Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt. 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtuotsuse selgitused

krediidivõimelisuse hindamise analüüsis kostja esitatud sissetuleku andmetest, see tähendab netosissetulekust 1200 eurot, eeldades andmete õigsust. Finantskohustustes lähtus krediidiandja kostja poolt esitatud andmetest, see tähendab, kostjal puudusid eelnevalt finantskohustused, eeldades andmete õigsust ning tegi päringu Taust.ee-sse. Kostjal puudusid lepingu sõlmimise seisuga mistahes maksehäired ning võlgnevused. Krediidiandja arvestas minimaalset majapidamiskulude määra summas 215,30 eurot. Eelneva ja vastavalt lepingu sõlmimisel kehtinud sise-reeglitele teostatud andmete kogumis hindamise tulemusel jõudis krediidiandja veendumusele, et kostja on krediidivõimeline ning suudab lepingust tulenevat kohustust (2000 eurose krediidilimiidi puhul oli keskmine tagasimakse ca 90 eurot) täita. Kostja igakuiseks maksevõimeks 984,70 eurot (sissetulek 1200 eurot –finantskohusutsed 0,00 eurot – majapidamiskulud 215,30 eurot). Krediidivõimekuse hindamiseks esitatud ja kogutud teave on olnud piisavalt selge, krediidi väljastamisel oli kostja maksevõimeline. Arvestades, et kostja sai kokku krediiti summas 2707,36 eurot ning et kostja on teinud lepingu katteks tagasimakseid kokku 2184,88 eurot, mis nõude ümberarvestuse korral tuleks arvestada krediidi tagastamiseks, kujuneks hageja põhinõudeks 522,48 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 1376,05 eurot, intressi 206,26 eurot, viivise perioodi 15.10.2022 kuni 02.06.2023 eest summas 347,48 eurot ja võla sissenõudmiskulu summas 35 eurot kooskõlas VÕS § 1132 lg 2 p 3.

E AS ja kostja vahel oli sõlmitud 30.12.2020 arvelduskrediidileping nr xxxx, mille alusel on kostja saanud krediidilimiiti 2000 eurot (dtl 37-38) ja tegemist on tarbijakrediidilepinguga. Lepingu kohaselt oli intressi määr 39,9% aastas ja krediidi kulukuse määr 57,73% aastas. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes.

Lepingu nr xxxx sõlmimise ajal (30.12.2020) oli Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,52% aastas. Kolmekordne määr oleks seega 61,56% aastas. Tulenevalt eeltoodust ei ületa lepingu krediidi kulukuse määr rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole leping tühine VÕS § 4062 lõike 1 alusel.

Kostja on teostanud tagasimakseid kokku summas 2184,88 eurot, millest põhiosa katteks arvestas laenuandja 1463,95 eurot, intressi katteks 674,86 eurot, kiire väljamaksetasu katteks 45,00 eurot, kaarditasu katteks 1,07 eurot (dtl 22, 45-47).

29.09.2022 on E AS edastatud kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg kuni 13.10.2022 võlgnevuse tasumiseks (dtl 50). Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles hageja 14.10.2022 lepingu üles (dtl 52).

E AS on loovutanud oma krediidilepingust tuleneva nõude hagejale ning sellest on kostjat teavitatud 30.11.2022 teates (dtl 53).

Hageja on edastanud kostjale võlateatised ja hagihoiatused (dtl 57-59).

Hageja 14.06.2023 ja 27.02.2024 vastusest ja sellele lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Pole mingit kindlust, et kostjale väljastatud laen oleks vastanud tema finantsolukorrale. Krediidiandja on jätnud kontrollimata, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi või kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

Hageja selgituse (dtl 68, 125) kohaselt märkis kostja laenutaotluses oma sissetulekuks 1200 eurot ja kohustuste suuruse osas märkis kostja taotlusel 0 eurot. Laenuandja on kontrollinud kostja sissetulekute õigsust Pensionikeskus kuue kuu sissemaksete alusel (dtl 130). Samuti tegi hageja tegi päringu maksehäireregistrisse ning kostjal puudusid lepingu sõlmimise seisuga mistahes maksehäired ning võlgnevused (dtl 75, 131-132). Laenuandja hindas kostja igakuiseks maksevõimeks 984,70 eurot (sissetulek 1200 eurot – olemasolevad finantskohustused 0,00 eurot – majapidamiskulud 215,30 eurot). Krediidivõimekuse hindamiseks esitatud ja kogutud teave on olnud piisavalt selge, krediidi väljastamisel oli kostja maksevõimeline.

Kohus leiab, et laenuandja jättis kontrollimata kostja tegelike igakuiste sissetulekute ja kohustuste suuruse. Vastutustundlikult käituvas krediidiandjas oleks pidanud tekitama küsimusi juba asjaolu, et isiku laenutaotluses märgitud igakuise sissetuleku (1200 eurot) ja Pensionikeskusest saadud andmete (458,74 eurot) vahel on üle kahekordne erinevus. Seega oleks laenuandja pidanud tegema täiendava kontrolli kostja sissetulekute ja maksevõime osas ning küsima viimase pangakonto väljavõtet. Nimetatut aga kohtu ette toodud tõendite kohaselt tehtud ei ole. Krediidiandja on maksevõime analüüsi teostamisel kergemeelselt lähtunud kostja poolt esitatud suuremast sissetuleku numbrist, mis (näiliselt) võimaldas kostjale krediiti anda. Kui krediidiandja oleks lähtunud Pensionikeskuse andmetest kostja sissetulekute kohta, poleks kostja ilmselt krediidivõimeliseks osutunud.

Mitte ühestki tõendist ei nähtu, et laenuandja oleks kontrollinud kostja sissetulekuid ja kulusid, mida nõuab VÕS § 4034 lg-d 2-4 ja lg 6 ning KAVS § 49 lg-d 1-4. Esitatud tõenditest ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja olemasolevate finantskohustuste kontrollimiseks ja tuvastamiseks midagi teinud. Seega on ka krediidiandja poolt teostatud analüüsi kostja sissetulekute ja kulude vahe piisavuse kohta teenindada võetavat laenu formaalne, millega ei saa lugeda täidetuks VÕS §s 4034 sätestatud nõudeid.

Ka Riigikohus on oma määruses nr 2-21-13098/50 punktis 18 selgitanud, et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Antud juhul ei nähtu tõenditest, et laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud, vaid kergemeelselt on tuginetud üksnes laenuvõtja poolt esitatud andmetele. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke.

Seega, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, tuvastab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.