ülesütlemise hoiatus ja teatis on kostjale saadetud e-posti aadressile [email protected]. 8. augustil 2023 loovutas krediidiandja oma nõuded kostja vastu hagejale. Nõude loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult. Kostja ei reageerinud loovutusteatisele ning ei ole võlgnevust tasunud.
3.Kostjale menetlusdokumentide kättetoimetamine hagimenetlusele eelnenud maksekäsu kiirmenetluses ei õnnestunud. Samuti ei õnnestunud kohtul menetlusdokumentide isiklik kättetoimetamine hagimenetluses. Kostja kinnitas 4. aprilli 2024 telefonivestluses kohtule, et tema eposti aadress on
4., kuid ei kinnitanud antud e-postilt 8. aprillil 2024 edastatud menetlusdokumentide kättesaamist. Seetõttu luges kohus hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude kostjale kätte toimetatuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3141 alusel kolme tööpäeva möödumisel kostja e-mailile menetlusdokumentide edastamisest, s.o alates 12. aprillist 2024 . Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja 14 päeva, ei ole kohtule vastanud (tähtaeg möödus 2. mail 2024).
5.Hageja esitas hagiavalduses taotluse lahendada asi tagaseljaotsusega kohtuistungit pidamata vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 juhul, kui kostja ei vasta hagile kohtu määratud tähtajaks.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.TsMS § 407 lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagiavaldus ei ole õiguslikult põhjendatud ja hagi tuleb jätta TsMS § 407 lg-le 6 tuginedes rahuldamata.
7.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vaidlust ei ole, et krediidiandja ja kostja vahel sõlmiti 26. mail 2021 krediidikonto leping, millega tekkis kostjal õigus krediidilimiidile 4000 eurot (dtl 39-47), hagiavalduse kohaselt andis krediidiandja kostjale krediiti kokku 5264 eurot 11 senti (dtl 29). Kohus on tuvastanud, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.
2(7)
2-23-148735 VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.
8.Krediidiandja edastas 30 juunil 2023 kostjale teate lepingu täitmiseks täiendava tähtaja andmisest 14 päeva kirja saatmisest (dtl 55-58). Sama kirjaga andis krediidiandja kostjale teada, et võlgnevuse täiendava tähtaja jooksul tasumata jätmisel loetakse lepingu ühepoolselt üles öelduks (dtl 57). Krediidiandja teavitas kostjat lepingu ülesütlemisest 17. juulil 2023 (dtl 59-60). VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Krediidiandja on loovutanud oma nõude hagejale ning kostjat on sellest teavitatud 8. augustil 2023 (dtl 61-62).
9.Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5. aprilli 1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) §-des 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. VÕS § 4034 lg 4 sätestab, et tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks teavitab krediidiandja tarbijat, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lõigetele 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Sama §-i lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses seega hagejal. Kohus andis hagejale võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 21-25). Kohtu hinnangul ei ole kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenuandmise põhimõtte järgimist tõendatud. Hageja selgitas, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kogus krediidiandja teavet kliendi kohta erinevatest allikatest ja kostja esitatud tulu andmetest. Hageja selgitas, et kostjal puudusid kehtivad maksehäired (dtl 35-36).
3(7)
2-23-148735
10.Kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet kostjaga sõlmitud laenulepingu nr 4795782037osas. Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 17-18 märkinud, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /.../ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20106661, p 55).
11.Hagiavaldusele on lisatud hageja poolt koostatud kostja krediidianalüüs (dtl 70) ja selgitus krediidianalüüsile (dtl 35). Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2 ja 4 ning KAVS § 49 ja § 50 kohaselt laenutaotlusel esitatud andmete ja avalike andmebaaside põhjal. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi hageja päringud Maksehäireregistritesse. Hageja on kinnitanud, et krediiditaotluse esitamise ajal kostjal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud (dtl 35). Hageja on seisukohal, et laenutaotlemise ajal maksehäirete puudumisel võis hageja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut. Kostja on laenu taotlemisel märkinud enda töötasuks 900 eurot ja finantskohustustena 150 eurot, krediidiandja arvestas igakuisteks majapidamiskuludeks 200 eurot (dtl 35). Kulusid ülalpeetavatele ega muid täiendavaid kohustusi ei ole kostja märkinud. Tõendina esitas hageja krediidiandja väljavõtte kostja krediidivõimelisuse hindamise kohta (dtl 70, 71). Kohtu hinnangul ei tõenda esitatud väljavõte vastutustundliku laenuandmise põhimõtte järgimist. Väljavõtetest ei nähtu päringute tegemise aeg ega asjaolud. Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 20-22 märkinud, et krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase 4(7)
2-23-148735 hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (TlnRnKm 12.07.2023, 2-22-147995, p 12.1). Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).
12.Kohtule ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks kogunud andmeid kostja varalise seisundi kohta (nt registreeritud vallasvarana sõidukid jms ning kinnisvara olemasolu, samuti hoiused, kogumispensioni olemasolu jmt), samuti ei ole küsitud kostja pangakonto väljavõtet ega kontrollitud kostja varalist seisu, sissetulekute ja kohustuste suurust ja regulaarsust kostjaga endaga suheldes. Hageja on kinnitanud kohtule, et laenude andmisel lähtuti ainult kostja enda antud andmetest ning riiklikest registritest tehtud päringutele. Samuti ei nähtu, et krediidiandja oleks kontrollinud ülalpeetavate olemasolu ning sellest tulenevat võimalikku ülalpidamiskohustust. Ka ei ole hageja selgitanud, kas ja kuidas krediidiandja selgitas välja kostja sissetulekuallika ning selle olemuse.
13.Hinnates eeltoodut kogumis, leiab kohus, et esialgne võlausaldaja ei ole piisava hoolsusega täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Laenulepingu osas on hageja märkinud, et klient on andmed veebis ise sisestanud ning ka nende õigsust seeläbi kinnitanud. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi hageja päringud Maksehäireregistritesse (dtl 35). Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja järgis kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise nõudeid, selgitades välja kõik nõutud aspektid ning tehes mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 50 lg 3 p 3). Kohtu hinnangul lähtus krediidiandja üksnes matemaatilistest teoreetilistest arvutustest väidetavalt kostja enda poolt esitatud andmetele tuginevalt. Konto väljavõtte küsimise ja muude päringute tegemise eesmärk ongi lisaks tarbija enda avaldusele koguda andmeid ja andmeid kontrollida.
14.Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud 5(7)
2-23-148735 intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, väljavõtutasu, ülekande tasu, kiire väljamakse tasu, meeldetuletuskirjade tasu). Laenulepingu kohaselt olid pooled kokku leppinud lepingu sõlmimisel 26. mail 2021 intressmäära 39,90% aastas. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis on kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt nõuda intressi. Kostja ei võlgne tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid. Laenulepingu kohaselt võimaldas hageja kostjale krediiti summas 4000 eurot, kohustusega tagastada igakuise maksena 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid mitte vähem kui 10 eurot, ja tasuma igakuiselt intressi 15-ks kuupäevaks (dtl 28). Tegelikkuses võimaldas krediidiandja kostjale krediiti 5264 eurot 11 senti. Kostja on hagiavalduse kohaselt tagastanud hagejale krediiti perioodil 26. mai 2021 kuni 17. juuli 2023 kokku 4664 eurot 51 senti, millest hageja on arvestanud põhiosana 1265 eurot 80 senti, intressina 2868 eurot 18 senti, kiire väljamakse tasuna 510 eurot, meeldetuletuskirja tasuna 10 eurot, ülekandetasuna 10 eurot 53 senti (dtl 29, 51-54). Makseteatistest nähtub, et kuigi kostja laenuvõimekust hindas hageja krediidisummana 4000 euro ulatuses, siis hageja on andnud kostjale krediiti kokku 5264 euro 11 sendi ulatuses (dtl 29), millest tagastamata krediidijääk on 3998 eurot 31 senti. Kokku on kostja enne krediidilepingu ülesütlemist tasunud hagejale 4664 eurot 51 senti. Hageja ei ole esitanud tõendeid esmase laenulimiidi suurendamisel kostja osas täiendava krediidivõimelisuse hindamise läbiviimise kohta. Arvestades asjaolu, et hagejal ei ole seoses vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumisega õigus nõuda kostjalt intresse ega muid tasusid, siis tuleb arvestada kostja poolt juba hagejale tasutud maksed 4664 eurot 51 senti (dtl 29) laenu põhisumma, s.o 3998 euro 31 sendi katteks. Kuna laenulepingu erakorralise ülesütlemise aluseks oli algse tagasimaksegraafiku järgsete maksetega viivitusse sattumine, kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuli krediidiandjal vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 määrata uus tagasimaksegraafik, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ei saanud kostja olla laenulepingu ülesütlemise ajal viivituses kolme uue maksegraafikujärgse järjestikuse osamakse tasumisega ning laenulepingu ülesütlemiseks ei olnud alust. Arvestades kostja tehtud tagasimakseid (4664 eurot 51 senti, dtl 29) ja lepingu tingimusi, ei oleks kostja uue maksegraafiku määramise korral tagasimaksetega viivituses olnud. Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama VÕS § 4034 lg 7 kohaselt uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale teatavaks ning kasutama vastavalt uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd kostja ei ole menetluses osalenud, ei ole kostjal käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid tekkinud. Kohus määrab, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate 6(7)
2-23-148735 menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Puusep kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.