Aktiva Finance Group OÜ hagi A-M K vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
1810,49 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479, asukoht A. Weizenbergi tn 20, Tallinn, 10150), lepinguline esindaja Agnes Zaure Kostja: A-M K (end A, isikukood xxxxxxxxxxx; registrijärgne elukoht Xxxxxxxxxxx)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi A-M K vastu võla nõudes.
2.Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda ning määrata, et rahaliselt hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
3.Kostjale toimetada kohtuotsus kätte avalikult, avaldades väljaandes Ametlikud Teadaanded kohtuotsuse resolutsioon, s.o punktid 1-2 ning edasikaebamise kord.
4.Kohtuotsus tuleb lugeda kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte ilmumisest väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Vastavalt Riigi Teataja seaduse § 13 lõikele 9 ja Ametlike Teadaannete põhimääruse § 9 lõikele 5 määrata väljaandes Ametlikud Teadaanded teadaande avaldamise lõpetamise tähtajaks kolm kuud. Edasikaebamise kord Pärnu Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
2-23-123662 Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.Aktiva Finance Group OÜ esitas 07.06.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 1460,12 euro saamiseks. Kohus tegi 08.06.2023 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonna 29.08.2023 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti Aktiva Finance Group OÜ nõue A-M K (end A) vastu üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.02.10.2023 hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu poolte vahel 05.04.2023 sõlmitud võlatunnistustest ning võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkulepetest nr 289110, 289112 ja 289114. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevus 1406,43 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 130,94 eurot ning tasumata põhivõla jäägilt (1151,14 eurot) kuni põhinõude täitmiseni viivis lepingujärgses määras 0,065% päevas. Hageja palub jätta menetluskulud, riigilõiv 315 eurot ja esindustasu 527 eurot, kostja kanda ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.
3.Kohus jättis hagi 04.10.2023 käiguta kohustades hagejat täpsustama, kas võlgnik on andnud talle deklaratiivsed võlatunnistused (võlgnik on tunnistanud kohustuse olemasolu) või oli võlgniku eesmärk luua iseseisev kohustus (konstitutiivne võlatunnistus); esitama seisukoht, kas võlatunnistus on sõlmitud tüüptingimustel; tooma esile asjaolud viidetega tõenditele, milliste õigussuhete raames tekkisid algsed kohustused või tunnustatud võlad; kirjeldama kuidas on esialgne võlausaldaja vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud ning juhtis hageja tähelepanu sellele, et hagiavaldusest ei selgu esialgse võlasuhte krediidikulukuse määr. Ka selgitas kohus hagejale, et kui tegemist on tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistusega, siis võib vastuväidetest loobumine olla vastuolus VÕS § 42 lg 3 p-ga 10.
4.19.10.2023 jäi hageja seisukohtade juurde, et hageja ja kostja vahel 05.04.2023 sõlmitud võlatunnistused on konstitutiivsed võlatunnistused. Kostjal oli võimalus võlatunnistuse tingimustega mitte nõustuda ning kokkulepet mitte sõlmida. Selleks, et kostja saaks sõlmida hagejaga võlatunnistuse, peab kostja end inkassoettevõtte Julianus Inkasso OÜ iseteeninduskeskkonda www.self.julianus.ee esmalt/esiteks sisse logima, autentides end kas läbi pangalingi või ID-kaardi vahendusel või Mobiil-ID vahendusel. Kostjal on/oli võimalus iseteeninduses mitu alternatiivset võimalust - tasuda võlanõude täies ulatuses ühekordse maksega, võtta ühendust võlausaldajaga, sõlmida kokkuleppeid jne. Kostja kinnitas kokkuleppe vastavust tema soovidele, huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust kokkuleppe mittetäitmisel kaasnevatest ohtudest/tagajärgedest. Kostja on kokkuleppe tingimusi aktsepteerinud, ta on nendega nõustunud ning need on saanud kokkuleppe (lepingu)
2-23-123662 lahutamatuks osaks. Samuti on täidetud VÕS § 30 lg 2 teine eeldus st võlatunnistus on sõlmitud kirjalikus vormis st on kostja poolt allkirjastatud. Hageja märgib, et isegi juhul kui kohus peaks asuma seisukohale, et võlatunnistus on sõlmitud tüüptingimustel (millega hageja ei nõustu), siis ei ole ükski võlatunnistuses olev punkt vastuolus seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega. Isegi juhul kui kohtud leiavad, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, siis ka deklaratiivse võlatunnistuse puhul on tõendamiskoormis kostjal. Võlatunnistustest nähtuvad uued kokkulepped, mis puudutavad nii tagasimakstavat summat, võla sissenõudmist kui ka viivise suurust - seega kinnitavad olulised kokkuleppe tingimused asjaolu, et kokkuleppega loodi iseseisev kohustus, mitte ei piirdutud olemasoleva kohustuse tunnistamisega. Eeltoodust tulenevalt hageja leiab, et käesoleval juhul ei saa hageja nõude menetlemisel võtta aluseks hageja ja kostja vahel sõlmitud varasemat võlasuhet ega sellest lähtuvalt kohaldada hageja ja kostja vahelisele võlasuhtele tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut (VÕS § 402 jj). Hageja selgitab, et hageja näol ei ole tegemist krediidiandjaga, mistõttu ei ole tarbijakrediidi sätted asjakohased. Mh ei olnud võlatunnistuste sõlmimisel tegemist laenu väljastamisega. Asjakohatu on eeldus mille kohaselt iga eraisiku ja ettevõtte vaheline võlatunnistus on automaatselt tarbijakrediidileping. Võlatunnistusega seonduvat ei reguleeri tarbijakrediidisätted. Järelikult ei kohaldu hagejale ka vastutustundliku laenamise põhimõtete täitmise kohustused jne, mistõttu ei tulene hagejale kohustust ka VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Käesoleval juhul on võlatunnistused sõlmitud uue nõude omaniku/hageja ja kostja enda vahel, mitte algse nõude omaniku/algse võlausaldaja ja tarbija vahel. Ei tarbijakrediidi sätted ega ka VÕS § 30 ei välista võlatunnistuste sõlmimist. Tulenevalt eeltoodust ei ole hagejal isegi kohustust tõendada, millisest võlasuhtest võlgnevus algselt tekkis.
5.Kohus võttis hagi 08.11.2023 määrusega menetlusse ja kohustas kostjat 14 päeva jooksul materjalide kättetoimetamisest hagile vastama.
6.Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja 08.11.2023 määrus kätte avalikult, vastavasisulise teate avaldamisega Ametlikes Teadaannetes, 09.12.2023. Kostja hagiavaldusele tähtaegselt (27.12.2023) ei vastanud ega ole käesoleva ajani vastust esitanud.
7.Kohus 03.01.2024 kohustas hagejat selgitama (ning esitama vastavad tõendid), milline võlasuhe on võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks. Juhul, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, tuleb hagejal välja tuua faktilised asjaolud ning esitada lisatõendid, mis võimaldavad kohtul seadusest tuleneva kontrollkohustuse raames kontrollida, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas ja krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
8.Hageja 25.01.2024 selgitas, et enne võlatunnistuste nr 289110, 289112 ja 289114 sõlmimist oli kostja ja AS Inbank Finance vahel sõlmitud leping nr. XXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXX. Lepingu nr. XXXXXXXXXXX puhul on arvutamise eelduseks võetud krediidisumma 139,00 eurot, osamaksete arv 36, tagasimaksete kuupäev 15, intressi protsent 16,00% aastas, lepingutasu 10,00 eurot, haldustasu 0 eurot. Samuti nähtub alljärgnevast, et krediidi kulukuse määr on 23,25% aastas ning krediidi kogukulu on 50,11 eurot. Lepingu nr. XXXXXXXXXXX puhul on arvutamise eelduseks võetud krediidisumma 319,99 eurot, osamaksete arv 15, tagasimaksete kuupäev 15, intressi protsent 11,90% aastas, lepingutasu 19,00 eurot, haldustasu 0 eurot. Samuti nähtub alljärgnevast, et krediidi kulukuse määr on 32,18% aastas ning krediidi kogukulu on 69,45 eurot. Lepingu nr. XXXXXXXXXXX puhul on arvutamise eelduseks võetud krediidisumma 849,00 eurot, osamaksete arv 24, tagasimaksete kuupäev 15, intressi protsent 16,00% aastas, lepingutasu 10,00 eurot, haldustasu 0 eurot. Samuti nähtub alljärgnevast, et krediidi kulukuse määr on 18,91% aastas ning krediidi kogukulu on 158,96 eurot.
2-23-123662 Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning tegi päringu Maksu- ja Tolliametisse. Lepingu nr. XXXXXXXXXXX alusel on krediidiandja teada saanud Maksu- ja Tolliameti päringust, et kostja 11 kuu keskmine sissetulek oli 285,45 eurot. Ei saa välistada asjaolu, et kostjal oli nimetatud sissetulekuks lisaks muu sissetulek, mis oli kokku 400,00 eurot, nagu seda märkis kostja oma laenutaotluses (Lisa 4). Väljaminekuteks oli kostja märkinud 0,00 eurot. Lepingu osamakseks kujunes 5,26 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 394,74 eurot (400,00-5,26). Samuti täitis kostja lepingust tulenevaid kohustusi aasta aega. Lepingu nr. XXXXXXXXXXX alusel on krediidiandja teada saanud Maksu- ja Tolliameti päringust, et kostja 11 kuu keskmine sissetulek oli 285,45 eurot. Ei saa välistada asjaolu, et kostjal oli nimetatud sissetulekuks lisaks muu sissetulek, mis oli kokku 600,00 eurot, nagu seda märkis kostja oma laenutaotluses. Väljaminekuteks oli kostja märkinud 60,00 eurot (Lisa 5). Lepingu osamakseks kujunes 25,97 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 514,03 eurot (600,00-60,00-25,97). Lepingu nr. XXXXXXXXXXX alusel on krediidiandja teada saanud Maksu- ja Tolliameti päringust, et kostja 11 kuu keskmine sissetulek oli 285,45 eurot. Ei saa välistada asjaolu, et kostjal oli nimetatud sissetulekuks lisaks muu sissetulek, mis oli kokku 600,00 eurot, nagu seda märkis kostja oma laenutaotluses (Lisa 6). Väljaminekuteks oli kostja märkinud 25,00 eurot (Lisa 5). Lepingu osamakseks kujunes 42,00 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 533,00 eurot (600,00-25,00-42,00). Samuti on laenuandja teinud päringu maksehäireregistrisse. Lähtudes maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi maksehäiret. Mitte ükski seadus ega õigusakt ei kohusta laenuandjat vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmisel nõudma laenusaajalt tema igakuise sissetuleku ja väljaminekute suuruse kontrollimisel ilmtingimata laenusaaja pangakonto väljavõtte esitamist. Hageja hinnangul oli muu kogutud teave piisav krediidisaaja krediidivõimelisuse hindamiseks. Arvestades hagi aluseks oleva lepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Kohtuotsuse põhjendused
9.Kuna tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi menetleda TsMS § 405 sätestatud korras.
10.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses.
11.Kohus ei nõustu hagejaga, et tulenevalt asjaolust, et hageja väidab nõude aluseks olevat konstitutiivsed võlatunnistused, on tegemist konstitutiivsete kokkulepetega.
12.Riigikohus on 3. juuni 2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-1334922/124, p 12.2; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest
2-23-123662 sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-1334922/124, p 12.2; 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20).
13.Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (vt RKTKo 26.11.2015, 3-2-1-112-15, p 15).
14.Hageja 25.01.2024 seisukohas selgitab, et enne võlatunnistuste nr 289110, 289112 ja 289114 sõlmimist oli kostja ja AS Inbank Finance vahel sõlmitud leping nr. XXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXX (dtl 84).
15.Kohus hindab võlatunnistusi nr 289110, 289112 ja 289114, milliste tingmusi on hageja kirjeldanud hagiavalduses (dtl 20-21) ja 19.10.2023 puuduste kõrvaldamises (dtl 56, 58, 60) ning asub seisukohale, et poolte ühiseks tahteks, eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisvad algsest võlasuhtest sõltumatud kohustused, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda.
16.Kohus arvestab võlatunnistuste tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1 alusel võlatunnistuste sõlmimise asjaolusid, st seda, et võlatunnistused on ette valmistanud hageja ning puudub alus kahelda, et maksekokkulepe ja võlatunnistus on tüüptingimustega leping VÕS § 35 tähenduses. Võlatunnistusi allkirjastades on kostja olnud olukorras, kus tal oli juba tähtaegselt tasumata võlgnevus. Seega on suure tõenäosusega võlatunnistused sõlmitud olukorras, kus kostjale selgitati, et alternatiivina pöördutakse kostja vastu koheselt nõudega kohtusse ning kostja, suure tõenäosusega väheste õigusalaste teadmise tõttu, on pidanud võlatunnistuste ja nende sisuks oleva maksegraafiku sõlmimist soodsamaks ja mõistlikumaks lahenduseks, mõistmata võlausaldaja kavatsusi.
17.Kohtu hinnangul ei ole hageja poolte ühist tegelikku tahet tõendanud, samuti ei ole ühise tahte tuvastamine tulenevalt kõnealuste lepingute sõlmimise asjaoludest ja eesmärgist ilma vastavate tõenditeta võimalik. Kohus saab lepingute tõlgendamisel seega lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4), võttes samal ajal arvesse VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid.
18.Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi (VÕS § 29 lg 5 p 1). Lepingute sõlmimise asjaoludena tuleb arvesse võtta, et hageja tegevusalaks on võlgade kokkuostmine ja sissenõudmine. Kostja on võlgnik, kes on jäänud esialgsele võlausaldajale tasumisega viivitusse, mille järel on lepingud loetud ülesöelduks ja lepingute alusel võlgnetavad summad muutunud sissenõutavaks. Kostja
2-23-123662 on seega hagejaga mistahes kokkulepete sõlmimisel sundseisus. Hageja saab nõuda kostjalt kogu võlgnevuse kohest tasumist ning tasumata jätmisel pöörduda kohtusse ja kohtutäituri juurde, mille tagajärjel suureneksid kulud kostja jaoks veelgi. Lepingueelsete läbirääkimiste piiritlemisel tuleb seega arvestada, et ei toimunud klassikalises mõttes lepingueelseid läbirääkimisi vaid võlgnevuse sissenõudmine.
19.Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada ka lepingu olemust ja eesmärki (VÕS § 29 lg 5 p 4). Lepinguna pakutakse kostjale maksegraafikut, mis hõlmab endast tüüptingimusena ka võlatunnistuse sõlmimist. Kostja eesmärgiks on seejuures just maksegraafiku sõlmimine, et maksta võlgnevust enda rahaliste võimalustega arvestaval viisil ja ajal. Samuti on kostja eesmärgiks, et võlgnevus ei suureneks ning hageja ei pöörduks tema vastu kohtusse ega kasutaks muid õiguskaitsevahendeid.
20.Hageja eesmärgiks on kostjalt võlgnevuse kättesaamine ning seda hagejale soodsaimal viisil. Hageja on selle eesmärgi täitmiseks kokku leppinud nii maksegraafiku kui ka lisanud lepingusse tüüptingimusena, et kostja kaotab võimaluse vaidlustada võlgnevuse olemasolu ja suurust, esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid ning väite, et tegemist on konstitutiivsete võlatunnistustega mille tagajärjel tekivad uued iseseisvad kohustused.
21.Võlatunnistuste tõlgendamisel tuleb seega arvestada, et poolte eesmärgid ühtivad osas, kus kostjal võimaldatakse võlgnevuste tasumist maksegraafiku alusel. Poolte ühiseks eesmärgiks ei saa lugeda tunnistatavate võlgnevuste kõrvale uute iseseisvate kohustuste tekitamist. Seejuures on tähtis, et kostja oli lepingute sõlmimisel sundolukorras. Kostjal oli küll võimalus jätta lepingud sõlmimata, kuid selle tagajärjeks oleks olnud hageja õigus nõuda võlgnevuste kohest täitmist, seejuures kohtu kaudu ning täiendavate kuludega. Kostjal ei olnud seejuures võimalik kujundada lepingutingimusi muus osas kui ainult maksegraafiku pikkuses.
22.Vastavalt VÕS § 29 lg-le 4 kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Et võtta lepingupooltega sarnase mõistliku isiku positsioon tuleb arvestada, et hageja poolelt on lepingu koostanud võlgade sissenõudmisega tegelev ning vastava eriala kogemusega õigusteadmistega spetsialist. Kostja puhul tuleb eeldada, et tegemist on tavalise mõistliku isikuga, kes on jäänud oma kohustuste tasumisega hätta, kes on sundolukorras ning kellel valdkonna õigusteadmised puuduvad. Kohtu hinnangul pidi lepingupooltega sarnane mõistlik isik mõistma, et kokku ei lepita uutes iseseisvates kohustustes vaid tunnistatakse olemasolevaid kohustusi. Sellist arusaama kinnitab võlatunnistuses välja toodu, et võlatunnistus ei kujuta endast kokkulepet võlausaldajaga maksetähtaja edasi lükkamise kohta ega katkesta viivise arvestust võlgnevuse osaks olevalt põhivõla jäägilt (dtl 60).
23.Seejuures pidi hageja, tulenevalt oma õigusteadmistest, teadma, et kostja tegi tehingud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest ning seetõttu oli iseseisvate nõudealuste loomine ning sellega võimalikest tarbijat kaitsvatest vastuväidetest loobumine eelduslikult heade kommetega vastuolus ning tehingud seetõttu tühised (TsÜS § 86 lg 2 p 1).
24.Kostja positsioonilt ei saanud kohtu hinnangul temaga sarnane mõistlik isik lepinguid sõlmides lepinguid tõlgendada nii, et sundolukorras tehtud tehingutega saab loobuda tarbija kaitseks seaduses imperatiivselt ettenähtud vastuväidetest ning pöörata ümber seadusega tarbija kaitseks sätestatud tõendamiskoormise. Samuti ei saa tüüptingimustel ja seetõttu selles osas läbi rääkimata lepingu põhjal õigusteadmisteta isik tõlgendada vastavat lepingut viisil, et tema senise kohustuse kõrvale luuakse uus abstraktne kohustus.
25.Kohus asub võlatunnistuste hindamise tulemusena seisukohale, et poolte ühiseks tahteks, eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni
2-23-123662 kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda. Kohus ei tuvastanud pooltel ühist abstraktse kohustuse loomise tahet, samuti ei saaks kohtu hinnangul lepingust niimoodi aru lepingupooltega sarnane mõistlik isik.
26.Seega hoolimata sellest, et võlatunnistustes on märgitud, et need on konstitutiivsed, ei tuvasta kohus, et poolte tegelik ühine tahe oli konstitutiivsete võlatunnistuste sõlmimisele suunatud. Kohtu hinnangul tuleb poolte vahel sõlmitud võlatunnistused lugeda deklaratiivseks võlatunnistuseks.
27.Maakohus ei nõustu hageja käsitlusega, et kohtu tõlgendus muudab sisutühjaks VÕS § 30 toodud konstitutiivse võlatunnistuse kui sellise. Konstitutiivse võlatunnistuse regulatsiooni eesmärk ei ole ega saanud kunagi olla välistada imperatiivsete sätete kohaldamist, kasutades ära tarbija teadmatust. Seda eesmärki toetab üheselt VÕS § 421 teises lauses sätestatu, mille kohaselt kohalduvad imperatiivsed tarbijakrediidisätted ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastusega.
28.Riigikohus on 3. juuni 2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt RKTKo 18.12.2013 nr 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki.
29.Kohus asub seisukohale, et tüüptingimustega lepinguna vormistatud deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav VÕS § 421 teises lauses nimetatud kokkuleppena. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus. Kohus tuvastab samuti, et ülaltoodud asjaolusid arvestades ei ole kostja loobunud vastuväidetest, millised on kostjale kui tarbijale VÕS § 421 alusel tagatud tulenevalt sätete imperatiivsest iseloomust. Isegi kui lugeda, et kostja tahe oli suunatud vastuväidetest loobumisele, on mistahes seadusest kostja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe, mida vastuväidetest loobumine vaieldamatult on, VÕS § 421 alusel nii või teisiti tühine.
30.VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. VÕS § 42 lg 3 p 11 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija , ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega piiratakse ebamõistlikult teise lepingupoole õigust kasutada tõendeid või pannakse talle tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal.
31.Vaidlusaluste võlatunnistustega on hageja ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhetele, mis algselt tulenevad tarbijakrediidilepingust. Seega on hageja tüüptingimuste kasutajana soovinud oluliselt ümber kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (VÕS § 421).
2-23-123662
32.TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. TsÜS § 85 sätestab, et tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Poolte vahel sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus on tühine osas, millega selles kalduti tarbija kahjuks kõrvale VÕS § 402 – 421 sätestatust.
33.Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingutest, mille regulatsioon rajaneb 5.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPRFinance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.
34.Hageja pidi seega tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (VÕS § 4034 lg 13) ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise korral rakenduvad VÕS § 4034 lg 7 sätestatud tagajärjed.
35.VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses seega hagejal. Kohus andis hagejale võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
36.VÕS § 4034 lg 6 ütleb, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
37.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus andis hagejale tähtaja algse võlasuhtega seotud asjaolude ja tõendite esitamiseks.
38.TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
39.VÕS § 4034 lg 2 kohustab krediidiandjat arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele.
40.Kohus nõustub hagejaga, et seadustes ei ole kirja pandud selgesõnalist kohustust nõuda laenusaajalt tema igakuise sissetuleku ja väljaminekute suuruse kontrollimisel ilmtingimata laenusaaja pangakonto väljavõtte esitamist. Küll aga näeb Krediidiandjate ja -vahendajate
2-23-123662 seadus (KAVS) § 50 lg 4 ette, et krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Seega on konto väljavõtte alusel tarbija esitatud teabe kontrollimine kohustuslik olukorras, kus kogutud muu teave ei ole tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks piisav. Kohtu hinnangul, käesoleval juhul, ei olnud krediidiandja kogunud tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks piisavalt muud teavet, mille põhjal oleks saanud adekvaatselt kostja krediidivõimelisust hinnata.
41.Hageja selgitas, et krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning tegi päringu Maksu- ja Tolliametisse ja maksehäireregistrisse.
42.Asjaoludest, et iga lepingu alusel kostjal tekkiv igakuine kohustus on väike ja, et isikul ei olnud taotluste esitamise ajal maksehäireid, ei ole võimalik jõuda järeldusele, et kostja oli taotluste esitamise ajal krediidivõimeline. Arvelduskonto väljavõttest nähtuvad krediidivõtja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud nagu regulaarsed kulud eluasemele, enda ja pereliikmete igapäevavajaduste katmisele jmt. Jättes kostjalt pangakonto väljavõtte küsimata jättis krediidiandja välja selgitamata olulised kostja krediidivõimelisust mõjutavad asjaolud.
43.Lepingute nr XXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXX alusel on krediidiandja teada saanud Maksu- ja Tolliameti päringust, et kostja 11 kuu keskmine sissetulek oli 285,45 eurot. Tulenevalt hageja poolt 25.01.2024 esitatud eeltoodud lepingute andmeid, s.o viimase osamakse tasumise tähtaeg ja osamaksete arv (dtl 85), sõlmiti lepingud 2021 aasta lõpp kuni 2022 suvi. TsMS § 231 lg 1 teise lause kohaselt võib kohus üldtuntuks lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Kohus loeb üldtuntuks, et Statistikaamet avaldab iga-aastaselt andmed ühe liikmega leibkonna arvestusliku elatusmiinimumi, 30 päeva minimaalse toidukorvi ja mittetoidukorvi maksumuse kohta. Statistikaameti andmetel oli see näitaja 2021 aastal 233,57 eurot ja 2022 aastal 303,38 eurot.
44.Lepingu XXXXXXXXXXX sõlmimise ajal (2021 aasta lõpp) ületas kostja 11 kuu keskmine sissetulek arvestuslikku elatusmiinimumi 285,45 - 233,57 = 51,88 euro võrra. Kostja on taotluses märkinud enda sissetuleku suuruseks 400 eurot (dtl 88 viimane lõik).
45.Lepingute XXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXX sõlmimise ajal 2022 aastal oli kostja 11 kuu keskmine sissetulek arvestuslikust elatusmiinimumist 303,38 - 285,45 = 17,93 euro võrra väiksem. Taotlustes on kostja oma sissetuleku suuruseks märkinud 600 eurot ja toonud välja väljaminekud, vastavalt 60 ja 25 eurot (dtl 89).
46.Vastuolu kostja poolt taotlustes avaldatud andmete ning Maksu- ja Tolliameti päringu vastusest nähtuva 11 kuu keskmise sissetuleku vahel ning sissetuleku suurus iseenesest kohtu hinnangul viitavad selgelt vajadusele koguda tarbija krediidivõime hindamiseks täiendavat teavet, sh küsida tarbijalt tema poolt kasutatava krediidiasutuse konto väljavõtet.
47.Kohus on seisukohal, et hageja poolt kogutud andmete alusel ei saanud krediidiandjal tekkida VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline.
48.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuli krediidiandjal vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 määrata uus tagasimaksegraafik, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, seega ei saanud kostja olla tarbijakrediidilepingu ülesütlemise ajal veel viivituses kolme uue maksegraafikujärgse järjestikuse osamakse tasumisega ning tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks ei oleks olnud alust. Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama VÕS § 4034 lg 7 kohaselt uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale teatavaks ning kasutama vastavalt uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid.
2-23-123662
49.Kohus on hagejale 03.01.2024 määruses selgitanud VÕS § 4034 lg 6 sätestatu rikkumise tagajärgi, sh kohustust määrata uuesti tagasimaksed arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja on asunud seisukohale, et krediidiandja ei ole rikkunud VÕS § 4034 lg 6 sätestatut ja ei ole kohtule esitanud teavet krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga.
50.Kuivõrd krediidiandja ei ole vastustundliku laenamise põhimõtet järginud ja hageja ei ole esitanud ka VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas olevat tagasimaksete uuesti määramist, asub kohus seisukohale, et hageja nõue ei ole õiguslikult põhjendatud. Sel põhjusel jätab kohus hageja nõude kostja vastu rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
51.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
52.TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et kostjal oleks käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid tekkinud. Kohus määrab, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
53.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).
54.TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil.
55.Kuna kostja elukoht või viibimiskoht ei ole jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult.