Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

vajalikuks suuruseks apellatsiooniastmes 1014 eurot (käibemaksuga).

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

töövõimekaotus on 40%. Ekspertarst Asta Pärli 23. mai 2017. a arvamuse kohaselt on hageja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus kuni 40% ulatuses, ekspertarst Aune Tamme arvamuse kohaselt on alates 10. aprillist 2020 kuni 9. aprillini 2023 on hageja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse ulatus 30%. Hageja arvestuse kohaselt on võlgnevus ajavahemiku 1. mai 2017 – 28. veebruar 2021 eest kokku 2487 eurot 66 senti (bruto). Sellelt kuulub kinnipidamisele tulumaks 497 eurot 53 senti. Alates 1. märtsist 2021 tuleb igakuise hüvitise arvestuse aluseks võtta hageja indekseeritud keskmine töötasu, milleks on 1. märtsi 2021 seisuga 1683 eurot 74 senti, alates

Dr Airi Kasemägi arvamusega ning selle täiendusega on tõendatud, et hageja liigesehaiguse tekkimine kostja juures töötamisest pole tuvastatav. Hageja haigus tekkis ja kujunes välja juba enne kostja juurde tööle asumist, selle tekkimist soodustas mh aktiivne tegelemine rattaspordiga. Hageja ei ole täitnud arstide ravisoovitusi, et aeglustada haiguse süvenemist. Hageja tervislik seisund on jätkuvalt halvenenud ka peale kostjaga töösuhte lõppemist. Hageja nõue, mis puudutab 28. veebruarile 2018 eelnevat perioodi, on aegunud. Tegemist on lepingust tuleneva nõudega, mis aegub kolme aastaga. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, kuidas on kujunenud nõudearvestuses aluseks võetud indekseeritud töötasu (tabelis kolmas tulp „Indekseeritud keskmine tasu“). Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mis õigustaksid hageja keskmise töötasu automaatset indekseerimist nn miinimumpalga kasvu indeksiga. Indekseerimise tulemusel kujuneks hageja arvestuslik keskmine töötasu suuremaks, kui ta oleks ilma väidetava tervisekahjustuseta teeninud. Indekseerides hüvitist pensioniindeksiga, on indekseeritud töötasu juba kasvanud nii suureks, et hagejale ei saaks käesoleval hetkel sellise töö eest sellist tasu maksta. Kostjal ei ole võimalik esitada andmed selle kohta, milline on piirkonna keskmine töötasu samal töökohal, kus töötas hageja, sest sellised töökohad on maakonnas ainult kostja juures. Kuna Viljandi maakonnas ei ole ühtegi teist valgusreklaame tootvat äriühingut, siis pole võimalik välja tuua piirkonna sama töökoha keskmist töötasu ning õige on arvestuses lähtuda just Viljandi maakonna palgatõusu indeksist, mitte hageja poolt kasutatud suvalisest indeksist. Põhjendamatu on välja jätta keskmise töötasu arvutamisest kuud, mil kostja viibis puhkusel. Kui kohus leiab, et leping ei ole tühine, siis tugineb kostja alternatiivselt poolte vahel sõlmitud lepingu muutmise kokkuleppele. Perioodil mai 2017 – veebruar 2020 maksti hagejale hüvitist vastavalt poolte vahel kokku lepitud graafikule. Graafik on hageja enda koostatud ning lepingu lisana on see lepingu osaks, sõltumata sellest, et pooled seda ei allkirjastanud. Seega leppisid pooled hüvitise suuruse kokku ning kostja on oma lepingulised kohustused täitnud.

MAAKOHTU LAHEND

Kostja leidis, et hagejal ei olnud kutsehaigus tekkinud mitte töötamisest kostja juures, vaid see oli eelnevalt välja kujunenud ja hageja varjas seda tööle asumisel kostja eest. Kostja hinnangul on tegemist hea usu põhimõtte rikkumisega, mistõttu on 19. oktoobri 2015. a leping tühine. TsÜS § 138 seab üldised nõuded tsiviilkäibes osalemisele, kuid ainuüksi selle sätte väidetavast rikkumisest tulenevalt ei ole üksi tehing ega õigustoiming tühine. Heade kommetega vastuolus oleva tehingu võimalikku tühistust hinnatakse TsÜS § 86 alusel. Maakohus leidis, et kohtu ette pole toodud asjaolusid, et kostja sõlmis 19. oktoobri 2015. a lepingu mingi sõltuvussuhte, erakorralise vajaduse või kogenematuse tõttu ja hageja teadis või pidi sellest teadma, kuid kasutas seda enda huvides ära. Leping sõlmiti pärast hageja ja kostja töösuhte lõppemist ja poolte vahel vabatahtlikult. Esitatud tõendid kinnitavad seda: hagejal tuvastati 28. aprillil 2015 kutsehaigus, mille põhjustajana sedastas kutshaiguste ekspertiisi komisjon töötamise muuhulgas ka hageja juures (II kd t lk 85-86). Lepingu p-s 2.6.4 on arvesse võetud proportsiooni, millise aja hageja töötas just kostja juures – 61,94%, ülejäänud osas on kutsehaigus põhjustatud ilmselt teiste tööandjate juures töötamise või muu põhjuse tõttu. Kostja juhatuse liige väitis istungil, et tema arvas, et hageja terviseseisund vaadatakse kahe aasta pärast üle ja siis võib olukord olla teine. Tõepoolest hinnati hageja töövõimet kahe aasta pärast uuesti: SKA teate kohaselt tuvastati hagejal 21. mai 2017. a otsusega 10499519 osaline töövõime perioodiks 1. juuni 2017 – 9. aprill 2020 ja sedastati, et töövõime kaotus 40% on tingitud kutsehaigusest. Olukord ei olnud muutunud. Kui kostja lootused ei täitu, siis ei ole hageja käitunud halvas usus. Maakohus ei tuvastanud ühetegi asjaolu, et hageja oleks

töölepingu sõlmimisele eelnenud või ka järgneval pooleteisel aastal ei olnud hagejal vaevusi, mille tõttu hiljem on tuvastatud kutsehaigus. Ka kostja enda poolt esitatud asjatundja arvamuse kohaselt ei olnud hageja sel perioodil kordagi haiguslehel. Asjatundja viitas, et töötervishoiu arst on 8. septembril 2006 märkinud soovitusena kanda vajadusel randmekaitseid või tugisidet – millest saab järeldada, et töö kostja juures sisaldas tegevusi, mis tingisid selliste abivahendite kasutamist ja tegemist oli ennetavate meetmetega. Hageja oli läbinud töötervishoiu kontrolli ka 2. juulil 2004, seal talle randmeid või liigeseid puudutavaid soovitusi või ettekirjutusi ei tehtud. Hea usu põhimõtte kohaldamise üks eesmärke on tõkestada õiguste kuritarvitamist (RKTKo 08.01.2020, 2-20-331, p 13.1). Kui väita, et hageja käitus hea usu põhimõtte vastaselt, siis pidanuks tal juba töölepingut sõlmides olema õigus realiseerida kutsehaigusest tuleneva hüvitise saamise õigust. Hagejal ei olnud selleks ajaks veel kutsehaigus diagnoositud ja tal polnud isegi sel ajal selliseid terviseprobleeme, mis hilisemale kutsehaigusele oleks viidanud. Kostja oli seisukohal, et lepingu sõlmimine oli hea usu põhimõttega vastuolus ka seetõttu, et hageja tervisekahju ei ole tekkinud töötamisest tema ettevõttes. Maakohus leidis, et antud väide on ümber lükatud kohtule esitatud tõenditega. Viidatud teatise kohaselt olid kostja juures töötamisel ohuteguriteks koormus kätele ja vibroinstrumendid. Kutsehaiguse uurimise käigus koostati uurimiskokkuvõte. Tuvastati õigusaktide rikkumised. Tööinspektor leidis, et tööandja juures 2005. a-l koostatud riskianalüüsis ei olnud välja selgitatud autojuht-reklaamimehe töö ohutegurid ega hinnatud terviseriski suurust, ei olnud arvestatud töötamist välitöödel ega ka seda, et reklaame oli vaja teisaldada nii valmistamisel kui paigaldamisel. Uus riskianalüüs koostati kostja ettevõttes 2008. a-l ja selles oli hinnatud ka kohtvibratsiooni ja füüsilise töö raskust. Tööandja koostatud töötervishoiu ja tööohutuse juhtimise tegevuskavast ei nähtunud tegevuste ajakava, teostajad ega ka selleks eraldatud raha, millest võis teha järelduse, et tööandja ei ole kava tegelikult täitnud. Tööohutusjuhendid olid puudlikud või kohati kasutud, puudus märge, et hagejale oleks tutvustatud elektridrelliga töötamise juhendit, kuigi hageja sellega igapäevaselt töötas. Tööandja ei suunanud hagejat tervisekontrolli piisava sagedusega. 8. septembril 2006 teatati, et järgmine kontroll tuleb läbi viia septembris 2008, kuid tehti alles 17. veebruaril 2011, kus määrati järgmine kontroll kahe aasta pärast veebruariks 2013, kuid seda enne hageja töölt lahkumist läbi ei viidud. Tervisekontrolli kokkuvõtetes on toodud vajadus kasutada kaitsevahendeid, teha puhkepauside ajal harjutusi, 2011. a-l on antud soovitus minna taastusravi arsti vastuvõtule. Kindlaks on tehtud seadmed, millega töötamine võis hagejale vibratsiooni ja negatiivset mõju põhjustada: akutrell, needitangid ja kruvikeeraja, töötamise alguses (4. märts 2003 – 18. aprill 2006) ka nurklihvija, lööktrell, puurhaamer ja ketaslõikur. Seega esinesid kostja juures töötades ohutegurid, mille mõjul ilmnesid hagejal haigusnähud – kujunes välja kutsehaigus. Kutsehaigus kujuneb välja aastate jooksul ja käeolevalt oli hageja töötanud kostja juures üle 10 aasta. Sama uurimiskokkuvõtte kohaselt oli hagejal lisaks kostjale veel teinegi ohuteguritega töökoht: 2. november 1996 – 3. märts 2003 AS DAG Reklaam (6,5 aastat). Kuna lepingus on pooled kostja vastutuse määraks kokku leppinud vaid 61,94%, siis saab sellest järeldada, et kogu kutsehaigestumise vastutust ei ole pandud ainult kostja kanda ja arvestatud on ka hageja töötamist teiste tööandjate juures. Hea usu põhimõttega ei ole vastuolus ka see, et hageja tegeles vabal ajal hobiga – rattasõiduga. Isiku põhiõiguseks on õigus vabale eneseteostusele (EV Põhiseadus § 19). Hagejal on tuvastatud kutsehaigus – mis tähendab, et tema terviseseisundi halvenemine on otseselt seotud tema tööga (kutsega) – TTOS § 23 lg 1 kohaselt on kutsehaigus haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad. Rattasõidu seos hageja terviseseisundi halvenemisega on oletuslik.

Kostja soovis asjaolu, et hageja haigestumise põhjuseks on muu kui töötamine kostja juures tõendada asjatundja esitatud arvamusega. Maakohus leidis, et tegemist ei ole erapooletu ja usaldusväärse tõendiga. Kostja peamiseks etteheiteks hageja kutsehaiguse tuvastamise ja eelkõige töövõime hindamise läbi viimisel oli, et hagejat ei ole eksperdid läbi vaadanud ja arvamus on antud ainult dokumentide alusel. Kostja enda esitatud arvamusel on täpselt sama puudus – asjatundja ei ole hagejat samuti läbi vaadanud. Algse arvamuse esitas kostja 2. jaanuaril 2003 ja selle koostamise ajaks ei olnud kohtule esitatud ei hageja tervisekaarti ega ka kutsehaiguste kliiniku toimikut – mille alusel asjatundja oma arvamuse koostas, on tegelikult ebaselge. Pärast eelviidatud dokumentide saamist esitas kostja uue arvamuse 13. septembril 2013. Ka selle arvamuse koostamiseks ei olnud asjatundja hagejat läbi vaadanud. Arvamuse esimeses osas on koostatud hea kokkuvõte hageja raviloost, kus mh nähtub see, missuguse koormusega hageja rattavõistlustel osales: 2x 2007. aastal ja seejärel 2008., 2009., 2010. ja 2011. aastal ühel võistlusel. Siis jäi kutsehaiguse diagnoosimiseni veel kolm aastat. Maakohtu hinnangul on osa asjatundja järeldusi tehtud oletuslikena või osasid tõendeid eirates. Maakohus püüdis pikalt leida eksperti, kes viiks läbi kostja soovitud ekspertiisi. Kuna ükski arst ega töötervishoiuarst, kelle poole kohus pöördus (sh ka vastav kutseorganisatsioon), ei olnud nõus ekspertiisi tegema ja ka kostja ise eksperti ei leidnud, suunas kohus ekspertiisi EKEI-le. Pärast EKEI-s ekspertiis tegemist leidis kostja ootamatult arsti, kes oli valmis andma arvamuse asjatundjana. On kummastav, et sama arst ei andnud enda nõusolekut ekspertiisiks. Asjatundja arvamus ei lükka ümber kutsehaiguste kliinikus läbi viidud uurimise tulemusel kindlaks tehtud asjaolu: hagejal on kutsehaigus ja osaliselt (61,94%) on see tekkinud töötamist kostja juures. Hageja diagnoos on saanud järelkontrollis neljal korral kinnistuse: 21. märtsil 2017, 3. veebruaril 2020, 17. detsembril 2021 ja 3. veebruaril 2022. Seega ei ole hageja kostjat kuidagi petnud või ära kasutanud, midagi varjanud. Maakohtu hinnangul on hageja tegutsenud oma õigusi teostades heas usus, kuid soovinud siiski realiseerida ka enda õigusi. Maakohus oli seisukohal, et hageja ei ole 19. oktoobri 2015. a lepingut sõlmides kuidagi eksinud hea usu põhimõtte vastu ja leping ei ole tühine. Algselt oli kostja vastuväiteks, et tal puudub kohustus lepingut täita, sest lepingu aluseks olev asjaolu on ära langenud. Lepingu p 6.1 kohaselt jõustub leping allakirjutamisest ja kehtib hüvitise saaja kutsehaigusest põhjustatud püsiva töövõimetuse kestvuse lõpuni. Menetluses ei leidnud tõendamist kostja seisukoht, et hagejal ei esine enam kutsehaigusest tingitud püsivat töövõimetust. Kostja püsiv töövõime langus on tuvastatud Sotsiaalkindlustusameti 23. mai 2017. a otsusega, mille kohaselt on kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus 40%, 31. märtsi 2020. a otsuse kohaselt on üldine töövõime kaotus 40%, kutsehaigusest tingutud kaotus 30%. Kutsehaiguse diagnoos on saanud korduskinnitused 21. märtsil 2017, 3. veebruaril 2020, 17. detsembril 2021 ja 3. veebruaril 2022. Asjas läbi viidud kohtulikus ekspertiisis vastasid eksperdid, et hageja haigusseisund on ajas süvenev, millest tervenemine ei ole võimalik, kuna aja jooksul on tekkinud luude deformatsioon ja väljendunud liigesekahjustus. Alates 2017. a maist on muutused randmeliigestes süvenenud. Seega ei esine asjaolusid, mille tõttu saaks 19. oktoobri 2015. a lepingu lugeda lõppenuks. Kuna poolte vahel sõlmitud leping on kehtiv, tuleb seda täita lepingus kokku lepitud viisil. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kostja leidis, et hageja keskmine töötasu, mis oli hüvitise arvestamise aluseks, on ebaõige ja et, hüvitise indekseerimine lepingus kokku lepitud viisil, ei ole samuti õige. Lepingu p-s 2.6.5 on pooled määratlenud, milliste summade alusel arvestatakse hageja keskmine töötasu, mis võetakse hüvitise algsel määramisel aluseks. Maakohus leidis, et kuna pooled on selles kokku leppinud, kostja on mitu aastat (mai 2015 – veebruar 2020) lepingut täitnud, siis puudub alus antud

kokkuleppe revideerimiseks. Tegemist on kestvuslepinguga ja teatud asjaolud võivad ajas muutuda, kuid see ei anna õigust hakata ümber vaatama lepingu algandameid. Lepingu p 4.1.2 kohaselt arvutatakse igakuine hüvitis ümber indekseerimisel vastavalt TTOS §-le 312. Nimetatud sätte kohaselt indekseeritakse tööst põhjustatud tervisekahjustuse hüvitist iga aasta 1. aprillil RPKS § 26 lg 6 alusel kinnitatud indeksiga. Hüvitist ei indekseerita, kui indeksi väärtus on väiksem kui 1,000. RPKS § 26 näeb ette riiklike pensionide indekseerimise ja lg 6 kohaselt kinnitab indeksi Vabariigi Valitsus. Kostja hinnangul on indeksi alusel arvutatud hüvitis ebaõiglane, sest ei peegelda kahju, mida hageja on saanud tegelikkuses ning ei ole kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga. Lepingus määratud indekseerimise tulemusel on hageja võimalik hüvitis kasvanud nii suureks, et ületab oluliselt nii töötasu, mida makstakse kostja töötajatele, kui ka kohalikke keskmisi töötasu. Maakohus leidis, et pooled on sõlminud lepingu, kasutades vabal tahtel indekseerimiseks nn pensioniindeksit. VÕS § 76 lg 2 järgi tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Maakohus möönis, et lepingu kestuse jooksul võivad mõned lepingu kokkulepped muutuda ühele või teisele poolele ebamõistlikuks. Kostja leiab, et hageja hüvitise indekseerimine nn pensioniindeksoga ongi ebamõistlik ja pole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja leidis, et lepingut tuleb täita nii nagu see on sõlmitud. Maakohus võrdles, milline oleks lepingus sätestatud alusel indekseeritud hageja sissetulek, mis on igakuise hüvitise määramise aluseks ja seda, milline on kohalik keskmine sissetulek samal ajal. VÕS § 127 järgi tuleb kahjustatud isikule taastada olukord, milles ta oleks ilma kahju tekitamata, st ta ei tohi sellest olukorrast lisakasu saada. Kuna käeolevalt on tegemist korduva kohustusega ja kui kohustuse muutumisele ei kohalduks nn pensioniindeks, siis võiks hageja siiski oodata oma sissetuleku suurenemist samas tempos kohaliku keskmise sissetuleku suurenemisega. Kuna pooled on kahju hüvitamises kokku leppinud omavahelise lepinguga, võivad nad sellest reeglist tegelikult ka kõrvale kalduda, kuid seda siiski vaid mõistlikus ulatuses nii, et see üht lepingupoolt ebamõistlikult ei kahjusta. RPKS alusel antud Vabariigi Valitsuse määruste kohaselt on vaidlusalustel aastatel nn pensioniindeks olnud järgmine: 2017. a 1,051, 2018. a 1,076, 2019. a 1,084, 2020. a 1,080, 2021. a 1,016, 2022. a 1,079, 2023. a 1,139. Indeksi rakendamisel kasvas pension järgmiselt:

Pooltel oli vaidlus ka selle üle, kas neil oli kokkulepe teatud perioodil indekseerimist mitte kasutada. Kostja selgitas, et tasus alates 1. juunist 2017 hüvitist hageja enda poolt kostjale saadetud lepingu lisapuntidele 3.2 ja 3.4. alusel. Nimetatud lepingu muudatused saatis hageja oma meililt 1. juunil 2017 kostja meilile. Maakohus leidis, et muudatused on tingitud töövõimetoetuse määramise aluste muutumisest: kui varem oli kindel kuuhüvitis, siis ettepaneku kohaselt on kindel päevatasu, mis tuleks korrutada päevade arvuga kuus. Lepingu p-s 3.4 on hageja ise arvestanud välja 2017. a kostja poolt makstavad hüvitiste suurused. Hageja võttis arvutuste aluseks algses lepingus kokku lepitud keskmise töötasu 1203 eurot 19 senti ning tegi arvestused selle baasil (ilma indekseerimata). Kostja tasus netosummad perioodil juuni 2018 – jaanuar 2019 (k.a). Veebruaris on kostja maksnud vähem kui pidi – 134 eurot 95 senti ja märtsis jällegi rohkem – 148 eurot 80 senti. Kokkuvõtvalt 3 eurot 83 senti rohkem. Hageja esitas hagis nõude ka perioodil mai 2017 – märts 2018 vähem tasutud summa osas. Hageja on oma nõudes hüvitise algsummat siiski indekseerinud ja lähtunud 2017. a mais summast 1336 eurot 63 senti. Esmakordselt on hageja sellise nõude esitanud kostjale 14. jaanuaril 2020 – s.o ligi kaks aastat pärast vaidlusaluse perioodi möödumist. Allkirjastatud kujul pooled lepingu muutmise kokkulepet kohtule ei esitanud. Maakohus leidis, et kuigi lepingu p 7.2 kohaselt tuli lepingut muuta kirjalikul kokkuleppel, tuleb poolte käitumisest tulenevalt lugeda, et pooled siiski muutsid lepingut: lepingu muudatus on kirjalikult vormistatud ja edastatud hageja poolt kostjale; kostja on täitnud kohustust vastavalt sellele muudatusele ja hageja ei esitanud ligi kahe aasta jooksul selle kohta ühtegi pretensiooni. Maakohus leidis, et hageja ei ole käitunud heas usus, hakates ootamatult nõudma ligi kahe aasta jooksul makstud hüvitise aluseks oleva keskmise sissetuleku indekseerimist, kusjuures vastava muutmisettepaneku oli teinud tema ise. Maakohus leidis, et lepingu muudatus tuleb lugeda kehtivaks ja seega on kostja täitnud kohaselt lepingust tulenevat kohustust perioodil juuni 2017 – jaanuar 2018. Lepingu muudatuse kohaselt hakkas see kehtima aga 1. juunil 2017. Lepingu muudatuses ei olnud pooled kokku leppinud, et loobutakse üldse lepingu p 4 kohaldamisest, sh sissetuleku indekseerimisest. Seega tuli hüvitis 1. aprillil 2018 ümber arvestada indekseerides keskmist sissetulekut 1203 eurot 19 senti. Kostja esitas ka aegumise vastuväite ja leidis, et 2018. a märtsile eelnevat perioodi puudutavad nõuded on aegunud. Lepingu p 3.4 järgi pidi kostja tasuma hüvitise iga kuu 15. kuupäevaks, mille möödumisel muutus igakuine hüvitise nõu sissenõutavaks. Tegemist on korduvate kohustustega. TsÜS § 154 kohaselt algab korduvate kohustuste aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega hakkab kõigi 2018. a igakuiste makset aegumine kulgema pärast 31. detsembrit 2018. Hageja esitas hagi 9. märtsil 2021, aegunud on vaid 2017. a puudutav nõue. Hageja on 2017. a täitnud kohustust vastavalt muudetud lepingule, v.a 2017. a mai, selles osas on hageja nõue aegunud. Hageja esitas tabelina nõude arvestuse. Arvutuse käik on tabelist jälgitav. Maakohus leidis, et indekseerida saab sissetulekut alates 1. aprillist 2018 ja sel juhul tuleb indekseerida sissetulekut 1203 eurot 19 senti. Muus osas on hüvitise arvestamisel arvesse võetud asjaolud lepingule vastavad: hageja on esitanud tabelis oma igakuise töövõimehüvitise suuruse, mille osas poolte vahel vaidlust ei tekkinud; arvesse on võetud kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse määra (algul 40%, alates aprillist 2020 30%) ja kostja osa kutsehaiguse tekkimises (61.94%). Maakohus arvestas hüvitise lähtudes eeltoodud asjaoludest alljärgnevalt: 2018 veebruar - märts on hageja tasunud rohkem hüvitist 3 eurot 83 senti

õigusliku hinnangu ja indekseeris sissetuleku, mida aluseks võttes saab kostja edaspidi lepingut vabatahtlikult täita. Puudub alus arvata, et kostja edaspidi samuti lepingut ei täida. Maakohus juhtis hageja tähelepanu, et ta peab kostjat teavitama oma töövõimehüvitise suurusest.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Kostja palus kohtul ekspertidele esitada mh ka küsimused, mis puudutavad hageja võimalikku töövõime kaotust töötamisest kostja juures ja selle ulatust, kuid kohus jättis need küsimused ekspertidele esitamata. Kohus ei rahuldanud ka kostja poolt esitatud taotlust täiendava ekspertiisi läbiviimiseks, seega esitas kostja asjatundja arvamused. Kohus on kirjeldades hageja töötamist erinevate tööandjate juures eksinud tööandjate ärinimedega. Kohus ei ole välja toonud hageja töötamist AS-is Anttila ja AS-is DAG Viljandi, mistõttu on kohtu kirjeldus ebatäpne. Asjatundja on arvamuses toonud välja kostja töökohad, kus hageja töötas 28 aasta jooksul enne kostja juurde tööle asumist. Samuti töökirjeldused, mida ta hageja tööraamatuga tuvastas. On eluliselt mitteusutav, et kui hageja asus kostja juurde tööle 2006. a mais, et siis juba järgmisel aastal (2007) tekkis tal randmetega probleem kostja juures töötamisest, kui tal seda juba varem ei olnud. Kahtlust tekitab ka see, et järgmine kord pöördus hageja randmetega seoses perearsti juurde alles 2014. a-l. Asjatundja on arvamuses märkinud: vastuoluline on see, et töötaja ei olnud kostja juures töötades aastate jooksul haiguslehel, külastas arsti harva, palus endale alates 2007. a kergemat tööd ja käis samal ajal rattamaratonidel. Vastuoluline info töötaja tervise kohta on see, et 11. augustil 2014 on töövaidluskomisjoni otsusel kirjas, et hagejal ei ole arsti otsusega diagnoositud töövõime vähenemist, aga juba 28. aprillil 2015 diagnoositi töötajal kutsehaigus. Asjatundja on püstitanud põhjendatult retoorilise küsimuse: kas hagejal kujunes kutsehaigus välja ajavahemikul 11. august 2014 – 28. aprill 2015 (8 kuu jooksul), kui ta enam kostja juures ei töötanud? Asjatundja toob veel välja, et 27. juunil 2016 kukkus hageja jalgrattalt kokkupõrkes autoga. Järelikult ei takistanud randmeliigeste kulumine jalgratta selga ronimist ja sellega sõitmist. Asjassepuutumatu on maakohtu käsitlus sellest, et rattaga sõitmine on hageja põhiseadusest tulenev õigus. Asjaolu et hageja sõidab rattaga näitab, et tema liigesehaigus ei ole nii tõsine, et see takistaks randmete sihipärast kasutamist. Pelgalt oletuslik on kohtu järeldus, et töölepingu sõlmimisele eelnenud või ka järgneval perioodil (1,5 aastat) ei olnud hagejal selliseid vaevusi, mille tõttu hiljem on tuvastatud kutsehaigus. Kirjed patsiendi epikriisi tehakse siis, kui patsient pöördub arsti juurde ja esitab kaebused. Kohtu poolt välja toodu, et hageja ei pöördunud kostja juures töötamise perioodil arsti juurde, kinnitab pigem, et kostja juures töötamine ei mõjunud talle kahjulikult. Kui hageja asus kostja juurde tööle mais 2006 ja tervisprobleemid tekkisid juba sama aasta septembris, siis pole eluliselt usutav, et haigust ei esinenud varem ning et see kujunes välja kolme kuuga. Kui hagejal esinesid vaevused, siis poleks ta tohtinud sellisel töökohal töötada. Kohus viitab hageja töötervishoiu kontrollile 2. juulil 2004, kui hagejal probleeme ei tuvastatud. Kostja leiab, et välistatud ei ole, et hagejal esinesid juba siis liigestega probleemid, kuid ta ei avaldanud neid arstile, kartes töökohta kaotada. Asjas ei ole leidnud tõendamist asjaolu, et hageja randmeprobleemid tekkisid töötamisest kostja juures. Selles küsimuses pole ka ekspertiisi läbi viidud. On tuvastatud hageja liigesehaigus ja töövõime kaotus, kuid need asjaolud ei saa iseenesest olla aluseks kostja vastutusele. Kohus on küll uurinud meditsiinidokumente ja töötervishoiualaseid dokumente, kuid kohus ei ole töötervishoiu- ja meditsiiniasjatundja, et ta saaks sellealaseid järeldusi teha. Maakohus on asunud ise hageja eest põhjendusi otsima, mida ei saa pidada asja erapooletuks lahendamiseks. Maakohus on hüvitise indekseerimisel põhjendamatult lähtunud pensioniindeksist. Lepingu kehtivuse korral oleks ebaõige kohaldada pensioniindeksit. Tegemist on pikaajalise

kestvuslepinguga. Hüvitise indekseerimine pensioniindeksiga on ebamõistlik ja ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostjal ei ole võimalik esitada andmed selle kohta, milline on piirkonna keskmine töötasu samal töökohal, kus töötas hageja, sest sellised töökohad on maakonnas ainult kostja juures. Kuna piirkonnas (Viljandi maakond) ei ole ühtegi teist valgusreklaame tootvat äriühingut, siis pole võimalik välja tuua piirkonna sama töökoha keskmist töötasu ning õige oleks arvestuses lähtuda Viljandi maakonna palgatõusu indeksist. Maakohus leidis meelevaldselt, et nn pensioniindeksi kasutamine ei kahjusta kummagi poole huve. Maakohus tuvastas, et pensioniindeks on tõusnud ca 5% rohkem kui Viljandi maakonna keskmine töötasu. Tegemist on tuntava vahega ning tendents on selline, et pensioniindeks on olnud suurem kui Viljandi maakonna töötasu. Maakohtu poolt hüvitise ja viivise kohta tehtud arvutused on valed. Maakohus on jätnud hindamata kostja väite, et hageja poolt on põhjendamatu välja jätta keskmise töötasu arvutamisest need kuud, kui hageja viibis puhkusel. Maakohus on teinud arvutused hageja eest ise, mis on TsMS § 4 lg 2 ning § 5 lg-te 1 ja 2 rikkumine. Hageja esitas tabelina nõude arvestuse. Maakohus leidis, et ei saa selle arvestuse alusel hageja nõuet kindlaks määrata, sest hageja ei lähtunud indekseeritud summadest. Maakohus tegi vajalikud arvutused hageja eest ise. Kostja on menetluse algusest peale juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et hageja peab TsMS § 5 lg-test 1 ja 2 tulenevalt ise juba hagiavalduses esitama nõuete arvestused nii põhinõuete kui viivisenõuete osas. Hageja nõue peab olema selge nii kohtule kui kostjale ja selge nõude peab hageja suutma esitada ise, sest kohus ei pea ega või ja kostja ei ole kohustatud asuma ise hageja eest nõudeid põhjendavaid arvutuskäike esitama. TsMS § 5 lg-st 1, § 436 lg-st 4 ning § 652 lg-test 1 ja 3 tulenevalt ei saa ringkonnakohus tugineda asjaolule, mida hagi alusena ei ole esitatud (RKTKo 19.10.2015, 3-2-1-105-15, p 13). Seega ei saa ka ringkonnakohus asuda ise kontrollima maakohtu arvutuste õigsust ega hageja eest arvutusi tegema.

välispõhjus. Ekspertiisikomisjoni protokollis on ära toodud tervistkahjustavad tegurid kostja juures ja hageja varasemad töökohad, kus esinesid kutsehaigust põhjustanud tegurid, mis hiljem võisid oma mõju avaldada ja mis on võetud arvesse kostjalt hüvise arvestuses ja nõudes. Kostja süü suuruse osa kutsehaiguse tekkimises on 61, 94 %. Kostja ei ole vaidlustanud ekspertarvamust ega ole esitanud sellele omapoolseid vastuväiteid. Kostja oli nõus vabatahtlikult hüvitama hagejale tekitatud kahju vastavalt sõlmitud lepingule ja asus lepingut täitma. Kostja esitatud perearsti seisukohad ei ühti muude kogutud tõenditega. Perearsti arvamusega ei saa ümber lükata hagejat läbivaadanud ja oma ekspertarvamuse andnud spetsialistide seisukohti. Kohtutoimikus olevate tõenditega on leidnud usutavalt tõendamist, et hagejal esineb endiselt 2015. aastal diagnoositud kutsehaigus, tema tervislik seisund on ainult mõningal määral paranenud, millest tulenevalt hageja on vähendanud oma nõuet kostja vastu. Kostja väide, et kutsehaiguse põhjuseks on hageja poolne rattaspordiga tegelemine, ei ole küllaldast tõendamist leidnud. Hageja ei ole mitte kunagi olnud aktiivselt tegelev rattasportlane. Kutsehaiguse tekke põhjuseks on käte ülekoormus, mitte aga jalgade või selja ülekoormus, mis võib kaasneda liialt aktiivse rattaspordiga tegelemisega. Ebaõige on kostja väide, et hageja teadis juba varem kutsehaiguse olemasolust ja varjas seda kostja ees. Hageja sai kutsehaiguse olemasolust teda 28. aprillil 2015, mil diagnoositi tal esinev kutsehaigus. Hageja töötas kostja juures ajavahemikel 3. märts 2003 – 18. aprill 2005 ja 5. juuni 2006 – 12. august 2014. Seega hageja ei saanud kutsehaiguse olemasolu kostja ees varjata. Kutsehaiguse tunnused ei avaldu üldjuhul kohe, need võivad avalduda alles mitmete aastate järel. Ebaõige on kostja väide, et kohus ei ole küllaldaselt hinnanud hea usu põhimõtet ja ei ole täitnud selgitamis- ja kvalifitseerimiskohustust ega selgitanud tõendamiskoormust. Kostja esitas uue väite, et sõlmitud leping ei ole kooskõlas hea usu põhimõtetega, alles teisel kohtuistungil, s.o 14. märtsil 2023, mis oli nii hagejale kui ka kohtule üllatav. Tõendamiskoormus lasub sel juhul kostjal. Kohus andis kostjale oma seisukohtade täpsustamiseks täiendavalt aega. Õige on kohtu seisukoht, et hea usu põhimõtte kohaldamise üks eesmärke on tõkestada õiguste kuritarvitamist (RKTKo 08.01.2020, 2-20-331, p 13.1). Kostja poolt kohtule esitatud perearsti Airi Kasemägi arvamus ei anna alust eeldada, et hageja ja kostja vahel sõlmitud leping oleks vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Airi Kasemägi ei ole hagejat mitte kunagi isiklikult läbi vaadanud. Menetluse nii pikk kestvus ei ole tingitud mitte kohtu saamatusest, vaid eelkõige kostja poolsest menetlusõiguse pahatahtlikust kasutamisest. Kostja nõustus lepingu sõlmimisel oma vastutuse osa suurusega ega ole mitte kunagi (ei kohtueelses menetluses ega ka kohtus) vaidlustanud antud proportsiooni suurust ja on tasunud ka hagejale varasemalt vabatahtlikult 61,94 % tekkinud kahju suurusest. Kohtuotsuses on ilmselt trükiviga. Ajavahemikul 2. november 1996 – 3. märts 2003 ei töötanud hageja AS-is Dag Reklaam vaid DAG Reklaam OÜ-le eelnevas reklaamiettevõttes AS DAG Viljandi. See aga ei muuda kohtu seisukohtade ja kohtulahendi õigsust. Hageja töötas ka AS-is Anttila, kuid uurimiskokkuvõttega ei ole leidnud tuvastamist, et töötingimused AS-is Anttila oleks olnud kutsehaiguse põhjustajaks. Kohus on õigesti lähtunud hüvitise arvutamise indekseerimisel poolte vahel sõlmitud lepingust. Pooled on lepingu sõlmimisel võtnud aluseks pensioniindeksi ja see ei ole vastuolus kehtiva seadusandlusega. Lepingu sõlmimisel lähtusid pooled nende tegelikust

tahtest. Kohus jõudis oma arvestuse kohaselt õigele järeldusele, et kui indekseerida hageja töötasu Viljandi maakonna keskmise töötasu muutusega, siis oleks saadud tulemus suhteliselt sama suur kui selle indekseerimine nn pensioniindeksiga, milles pooled olid kokku leppinud. Hageja esitas kohtule omapoolse hüvitise arvestuse tabelina, kuid kohus tegi omapoolse arvestuse. Hageja ei vaidlusta kohtu poolt tehtud arvestust ja nõustub sellega. Hageja ei nõustu kostja väitega, et kohtul puudub õigus seoses tervisekahjustuse hüvitisega ise välja arvutada kahju suurust lähtudes kohtule esitatud tõenditest ja faktilistest asjaoludest. Hageja leiab, et kohtul selline õigus on olemas. Ka varasema kohtupraktika kohaselt on kohtud arvestanud vajadusel tervisekahju summad omal initsiatiivil ümber.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

töövõime alates 1. juuni 2017 kuni 9. aprill 2020. Tõendist selgub, et ekspertarst A. Pärli 23. mai 2017. a arvamuse kohaselt on hagejal kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus 40% ulatuses. 14. oktoobri 2021. a SKA teatises on ekspertarsti A. Tamme põhjendus (I kd, tl 67). Hageja esitas Tööinspektsiooni 1. juuni 2015. a uurimiskokkuvõte, mis põhines kutsehaige kirjalikel ütlustel, tööandja poolt esitatud dokumentidel ja töötervishoiuinspektori läbiviidud külastusel (II kd, tl 23 jj). Kokkuvõtte kohaselt on kostja hageja esimesel tööperioodil (aastatel 2003-2005) töökeskkonna riski alahinnanud, riskianalüüsis ei ole välja selgitatud autojuht-reklaamimeeste ohutegureid ega hinnatud terviseriski suurust. Teise tööperioodi jooksul paranes tööprotsess ettevõttes. Uurimiskokkuvõtte kohaselt ei teinud kostja tervisekontrolli õiguspäraselt ja ei järginud arsti poolt määratud tervisekontrolli tähtaegu. Menetluses on maakohus võimaldanud pooltel esitada tõendeid ja nõuda nende kogumist. Menetluses on esitatud hageja haiguslugude väljavõtted (algusega 2003), karpaaltunneli sündroom on hagejal diagnoositud aastal 2007, seega ajal, mil hageja juba töötas kostja juures (II kd, tl 41). Vahetult enne kahju hüvitamise lepingu sõlmimist, 19. mail 2015 on hagejal diagnoositud randmedistorsioon ja -distensioon (II kd, tl 44 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas esitatud ühtegi tõendit, mis viitaks hageja hea usu vastasele käitumisele lepingu sõlmimise hetkel. Kostja poolt esitatud perearsti ja töötervishoiuarsti arvamuse (II kd, tl 4 jj) järgi ei ole arvamuse koostaja käsutuses olevate andmete alusel võimalik kindlalt tuvastada, et hageja randmete kulumine oleks seotud kostjaga. Ka oma arvamuse täienduses (II kd, tl 180 jj) jäi asjatundja seisukohale, et ei ole võimalik kindlalt tuvastada, et hageja randmete kulumine oleks seotud töötamisega kostja juures. Nimetatu ei tõenda aga seda, et hageja oleks käitunud lepingut sõlmides hea usu põhimõtte vastaselt. Ainuüksi asjaolu, et asjatundja arvates ei saa asuda kindlalt seisukohale terviseseisundi tekkepõhjustes, ei tõenda kuidagi seda, et hageja oleks oma õigusi kuritarvitanud või soovinud kostjat kahjustada. Meditsiinilise hinnangu andmine, haiguse kulu prognoosimine ning ravimeetodite tõhususe üle otsustamine ongi reeglina hinnanguline. Menetluses on esitatud nii üksiku raviarsti kui kutsehaiguste ekspertiisi komisjoni protokoll. Kõikides on olulises osas kattuvad arvamused hageja haiguse, selle põhjuse ja kulgemise kohta. Hageja ja kostja sõlmisid lepingu tööst põhjustatud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Pooltevahelises lepingus on arvestatud ka seda, et hageja terviseseisundi muutuse on osaliselt põhjustanud töötamine teiste tööandjate juures, lepingu p 2.6.4 järgi on kostja osa kogu tervistkahjustavast tööperioodist 61,94%. Seega ei saa hagejale ette heita ka seda, et ta oleks oma töötamisest tekkinud negatiivseid muutusi tervisele seostanud üksnes kostjaga. Õige ei ole seega kostja väide, et tema peab ebaõiglaselt vastutama kogu kahju eest. Proportsioon on määratud poolte kokkuleppel. Kostja leiab apellatsioonkaebuses (p 4.1.6), et lepingu p-s 2.6.4 toodud proportsioon (61,94 %) on leitud hageja poolt ja hageja on koostanud ka lepingu. Kostja väitel sellist proportsiooni ega haiguse tekkimist kostja juures töötamisest ei tõenda ükski tõend. Ringkonnakohus leiab tuginedes eeltoodule, et tõendamist ei ole leidnud, et hageja oleks lepingut sõlmides käitunud hea usu vastaselt. Kostja on äriühing, menetluses on ära toodud hageja varsemad töökohad, kostja ei ole tuginenud sellele, et talle ei olnud hageja teised töökohad teada kahju hüvitamiseks kohustamise lepingu sõlmimise ajal. Kostja väide, et välistatud ei ole, et hagejal esinesid juba siis liigestega probleemid, kuid ta ei avaldanud neid arstile kartes töökohta kaotada, on paljasõnaline ja tõendamata. Kostjal oli võimalus enne lepingu sõlmimist hageja poolt esitatud andmeid täpsustada või paluda täiendavate tõendite esitamist.

See, et hageja randmeprobleemid tekkisid töötamisest kostja juures, on mh tõendatud kutsehaiguse ekspertiisikomisjoni protokolliga (II kd, tl 89 jj).

hageja heade kommete vastast käitumist lepingu kehtivuse ajal. 20. märtsi 2017 haigusloo väljavõttes on küll nimetatud, et hagejal tuleks vajadusel konsulteerida ortopeediga „op- ravi suhtes“, viimane ei tähenda aga seda, et hagejal oleks kindlasti vajadus vaevusi operatiivse ravimeetodil leevendada (asjatundja arvamus, II kd, tl 5 pöördel).

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.