8.jaanuar 2026 Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja nr 2-25-17149; Bondora AS hagi M.K. vastu võlgnevuse ja kõrvalnõuete väljamõistmiseks; tsiviilasja hind 9110,85 eurot Kalev Kuningas Bondora AS (registrikood XXX; aadress XXX) vandeadvokaat Keijo Lindeberg ([email protected]) M.K. (isikukood XXX; aadress XXX-i ; XXX e-post XXX)
RESOLUTSIOON
1 Jätta hagi läbi vaatamata.
2.Seoses eelnevaga: 2.1 jaotada menetluskulud ja jätta need hageja kanda; 2.2 toimetada kohtumäärus hagejale kätte.
3.Selgitada: 3.1 TsMS § 660 lg 1 kohaselt on määrusega puudutatud menetlusosalisel õigus esitada kirjalik määruskaebus Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja kaudu Tartu Ringkonnakohtule; 3.2 TsMS § 661 lg 2 kohaselt on määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva, alates määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest; 3.3 TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Bondora AS esitas 13.10.2025 Tartu Maakohtule hagi M.K. vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu poolte vahel 15.05.2023 sõlmitud lepingust nr BL3730715 ning tegemist on tarbijakrediidilepinguga. Kohtu põhjendused
2.TsMS § 423 lg 1 p 13 kohaselt kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama.
3.TsMS § 426 lg 1 kohaselt hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse.
4.VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija VÕS tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- ja kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Hageja nõude aluseks olevate poolte vahel 15.05.2023 sõlmitud laenulepinguga nr BL3730715 anti kostjale kui füüsilisele isikule laenu kohustusega maksta intressi. Lepingu p 1.11 kohaselt on kostjale antava krediidi liigiks ühekordne tarbijakrediit ning laenusumma eesmärgiks (lepingute p 1.14) tarbijakrediit. Kohus eeltoodust tuvastab, et hageja nõude aluseks on tarbijakrediidileping.
5.Brüssel I (uuesti sõnastatud määruse) artikkel 17 p 1 b järgi määratakse kohtualluvus kindlaks sama määruse 4. jao alusel, ilma et see piiraks artikli 6 ja artikli 7 p 5 kohaldamist, kui tegemist on osamaksetena tasutava laenulepinguga, mille isik on tarbijana sõlminud oma majandus- ja kutsetegevusest sõltumatult. Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art 18 p 2 (asub
4.jaos) kohaselt võib tarbijakrediidilepinguga seotud küsimustes algatada teine lepinguosaline menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.
6.Rahvastikuregistri andmete kohaselt on võlgniku elukoht XXX. Muud kehtivad elukoha aadressid puuduvad. Kohus eeltoodule tuginedes asub seisukohale, et kostja alaline elukoht ei ole Eestis.
7.Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse 4. jao sätetest võib kõrvale kalduda vastavalt artiklile 19 üksnes kokkuleppe alusel, mis on sõlmitud pärast vaidluse teket või mis võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes või mille on sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel, et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega.
8.Laenulepingu BL3730715 p 16.3 ütleb, et vaidlus, mida pooled ei suuda mõistliku aja jooksul heausksete läbirääkimiste teel lahendada, lahendatakse Eesti pädevas piirkonnakohtus kui esimese astme kohtus. Juhul, kui laenuvõtja asub pärast laenulepingu sõlmimist elama välisriiki või kui tema elukoht ei ole teada, lepivad pooled kokku, et vaidlused lahendatakse Eesti kohtus. Hageja nõude aluseks olevate lepingute sõlmimise ajal oli kostja elukoht vastuvaidlematult Eestis, samuti oli siis Eestis hageja asukoht ning kokku on lepitud, et vaidlust on pädev lahendama Eesti kohus.
9.Eesti õigus ei võimalda üldjuhul tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku vahel leppida kokku kohtualluvuses (vt TsMS § 104 lg 1 ja § 106 lg 1 p 1 (vt ka RKTKm 21.11.2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 10). Erisuse sätestab TsMS § 104 lg-s 3, mille kohaselt kehtib kohtualluvuse kokkulepe ka juhul, kui selles on kokku lepitud pärast vaidluse tekkimist (p. 1) või kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada (p. 2).
10.Kuna poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt lepiti kohtualluvuses Eesti kohtu kasuks kokku lepingule kohalduvates krediidikonto üldtingimustes, tuleb esmalt kontrollida, kas selline kokkulepe sai lepingu osaks VÕS § 37 järgi. Arvestades, et lepingus on märgitud, et sellele kohalduvad krediidikonto üldtingimused, võis tarbija nende olemasolu eeldada ja pole põhjust kahelda, et võlgnik tüüptingimustega (sh kohtualluvuse kokkuleppega) tutvuda ei saanud. Eeltoodust tulenevalt tuleb krediidikonto üldtingimusi käsitada lepingu osana (VÕS § 35 ja 37).
11.Kohtualluvuse kokkulepe tarbijakrediidilepingus tüüptingimusena saab olla kehtiv üksnes juhul, kui selles ei ole tüüptingimuse tühisuse aluseid VÕS § 42 järgi, tingimus on arusaadav ning vastab TsMS § 104 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tingimustele. 2
12.Kohus on seisukohal, et üldtingimuste p-s 16.3 sisalduv kokkulepe on tüüptingimusena tühine VÕS § 42 lg 3 p-i 10 järgi. Kohtualluvuse kokkulepe sisaldub tarbijakrediidilepingule kohaldatavates tüüptingimustes. Seega on tüüptingimusega tarbija jäetud välisriiki kolimise korral ilma võimalusest pidada lepingust tulenevaid kohtuvaidlusi tarbija kui kostja elukohariigis, s.o tarbijale eelduslikult lähimas kohtus. Nimetatud tüüptingimusega on ebamõistlikult raskendatud võlgniku võimalust kaitsta oma õigusi kohtus, mistõttu on Bondora AS üldtingimuste p 16.3 sisalduv tüüptingimus kohtualluvuse osas tühine (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu selgitusi 10.04.2018 määruses nr 2-17-126727). Nimetatud tingimus võiks olla kehtiv, kui võlgnikul tarbijana oleks olnud võimalus tingimuse sisu mõjutada ja tingimuse üle läbi rääkida, kuid tüüptingimusena on see tarbijat ebamõistlikult kahjustav, sest annab majandusja kutsetegevuses tegutsevale isikule eelise tarbija arvel, mistõttu on selline kokkulepe tarbija kahjuks tasakaalust väljas. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik ei saa mõistlikult eeldada, et tarbija igal juhul nõustuks sellise tingimusega. Pigem saab eeldada, et tarbija ei soovi sõlmida kokkulepet, millega ta loobub endale eelduslikult soodsamast kohtualluvusest (Tallinna Ringkonnakohtu 10.04.2018 määrus nr 2-17-126727).
13.Brüssel I (uuesti sõnastatud) artikkel 26 lg 1 ütleb, et lisaks käesoleva määruse muudest sätetest tulenevale pädevusele on pädev ka see liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub. Käesolevat sätet ei kohaldata juhul, kui isik on ilmunud kohtusse pädevuse vaidlustamiseks või kui artikli 24 kohaselt allub asi erandlikult teisele kohtule.
14.Riigikohus on kohtulahendis nr 3-2-1-123-12 leidnud, et kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Brüssel I määruse järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul on võimalik kostjal avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem informatsiooni.
15.Tsiviilasjas nr 2-25-17149 on kohus saatnud kostjale nõude selgitamaks tema elukoha andmeid ning küsides kostja seisukohta, kas ta nõustub hageja nõude lahendamisega Eesti kohtus. Kostja kohtule ei vastanud. Arvestades, et tsiviilasjas nr 2-25-17149 ja käesolevas asjas tugineb hageja samadele poolte vahel sõlmitud lepingule, on kohus seisukohal, et kostja on, tsiviilasjas nr 2-25-17149 kohtusse mitteilmumisega (s.o kohtunõudele vastamata jätmisega) väljendanud enda seisukohta hageja nõude aluseks olevate laenulepingu nr BL3730715 kohtualluvuse osas.
16.Selleks, et välja selgitada, kas võlgnik elab Eestis, tuleb määruse art 62 lg 1 kohaselt kohaldada riigisisest õigust. Eesti õiguses määratakse füüsilise isiku elukoht kindlaks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 järgi eelkõige faktilistele asjaoludele tuginedes. Kohus on eelpool tuvastanud, et kostja ei ela Eestis.
17.Kuna tarbijakrediidivaidlus ei allu erandlikult ega kohtualluvuse kokkuleppe kohaselt Eesti kohtule ja võlgnik pole kohtusse ilmunud (määruse art 26 mõttes), ning valikulisele kohtualluvusele tuginemine ei ole lubatav, saab määruse kohaselt Eesti kohus vaidlust lahenda üksnes juhul, kui tarbijast kostja elab Eestis määruse art 62 mõttes (vt ka määruse art 18 lg 2).
18.Brüssel I (uuesti sõnastatud) art 62 lg 2 ütleb, et kui poole alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis. Seega on vajalik asjas X õiguse kohaldamine, et selgitada välja, kas Soome õiguse kohaselt on võlgniku alaliseks elukohaks X.
19.X koduvallaseadus (X) § 4 p-st 3 tuleneb, et koduvallaseaduse alusel määratakse nende Euroopa Liidu kodanike elukoht, kes on registreerinud oma X elamise õiguse vastavalt Xvälismaalaste seadusele ja kes elavad X. Eesti Vabariigi Siseministeeriumi ja X rahvastikuregistrikeskuse vahel sõlmitud rahvastikuregistri üleandmise lepingu § 4 ja 5 järgi annab X rahvastikuregister Eesti Vabariigi kodanike alalise elukoha aadressiandmed üle Eesti rahvastikuregistrile kujul, milles need on kantud X rahvastikuregistrisse (vt ka Tallinna 3
Ringkonnakohtu 07.05.2021 määrus nr 2-20-2709, p 16). Eesti Rahvastikuregistri andmetel on M.K. elukoht alates XX.XX.XXXX XXX. Kuna Eesti rahvastikuregistrist nähtuvad võlgniku X elukoha andmed, on kostjal X rahvastikuregistri andmetel X registreeritud elukoht. Kuna võlgnikul on X registreeritud elukoht, tuleb võlgniku X elukoht koduvallaseaduse § 4 p 3 järgi määrata kindlaks koduvallaseaduse alusel. Koduvallaseaduse § 2 lg 1 kohaselt on isiku elukoht see vald, kus isik elab. Rahvastikuregistri andmetel elab kostja X.
20.Seega on kostjal X õiguse kohaselt X elukoht ja Eesti kohus ei ole pädev hagi lahendama kuna tarbijast võlgniku alaline elukoht ei ole Eestis.
21.Kohus eeltoodule ja TsMS § 423 lg 1 p 13 tuginedes jäta kohus läbi vaatamata Bondora AS hagi M.K. vastu võlgnevuse nõudes, mis tuleneb poolte vahel 15.05.2023 sõlmitud lepingust nr BL3730715.
Hagi läbi vaatamata jätmise määruse peale võib esitada määruskaebuse (TsMS § 427).
Menetluskulud tuleb TsMS § 168 lg 2 alusel jätta hageja kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kalev Kuningas Kohtunik
4
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.