Hageja M Sa (isikukood xxx), lepinguline esindaja I V Kostja E S (isikukood xxx), lepinguline esindaja M T
Kohtuistungi toimumise aeg või Istung 07.11.2023 menetluse liik
RESOLUTSIOON
1.Jätta hageja 15.03.2024 esitatud seisukohad ja tõendid menetlusse võtmata.
2.Rahuldada hagi osaliselt.
3.Välja mõista kostjalt E S hageja M Sa kasuks hüvitis kostja poolt ühisvara arvelt kostja lahusvara huvides tehtud kulutuste eest summas 30 732,21 eurot.
4.Välja mõista kostjalt E S hageja M Sa kasuks viivis põhinõudelt 30 732,21 eurot kohtuotsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.
Muuta tsiviilasja hinda ja määrata tsiviilasjas hinnaks 3500 eurot.
7.Tühistada Harju Maakohtu 23.11.2020 määrus, millega kohus rahuldas M Sa avalduse menetlusabi saamiseks ning vabastas ta riigilõivu 600 eurot tasumisest hagiavalduse esitamisel.
8.Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse
avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.M Sa esitas 31.07.2020 Harju Maakohtule hagi, milles palus tuvastada poolte seltsingu suhted alates mai 2005; jagada kinnisvara poolte vahel võrdsetes osades ning jätta kinnisvara kostja omandisse kohustusega maksta hagejale välja tema osa rahalise summana 61 500 eurot. 22.09.2020 täpsustas hageja kohtule esitatud nõuet paludes tuvastada poolte seltsingu suhted alates mai 2005 kuni mai 2020; jagada seltsinguvara (kinnisvara) poolte vahel võrdsetes osades ja välja mõista kostjalt hageja kasuks raha summas 61500 eurot hageja pangaarvele xxx. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse (dtl 1-6) ja selle täpsustuse (dtl 198-201) kohaselt said hageja ja kostja tuttavaks märtsis 2005 aastal. 2006 maist alustasid pooled ühist kooselu. Algselt elasid pooled kostja vanaema korteris. Kostja vanaema korter oli ühetoaline, mis ei sobinud pere loomiseks ja ühise majapidamise pidamiseks, sest ei kuulunud pooltele. Enne abiellumist leppisid pooled kokku, et on vaja soetada endale elukoht ja suunata kõik oma jõud ja rahalised vahendid korteriomandi omandamiseks, selleks, et edaspidi kooselu jätkata ja pidada ühist majapidamist. Kinnisvara ostuks kasutasid pooled oma vanemate abi ja oma endi sääste. Hageja vanemad andsid rahalisi vahendeid korteri remondi ja mööbli ostu jaoks. Kostja vanemad andsid rahalisi vahendeid korteriomandi ostu sissemaksu tegemiseks. Samuti olid hagejal isiklikud säästud, mis olid kasutatud korteriomandi sissemaksu tegemiseks. 18.12.2006 omandasid pooled kinnisvara aadressil xxx, mis registreeriti kostja nimele. Pooled jõudsid kokkuleppele, et korter kirjutatakse kostja nimele vaatamata hageja osalusele objekti ostmisel. Kostja sissetulek oli korteri ostuks piisav. Hageja jääb ilma laenukohustusteta ja pooled planeerisid tulevikus võtta teise laenu hageja nimele korteriomandi parandamiseks ja mööbli ostmiseks. Mõlemad pooled töötasid ja neil oli stabiilne sissetulek. Kostja töötas xxx ja sõitis ära pikemaks ajaks, sellepärast oli hageja kohustuseks vastavalt seltsingulepingule kinnisvara korrashoid ja selle eest hoolitsemine kostja äraoleku ajal, samuti laenu maksmine, kommunaalkulude maksmine ja remonditööde eest maksmine. Mööbli soetasid pooled kooselu jooksul mõlema arvelt. Viimased remonditööd tehti korteriomandil kolm aastat tagasi hageja arvelt. Hageja ja kostja sõlmisid abielu xxx Tallinna Perekonnasisuametis. xxx sündis pooltel tütar V Sa. Pooled leppisid kokku, et kooselu lõpetamise puhul ostetud korteriomand jagatakse poolte vahel võrdsetes osades lähtudes seltsingulepingust. Alates xxx on pooled lahutatud. Hageja ja kostja läksid lahku 2020 mai kuus ja sellest ajast elavad eraldi. Poolte seltsinguvara jäi jagamata. Pooled ei saanud jagada seltsinguvara kokkuleppe alusel. Hageja hinnangul kuulub korter aadressil xxx turuväärtusega 123 000 eurot seltsinguvarasse. Kostja jäi elama korterisse. Hageja omalt poolt pakkus kostjale jagada seltsinguvara rahumeelselt ja samuti pakkus, et talle võib maksta kompensatsiooni. Kostja loobus antud pakkumisest ja ütles, et tal pole rahalisi vahendeid kompensatsiooni maksmiseks ja korterit müüa ta ei planeeri.
Hageja hinnangul on hageja ja kostja vaheline kooselu enne abielu sõlmimist käsitletav seltsinguna. Hageja tegi makseid nii kinnistu soetamiseks kui ka remondiks, mis mõlemad saab lugeda rahaliselt hinnatavaks panuseks kinnistu omandamisel või parendamisel, sest need kulud moodustavad olulise osa kinnistu omandamise või säilitamise ja parendamise eesmärgil tehtud kulutustest. Algselt polnud võimalik antud kinnistul elada, ning hageja ja kostja tegid enda poolt kõik, mis võimalik selleks, et perel oleks mugav ja oleks täidetud kõik tingimused elamiseks. 2007 juunis kolisid hageja ja kostja antud kinnistule ja elasid seal koos kuni mai 2020 aastani. xxx aastal pooltel sündis tütar. Kõik antud asjaolud tõendavad ühise majapidamise nägemist ja ühise sihi juurde püüdlemist. Hageja on seisukohal, et poolte vahel oli seltsinguleping, mille eesmärgiks oli ühise pere ja majapidamise korraldamine ühise eluaseme kaudu, mille soetamiseks ja majandamiseks tegid mõlemad pooled panuseid. Seoses sellega on hageja seisukohal, et antud kinnistu kuulub jagamisele.
3.14.01.2021 kostja vastuses (dtl 325-330) kostja hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja on seisukohal, et hageja nõue on ebaselge ja tõendamata. Kostja viitab Harju Maakohtu 02.07.2020 kohtuotsusele, mille kohaselt lõppesid poolte abielusuhted juba mais 2018. Kostja põhjendab, et korteriomand xxx on lahutamatult seotud rahaliste kohustustega, milleks on nii eluasemelaen nr xxx jääk 2020 detsembrikuu seisuga summas 45 124, 78 eurot ja hüpoteeklaen nr xxx jääk 2020 detsembrikuu seisuga summas 7254 eurot. Kostja kinnitab, et hageja ja kostja said tuttavaks 2005 märtsikuus. Pooled ei saanud püsivalt elada koos alates 2006, sest kostja töötas merel ja tema tööreiside järjestikuseks kestvuseks oli ca 6-9 kuud ning sellel ajal elas hageja oma vanemate juures xxx tänaval asuvas korteris. Hageja ja kostja vahelisel nö kooselul oli nn episoodiline iseloom. Kostja väidab, et raha xxx asuva korteriomandi soetamist käsitleva sissemaksu tegemiseks on ta saanud oma vanaema N L käest, kes müüs oma xxx korteriomandi 23.11.2006 ja kandis 08.12.2006 kostja arvelduskontole 590 000 krooni, misjärel võttis kostja nimetatud raha osaliselt ehk 557 000 krooni ulatuses oma pangakontolt sularahas välja ja kasutas seda 06.11.2006 koostatud lepingu täitmise raames. 18.12.2006 on kostja sõlminud kokkuleppe võlaõigusliku müügilepingu ülevõtmise kohta, ühishüpoteekide kustutamise kokkuleppe ja kinnistamisavalduse, eelmärgete kustutamise kinnistamisavalduse, ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, tasudes nii lepingu sõlmimisega seotud kulud summas 7417,50 krooni kui ka registriosa kinnistamisega kaasneva riigilõivu summas 6300 krooni. Kostja hinnangul ei ole eluliselt usutav olukord, kus keegi, kes kannab ainuisikuliselt kõiki teatud kinnistu omandamisest tulenevaid rahalisi kohustusi, peaks veel sõlmima kellegagi (kelle panus kinnistu omandamisse on null) mis tahes eraldi kokkuleppeid, kuna selleks ei ole ju ei mingit vajadust ega ka ühtegi mõistlikku põhjendust. Kostja märgib, et pank leidis, et kostja sissetulek ei ole korteri omandamiseks siiski piisav ja käendajaks osutus kostja ema I G. Kostja väidab, et tema tasus ainuisikuliselt kõiki xxx asuvat korteriomandit käsitlevast eluasemelaenust tulenevaid laenumakseid ja sama korteriomandiga seotud kommunaalkulusid. Kostja rõhutab, et xxx asuva korteriomandi puhul oli tegemist uusarendusega, mille suhtes kehtis esiteks ehitusalane garantii ja teiseks ei vajanud see pikema aja jooksul oma uusarendusest tuleneva staatuse tõttu ka mingeid remonditöid. Mis puudutab hageja väidetud mööbli soetamist kooselu jooksul mõlema poole arvelt, siis 18.06.2007 sõlmis kostja ainuisikuliselt veel ühe laenulepingu ja sellest tulenevalt ka 19.06.2007 ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu ning tasus selle sõlmimisega seotud kulud. Saadud rahalised vahendid olidki valdavas osas kasutatud xxx asuva korteriomandi sisustamiseks. Mis puudutab hageja väidetud ja kolm aastat tagasi teostatud remonditöid ning ka nende eest tasumist, siis need on tõendamata.
4.09.02.2021 täiendavas seisukohas (dtl 464-467) märkis hageja, et korter oli täielikult sisustamata. Korteri sisustamiseks võttis hageja enda nimele mai kuus 2007 AS xxx-st tarbija liisingu ning pooled ostsid külmkapi, pesumasina, pliidi, ahju, voodi ja korteri sisustamiseks vajalikke asju.
Kostja nimele oli võetud laen korteri ostuks, sellisel viisil tagasid pooled selle, et said võtta lisa kohustusi. Hageja esitas kohtule liisingu maksmised hageja poolt. Hageja esitas kohtule mööbli ostmise maksekorraldused, remondi materjalide ostmise maksekorraldused, korteri kindlustuse ja kommunaalkulude maksekorraldused. Hageja selgitab, et aprillist 2013 oli kostja töötu kahe aasta jooksul. Selle perioodi jooksul elas pere hageja palga eest, selle perioodi jooksul pani kostja sularaha oma kontole ning maksis sellest rahast ehk hageja palgast korteri laenu ja kommunaalmaksed. Mõned ülekanded tegi hageja otse kostja kontoarvele. Hageja väidete kohaselt võttis kostja laenu auto ostmiseks. 03.07.2007 ostis kostja endale xxx aasta 1999 mudel reg.numbriga xxx, mis maksis umbes 200 000 krooni. 2017 teostati korteris remonditööd, tõsteti põrandaid, vahetati köögimööbel, magamistoa mööbel ja laste toa mööbel, osteti nõudepesumasin, vahetati tapeeti igas toas. Kõiki töid tegi hageja isa ja hageja iseseisvalt.
5.26.02.2021 kostja täiendavas seisukohas (dtl 531-536) on kostja seisukohal, et hageja nõue ei ole selge. Kostja selgituste kohaselt isegi juhul, kui hageja väited seonduvalt külmkapi, pesumasina, pliidi, ahju ja voodi ostmise ning korteri sisustamisega AS-lt xxx saadud tarbijaliisingu arvelt vastaksid tõele, siis kostja 2007 pangakonto väljavõtte (lisa nr 1-rahaliste vahendite liikumine 2007) esitamise järgselt võib asuda seisukohale, et kostja kandis hageja pangakontole 2007 kokku 40 499 krooni ehk 2588,36 eurot (s.o 14446, 97 krooni ehk 923, 33 euro võrra rohkem kui tarbijaliisingu kogusumma) ja et hoopis kostja oli vaatamata hageja nimele vormistatud tarbijaliisingule selle tegelik finantseerija. Mis seostub hageja poolt esitatud maksekorraldustega mööbli ostmise kohta, siis jäävad need vahemikku 19.09.2007 kuni 22.02.2017 ja nende kogusumma moodustab kokku 3025,75 eurot ehk keskmiselt moodustasid hageja väidetud mööblikulud selles vahemikus ca 300 eurot aastas. Mis puudutab hageja poolt esitatud maksekorraldusi remondimaterjalide ostmise kohta, siis need jäävad need vahemikku 28.02.2012 kuni 09.01.2017 ja nende kogusumma moodustab kõigest 1362,26 eurot ehk keskmiselt moodustasid hageja väidetud remondimaterjalide ostmise kulud selles vahemikus ca 272,45 eurot aastas. Hageja poolt esitatud maksekorraldused korteri kindlustusmaksete tasumise kohta, jäävad vahemikku 02.07.2013 kuni 26.06.2017 ja nende kogusumma moodustab kõigest 109,24 eurot ehk keskmiselt moodustasid hageja väidetud korteri kindlustusmaksete kulud selles vahemikus ca 27,30 eurot aastas. Mis puudutab hageja esitatud maksekorraldusi korteri kommunaalmaksete tasumise kohta, siis jäävad need vahemikku 16.03.2008 kuni 01.01.2020 ja nende kogusumma moodustab kokku 2062,49 eurot ehk keskmiselt moodustasid hageja väidetud korteri kommunaalmaksete kulud selles vahemikus ca 171,87 eurot aastas. Kostja põhjendab, et hageja ise elas xxx asuvas korteris ja ilmselgelt ka tarbis kommunaalteenuseid ning seda oluliselt suuremas ulatuses. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit oma töötasu suuruse kohta kahe aasta jooksul alates 2013.a. aprillist, mis ei võimalda omakorda teha tõsikindlaid järeldusi selle kohta, kas hageja töötasu vaidlusaluse perioodi jooksul võimaldas lisaks korteri laenu- ja kommunaalmaksete väidetavale tasumisele üldse kogu pere ülalpidamist või mitte. Ei ole eluliselt usutav olukord, kus hageja võtab kõigepealt oma pangakontolt teatud rahasumma sularahas välja ja annab seejärel selle üle kostjale, kes omakorda paneb selle raha oma pangakontole ja tasub seejärel korteri laenu- ja kommunaalmakseid. Kostja ei ole kunagi olnud hageja nö ülalpidamisel ja temal endal olid alati olemas muuhulgas ka töisest tegevusest tekkinud säästud. Lisaks kostja poolt ainuisikuliselt kantud kuludele seonduvalt xxx asuva korteriga kandis kostja samuti ainuisikuliselt TV ja internetiga seotud kulusid.
6.07.03.2023 täpsustas hageja kohtule esitatud nõuet (dtl 567). Hageja palub kohut tuvastada poolte seltsingu suhted alates mai kuust 2005; jagada seltsinguvara poolte vahel võrdsetes osades ning jätta seltsinguvara kostja omandisse kohustusega maksta hagejale välja tema osa rahas summas 61500,00 eurot; või alternatiivselt likvideerida seltsinguvara aadressil xxx selle müügiga avalikul enampakkumisel, müügist laekuvast summast mahaarvata eluasemelaenu xxx jääk ja ülejäänud müügist laekuvast summa jagada poolte vahel võrdsetes osades.
7.31.07.2023 hagi täpsustuses (dtl 637-640) muutis hageja kohtule esitatud nõuet, loobudes osaliselt nõuetest ning paludes mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis seltsinguvarasse tehtud panuse kaotuse eest 34239,94 eurot. Hageja palus jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Hagejal tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määral alates kohtulahendi jõustumisest kuni nõude täieliku rahuldamiseni. 14.08.2023 seisukohas (dtl 648) täpsustas hageja viivisenõuet paludes välja mõista kostjalt hageja kasuks välja mõistetud põhinõudelt viivis kohtuotsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses ning viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt määruse jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. 31.07.2023 seisukohas muutis hageja ka hagi aluseks olevaid asjaolusid. Hageja selgituste kohaselt kuigi hageja seltsinguvara esmafinantseerimises, st esimese sissemakse tasumises, ei osalenud, toimus edaspidine seltsinguvara soetamiseks võetud laenude teenindamine perioodil 06.07.2007 kuni 02.07.2020 küll kostja arvelduskontolt, kuid hageja ja kostja abielu ühisvara arvelt. Kokku tasuti ühisvara arvelt laenulepingute xxx ja xxx teenindamiseks perioodil 06.07.2007 kuni 02.07.2020 (abielu kestel). 2007 ja 2020 tehtud kulutustest arvestab hageja vaid pool. Seltsinguvara ülalpidamiseks tehti ühisvara arvelt abielu kestel ka teisi kulutusi, näiteks tasuti kommunaalteenuste arveid, kuid kuna hageja elas ka ise seltsinguvara pinnal ja tarbis soojust, vett, elektrit jms, siis selliseid tehtud kulutusi hageja sisse nõuda ei saa.
8.11.08.2023 kostja seisukohas (dtl 642-644) märkis kostja, et eitab jätkuvalt seltsingulepingu sõlmimist, ainuüksi isikute abieluväline kooselu seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Hageja tegelik käitumine (muu hulgas kinnistu omandamiseks vajaliku esimese sissemakse tegemises mitteosalemine, esimeses laenukohustuses käendajaks olemise soovimatus ja teise laenukohustuse võtmises osalemata jätmine) kogumis hoopiski sellele, et pooltel ühine tahteavaldus puudus seltsingu loomiseks. Kostja hinnangul vara omandamistehingule kohaldub seadusest tulenev vorminõue, kohaldub selline vorminõue ka seltsingulepingule. Kostja hinnangul on nõude kujunemisel jäetud arvestamata kostja poolt ainuisikuliselt kantud kulud ja lisaks sellele veel üks tähtsust omav asjaolu: kostja tasus 09.11.2006 laenulepingu sõlmimisel ainuisikuliselt lepingutasu suuruses kokku 320 eurot; samuti tasus kostja 18.12.2006 asjaõiguslepingu sõlmimisel lepingu sõlmimisega seotud kulud summas 7417,50 krooni/476,06 eurot kui ka registriosa kinnistamisega kaasneva riigilõivu summas 6300 krooni/402,64 eurot; lisaks tasus kostja 18.06.2007 laenulepingu sõlmimisel ainuisikuliselt lepingutasu suuruses kokku 175,00 eurot; peale selle maksis kostja 19.06.2007 koostatud ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisel ainuisikuliselt selle lepingu sõlmimisega seotud kulud summas 1556,70 krooni/99,49 eurot. Kui järgida hageja arvutamisloogikat, siis jääb arvestamata asjaolu, mis puudutab kostja poolt enne abielu registreerimist (06.07.2007) 02.07.2007 152000,00 krooni/9714,57 euro eest soetatud sõiduki müümine 12.12.2009 (abielu kestel) 76500,00 krooni/4889,24 euro eest.
9.28.09.2023 seisukohas palub kostja viivisenõude jätta rahuldamata (dtl 668). 31.01.2024 seisukohas ei kuulu kostja hinnangul hagi rahuldamisele mitte ühelgi õiguslikul alusel (dtl 707-709).
Kohtuotsuse põhjendused
10.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused.
11.02.02.2024 menetlusdokumendis määras kohus, et menetlusosalistel on kuni 26.02.2024 õigus kohtule kirjalikult esitada kõik oma lõplikud seisukohad. Samas tähtajaks tuli menetlusosalistel esitada
ka oma kohtumenetlusega seoses kantud menetluskulude nimekiri. Vastaspoolel oli võimalik esitada seisukoht teise poole menetluskulude nimekirja kohta hiljemalt 04.03.2024. Kohus määras, et kohus teeb kohtuotsuse avalikult teatavaks hiljemalt 25.03.2024.
12.15.03.2024 esitas hageja kohtule taotluse, paludes võtta menetlusse hageja menetluskulud. Taotluses hageja põhjendab, et kohus määras tähtaja menetluskulude esitamiseks, kuid kahjuks hageja lepinguline esindaja R M ei reageerinud hageja kõnedele ja samuti kirjadele. Hageja esitas kohtule tõendid. Hageja esindaja vastuse kohaselt ei pidanud hageja muretsema ja ta ise lubas teha kõik mis on vaja. Hageja oli kindel, et esindaja esitab menetluskulud kohtule, kuid kahjuks e-toimikuga tutvumisel sai hageja aru, et need kulud polnud kohtule esitatud. Hageja teavitab, et tal on menetluskulud summas 860 eurot ja esitab kohtule arved. Hageja vaidleb vastu kostja poolt esitatud menetluskulude suurusele, kuna on seisukohal, et need on ülepaisutatud ja ei ole põhjendatud. Lisaks on hageja seisukohal, et asi on seotud perekonnaga, seega peavad kulud jääma poolte endi kanda.
13.TsMS § 330 lg 1 sätestab, et avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited tuleb esitada kirjalikus menetluses enne taotluste esitamise tähtaja möödumist. TsMS § 330 lg 3 sätestab, et pärast kirjalikus menetluses pärast taotluste esitamise tähtaja möödumist esitatud uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavat avaldust, samuti tõendeid menetletakse TsMS §-s 331 sätestatud juhul ja korras. TsMS § 331 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kohus on määranud kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja. Kuna hilinenult esitatavad dokumendid tuleks kätte toimetada ka kostjale ning anda võimalus nendele vastata, siis taotluse rahuldamine põhjustaks menetluse lahendamise viibimist. Kohtu hinnangul ei ole hageja ka põhistanud mõjuva põhjuse olemasolu tähtaja pikendamiseks täiendavate dokumentide esitamiseks. Lepingulise esindaja hilinemine taotluse esitamisega võib olla käsitatav õigusteenuse osutaja lepingulise kohustuse rikkumisena võlaõigusseaduse (VÕS) § 100 mõttes ning võib anda esindatavale aluse tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamiseks, kuid pole mõjuvaks põhjuseks TsMS § 331 lg 1 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja 15.03.2024 taotluse rahuldamata ja 15.03.2024 esitatud seisukohad ja tõendid menetlusse võtmata.
14.Kohus, tutvunud poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
15.TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
16.Pooled ei vaidle järgmiste asjas tähtsust omavate asjaolude üle, mille kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: -
09.11.2006 sõlmisid aktsiaselts xxx ja E S laenulepingu nr xxx, mille alusel anti kostjale laenu 76 742 eurot. Laenu kasutamise otstarve oli kodulaen korteriomandi (sh panipaik) ostuks asukohaga xxx (dtl 429). Leping tagati hüpoteegiga korteriomandile xxx ja isikliku käendusega. 09.11.2006 laenulepingu käendaja on I G (isikukood xxx) (dtl 430).
-
18.12.2006 omandati E Si nimele korteriomand registriosa numbriga xxx, asukohaga xxx (dtl 7).
-
18.06.2007 sõlmisid xxx ja E S laenulepingu xxx, mille alusel anti kostjale laenu 17587 eurot. Laenu kasutamise otstarve oli hüpoteeklaen. Leping tagati hüpoteegiga korteriomandile xxx (dtl 439).
-
Pooled sõlmisid xxx abielu Perekonnaseisuametis (dtl 404) ja poolte abielu lahutati xxx Harju Maakohtu otsusega, mis jõustus 04.08.2020 (dtl 403). Hageja tugineb nõude esitamisel seltsingulepingu sätetele.
18.VÕS § 580 lg 1 sätestab, et seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj (vt ka Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p-d 13-15). Kuigi seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu Riigikohtu arvates seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel. Riigikohus on leidnud, et seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui: -
mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes);
-
pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19 ja Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 22).
Seega nähtub, et seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine. Vabaabielupoolte varalistele suhetele seltsingu regulatsiooni kohaldamise eeldusena ei pea olema seltsinguleping sõlmitud otseste tahteavaldustega, vaid piisab, kui lepingu sõlmimisele viitab poolte vastav faktiline käitumine. Seltsingut saab eeldada, kui pooltel on ühine majapidamine ja nende käitumises esineb ühine eesmärk, milleks võib olla ühiste jõupingutuste tegemine ühise eluaseme ehitamiseks. Samuti on Riigikohus märkinud, et abieluväline kooselu ei muuda iseenesest poolte omandisuhteid. Kumbki isik jääb enda asjade omanikuks. Kooselu ajal omandatud asjad omandatakse asjaõiguse üldreeglite järgi, st kas kummagi poole ainuomandisse või kaasomandisse. Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle alusel tehtud panused ja seltsingu jaoks omandatud vara seltsinguvarana VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse. Pooltevahelises suhtes (sisesuhtes) saab vara eelkirjeldatud tingimustel lugeda ühisvaraks, mille saab kooselu lõpetamisel ka jagada (RKTKo nr 3-2-1-109-14, p
17). Seltsingulepingu sätete kohaldamist ei välista see, kui ese kuulub asjaõiguslikult seltsinglaste kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Seltsingulepingu sisu võib olla ka eseme kasutamine seltsingu tarbeks ehk üksnes n-ö majanduslikus mõttes ühisvarana (vt RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 17; RKTKo nr 3-2-1-128-11, p 20; VÕS § 581 lg 1). Kolleegium on selgitanud, et seltsinglased ei kohustu vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele (RKTKo nr 3-2-1-69-12, p 15).
19.Käesoleval juhul ei ole poolte vahel sõlmitud kirjalikku seltsingulepingut – selle üle pooled ka ei vaidle. Hagiavalduses (dtl 1-6) ja selle täpsustuses (dtl 198-201) leidis hageja, et hageja ja kostja mitteabielulises ja abielulises kooselus olles oli poolte vahel seltsinguleping, mille eesmärgiks oli pere ja majapidamise korraldamine ühise eluaseme kaudu, mille soetamiseks ja majandamiseks tegid pooled ühiseid panuseid. Hageja vanemad andsid rahalisi vahendeid korteri remondi ja mööbli ostuks, kostja vanemad andsid rahalisi vahendeid vaidlusaluse korteriomandi ostu sissemaksu tegemiseks. Samuti olid hagejal säästud. 31.07.2023 hagi täpsustuses (dtl 637-640) selgitab hageja, et kuigi hageja seltsinguvara esmafinantseerimises, st esimese sissemakse tasumises, ei osalenud, toimus edaspidine seltsinguvara soetamiseks võetud laenude teenindamine perioodil 06.07.2007 kuni 02.07.2020 küll kostja arvelduskontolt, kuid hageja ja kostja abielu ühisvara arvelt. Kokku tasuti ühisvara arvelt laenulepingute xxx ja xxx teenindamiseks perioodil 06.07.2007 kuni 02.07.2020 (abielu kestel). 2007 ja 2020 tehtud kulutustest arvestab hageja vaid pool. Seltsinguvara ülalpidamiseks tehti ühisvara arvelt abielu kestel ka teisi kulutusi, näiteks tasuti kommunaalteenuste arveid, kuid hageja elas ka ise seltsinguvara pinnal ja tarbis soojust, vett, elektrit jms.
20.Seltsingulepingu olemasolu peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama pool, kes sellele tugineb. Kohus on seisukohal, et asja lahendamisel tuleb arvestada, et pooled olid abielus perioodil 06.07.200704.08.2020. Kohus selgitab, et perekonnaseaduse sätetega ei ole abikaasade varalised suhted ammendavalt reguleeritud, ning ei ole välistatud, et abikaasadel võivad olla teineteise vastu nõudeid muul, sh võlaõigusseaduses sätestatud seltsingulepingu alusel. Seda eeldusel, et see ei ole vastuolus abikaasade varasuhtega. Sellisele seisukohale on jõudnud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-193-13. Siinjuures ei oma tähtsust, mis oli poolte kooselu eesmärgiks, vaid tähtsust omab, mis oli poolte vahelise väidetava seltsingu eesmärgiks. Kohus on 24.07.2023 selgituskirjas (dtl 631-635) põhjalikult selgitanud sellise nõude rahuldamise eeldusi ja tõendamiskoormist. Seltsingulepingu olemasolu tuvastamiseks on muuhulgas vajalik tuvastada vastavasisulised tahteavaldused ja rahaliselt hinnatavad võrreldavad panused. Tuginedes ülalviidatud kohtupraktikale ja poolte esile toodud vaidlustamata asjaoludele, leiab kohus, et poolte vahel ei ole sõlmitud ka suulist seltsingulepingut, st poolte vahel puudub mistahes vormis seltsinguleping. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
21.Pooled ei vaidle, et korteriomandi soetamiseks võttis laenu kostja ainuisikuliselt ning ka laenu sissemakse tasus kostja. Pooled ei vaidle ka selle üle, et korteriomandi soetamiseks võetud laenu käendajaks oli kostja ema. Kohtule esitatud asjaoludest ja tõenditest nähtuvalt on igakuised laenumaksed kuni kooselu lõppemiseni tasunud kostja. Hageja selgitab, et aprillist 2013 oli kostja töötu kahe aasta jooksul ning selle perioodi jooksul elas pere hageja palga eest, selle perioodi jooksul pani kostja sularaha oma kontole ning maksis sellest rahast ehk hageja palgast korteri laenu. Mõned ülekanded tegi hageja otse kostja kontoarvele. Kostja ei ole seda kinnitanud ja hageja väiteid laenumaksete tasumise osas on tõendamata.
22.Hageja on märkinud, et on teinud korteriomandi majandamiseks rahalisi panuseid. Korteriomandi majandamine viitab korteriomandiga seotud jooksvate kulude ja kohustuste kandmisele.
Riigikohus leidnud, et ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude katmine ei õigusta seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist (RKTKo nr 3-2-1-129-16, p 23).
23.Hageja on selgitanud, et korteri sisustamiseks võttis hageja enda nimele mai kuus 2007 AS xxxst tarbija liisingu ning pooled ostsid külmkapi, pesumasina, pliidi, ahju, voodi ja korteri sisustamiseks vajalikke asju. Viidatud panuseid ei saa pidada aga sellisteks, mis on suunatud korteriomandi soetamisele. 2017 teostati korteris remonditööd, tõsteti põrandaid, vahetati köögimööbel, magamistoa mööbel ja laste toa mööbel, osteti nõudepesumasin, vahetati tapeeti igas toas. Kõiki töid tegi hageja isa ja hageja iseseisvalt. Hageja ei ole selgelt välja toonud, milline on nende panuste rahaline väärtus. Kohus on seisukohal, et nimetatud panuseid võib pidada korteriomandi parendamiseks tehtud panusteks. Siiski ei ole nimetatud panused sedavõrd olulised, et annaks aluse seltsingu likvideerimise sätete kohaldamiseks. Samuti ei ole need võrreldavad kostja poolt tehtud panustega korteriomandi soetamisele. Isegi kui hageja on teinud olulisi ja rahaliselt võrreldavaid panuseid korteri sisustamisel, kuid eespool viidatud kohtupraktikast tulenevalt ei ole seltsingu likvideerimise sätete kohaldamine põhjendatud n.ö väiksemate esemete puhul, milleks käesoleval juhul oleks mööbel. Vastavaid sätteid saab kohaldada üksnes konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi või korteriomand) jaotamisele.
24.Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et kohus ei tuvastanud poolte ühist tahet seltsingu moodustamiseks. Seda eelkõige kinnitab see, et kinnisasi soetati abielu eelselt kostja ainuomandisse. Hageja väidete kohaselt hageja kinnisasja esmafinantseerimises, st esimese sissemakse tasumises, ei osalenud. Kohus möönab, et seltsingu ja selle vara moodustumist iseenesest ei mõjuta kinnisasja asjaõiguslik kuuluvus, kuid nimetatud asjaolu omab kohtu hinnangul tähtsust koosmõjus muude asja lahendamise seisukohalt oluliste asjaoludega. Asjas esitatust võib küll järeldada, et vaidlusalune korteriomand soetati pere eluasemeks, kuid siiski ei ole tõendatud, et pooltel oli korteriomandi soetamisel ja parendamisel ühine tahe, mis oli suunatud seltsingulepingu sõlmimisele.
25.Kohtule esitatud asjaoludele tuginedes on hageja nõue suunatud ühisvara jagamisele, kuivõrd hageja viitab, et ühisvara arvelt on tehtud kulutusi kostja lahusvarale.
26.Enne 01. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (PKS1995 § 14 jj), 01. juulist 2010 kohaldub poolte varasuhtele PKS §-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (vt ka nt Riigikohtu 25. oktoober 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 16). PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 01. juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele PKS1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga PKS (PKS § 210 lg 1). Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara PKS 1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka PKS § 25 järgi. Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37 lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.
27.Varaühisuse varasuhe lõppes PKS § 37 lg 11 ja PKS § 35 p 3 alusel abielu lahutamise otsuse jõustumisega 04.08.2020. PKS § 24 lg-st 2 tuleneb, et kui abiellujad ei vali varasuhet abiellumisavaldusega või ei sõlmi abieluvaralepingut, kohaldatakse nende varalistele suhetele abielu sõlmimisest alates varaühisuse kohta sätestatut. Vaidlus puudub selles, et abikaasade vahel kehtis varaühisuse varasuhe.
28.PKS § 27 lg 1 sätestab, et ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara. PKS § 27 lg 2 p 2 kohaselt moodustavad abikaasa lahusvara esemed, mis olid abikaasa omandis enne varaühisuse varasuhte algust. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et korteriomand aadressil xxx omandati kostja ainuomandisse enne abielu sõlmimist. Seega tuleb korteriomandit käsitleda kostja lahusvarana.
29.Kohus lähtub asja lahendamisel hageja 31.07.2023 hagi täpsustuses (dtl 637-640) esitatud nõudest, milles hageja palub kostjalt välja mõista hüvitise 34 239,94 eurot ja viivise. Hüvitise summa
moodustub ühisvara arvelt tasutud laenulepingute xxx ja xxx laenumaksetest perioodil 06.07.2007 kuni 02.07.2020 (abielu kestel), millest hageja arvestab vaid pool.
30.Kohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt oli laenulepingu nr xxx otstarve kodulaen korteriomandi (sh panipaik) ostuks asukohaga xxx (kd II, tl 33) ning laenulepingu xxx alusel saadud laenu kasutati kostja väidete kohaselt korteriomandi sisustamiseks (dtl 329). Eelnevast tulenevalt järeldub, et mõlemaid laene kasutati kostja lahusvara jaoks, selle soetamiseks ja parendamiseks.
31.PKS § 34 lg 1 sätestab, et kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. PKS § 27 lg 3 kohaselt ei arvata lahusvara hulka neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka.
32.PKS §-de 34 lg 1 ja 27 lg 3 järgi on õigus nõuda teise abikaasa lahusvarale tehtud kulutuste väärtuse ühisvara hulka arvamist ja nende jagamist, kui ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluvalt esemelt kasu saamiseks on abikaasad varaühisuse kestel tööga või rahaga panustanud, s.o teinud ühisvara arvel lahusvara hulka kuuluvale esemele kulutusi. Abikaasal on selline nõue sõltumata sellest, kas kulutusi tehti enne 1. juulit 2010 või pärast seda. Kui parendused korteriomandile ning laenulepingu järgsed maksed tehakse abielu ajal, tuleb eeldada, et need tehti ühisvara arvel. Seda, et need (st kulutused) tehti lahusvara arvel, peab tõendama sellele väitele tuginev pool (vt Riigikohtu 25.03.2017.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-108-16, p 16).
33.15.12.2023 kohtu selgituskirjas märkis kohus, et oluline ei ole kumb abikaasadest töö või varaliste sooritustega panustas. Oluline on, et see on toimunud varaühisuse ajal. Seega eelpooltoodust tulenevalt piisab sellest, et hageja toob esile, et korteriomandit parendati või laenumakseid tasuti abielu kestel; hageja ei pea tõendama, et seda ühisvara arvelt tehti ega kumb abikaasadest kui palju midagi tegi või panustas. Perekonnas puudub kohustus panustada rahaliselt võrdselt. Kui kostja soovib vastupidist väita, st et parendused tehti või laenumaksed maksti tema lahusvara arvel, on kostja ülesandeks seda ka tõendada. Kostja ei ole hageja väiteid, et laenumakseid tasuti abielu kestel ühisvara arvelt, ümber lükanud ega esitanud täiendavaid tõendeid.
34.Eelnevast tulenevalt on kohtu hinnangul tuvastatud, et perioodil 06.07.2007 kuni 02.07.2020 (abielu kestel) tasuti laenulepingute xxx ja xxx laenumakseid ühisvara arvelt.
35.Hageja on esitanud kohtule tabeli, millest nähtuvad aastate lõikes laenu katteks tasutud summad (dtl 639).
36.Hageja selgitustest tulenevalt ja kohtule esitatud tõenditest (kostja pangakonto väljavõtted) nähtuvalt tasuti laenulepingute nr xxx ja nr xxx katteks perioodil 06.07.2007 kuni 04.08.2020 (abielu kestel) laenumakseid järgmistes summades: -
16.07.2007 - 17.12.2007 kokku summas 49181,73 krooni s.o 3137,95 eurot (dtl 332-333);
17.01.2011 - 15.12.2011 kokku 4917,38 (dtl 343- 366).
-
16.01.2012 – 17.12.2012 kokku 4736,72 eurot (dtl 367-369).
-
15.01.2013 – 16.12.2013 kokku 4348,64 eurot (dtl 370-372).
-
15.01.2014 -15.12.2014 kokku 4358,39 (dtl 373 – 374).
-
15.01.2015 – 15.12.2015 kokku 4251,59 (dtl 375-376).
-
15.01.2016 – 15.12.2016 kokku 4170,64 (dtl 377-378).
-
16.01.2017 – 15.12.2017 kokku 4127,03 (dtl 379-380).
-
15.01.2018 – 17.12.2018 kokku 4117,31 (dtl 381-382).
-
15.01.2019 – 16.12.2019 kokku 4120,83 (dtl 383 – 384).
-
12.01.2020 – 16.07.2020 kokku 2400,78 (dtl 385 – 386).
Kokku 61464,41 / 2 = 30 732,21
37.Kohus on seisukohal, et laenukohustused on põhjendatud jagada lahutuse seisuga, kuivõrd lahutusega seisuga lõppes poolte ühisvaralisus. Eelnevast tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis kostja poolt ühisvara arvelt oma lahusvara huvides tehtud kulutuste eest summas 30 732,21 eurot.
Kohus leiab, et rahuldamisele kuulub hageja viivisenõue.
VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on hagiavalduses taotlenud kostjalt edasiulatuva viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt kohtuotsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.
39.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.
40.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.
41.Hageja on menetluse kestel osaliselt nõudest loobunud. Ühisvara jagamisel mõne asja jagamisest loobumine ei ole hagi aluse muutmine (Riigikohtu 08.03.2007 otsus nr 3-2-1-12-07 p 12). Seega saab kohus menetluskulude jaotamisel tervikuna lähtuda TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg-st 2 tulenevalt võib kohus jagada kulud erinevalt selle paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemäära ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kuna praeguse vaidluse puhul oli tegemist ühisvara jagamise nõudega – seega hagilise abieluasjaga –, tuleb menetluskulud jagada lähtuvalt TsMS §-st 164. Kuna asjas ei nähtu maakohtu arvates mõistlikke põhjusi, miks tuleks kulud jagada erinevalt TsMS § 164 lg-s 1 sätestatust, tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda.
42.Lähtudes menetluskulude jaotusest, kohus osapoolte menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra.
43.TsMS § 136 lg 4 sätestab, et tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust võib kohus muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. TsMS § 123 sätestab, et tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Kohus lähtus tsiviilasja hinna määramisel, et hageja nõude puhul on tegemist seltsingulepingust tuleneva rahalise nõudega ning riigilõiv kuulus tasumisele vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja nimetatud seaduse lisa 1 järgi. Hagihinnast lähtuvalt tuli hagejal tasuda riigilõivu 1 100 eurot. Hageja on tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu 500 eurot ning 23.11.2020 määrusega rahuldas kohus M Sa avalduse menetlusabi saamiseks ning vabastas ta riigilõivu 600 eurot tasumisest hagiavalduse esitamisel. Kohus on käesoleva tsiviilasja kvalifitseerinud otsuses ühisvara jagamise nõudeks. Alates 30.06.2020 kehtinud TsMS § 132 lg 4 p 5 sätestatust tulenevalt loetakse ühisvara jagamise nõue mittevaraliseks nõudeks. TsMS § 132 lg 11 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud mittevaralise nõude puhul loetakse, et hagihind on 3500 eurot. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hagihinnaks 3500 eurot. Alates 01.07.2020 kehtinud RLS ja selle lisa 1 kohaselt kuulus tasumisele riigilõiv 300 eurot tsiviilasja hinnalt kuni 3500 eurot.
44.TsMS § 189 lg 1 p 2 kohaselt võib kohus menetlusabi andmise tühistada, kui menetlusabi saamise tingimused on ära langenud. Kuivõrd tsiviilasjas on õiguslik kvalifikatsioon muutunud ja sellega seoses ka hagihind, on menetlusabi andmise vajadus ära langenud. Kohus tühistab Harju Maakohtu 23.11.2020 määruse, millega kohus rahuldas M Sa avalduse menetlusabi saamiseks ning vabastas ta riigilõivu 600 eurot tasumisest hagiavalduse esitamisel.
Hagejal on võimalik esitada kohtule taotlus enamtasutud riigilõivu (200 euro) tagastamiseks.