Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.04.2024, Tallinn
Kohtuasja number
2-22-12988
Kohtuasi
AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali IMPEERIUM OÜ vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 21.04.2023 otsus
Kaebuse esitaja
hagi
IMPEERIUM OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
15 904,79 eurot
Apellatsioonimenetluse osalised ja nende esindajad
Hageja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti (registrikood 12831829), lepinguline esindaja KO
filiaal
Kostja IMPEERIUM OÜ (registrikood 11285359), lepinguline esindaja Andrus Reidi Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Pärnu Maakohtu 21.04.2023 otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta IMPEERIUM OÜ kanda. Mõista IMPEERIUM OÜ-lt välja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kasuks apellatsioonimenetluse kulude hüvitis 300 eurot.
5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb IMPEERIUM OÜ-l tasuda ringkonnakohtu otsuse jõustumisest alates kuni hüvitise 300 eurot täieliku tasumiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.
2-22-12988 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.Hageja palub mõista kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 14 540,74 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 200,78 eurot ja viivise võlaõigusseadus (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse täieliku hüvitamiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.12.05.2018 toimus Tartu maakonnas Elva vallas Teedla külas liiklusõnnetus, kus traktor JOHN DEERE 8430, reg/nr XXXXX (edaspidi traktor 8430) tagurdas põllu ääres läga laadimise käigus otsa traktorile JOHN DEERE 8335R (maakohtu otsuses ekslikult 83335R), reg/nr HHHHH (edaspidi traktor 8335R). Traktoril 8430 puudus kohustuslik liikluskindlustusleping, viimaseks kindlustusandjaks oli hageja, traktori omanikuks oli kostja. Kannatada saanud traktor 8335R oli kindlustatud Salva Kindlustuse AS-i poolt vabatahtliku kindlustuslepingu alusel koguriski tingimustel ja seda traktorit kasutas liisinguvõtjana samuti kostja.
3.Traktori 8335R remondi eest tasus Salva Kindlustuse AS 14 540,74 eurot ja esitas hagejale tagasinõude. Pooled vaidlesid kohtus, kas toimunud õnnetus oli liikluskindlustusjuhtum. Riigikohus leidis 20.05.2022 otsusega nr 2-19-19203, et tegemist oli liikluskindlustusjuhtumiga ja mõistis praeguses asjas hagejalt välja põhivõlgnevuse 14 540,74 eurot koos viivisega, mille hageja hüvitas 23.05.2022.
4.07.06.2022 edastas hageja kostjale tagasinõude, millele kostja vastu ei vaielnud, kuid ka ei tasunud. Tagasinõudeõiguse aegumistähtaeg on kolm aastat kahju hüvitamisest.
5.Liiklusõnnetuse ajal oli kostja traktori 8430 omanikuna kindlustuskohustusega isik liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 7 lõike 1 kohaselt. Tagasinõude esitamisel ei ole oluline, mis põhjusel jättis kostja kindlustuskohustuse täitmata. Liikluskindlustuse poliisi väljastas KindlustusEst Kindlustusmaakler OÜ, kes edastas kostjale pakkumisi uueks poliisiks ja teateid poliisi lõppemise kohta 26.03., 27.03. ja 10.04.2018 e-postiaadressile XXX ning 13.04.2018 epostiaadressile XXX, mis on kostja ametlik e-post. Lisaks toimus 13.04.2018 telefonivestlus, kus kostja teatas, et tegeleb lepingu uuendamisega ise.
6.Hageja vastas kostja 22.05.2018 kahjuteatele 11.06.2018. Hageja kahjukäsitleja oli seisukohal, et tegemist ei ole liikluskindlustusjuhtumiga ja viitas, et kahju põhjustajal puudus liikluskindlustuse poliis ning seega tekib kindlustusel pärast kahju hüvitamist tagasinõudeõigus.
2-22-12988 Kostja sai kirja kätte ja edastas 14.06.2018 Salva Kindlustuse AS-le. 2019. a septembris sai hageja teada, et Salva Kindlustuse AS hüvitas kahju vabatahtliku ettevõtte seadmete ja masinate kindlustuslepingu alusel. Pärast tagasinõude saamist Salva Kindlustuse AS-lt teavitas hageja kostjat 28.10.2019, et tal võib tekkida tagasinõudeõigus kostja vastu.
7.Väide, et hageja kogenud kindlustusandjana pidi teadma, et otsus kahju mitte hüvitada on vale, on põhjendamatu. Hageja on algusest peale olnud seisukohal, et tegemist ei olnud liikluskindlustusjuhtumiga, millisele seisukohale asusid ka maa- ja ringkonnakohus. Riigikohus asus seisukohale, et tegemist oli liikluskindlustusjuhtumiga. Kostja vastus
8.Kostja hagi ei tunnista.
9.Kostja esitas 21.05.2018 Salva Kindlustuse AS-le kahjujuhtumi esmase teate. 22.05.2018 saatis kostja hagejale kahjuteate, milles palus tunnistada 12.05.2018 õnnetus liikluskindlustusjuhtumiks LKindlS § 8 mõttes ja hüvitada tekkinud kahju. 11.06.2019 kirjaga keeldus hageja kahju hüvitamisest, leides, et tegemist ei ole liikluskindlustusjuhtumiga. Salva Kindlustuse AS hüvitas 25.06.2018 kostjale 14 540,74 eurot ja esitas 11.09.2019 hagejale tagasinõude, kuna traktori 8430 viimane liikluskindlustusleping oli sõlmitud hageja juures. Salva Kindlustuse AS leidis, et tegemist oli liikluskindlustusjuhtumiga. 28.10.2019 selgitas hageja kostjale, et kui liiklusõnnetus on liikluskindlustusjuhtum, esitab hageja tagasinõude kostjale, kuna kahju põhjustanud traktoril puudus liikluskindlustuse leping. 20.05.2022 leidis Riigikohus, et liiklusõnnetus oli liikluskindlustusjuhtum. Kuna viimane liikluskindlustusandja oli hageja, siis tasus ta Salva Kindlustuse AS-ile tagasinõude ja esitas kostjale 07.06.2022 tagasinõude.
10.Hageja tagasinõue on aegunud. Kindlustusandja pidi kahju hüvitama hiljemalt 22.06.2018 tulenevalt LKindlS § 39 lõikest 1. Kuna hageja nõuet ei täitnud, hüvitas Salva Kindlustuse AS kahju 25.06.2018. Hageja reageeris kostja 22.05.2018 kahju hüvitamise taotlusele alles 11.06.2019. Seega hakkas 23.06.2018 kulgema LKindlS § 59 lõikes 1 sätestatud kolme aasta pikkune tagasinõudeõiguse aegumise tähtaeg.
11.Hageja pidi pädeva kindlustusandjana mõistma, et kahju ei tekkinud töösoorituse tõttu, vaid traktori tagurdamisel vastu teist traktorit, millega realiseerus sõiduki käitamisele iseloomulik risk. Hageja kahju hüvitamisest keeldumine oli põhjendamatu. Hageja pidi mõistma kahju hüvitamise kohustust kui Salva Kindlustuse AS esitas tagasinõude, mitte pidama põhjendamatut kohtuvaidlust. Seega aegus tagasinõue 22.06.2021, hageja esitas kostjale nõude 07.06.2022.
12.Hageja on käitunud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtete vastaselt. 12.05.2018 puudus traktoril 8430 kehtiv liikluskindlustuse poliis. Viimane poliis lõppes 15.04.2018. Tegemist oli automaatselt mittepikeneva lepinguga. Kindlustustegevuse hea tava on, et kindlustusvõtjale tehakse kindlustuslepingu lõppemisel uus pakkumine, v.a kui kindlustusvõtja on keelanud oma isikuandmete töötlemise. Hageja kostjale lepingu lõppemisel uut pakkumist ei teinud.
13.Hageja on käitunud ka vastuoluliselt, kuna ei reageerinud kostja 22.05.2018 kahjuteatele ja kostja oli sunnitud pöörduma Salva Kindlustuse AS-i poole. Kostja kasutas traktorit majandustegevuses, tal ei olnud aega oodata hageja vastust. Hageja tegi otsuse alles aasta hiljem, keeldudes kahju hüvitamisest. Kostja ei saanud eeldada, et neli aastat hiljem esitatakse talle tagasinõue. Alles 28.10.2019 teavitas hageja kostjat, et kohtuvaidluse tulemusest sõltub
2-22-12988 tema tagasinõue kostjale. Hageja oleks pidanud varem selgitama kostjale tagasinõude võimalust.
14.Hageja ei tõendanud, et KindlustusEst Kindlustusmaakleri OÜ pakkumised jõudsid kostjani. Kostja ametlik e-postiaadress on XXX, mitte XXX. Maakohtu otsus
15.Maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevuse 14 540,74 eurot ja viivise 200,78 eurot seisuga 02.09.2022 ning edasiulatuvalt viivise kuni kahju täieliku hüvitamiseni ning jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis hageja kasuks välja kulude hüvitise 2000 eurot koos viivisega.
16.Kohus tuvastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõike 1 ning § 231 lõigete 2 ja 4 alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud: 12.05.2018 toimus liiklusõnnetus, kus traktor 8430 tagurdas põllu ääres läga laadimise käigus otsa traktorile 8335R (tl 4–5); traktori 8335R remondi eest tasus Salva Kindlustuse AS 14 540,74 eurot ja esitas hagejale 11.09.2019 tagasinõude (tl 30); kindlustusandjad vaidlesid kohtus, kas õnnetus oli liikluskindlustusjuhtum; Riigikohus leidis 20.05.2022, et tegemist oli liikluskindlustusjuhtumiga ja mõistis hagejalt Salva Kindlustuse AS-i kasuks välja põhivõlgnevuse 14 540,74 eurot, viivise 06.12.2019 seisuga 225,78 eurot ja alates 07.12.2019 viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni (tl 7–11); hageja hüvitas 23.05.2022 Salva Kindlustuse AS-le 14 540,74 eurot ja viivised (tl 12); traktoril 8430 puudus liiklusõnnetuse hetkel liikluskindlustuse poliis, viimane oli sõlmitud hageja poolt ja kehtis kuni 15.04.2018 kell 23.59 (tl 14–15); traktori 8430 omanikuks oli liiklusõnnetuse toimumise ajal kostja; 07.06.2022 edastas hageja koostööpartner kostjale tagasinõude (tl 16–18).
17.Esmalt vaidlevad pooled selle üle, kas hageja nõue on aegunud. LKindlS § 59 lõige 3 sätestab, et seaduse 3. jaos sätestatud tagasinõudeõiguse aegumistähtaeg on kolm aastat kahju hüvitamisest. Kostja on seisukohal, et kuna ta teavitas hagejat kahjust 22.05.2018, siis tulenevalt LKindlS § 39 lõikest 1 pidi hageja kahju hüvitama hiljemalt 22.06.2018, aga hageja reageeris kahjuteatele alles 11.06.2019. Seega hakkas aegumise tähtaeg kulgema 23.06.2018 ja lõppes 22.06.2021. Hageja leiab, et tagasinõue ei ole aegunud, kuna ta hüvitas kahju Salva Kindlustuse AS-le 23.05.2022.
18.Kohus on seisukohal, et tagasinõue ei ole aegunud. LKindlS § 59 lõike 3 puhul on tegemist erinormiga, mistõttu ei kohaldu tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) ega VÕS-s sätestatud võimalikud aegumistähtajad. LKindlS-i eelnõu seletuskirja kohaselt, kui kindlustusandja või fond on kahju hüvitanud, on aega tagasinõude esitamiseks kolm aastat. Puudub vaidlus, et hageja hüvitas Salva Kindlustuse AS-le kahju 23.05.2022 (tl 12). Hagi esitati 02.09.2022 ehk tähtaegselt.
19.Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja oli kohustatud kahju hüvitama hiljemalt 22.06.2018. Hageja on tõendanud, et kahjukäsitleja teavitas 11.06.2018 kostjat, et hageja hinnangul ei olnud 12.05.2018 toimunu liikluskindlustusjuhtum ning isegi kui oleks, on hagejal kostja vastu tagasinõudeõigus, kuna õnnetuse põhjustanud sõiduki poliis oli maksmata (tl 62), ning lõpetas kahjujuhtumi. Seega on asjakohatud väited, et hageja reageeris kostja kahjuteatele alles 11.06.2019. Tõendatud on ka, et Salva Kindlustuse AS esitas hagejale tagasinõude 11.09.2019 (tl 30), mille järgselt teavitas hageja koheselt 28.10.2019 kostjat, et kuna hagejal ja Salva Kindlustuse AS-l on erinev arusaam, kas tegemist oli liikluskindlustusjuhtumiga, tuleks
2-22-12988 nimetatu tuvastada kohtumenetluses ning kui kohus tuvastab, et oli, esitab hageja kostjale tagasinõude. Puudub vaidlus, et kohtumenetlus toimus. LKindlS § 39 lõike 4 järgi, kui kindlustusjuhtumi kohta on algatatud tsiviilkohtu-, kriminaal-, väärteo- või lepitusmenetlus ja menetluses tuvastatavatel asjaoludel on oluline tähtsus kahju hüvitamise kohustuse olemasolu või ulatuse seisukohalt, pikeneb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud toimingute tegemise tähtaeg nende asjaolude selgitamise aja võrra; eeldatakse, et menetluses tuvastatavatel asjaoludel ei ole kahju hüvitamise kohustuse olemasolu ega ulatuse seisukohalt olulist tähtsust.
20.VÕS § 492 lõike 1 kohaselt läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Vastavalt LKindlS §-le 55 on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue isiku vastu, kes sama seaduse alusel vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest, kui kindlustusjuhtum toimus 12 kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist ning ei peetud kinni seaduse § 3 lõikes 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust. Nimetatud normi alusel on kindlustusandjal tagasinõudeõigus järgmistel eeldustel: isik vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest; kindlustusjuhtum toimus 12 kuu jooksul pärast lepingu lõppemist; kinni ei peetud LKindlS § 3 lõikes 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust. Eelduste täidetuse korral on kindlustusandjal tagasinõudeõigus isiku vastu, kes vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest.
21.LKindlS § 7 lõike 1 kohaselt on kindlustuskohustus sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud isikul. Puudub vaidlus, et kostja oli õnnetuse põhjustanud traktori 8430 omanik ehk kostjal oli sõiduki kindlustuskohustus ja ta vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest. Puudub vaidlus, et liiklusõnnetuse põhjustamise ajal puudus traktoril 8430 liikluskindlustusleping. Viimane leping, mis oli sõlmitud hageja poolt, kehtis kuni 15.04.2018 kell 23.59. Seega on tõendatud, et kindlustusjuhtum toimus 12 kuu jooksul pärast lepingu lõppemist.
22.Asjakohatud on kostja väited, et hageja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ega ole järginud kindlustustegevuse head tava. Hageja on tõendanud, et kostja sõlmis hageja juures kindlustuslepingu läbi KindlustusEst Kindlustusmaakler OÜ (tl 14–15) ja et viimane edastas 10.04.2018 e-postiaadressile XXX teate liikluskindlustuse poliisi lõppemise kohta (tl 59). Samuti on tõendatud, et 13.04.2018 helistas kindlustusmaakler kostjale poliisi lõppemisega seoses, kellele kostja teavitas, et tegeleb ise pikendamisega. Lisaks edastati 13.04.2018 pakkumine e-postiaadressile XXX(tl 60). Seega on tõendatud, et kostjat teavitati liikluskindlustuse poliisi lõppemisest ja edastati uus pakkumine. Usutav ei ole, et epostiaadress XXX ei ole seotud kostjaga. Usutav ei ole, et kindlustusmaakler saadab teateid epostile, millest isik ise ei ole teavitanud. Lisaks on kostjale edastatud pakkumine epostiaadressile XXX, mis on kostja ametlik e-post. Kostja on ise jätnud liikluskindlustuslepingu sõlmimata ning rikkumine ei ole vabandatav. Kostja, olles sõiduki omanik, pidi teadma, et tal on kohustus sõlmida liikluses osalemiseks liikluskindlustusleping. Kostja kohustust ei täitnud.
23.LKindlS § 3 lõige 2 sätestab, et liikluses ei tohi kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust (edaspidi koos liikluskindlustus). Kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukid on nimetatud LKindlS § 4 ning mh on selleks sõiduk, mis on registreeritud või tuleb registreerida liiklusseaduse alusel loodud liiklusregistris (v.a vanasõiduk ja võistlussõiduk, mida ei kasutata liikluses). Asjas ei ole toodud esile asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et traktor 8430 ei olnud kindlustuskohustusega sõiduk. Vaidluse all ei ole, et sõidukit kasutati liikluses (sellise kasutamise tagajärjel tekkis ka kindlustusjuhtum) ja see toimus ajal, mil sõidukil puudus
2-22-12988 kindlustus. Seega ei peetud kinni kindlustusega sõiduki liikluses osalemise keelust. Eelnevast tulenevalt on LKindlS § 55 nõude eeldused täidetud ja hagejal on tagasinõue kostja vastu.
24.Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja on käitunud vastuoluliselt. Hageja on tõendanud, et on algusest peale olnud seisukohal, et õnnetus ei olnud liikluskindlustusjuhtum. Asjaolu, et Salva Kindlustuse AS leidis teisiti, ei tähenda, et hagejal ei võinud olla teistsugune arusaam. Lisaks leidsid ka Harju Maakohus 19.05.2021 ja Tallinna Ringkonnakohus 30.09.2021 otsustes, et tegemist ei olnud liikluskindlustusjuhtumiga (tl 7–11). Seega ei saa hagejale ette heita, et ta oli erineval arusaamal kui Salva Kindlustuse AS. Hageja on juba 11.06.2018 teavitanud kostjat, et tema hinnangul ei ole tegemist liikluskindlustusjuhtumiga (tl 62) ning lisaks on tal tagasinõudeõigus kostja vastu. Samuti teavitas hageja 28.10.2019 (tl 31) peale Salva Kindlustuse AS-lt tagasinõude saamist (tl 30), et hagejal võib tekkida tagasinõudeõigus kostja vastu. Seega on asjakohatud väited, et hageja on käitunud vastuoluliselt ja kostja ei saanud eeldada, et hageja esitab talle neli aastat hiljem tagasinõude.
25.Hageja nõude suuruse osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud ja tõenditest nähtuvalt on hageja sellises summas kahju hüvitanud. Kohus peab nõuet põhjendatuks.
26.Hageja palub kostjalt välja mõista viivise perioodi 02.07.–02.09.2022 eest 200,78 eurot ja edasi VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni kahju täieliku tasumiseni. Kohus on seisukohal, et tegemist on põhjendatud nõudega, mis kuulub rahuldamisele.
27.Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõike 1 järgi kostja kanda.
28.Maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 2000 eurot. Summa koosneb hagi esitamisel tasutud riigilõivust 980 eurot ning lepingulise esindaja kuludest 1020 eurot (käibemaksuta). Kuna riigilõivu on tasutud seaduses sätestatud ulatuses, on tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga. Kuna hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, peab kostja hüvitama hagejale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lõige 1). Lepinguline esindaja on osutanud hagejale õigusabi 8 t 30 min tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta), mis ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ning on põhjendatud. Hageja on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane.
29.Kohus rahuldas hageja taotluse TsMS § 177 lõike 4 alusel ja kohustas kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus
30.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda.
31.Maakohus hindas valesti faktilisi asjaolusid ning jättis arvestamata kostja vastuväited, samuti kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus menetlusõiguse norme. Kostja jääb kõigi hagimenetluses esitatud seisukohtade juurde.
32.Maakohus ei arvestanud, et kohtuvaidlus toimus hageja ja Salva Kindlustuse AS-i, mitte hageja ja kostja vahel. LKindlS § 39 lõikest 1 tulenevalt pidi hageja kahju hüvitama arvates
2-22-12988 kahjust teatamisest 22.05.2018, s.o hiljemalt 22.06.2018. Oluline on, millal tekkis hagejal kostjale hüvitamiskohustus, mitte aga see, millal hageja hüvitas kahju Salva Kindlustuse ASle.
33.11.06.2018 andis hageja kostjale suunise taotleda hüvitist Salva Kindlustuse AS-lt. Hageja ei andnud selgitusi, et Salva Kindlustuse AS võib esitada tagasinõude hagejale ja viimane omakorda kostjale. Kostja kui tarbija ei saanud sellist võimalust ette näha, vaid lähtus hageja selgitustest. Kostja sai seda mõista ainult selliselt, et tekkinud kahju hüvitatakse vabatahtliku kindlustuslepingu alusel ja sellega lõpeb juhtumi käsitlemine. Kostjale oli hagi saamine neli aastat hiljem ootamatu.
34.Salva Kindlustuse AS hüvitas kahju 25.06.2018 ning esitas hagejale tagasinõude 11.09.2019. 28.10.2019 e-kirjas teavitas hageja kostjat Salva Kindlustuse AS-i tagasinõudest ja tegi pakkumise ise tagasinõue hüvitada. Tegemist ei olnud tagasinõude esitamisega, nagu kohus ekslikult märkis, vaid ettepanekuga ise maksta. Arusaamatu on, miks hageja juba siis ei esitanud kostjale tagasinõuet, vaid otsustas ette võtta kohtuvaidluse. Euroopa Kohtu otsused C-162/13 ja C-514/16 pidid hagejale kui professionaalsele kindlustusandjale teada olema. Kohtuvaidluse kaotamine oli ette nähtav, mida kinnitas Riigikohtu lahend. Isegi kui vahepealsed Eesti kohtute lahendid, mis Riigikohtuni ei jõudnud, olid sellega vastuolus, ei õigusta see hageja käitumist.
35.LKindlS § 53 lõige 3 sätestab tagasinõudeõiguse aegumistähtaja kolm aastat kahju hüvitamisest arvates. Lähtudes LKindlS-i kommenteeritud väljaande (Janno Lahe jt., 2017, lk 195) § 59 lõike 3 kommentaarist 2.3 jääb kostja seisukohale, et hagejal oli kahju hüvitamise kohustus hiljemalt 22.06.2018.
36.Hageja käitumine oli vastuoluline ning juhised vastuolus hilisemate seisukohtadega tagasinõude esitamisel. Kui kostjale oleks antud selged juhised, et ka ehitusmasinate kindlustuse lepingu alusel kahju hüvitamisel esitatakse talle hiljem tagasinõue, oleks ta teistmoodi käitunud (oleks loobunud kahju hüvitamise taotlusest ja korvanud kahju omavahenditest). Vastuoluline käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lõige 2). Hageja andis selgelt kostjale mõista, et tegemist ei ole liikluskindlustusjuhtumiga, kuigi pidi teadma vastupidist. Hageja 28.10.2019 e-kiri oli kostjale ebaselge ja arusaamatu mh selles, kas Salva Kindlustuse AS-i tagasinõue hageja vastu on põhjendatud. Sellest ei tekkinud kostjale arusaama, kas hageja ettepanek tagastada Salva Kindlustuse AS-le saadud hüvitis on põhjendatud. Vastustaja seisukoht
37.Hageja vaidleb kaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
38.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis oleks viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS 654 lõige 6). Maakohtu otsus jääb muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 1). Apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellandi kanda. Ringkonnakohus määrab rahaliselt kindlaks vastustajale hüvitatavate kulude suuruse.
2-22-12988
39.TsMS § 652 lõike 1 punkti 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud esimeses kohtuastmes esitatud väiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud. See, et kostja maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et need oleksid ebaõiged.
40.Pooled vaidlesid maakohtus ja vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas hageja kui LKindlS § 36 lõike 2 kohase kostja viimase kohustusliku liikluskindlustuslepingu järgse kindlustusandja poolt kostjale esitatud tagasinõue on sama seaduse § 59 lõike 3 alusel aegunud või mitte. Kostja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles kohus tuvastas LKindlS §-s 55 sätestatud tagasinõude esitamise eelduste esinemise ja tagasinõude põhjendatud suuruse, sh viivise väljamõistmist ega selle arvestust.
41.Praegusel juhul ei ole vaidlust, et kannatanule (kelleks erandlikult oli samuti kostja kui kahjustada saanud traktori 8335R valdaja ja kasutaja liisingulepingu alusel) hüvitas liiklusõnnetusega kahjustatud traktorile tekkinud kahju mitte hageja, vaid kostja poolt sõlmitud vabatahtliku ettevõtte seadmete ja masinate kindlustuslepingu alusel teine kindlustusandja Salva Kindlustuse AS. Tsiviilasjas nr 2-19-19203 tuvastas Riigikohus, et kahju hüvitanud kindlustusandjal on õigus nõuda väljamakstud hüvitist tagasi praeguse kohtumenetluse hagejalt, sest talle on VÕS § 492 lõike 1 kohaselt läinud üle vähemasti kahjustatud traktori omaniku (liisinguandja) nõue liisinguvõtja poolt igapäevases majandustegevuses kasutatava isiku (liisinguvõtjaga töölepingulises suhtes olnud traktoristi), kes liiklusõnnetuse põhjustas vastu (20.05.2022 lahendi (tl 7–11) põhjenduste punktid 28jj). Seega oli tekkinud LKindS § 58 lõike 2 kohane olukord, kus kannatanu kindlustusandja oli kannatanule kahju hüvitanud ja tal oli õigus nõuda omakorda hüvitamist kahju põhjustanud isiku kindlustusandjalt, seega praeguses asjas hagejalt. Tulenevalt kohustusliku vastutuskindlustuse, mille alaliigiks on kohustuslik liikluskindlustus, peamisest eesmärgist, et kannatanu kahju jääb üldjuhul ja eelkõige lõppastmes kahju põhjustaja kindlustusandja kanda, nõustub kolleegium LKindlS-i kommenteeritud väljaandes väljendatud seisukohaga, et kommenteeritava seaduse § 58 on VÕS § 69 lõikes 2 suhtes erinormiks ja kannatanu kindlustusandja suhtes ei ole kahju põhjustaja ja tema kindlustusandja solidaarvõlgnikeks (Liikluskindlustuse seadus. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2017, lk 192–193). Seega kohaldusid hageja poolt kostja vastu praeguses asjas tagasinõude esitamisele LKindS § 59 lõiked 2 ja 3 ning maakohus tuvastas asjakohaselt, et hageja poolt kahju hüvitamisest 23.05.2022 kuni hagi esitamiseni 02.09.2022 ei olnud möödunud viidatud sätte lõikes 3 määratud aegumistähtaeg.
42.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele möönab kolleegium, et praeguses asjas kujunes seonduvalt kindlustusandjate vahelise kohtuvaidlusega kostja kui kahju põhjustaja vastu tema kindlustusandja poolt tagasinõude esitamise võimalik aeg oluliselt pikemaks kui tavapäraselt see oleks. Küll aga ei saanud kostjal kui selgelt kohustusliku vastutuskindlustuse lepingu sõlmimise kohustust eiranud isikul (vastavaid maakohtu põhjendusi kaebuses ei vaidlustata) tekkida õiguslikku ootust, et tema viimane kindlustusandja tema vastu tagasinõuet ei esita. Hageja oli nii 11.06.2018 kui 28.10.2019 selgitanud kostjale mh, et kui tegemist oli siiski liikluskahjuga ja hageja peab selle hüvitama, esitatakse kostja vastu tagasinõue. Vaidlusest kindlustusandjate vahel oli kostja teadlik hageja 28.10.2019 e-kirjast. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kindlustusandjate vahelist vaidlust (ja seega ka hageja keeldumist
2-22-12988 kahju hüvitamisest Salva Kindlustuse AS-i 11.09.2019 nõudekirja alusel) ei saa juba ainuüksi nähtuvalt kohtuasja faktilisest kulgemisest kolmes kohtuastmes (kannatanu kindlustusandja jaoks tegi positiivse otsuse alles Riigikohus) lugeda algusest peale hageja jaoks mõttetuks või ilmselt kaotatuks. Ringkonnakohus ei tuvastanud asjaolusid, mille alusel saaks tuvastada hageja aegumistähtaja jooksul esitatud nõude selle esitamise õiguse kaotanuks VÕS § 6 alusel. Kui hageja oleks mais / juunis 2018 hüvitanud kostjale kui liiklusõnnetuses kahjustada saanud traktori omanikule tekkinud kahju, oleks hageja esitanud kostja kui kahju põhjustanud traktori kindlustuskohustusliku isiku vastu tagasinõude samas suuruses kui praeguses asjas. Seega nii või teisiti tuleb kostjal mõlemad liiklusõnnetuses osalenud traktorid kokkuvõttes remontida omavahendite arvel.
43.Eelpool käsitamata asjaolud ja väited ei oma kaebuse lahendamisel tähtsust ja ringkonnakohus nendega menetlusökonoomia põhimõtte alusel ei tegele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
44.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel kaebuse esitaja kanda.
45.TsMS § 178 lõike 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
46.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on temale apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi kokku 2,5 tundi ja õigusabi kulude suuruseks on 300 eurot (tunnitasu 120 eurot käibemaksuta). Arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide (maakohtu otsusega ja apellatsioonkaebusega tutvumine, kaebusele vastuse koostamine ja kohtusse esitamine) mahtu, sisu ja asja keerukust, leiab kohus, et TsMS § 175 lõike 1 esimese lause järgi on hageja lepingulise esindaja kulu 300 eurot (2,5x120) vajalik ja põhjendatud kliendi huvide esindamiseks apellatsioonimenetluses.
47.Hageja taotlusel ja TsMS § 177 lõike 2 alusel tuleb kostjal tasuda menetluskuludelt viivist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.