Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

31.08.2023.a määrusega võttis kohus hagi menetlusse. 06.11.2023.a kirjas selgitas kohus hagejale, et esitatud materjalide alusel on võimalik, et krediidiandja on rikkunud vastustundliku laenamise põhimõtet ja andis hagejale tähtaja lepingust tulenevate tagasimaksete ümber arvestamiseks lähtudes VÕS § 4034 lg-st 7. 17.11.2023 vastuses kohtunõudele leidis hageja, et haginõude aluseks olevale lepingule ei kohaldugi Eesti õigus vaid hoopis Soome õigus. Hagi aluseks olev leping on sõlmitud Soomes ning kauba müüs kostjale Soomes harilikku viibimiskohta omav müüja. Lepingus on kokku lepitud Soome õiguse kohaldamises. Hageja palus kohtul pöörduda Justiitsministeeriumi poole Soome Vabariigi õiguse väljaselgitamiseks, mis puudutab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust Soome Vabariigis. 21.12.2023 kirjas palus kohus hagejal täpsustada enda nõuet, lepingu osalisi, Soomes koostatud täitedokumendi sisu ja õiguslikku mõju ning esitada selgitused kohtualluvuse osas (hagis jäi ebaselgeks, kas kostja on tarbija või mitte). Hageja esitas 12.01.2024 selgitused. Hageja leidis, et kostja on tarbija ja tema vastu tuleb esitada hagi tema elukoha järgi. Lepingu tüüptingimustes toodud kohtualluvuse kokkulepe on tühine. Praegune vaidlus ei ole seotud kostja majandus- või kutsetegevusega. Hageja oli seisukohal, et poolte vahel sõlmitud leping vastab tarbijakrediidi tunnustele. Kostja elab Eestis, seega allub asi Eesti kohtule. Hageja jäi selle juurde, et tema nõue tuleneb järelmaksulepingust. Ostjaks on lepingu kohaselt T:mi Keravan Tuulilasipalvelu. Hageja andmetel on T:mi Keravan Tuulilasipalvelu füüsilisest isikust ettevõtja, kes vastutab oma kohustuste eest kogu oma varaga. Hageja hinnangul on hagi esitatud õige kostja vastu. Kohtu seisukoht TsMS § 423 lg 1 p 13 kohaselt võib kohus jätta hagi läbi vaatamata kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Kohus leiab, et ei ole pädev asja lahendama, sest asi ei allu Eesti kohtule ning sellest tulenevalt ka Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale. Esmalt märgib kohus, et ei nõustu hageja käsitlusega selles, et kostja on tarbija. Kohtu hinnangul on kostja füüsilisest isikust ettevõtja (FIE). FIE on üks ettevõtlusvormi liike. Soomes nimetatakse FIE-d ka kui ärinimi (toiminimi). Selline info on avalikult kättesaadav Soome kohta info saamiseks peetavalt veebilehelt: https://www.infofinland.fi/et/work-andenterprise/starting-a-business-in-finland. Kohus selgitab, et füüsilisest isikust ettevõtja ei ole ega saa olla samal ajal tarbija. Tarbija mõiste on Euroopa Liidu õiguses defineeritud: vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2011/83EL/ tarbija õiguste kohta art 2 p 1 loetakse tarbijaks füüsilist isikud, kes käesoleva direktiiviga reguleeritud lepingute raames tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase või kutsetegevusega. Ka Eesti õigusesse on üle võetud sarnane põhimõte, et tarbijaks on füüsiline isik, kelle tehtud tehing ei ole seotud iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 5). Kuna ka Soomes kehtivad Euroopa Liidu õigusaktid, on eeldatavalt ka Soomes tarbija staatus eeldatavalt reguleeritud sarnaselt. Käesolevalt on kostja lepingu sõlminud just FIEna, mis tähendab, et leping oli sõlmitud samuti seoses ettevõtluse (majandus- või kutsetegevusega). Sellele, et kostja sõlmis lepingu FIE-na, viitab nii hageja poolt esitatud Ettevõtte ja organisatsiooni otsingu väljavõte Soomes (dtl 74), kus kostja ettevõtja nimi on Keravan Tuulilasipalvelu, aga ka lepingus ostja nimi Keravan

Tuulilasipalvelu („T:mi“ nime ees viitab toiminimi-le, dtl 12, tõlge dtl 22). Seega ei kohaldu kostja suhtes tarbijasätted. Kohus möönab, et algsel hagejale antud juhised seoses võimaliku vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaldamisega käesolevalt kostjale ei kohaldu. Kohtu ekslikud juhised tulenesid aga sellest, et hageja ei olnud hagis välja toonud, mis rollis kostja lepingu sõlmis ning asjaolu, et kostja oli FIE selgus alles menetluse käigus. Tegelikult pidanuks hageja hagi esitamagi kostja kui Soome FIE vastu mitte kostja kui füüsilise isiku vastu. Hagi on esitatud vale kostja vastu. Kohtu hinnangul aga ei võimaldaks asja menetlemist ka kostja asendamine TsMS § 208 alusel, kuna Eesti kohus ei ole pädev asja lahendama (vt all). Kohtu hinnangul on lepingus kokkulepitud kohtualluvuses, mis välistab asja lahendamise Eesti kohtus. Lepingu osaks on dokument pealkirjaga „Tarbijakaitseombudsmani kontrollitud uute ja kasutatud sõidukite järelmaksulepingute tingimused kehtivad alates 1.12.2010. Järelmaksu lepingutingimused“ (dtl 14, tõlge dtl 24). Nimetatud tingimuste p 13 lausetes 4-6 (tarbijaks mitte olevate isikute kohta) on kokku lepitud kohtualluvuses juhuks kui pooltevaheline vaidlus jõuab kohtusse. Punkt 13 laused 4-6 on sõnastatud järgmiselt: „/.../ Kui vaidlus esitatakse kohtusse, tuleb hagi esitada ostja elukohajärgses ringkonnakohtus, välja arvatud juhul, kui ostja soovib esitada hagi võlausaldaja elukohajärgses ringkonnakohtus. Mittetarbijaga seotud tehingute puhul võib hagi esitada ka Helsingi ringkonnakohtus. Kui ostja alaline elukoht ei ole Soomes, tuleb hagi esitada Helsingi ringkonnakohtus. Kohus selgitab hagejale, et nimetatud kokkulepe ei ole kohaldatava õiguse kokkulepe vaid kohtualluvuse kokkulepe. Brüssel I määruse (1215/2012) artikkel 25 lg 1 sätestab, et kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Kohtualluvus on erandlik, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohtualluvuse kokkulepe sõlmitakse kas: a) kirjalikult või suuliselt kirjaliku kinnitusega; b) vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või c) rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad. Määruse artikkel 25 lg 5 sätestab, et kohtualluvuse kokkulepet, mis on osa lepingust, käsitatakse lepingu muudest tingimustest sõltumatu kokkuleppena. Kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust ei saa vaidlustada üksnes seetõttu, et leping ei ole kehtiv. Kohtu ette pole toodud asjaolusid, mille alusel oleks võimalik järeldada, et kohtualluvuse kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest tühine või et kokkulepe pole muul põhjusel kehtiv. Kohtualluvuse kokkulepe on sõlmitud kirjalikult. Tegemist on Tarbijakaitseombudsmani poolt kehtestatud tingimustega, mis on Soomes kaubandustavaks ning mis kehtivad kõikidele sõlmitavatele sõidukite järelmaksulepingutele (sh ka mittetarbijatele) ning mis on regulaarselt kasutatavad. Pooled pidid nendest tingimustest teadlikud olema. Kokkulepe on osa lepingust ning sõltumatu muudest lepingutingimustest. Kohtualluvuse kokkulepe on erandlik. Hageja on kohtualluvuse kokkuleppe osas viidanud üksnes tarbijale kohalduvatele punktidele ja leidnud, et kohtualluvuse kokkulepe on tühine, sest kostja on tarbija ja tema vastu tuleb hagi esitada tema elukoha järgi. Kohu eespool selgitas, et sõlmitud lepingu pooleks ei ole kostja kui tarbija ning kohtualluvuse kokkulepe ei ole ega saa olla selletõttu tühine.

Kuna kostja ei ole tarbija, kuuluvad kohaldamisele järelmaksulepingu lisa p 13 viimane lause (6. lause). Asja materjalide kohaselt elab kostja Eestis – xxxxxxxxxx,xxxxxxxxxxxxxxx küla, xxxxxxxxx vald, xxxxxx maakond, mis on kostja rahvastikuregistrijärgseks elukohaks alates 31.07.2022. Soome ettevõtte ja organisatsiooni otsingu väljavõtte kohaselt on kostja kui FIE postiaadress Eestis – xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxx linn. Kuna kostja kui Soome FIE alaline elukoht ei ole Soomes, kuid poolte vahel on sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe ja see on kohtu hinnangul kehtiv (järelmaksu lepingutingimuste p 13 lause 6), tuleb hagejal esitada kostja kui FIE vastu hagi Helsingi ringkonnakohtusse. Eesti kohus ei ole seega pädev hagi lahendama. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et TsMS § 423 lg 1 p 13 eeldused on täidetud ning hagi tuleb jätta läbi vaatamata. TsMS § 426 lg 1 sätestab, et hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab kohus menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3-5 ei tulene teisiti. Käesolevalt ei esine TsMS § 168 lg 3-5 asjaolusid ja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Kohtule teadaolevalt ei ole kostja käesolevas menetluses kulusid kandnud, mistõttu kohus kostja menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. /Allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.