Hageja OK Incure OÜ (registrikood 11542046), lepinguline esindaja Dmitri Santašev Kostja M. Z. (isikukood xxxxxxxxxxx)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista M. Z.lt OK Incure OÜ kasuks välja põhivõlg 1159,21 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 26,17 eurot ja sissenõudmiskulu 25 eurot.
3.Jätta hagi rahuldamata järgmiste nõuete osas: põhivõlg 190,74 euro ulatuses, sissenõutavaks muutunud viivis 142,07 euro ulatuses, intress 188,06 eurot ja sissenõudmiskulud 25 euro ulatuses.
4.Jätta menetluskulud 69% ulatuses M. Z. kanda ning 31% ulatuses OK Incure OÜ kanda.
5.Mõista M. Z.lt välja OK Incure OÜ kasuks menetluskulude katteks hüvitis 217,35 eurot.
6.M. Z. peab hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma viivist kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
7.Toimetada kohtuotsus M. Z.le kätte otsuse väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Edasikaebamise kord Maakohus ei anna luba käesoleva otsuse peale (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 442 lg 10).
apellatsioonkaebuse
esitamiseks
Pooled võivad siiski esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Lihtmenetluses (TsMS § 405) menetletavas asjas esitatud apellatsioonkaebuse võtab ringkonnakohus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Samuti juhul kui vaidlustatakse menetluskulude kindlaksmääramist ja vaidlustatav summa ületab 280 eurot. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hageja nõue ja poolte seisukohad
1.OK Incure OÜ (hageja) nõuab M. Z.lt (kostja) põhivõla summas 1349,95 eurot, intressi 188,06 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 168,24 eurot ja sissenõudmiskulude summas 50 eurot tasumist. Hageja tõi esile järgmised asjaolud: -
kostja ja XXX OÜ sõlmisid 09.11.2021 laenulepingu nr 5255323 portaali www.credit24.ee kaudu, mille alusel võimaldati kostjale krediiti kuni 1350 eurot;
-
krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakseid perioodil 09.11.2021 – 22.03.2022 summas 1392 eurot;
-
kostja kohustus tagastama krediidi koos intressidega minimaalse kuumaksega 60 kuu jooksul, kuid jättis tasumata aprilli, mai ja juuni osamaksed. Kostja tasus lepingu kehtivuse ajal krediidisumma katteks kokku 42,05 eurot. Seega on kostja võlgnevus hageja ees 1349,95 eurot;
-
kuna kostja lepingulisi kohustusi ei täitnud ning ta oli viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega, ütles XXX OÜ lepingu üles 30.06.2022 ning loovutas nõude hagejale. Teatis nõude loovutamise kohta saadeti kostjale lepingu sõlmimisel avaldatud aadressile;
-
lepingus lepiti kokku aastases intressimääras 44,52%. Kostjal on intressi võlgnevus summas 188,06 eurot, mis tuleneb 22.03.2022 seisuga intressijäägist ning perioodil 23.03.2022 – 30.06.2022 tasumata intressist;
-
perioodi 01.07.2022 – 11.10.2022 (kuni hagiavalduse esitamiseni) eest nõuab hageja viivist intressimääraga (44,52%) võrdses määrast, so 168,24 eurot;
-
kohtuvälise menetluse käigus püüdis hageja korduvalt võtta kostjaga ühendust kokkuleppe sõlmimiseks. Selleks on hageja saatnud kostjale 30.06.2022 ja 21.07.2022 võlateatised nii kostja kodusele aadressile kui ka e-posti aadressil. Samuti on hageja kostjale helistanud. Võla sissenõudmisega on hageja kandnud kulusid (võlamenetleja töö, päringud jms). Seetõttu soovib hageja sissenõudmiskulu hüvitamist 50 eurot ulatuses;
-
laenuandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega. Laenuandja kontrollis põhjalikumalt kostja krediidivõimelisust võttes arvesse kostja tausta, maksehäireid ning ka kostja poolt esitatud andmete tõesust.
Laenutaotluse esitamisel märkis kostja, et tema netosissetulek on 800 eurot, igakuised majapidamiskulud 300 eurot ning igakuised kohustused puudusid. Kostja märkis, et elab vanemate juures ning ülalpeetavaid ei ole. Tulenevalt kostja poolt edastatud andmetest oli kostja töökohaks YYY OÜ. Laenutaotluse esitamisel ei olnud kostjal ühtegi maksehäiret. Lisaks sellele olid tal olemas EVK maksed (pensioniregistripäring), mille andmete kohaselt kostja registreeritud palk oli 708 eurot, mistõttu võimaldas süsteem automaatselt anda krediiti kuni 1350 eurot. Credit24 sise-eeskiri võimaldas väiksemate kuumaksetega laenutoodete puhul menetleda taotlust automatiseeritud lahenduste abil, kuid üksnes juhul, kui tarbijal oli olemas kogumispensioni konto, mis võimaldas tema sissetuleku andmeid kontrollida pensioniregistri andmete alusel. Taotletud krediidisumma oli vaid 1350 eurot ning igakuine tagasimakse oli igati jõukohane (57 eurot). Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja menetluskulud on kokku 315 eurot (riigilõiv). Kostja pole hagile vastust esitanud. Kohtu seisukoht
2.Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb osaliselt rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
3.Hageja on esitanud raha saamisele suunatud nõude – hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 1349,95 eurot, intressi 188,06 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 168,24 eurot ja sissenõudmiskulu 50 eurot. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus peab hagi rahuldamiseks seega kindlaks tegema, kas kostjal on hageja ees raha maksmise kohustus, mida ta on rikkunud.
4.Kostja ja XXX OÜ sõlmisid 09.11.2021 laenulepingu nr 5255323, mille kohaselt sai kostja kasutada krediiti summas 1350 eurot (dtl 26-31). Esile toodud asjaoludel andis XXX OÜ oma majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool viimase majandustegevust. Seega on XXX OÜ ja kostja sõlminud tarbijakrediidilepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes.
5.Krediidiandja on lepingu alusel teinud kostjale väljamakseid perioodil 09.11.2021 – 22.03.2022 kokku 1392 eurot (dtl 35). Vastavalt lepingule tuli kostjal krediit tagastada igakuiselt 8ndal kuupäeval vähemalt minimaalse kuumakse suuruses 60 kuu jooksul. Samuti tuli tasuda kasutatud krediidilt intressi ning tasusid igakuiselt vastavalt saadetud arvetele (krediidikonto personaalsed tingimused, dtl 26 ja krediidikonto lepingu üldtingimuste p 7.1., dtl 28). Lepingus lepiti kokku, et kostja poolt tasutav minimaalne kuumakse on võrdne kogu minimaalse kuumakse arvutamise aluseks oleva perioodi vältel, va viimane makse, mis erineb ümardamise tõttu (lepingu üldtingimuste p 1., dtl 27).
6.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas tarbijale antud KKM ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098 p-d 14). Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine KKM 18,68%1. VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks krediidi andmise ajal oli seega 3*18,68% = 56,04%.
Eesti Pank. Eraisikutele antud https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102
tarbimislaenude
krediidi
kulukuse
määr:
Kostjale antud laenu KKM oli 55,77% aastas (dtl 26), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.
7.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seda ka juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-2113098, p-d 13 ja 17). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098 p-d 17). Riigikohus2 on teabe saamise kohustuse täitmise kohta selgitanud järgmist: „Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /.../ Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Hageja on kohtule selgitanud, et krediidiandja on teinud järgnevaid toiminguid kontrollimaks kostja krediidivõimelisust: sissetuleku arvutamiseks tehti päring Pensionikeskusesse ning kontrolliti, kas kostjal on kehtivaid maksehäireid (dtl 104, 120-121). Esmalt märgib kohus, et hageja pole tõendanud, et viidatud toimingud tegelikult ka teostati, kuigi nende asjaolude tõendamise kohustus on hagejal (TsMS § 230 lg 1). Vastavat tõendamiskoormust on kohus hagejale selgitanud 06.02.2023 (dtl 100-101). Isegi kui eeldada
24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 18.
hageja faktiväidete õigust, on kohtu hinnangul praegusel juhul rikutud siiski vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitatud asjaoludest järeldub, et krediidiandja on kogunud kostja krediidivõimelisuse kohta infot üksnes andmekogudest, millest on võimalik teha järeldusi osaliselt kostja sissetuleku ja tema võimaliku varasema maksekäitumise kohta. Hageja välja toodud asjaoludel on tuvastatav, et krediidiandja on jätnud täielikult kogumata teabe, mille alusel oleks võimalik tuvastada kostja võimalike varaliste kohustuste suurus (vt eelnevalt viidatud punktis 2 nimetatud teave). Krediidivõimelisuse hindamiseks on oluline välja selgitada laenutaotleja varalised kohustused, sest see mõjutab selgelt laenutaotleja võimet igakuiselt krediiti tagasi maksta. Üksnes võimalik sissetuleku suuruse ja maksehäirete puudumise pinnalt ei saa teha järeldust, et laenutaotleja on krediidivõimeline. Seega tulnuks krediidiandjal küsida kostjalt varaliste kohustuste kohta täiendavat teavet ning nõuda tema kõikide pangakontode väljavõtete esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et hinnata kostja tegelikku krediidivõimelisust. Eeltoodut ei väära hageja poolt osundatu, et laenu igakuise tagasimakse suurus oli väike, so 57 eurot. Igakuise tagasimakse suurusest olenemata tuleb krediidiandja poolt laenutaotleja krediidivõimelisuse hindamiseks koguda teavet, mis võimaldab anda sisulise ja ammendava hinnangu laenutaotleja krediidivõimelisusele. Laenutaotleja ei pruugi olemasolevate kohustuste tõttu olla võimeline ka igakuist nö väikest osamakset tasuma. Eeltoodule tuginedes on kohtu hinnangul krediidiandja rikkunud praegusel juhul teabe saamise kohustust ning seega rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
8.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Eeltoodust tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt on kostjal kohustus tagastada laenu põhiosa ning tasuda laenult VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi.3 Nagu kohus on eelnevalt tuvastanud, siis kostja sai lepingu alusel krediiti 1392 eurot (otsuse p 5). Hageja poolt esile toodud vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja tasunud laenulepingu järgselt krediidiandjale 232,79 eurot (dtl 39). Seega on laenu põhiosast tagastamata 1159,21 eurot. Kostja pidi krediiti tagastama vastavalt esitatud arvetele igakuiselt 8. kuupäevaks minimaalse kuumakse suuruses. Viimase krediidi tagasimaks tegi kostja 07.03.2022 (dtl 39). Seega on kostja olnud krediidi osamaksete tasumisega viivituses alates 09.04.2022. Krediidiandja on andnud kostjale 09.06.2022 täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks (VÕS § 416 lg 1) 29.06.2022 ning selgitanud, et kui võlgnevust ei tasuta, siis loetakse krediidileping automaatselt üles öelduks täiendava tähtaja möödumise päevast alates (dtl 36). Kostja võlgnevust ei tasunud ning seetõttu loeti leping üles öelduks 30.06.2022. Seega oli lepingu ülesütlemise ajaks kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, so aprilli, mai ja juuni eest (VÕS § 416 lg 1). Ülesütlemisavaldus on tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning edastati posti teel aadressile, mille kostja oli lepingu sõlmimisel oma kontaktaadressina teatanud (dtl 36, 107). Järelikult on krediidiandja kostjaga sõlmitud krediidilepingu kehtivalt ülesöelnud. Seega on hageja põhinõue 1159,21 euro osas põhjendatud. Kuivõrd VÕS § 94 järgne intressimäär oli lepingu kehtivuse ajal 0%4, siis puudub alus intressinõude osas hagi rahuldamiseks.
9.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks
Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 24)
Eesti Pank: https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar
muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja on esitanud nõude välja mõista viivis alates 01.07.2022 kuni hagi esitamiseni 11.10.2022 intressiga võrdses määras, so 44,52% aastas. Lepingu järgi on hagejal õigus nõuda viivist tähtaegselt tasumata maksetelt ning viivise määraks on lepingu järgi kokkulepitud intressimäär (dtl 27). Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise on leping intressi kokkuleppe osas tühine ning sellest lähtuda ei saa (vt otsuse p 8). Kuivõrd kostja on siiski viivituses omapoolse kohustuse täitmisega on võimalik viivis välja mõista seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1 alusel. Seega on hageja viivisenõue põhjendatud 26,17 euro osas (8% aastas) (VÕS § 113 lg 1).
10.Hageja palub välja mõista ka võla sissenõudmisega seotud kulud 50 euro ulatuses. Sissenõudmisega seotud kulude hüvitamises on kokkulepitud lepingu punktis 11.6. (dtl 29, 33). Hageja selgitab nõude kujunemist järgmiselt: nõudekiri 30.06.2022 (0 eurot); pretensioon 21.07.2022 (25 eurot) ja muud kulud 25 eurot (päringud, võlamenetleja töö, hageja andmebaaside haldamine jne). Hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on lõppenud 30.06.2022. Seega on 25 euro ulatuses hageja nõue põhjendatud, sest 21.07.2022 nõudekiri on saadetud VÕS § 1132 lg-t 3 järgides ning nõutav summa on kooskõlas VÕS § 1132 lg 2 p-s 3 nimetatud piirmääraga ja lepinguga. Muid makseviivitusega tekkinud kulusid hageja tõendanud pole. Kohus selgitab, et sissenõudmiskulude hüvitamise nõue on olemuslikult kahju hüvitamise nõue ning hagejal tuleb oma nõuet, st kahju tekkimist, tõendada. Vastavas osas, so 25 euro ulatuses, jääb hageja nõue seetõttu rahuldamata.
11.Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1159,21 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 26,17 eurot ja sissenõudmiskulu 25 eurot. Rahuldamata jääb hageja intressi nõue, sissenõudmiskulu nõue 25 euro ulatuses ning osaliselt põhivõla nõue (so 190,74 euro ulatuses) ja viivise (so 142,07 euro ulatuses) nõue.
12.Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
13.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.
14.Hageja nõudis kostjalt kogu põhivõla, intressi, sissenõudmiskulude ja viivise tasumist ning need nõuded jäid osaliselt rahuldamata. Hageja nõuab kokku 1756,25 euro tasumist. Kohus rahuldab hageja nõude osaliselt ning mõistab kostjalt välja kokku 1210,38 eurot. Nõude rahuldamise ulatus on seega ligikaudu 69%, millises ulatuses jäävad menetluskulud kostja kanda ning ülejäänud 31% ulatuses hageja kanda.
15.TsMS § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks käesolevas kohtuotsuses. Hageja on palunud kostjalt välja mõista menetluskuluna tasutud riigilõiv 315 eurot. Riigilõiv on kohtukulu (TsMS § 138 lg 2), mille hageja on käesolevas tsiviilasjas kandnud. Tegemist on põhjendatud kuluga, mis tuleb hagejale hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele. Kuivõrd kohus jättis menetluskulud 69% ulatuses kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 217,35 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt kostjal menetluskulusid, mida rahaliselt kindlaks
määrata, ei tekkinud. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kohtuotsuse avalik kättetoimetamine
16.Rahvastikuregistris on märgitud kostja elukoha aadressiks xxx. Kohus üritas menetlusdokumente 05.10.2022 kostjale kätte toimetada antud aadressile tsiviilasjas nr 2-22130053, kuid dokumendid tagastati. Seega poleks eeldatavasti ka käesolevas tsiviilasjas õnnestunud kostjale dokumente kätte toimetada (menetlused olid samaaegsed). E-posti aadressile xxx saadetud teavitusele kostja ei vastanud. Kohus on kostjale püüdnud helistada rahvastikuregistris märgitud numbritele xxxxxxxx ning xxxxxxxx, kuid numbrid ei olnud kättesaadavad. Kohus tegi 24.11.2022 päringud pankadesse ning asutustesse TsMS § 306 lg 4 alusel (dtl 63). Saadud andmete alusel helistas kohus kostjale numbritele xxxxxxxx ja xxxxxxxx, kuid kostja kõnedele ei vastanud (dtl 98). Muid andmeid kostja kohta kohtule ei esitatud. Kohus on palunud ka kostja endisel tööandjal teatada kohtule kostja teadolevad andmed, kuid tööandja ei ole kohtule vastanud (dtl 65). Kostjal tööandjat pole ning samuti ei viibi ta kinnipidamisasutuses. Seega pole kohtul õnnestunud menetluses kostjaga kontakti saada. Kohus on tsiviilasja materjalid seetõttu kostjale kättetoimetanud TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kohtuotsuse tegemise ajaks pole kohus tuvastanud kostja täiendavaid kontaktandmeid, mille kaudu ta võiks olla kohtule kättesaadav. Seega tuleb TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel ka käesolev kohtuotsus kostjale kättetoimetada otsuse väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtuotsus loetakse TsMS § 317 lg 5 kohaselt avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded. (allkirjastatud digitaalselt) Triin Siimpoeg kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.