Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.03.2024, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-20689
Kohtuasi
OÜ Northern Guard (varasema ärinimega OÜ Exelsior Energiakonsultatsioonid) hagi VGFS Financial Services Estonia OÜ vastu rahalise hüvitise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.01.2023 otsus
Kaebuse esitaja
OÜ Northern Guard apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
426 779.69 eurot
Apellatsioonimenetluse osalised ja nende esindajad
Hageja OÜ Northern Guard (registrikood 14297676), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anto Kasak Kostja VGFS Financial Services Estonia OÜ (registrikood 12252698), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helena Noot
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 25.01.2023 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata 274 870,27 euro ja sellelt arvestatava viivise ulatuses. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt tervikresolutsioonist nähtuvas ulatuses.
2.Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt. 2) Mõista VGFS Financial Services Estonia OÜ-lt välja OÜ Northern Guard kasuks 274 870,27 eurot ja ringkonnakohtu otsuse kuupäeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 110 395,72 eurot.
2-19-20689 3) Mõista VGFS Financial Services Estonia OÜ-lt välja OÜ Northern Guard kasuks viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 16.03.2024 kuni põhinõude 274 870,27 eurot kohase täitmiseni.
4.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta 30% ulatuses OÜ Northern Guard kanda ja 70% ulatuses VGFS Financial Services Estonia OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistlik aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja asjaolud
1.Hageja esitas hagi, milles peale täiendamist palus mõista kostjalt välja tekitatud kahju (alternatiivselt enamsaadud) 395 166,38 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 9440,69 eurot ja edasiulatuva viivise seadusjärgses määras ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Kostja (liisinguandja) ja Ralgemar OÜ (pankrotis; edaspidi ka Ralgemar, liisinguvõtja) vahel oli sõlmitud 14 liisingulepingut (kapitalirendilepingut). Hageja on Ralgemari eriõigusjärglane. Lepingute esemeks olid Volvo veokid. Märtsis 2019 ilmnes, et ühe lepingu (nr 2119590-6) esemeks olev veok reg/nr-ga 650DBD on liisinguvõtja partnerettevõtte poolt tema teadmata Hispaanias võõrandatud. Ralgemar esitas kostjale taotluse veoki välja ostmiseks. Kostja palus väljaostmiseks täita avaldus lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks. Ralgemar edastas avalduse ja tasus lepingust tuleneva jääkmaksumuse. Kostja veoki väljaostu arvet ei esitanud, vaid esitas teate kõikide poolte vahel sõlmitud lepingute lõpetamisest ja palus veokid tagastada. Kostja väitis, et soovib veokeid näha, saamaks kindlust, et need on liisinguvõtja valduses. Ralgemar andis veokid üle teadmisel, et kostja soovib kontrollida nende olemasolu. Ühtlasi avaldas Ralgemar soovi kõik veokid välja osta. Vastuseks korduvatele pöördumistele teatas kostja 13.06.2019, et ei nõustu veokeid Ralgemarile lepingutest tulenevate jääkväärtustega müüma. Hagejale teadaolevalt on kostja veokid võõrandanud.
3.Lepingute ülesütlemine ei olnud seaduslik. Ralgemar ei rikkunud lepingust nr 2119590-6 tulenenud kohustust kaitsta veoki valdust. Isegi kui kostjal oli õigus see leping üles öelda, ei õigusta see kõikide lepingute ülesütlemist. Igal juhul rikkus kostja kokkulepitud ülesütlemise korda, kui ei andnud mõistlikku tähtaega väidetava rikkumise kõrvaldamiseks.
2-19-20689
4.Ralgemar esitas 16.09.2019 pretensiooni, milles palus teatada veokite müügihinnad ja hüvitada lepingutest tulenevate jääkväärtuste ning turuväärtuse vahe. Kostja keeldus, tuginedes tühistele tüüptingimustele lepingutes, mis kahjustavad liisinguvõtja huve ebamõistlikult.
5.Isegi kui tüüptingimused ei ole tühised, teostas kostja oma õigusi vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja üritab rikastuda liisinguvõtja arvel, mis ei ole lepingute eesmärkidega kooskõlas.
6.Alternatiivselt on lepingupunktid, millele kostja tugineb, vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 106 lõikega 2 ja kostjal ei olnud õigust lepinguid üles öelda. Kui nimetatud lepingupunktid on kehtivad, on tegemist sisuliselt leppetrahviga. Kostja ei ole mõistliku aja jooksul teavitanud leppetrahvi nõudmisest, mistõttu on kaotanud õiguse sellele tugineda. Kui kohus leiab, et kostja ei ole kaotanud õigust leppetrahvi nõuda, palub hageja vähendada leppetrahvi 0 euroni.
7.Kostja rikkus lepinguid sellega, et võttis liisinguvõtjalt veokid ära ja müüs tema nõusolekuta maha. Kostja vastus
8.Kostja hagi ei tunnista.
9.Hagejal puudub õigus nõuda veokite jääkväärtust ületavat summat, sest juba makstud summad ei kuulu hüvitamisele. Kostja on lepingud üldtingimustele (edaspidi ka ÜT) tuginedes üles öelnud. Kirjavahetuses kostjaga Ralgemar tunnistas, et lepingu nr 2119590-6 esemeks olev veok väljus nende valdusest, kuid väitis, et see toimus nende käsundita. Seega on tegemist ÜT punktide 8.2, 9.3.3 ja 9.3.6.1 rikkumisega ning lepingu nr 2119590-6 ülesütlemine oli põhjendatud.
10.Kuivõrd Ralgemar tunnistas selle lepingu rikkumist, oli kostjal ÜT punkti 9.3.6.8 kohaselt õigus ka teised lepingud üles öelda. Samuti tunnistas Ralgemar, et ei saa kinnitada, et teiste lepingute esemeks olevad 13 veokit, mis töötavad Euroopas, on tema valduses. Sisuliselt tunnistas Ralgemar sellega, et veokid anti allrendile või vähemalt liisinguvõtja valdusest välja. Kostja nõusolekuta lepinguesemete allrendile või valdusest välja andmine on ÜT punkti 8.2 rikkumine ning toob kaasa punkti 9.3.6.6 rikkumise.
11.ÜT punkti 8.2 rikkumisega tekkis kostjal õigus leping lõpetada täiendavat tähtaega andmata, sest tegemist on olulise rikkumisega. Olukorras, kus Ralgemar rikkus lepinguid oluliselt ning kostja ütles lepingud üles, kohalduvad ÜT punktid 8.2 ja 9.4. Ralgemaril oli kohustus tagastada lepingute esemeks olnud veokid ja tasuda järelejäänud maksete summa. Samaaegselt ei olnud õigust nõuda lepingute alusel makstud summasid tagasi. Tegemist on poolte vahel sõlmitud kokkuleppega, milles täpsustatakse VÕS §-des 195 ja 367 sätestatud ülesütlemise tagajärgi juhuks, kui leping on üles öeldud liisinguvõtja rikkumise tõttu. Kokkulepe on lubatav, sest mõlemad normid on dispositiivsed ning kokkulepe ei muuda poolte õiguste ja kohustuste vahekorda ebaõiglaseks. ÜT punktid 8.2 ja 9.4 kohalduvad korraga vaid liisinguvõtja enda lepingurikkumise puhul. Sellisel lepingu lõpetamise põhjusel on lubatud liisinguvõtja kui olukorra põhjustaja kohtlemine VÕS-s sätestatud üldpõhimõtetest erinevalt ilma, et poolte õiguste ja kohustuste vahekord muutuks ebaõiglaseks.
12.Eraldiseisvalt ei muuda ÜT punkt 9.4 poolte õigusi ja kohustusi suures ulatuses, vaid sätestab, et lepingu lõppemisele eelnenud makseid ei tagastata. See ei võimalda kostjal alusetult
2-19-20689 rikastuda ega reguleeri finantsriski jaotumist. Punkt 9.4 konstateerib VÕS § 195 lõike 2 teises lauses ja lõikes 5 sedastatud ülesütlemise üldreeglit, mille kohaselt ülesütlemisele eelnevalt võetud kohustused kehtivad edasi ning üleandmisele kuulub üksnes etteulatuvalt üleantu. Punktis 9.4 nimetatud haldustasu, esmane sissemakse ning kõik tasutud ja sissenõutavaks muutunud summad ei ole etteulatuvalt üle antud, mistõttu need ei kuulu ka VÕS-i üldregulatsiooni järgi tagastamisele.
13.ÜT 8.2 ja 9.4 eesmärgiks ei ole kahju hüvitamise nõude realiseerimine ega liisinguvõtja sundimine kohustuse täitmisele, vaid leppida kokku liisinguvõtja lepingurikkumise tõttu põhjustatud lepingu ülesütlemise tagajärjed. Seetõttu ei saa viidatud ÜT punkte käsitada kui leppetrahvi. Tegemist ei ole kostja alusetu rikastumisega, vaid poolte vahel kokkulepitud liisinguvõtja lepingurikkumise tõttu põhjustatud lepingu ülesütlemise tagajärjega.
14.Isegi kui kohus jõuab järeldusele, et hagejal on õigus nõuda kostjalt veokite jääkväärtust ületavat summat, ei ole kostja rikastunud hageja poolt kirjeldatud ulatuses. Hageja on nõude konstrueerinud ebaõigete andmete alusel. Ka on hageja lähtunud käibemaksu sisaldavast hinnast, kuigi on hagis omaks võtnud, et tasutud liisingumaksed ei sisaldanud käibemaksu. Kostja on Ralgemarile kreeditarved kõigi lepingute osas saatnud.
15.Samuti ei ole hageja arvestanud lepingu lõpetamisega kaasnenud kulutustega, mida kostja oli sunnitud kandma. Kostjal on kulud / nõuded, mis tuleb maha arvata hageja väidetavast nõudest: viivis 1606,28 eurot, kindlustamise kulu 17 109,28 eurot, tagastamise kulu 2640,75 eurot, leppetrahv 22 899,33 eurot tähtajaks tagastamata jätmise eest. Ülesütlemisavalduses juhtis kostja Ralgemari tähelepanu, et kohustuse tähtajaks täitmata jätmisel kohustub Ralgemar tasuma leppetrahvi vastavalt ÜT punktile 9.12. Seega teavitas kostja vastavalt VÕS § 159 lõikele 2 leppetrahvist. Arvestades kostja kulutusi ja veokite turuväärtusi, oli turuväärtus tagastamise hetkel liisingulepinguga seotud kuludest 159 636,74 eurot suurem. Seetõttu väheneb ka hageja viivisenõue ja nõue kokku ei saa olla suurem kui 163 450,53 eurot.
16.Hageja nõudest tuleb maha arvata kahju, mida on kostja kandnud seoses Ralgemari poolt lepingute rikkumisega. Kuigi kostja ei tohi arvestada lepingu ülesütlemisel VÕS § 367 lõike 2 alusel intressi, on tegemist kostja saamata jäänud tuluga VÕS § 128 lõike 4 mõttes. Kostja sõlmis Ralgemariga lepingud, omandas esemed Volvo Estonia OÜ-lt ning andis need Ralgemari kasutusse. Seega on kostja teinud ettevalmistusi intressi kui tulu saamiseks. Kui Ralgemar ei oleks lepingut rikkunud, ei oleks kostja lepinguid üles öelnud ja oleks saanud intressitulu. Ralgemarile pidi olema lepingute sõlmimisel ettenähtav, et kui ta neid oluliselt rikub ning seetõttu liisinguandja lepingud üles ütleb, ei saa liisinguandja intressitulu. Seega on kostjal Ralgemari vastu tekkinud kahju hüvitamise nõue 60 897,90 eurot. Samuti on kostjal kahju hüvitamise nõudest tulenev viivisenõue. Kostjal on menetlusdokumendi esitamise hetkel kahju hüvitamise ja viivise nõue Ralgemari vastu 60 897,90 + 6126,50 = 67 024,40 eurot. Kui kohus leiab, et hageja nõue kuulub rahuldamisele, tasaarvestab kostja oma kahju hüvitamise nõude hageja nõudega. Maakohtu otsus
17.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
18.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, millised kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lõigete 2 ja 4 alusel tuvastatuks: • Ralgemar ja kostja sõlmisid 2018. a 14 kapitalirendilepingut (I kd tl 10–215, II kd tl
2-19-20689 • • • • •
1–168, 176–196), lepingute esemeks olid Volvo veokid; liisingulepingu nr 2119590-6 ese võõrandati Hispaanias; kostja lõpetas 08.03.2019 avaldusega lepingu nr 2119590-6 lepingupunktide 9.3.3 ja 9.3.6.1 alusel ning teised lepingud lepingupunktide 9.3.6.8 alusel; kostja kohustas Ralgemari tagastama lepingute esemed hiljemalt 15.03.2019 (III kd tl 3); Ralgemar tasus kostjale lepingu nr 2119590-6 eseme väljaostu hinna 66 304,42 eurot (III kd tl 1–2); Ralgemar tagastas teiste lepingute esemed kostjale; hageja on Ralgemari õigusjärglane.
19.Hageja palub kostjalt välja mõista liisingulepingute esemeks olnud veokite jääk- ja turuväärtuste vahe. Kuigi peaaegu kõikides menetlusdokumentides on hageja palunud summa välja mõista Ralgemarile (pankrotis), on ta esile toonud, et Ralgemar on nõude kostja vastu üle andnud Ralgemar Grupp OÜ-le ja viimane omakorda loovutas selle hagejale 02.12.2019. Viidatud asjaolu nähtub ka Ralgemari 02.04.2020 pankrotimäärusest tsiviilasjas nr 2-20-371 (V kd tl 129–133). 18.02.2020 menetlusdokumendis palub hageja rahuldada hagiavalduse ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 395 166,38 eurot koos viivisega. Seega saab kohus teha järelduse, et hageja esindaja on ülejäänud menetlusdokumentide vormistamisel teinud hooletusvigu, kuivõrd enne kohtumenetlust oli ta Ralgemari lepinguliseks esindajaks (II kd tl 169–171). Kohus käsitleb hageja nõuet vastavalt TsMS § 3 lõikele 1 nii, et hageja palub kostjalt hagetav summa mõista välja hageja kasuks. Ka kostja on hagi mõistnud nii.
20.Maakohus viitas VÕS §-le 361, § 367 lõigetele 1 ja 3, § 35 lõigetele 1 ja 2, § 37 lõigetele 1 ja 3. Vaidlust ei ole, et liisingulepingute ÜT-d on välja töötatud kostja poolt. Ilmselgelt kasutatakse samu tingimusi ka teiste lepingupartnerite suhtes. Seega peab kostja tingimuste kasutajana tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimused eraldi läbi. Kostja ei ole esile toonud ega põhistanud, et pooled oleksid vaidlusalused lepingupunktid selgelt eraldi läbi rääkinud. Seega saab kohus teha järelduse, et lepingute ÜT-d on tüüptingimused. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid ÜT-de lepingute osaks mittesaamise kohta. ÜT-d tüüptingimustena said Ralgemari ja kostja vaheliste lepingute osaks.
21.Maakohus viitas VÕS §-le 44, § 42 lõikele 3. Lepingupunktid 8.2 ja 9.4 ei ole liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad. Punkti 8.2 järgi kohustub liisinguvõtja tagama, et liisinguandja omandiõigust varale ei piiraks liisinguvõtja suhted kolmandate isikutega, ning rakendab kõiki meetmeid selleks, et vältida liisinguandja omandiõiguse piiramist kolmandate isikute poolt, st liisinguvõtjal ei ole õigust vara müüa, annetada, vahetada või muul viisil loovutada, samuti ei ole liisinguvõtjal õigust vara hävitada, pantida, kasutada tagatisena või garantiina või muul viisil koormata; kui vara hoitakse kolmandale isikule kuuluvas asukohas või kui vara kasutab mistahes põhjusel kolmas isik (sh liisinguandja nõusolekul), kohustub liisinguvõtja teavitama kolmandaid isikuid sellest, et vara omanikuks on liisinguandja; liisinguandjal on õigus vara liisinguvõtjalt lepingus sätestatud alustel tagasi võtta; kõik liisinguvõtja poolt kolmandate isikutega sõlmitud lepingud, kokkulepped jms, mis piiravad vara omandiõigust või vara valdamist või koormavad vara jne, või mille alusel on vara antud allrendile liisinguandja nõusolekuta, kujutavad endast lepingu olulist rikkumist ja on tühised; kui liisinguvõtja sõlmib käesolevas punktis nimetatud tehingu, omandab liisinguandja õiguse leping ühepoolselt mõnetada / lõpetada ja / või nõuda liisinguvõtjalt maksegraafikus näidatud järelejäänud maksete täielikku tasumist, vara viivitamatut tagastamist liisinguandjale ning kõigi liisinguandja poolt sõlmitud tehingute tõttu kantud kahjude hüvitamist; kui liisinguvõtja poolt sõlmitud tehingu tõttu jääb liisinguandja ilma omandiõigusest varale või kui vara on sellise tehingu tagajärjel koormatud kolmandate isikute õigustega, kohustub liisinguvõtja tasuma leppetrahvi, mille
2-19-20689 suurus võrdub maksegraafiku järgsete tasumata maksete summaga. ÜT punkti 9.4 kohaselt lepingu mõnetamisel / lõpetamisel ei tagastata liisinguvõtjale lepingu haldustasu, muid tasusid, esimest sissemakset, muid sissemakseid ja liisinguvõtja poolt maksegraafiku alusel tasutud summasid ega muid lepingu alusel tehtud makseid.
22.Hageja ei ole esile toonud ega põhistanud, kuidas viidatud sätted kahjustavad ebamõistlikult liisinguvõtja õigusi. Punkt 8.2 kaitseb vara omaniku (liisinguandja) õigusi ja kohus ei näe, et selles liisinguvõtjale pandud kohustus tagada liisinguandja omandiõigus varale oleks mingil põhjusel ebamõistlikult kahjustav. Maakohus viitas asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lõikele 1. On loomulik, et omanik teab, mis toimub tema varaga ja on piiranud liisinguvõtja õigust vara müüa, annetada, vahetada või muul viisil loovutada või koormata. Punkti 8.2 viimane lause ja punkt 9.4 aga kajastavad seaduse üldpõhimõtet, et kestvuslepingu ülesütlemisel jäävad lepingust juba tekkinud õigused ja kohustused kehtima (VÕS § 195 lõike 2 teine lause). Erinevalt taganemisest ei ole pooled lepingu ülesütlemise korral kohustatud üldjuhul lepingu järgi üleantut tagastama. Seega ei ole viidatud sätted ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused.
23.Hageja hinnangul on ebamõistlikult kahjustavad ka ÜT punktid 9.3.3, 9.3.6.1 ja 9.3.6.8, mille kohaselt on liisinguandjal ühepoolne õigus mõnetada / lõpetada leping koheselt või pärast seda, kui ta on andnud liisinguvõtjale 10 päeva rikkumiste kõrvaldamiseks, teavitades sellest, kui leiab aset mistahes järgmistest sündmustest: vara on hävinud või muutunud kasutuskõlbmatuks või on pooled kaotanud püsivalt vara valduse (sh vara varguse, röövimise või väljapetmise tõttu) või kui liisinguvõtja sõlmib lepingu või kokkuleppe, mis piirab või koormab liisinguandja omandiõigust varale või on rikkunud muud liisinguvõtja ja liisinguandja vahel või liisinguvõtja ja liisinguandjaga seotud isiku vahel sõlmitud lepingut ja / või eksisteerivat kohustust. Hageja leiab, et lepingupunktid annavad kostjale õiguse lõpetada kõik liisingulepingud ükskõik millise Ralgemari rikkumise tõttu, sõltumata rikkumise iseloomust või ulatusest; sätte sõnastus on niivõrd laialivalguv, et seab lepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu põhjendamatult liisinguvõtja kasuks. Kostja leiab, et tingimused ei ole Ralgemari suhtes ebamõistlikult kahjustavad ega tühised; punkti 9.3 sisu ei erine seaduses sätestatust ja seaduse rakendamist puudutavast kohtupraktikast ega muuda pooltevaheliste õiguste ja kohustuste tasakaalu ebamõistlikult.
24.Kohus nõustub kostjaga ja leiab, et lepingupunktid 9.3.3 ja 9.3.6.1 ei ole ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused. Punkti 9.3 sisu ei erine seaduses sätestatust ja selle alusel on võimalik liisinguleping üles öelda nii täiendavat tähtaega andmata kui täiendava tähtaja möödumisel, kui selle jooksul ei ole rikkumise aluseks olevat kohustust täidetud. Ka VÕS § 116 lõike 2 punkti 5 järgi on võimalik leping sõltumata rikkumise iseloomust ja ulatusest üles öelda, kui rikkumise kõrvaldamiseks antud täiendav tähtaeg on möödunud ning vastavat kohustust täidetud ei ole. VÕS § 196 lõigete 1 ja 2 järgi võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine); kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist; tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel.
25.Kohus märgib, et liisinguandja peab lepingu ülesütlemise korral järgima lisaks lepingule ka seadust ning täiendavat tähtaega andmata saab lepingu üles öelda vaid olulise rikkumise tõttu. Punkti 9.3 sõnastus ei võimalda teha järeldust, et iga pisirikkumise tõttu saab liisinguandja
2-19-20689 lepingu täiendava tähtajata koheselt üles öelda. Lisaks on punktides 9.3.3 ja 9.3.6.1 esile toodud rikkumised sellise iseloomuga, mis ilmselgelt välistavad edasise lepingu jätkamise, kuivõrd puudutavad otseselt liisingulepingu esemeks olevat liisinguandja vara ning sellega tema omandiõigust. Punktides märgitud ülesütlemise alused saavad tekkida vaid liisinguvõtja enda tegevuse tulemusel.
26.Kohus nõustub kostjaga, et seadusest tulenevalt ei ole keelatud leppida kokku, et ühe lepingu rikkumise korral on võimalik sellele tuginedes lõpetada teine samade poolte vahel sõlmitud leping. Ka punkti 9.3.6.8 alusel kõikide pooltevaheliste lepingute lõpetamisel peab kostja järgima punktis 9.3 ja seaduses sätestatud korda ning vajadusel andma teisele lepingupoolele täiendava tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks. Seega ka punkti 9.3.6.8 sõnastus ei võimalda teha järeldust, et väheolulise rikkumise tõttu saab liisinguandja kõik lepingud täiendavat tähtaega andmata üles öelda. Seega ei ole ka punkt 9.3.6.8 liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav.
27.Majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutes saab vaidluse korral tõendada, et ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena vaidlustatud klausli kasutamine on majanduskäibes selliste lepingute puhul tavaline, mistõttu tegelikku ebamõistlikku kahjustamist ei esine. Tingimuse ebamõistliku kahjustava toime väljaselgitamisel tuleb nt arvestada, millised oleksid alternatiivsed võimalused, kas teine pool oleks tüüptingimuse kasutaja konkurentidega pidanud samasuguse tingimusega nõustuma.
28.Kostja on esile toonud, et sarnaseid lepingutingimusi kasutavad ka teised liisinguandjad. Väite tõendamiseks esitas kostja AS LHV Pank Ärikliendi kapitalirendilepingu ÜT-d, mille punkti 9.2.1 (xii) kohaselt: „Liisinguandjal on õigus Leping ennetähtaegselt ilma etteteatamiseta üles öelda, kui Liisinguvõtja või selle kontserni kuuluv isik rikub mis tahes muud Liisinguandja või temaga ühte kontserni kuuluva äriühinguga sõlmitud lepingut (sh laenu-, liisingu-, faktooringu- või muud finantseerimis-, tagatis- või võõrandamislepingut).“ (V kd tl 121). Ka SIA Citadele Leasing Eesti filiaal liisingulepingute tüüptingimuste punkti 5.3.7 kohaselt on liisinguandjal õigus liisinguleping, lisaks õigusnormidega sätestatud juhtudele, üles öelda, kui liisinguvõtja rikub ükskõik millist poolte vahel sõlmitud krediidi- ja / või müügilepingut (V kd tl 124). Bigbank AS liisingulepingu ÜT punkti 12.2.12 järgi: „Liisinguandjal on õigus Liisinguleping erakorraliselt üles öelda ja nõuda kogu võla ning punktis 15.4 nimetatud leppetrahvi kohest tasumist juhul, kui on saabunud vähemalt üks alljärgnevatest tingimustest: Liisinguvõtja või Tagatise andja või Liisinguvõtjaga samasse kontserni kuuluv ettevõte rikub ükskõik millist teist Liisinguandjaga sõlmitud lepingut ja seda rikkumist ei ole kõrvaldatud Liisinguandja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. Juhul kui rikkumine on selline, mis annab Liisinguandjale õiguse Liisingulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ilma täiendava tähtaja andmiseta, ei ole Liisinguandjal kohustust täiendavat tähtaega anda.“ (V kd tl 127). Kostja on tõendanud, et punktidega 8.2, 9.3.3 ja 9.3.6.1 sarnast lepingutingimust kasutab AS LHV Pank – üldtingimuste punkt 9.2.1 (vii): „Liisinguandjal on õigus Leping ennetähtaegselt ilma etteteatamiseta üles öelda, kui vara hävib, muutub kasutuskõlbmatuks või väljub püsivalt Lepinguosaliste valdusest (sh Vara varguse, röövi või omastamise tagajärjel).“ (V kd tl 121). Seega kasutavad ka teised turul tegutsevad liisinguandjad sarnaseid või sisuliselt identseid lepingutingimusi, mille kohaselt on võimalik muid poolte vahel sõlmitud lepinguid üles öelda olukorras, kus liisinguvõtja on rikkunud mõnda muud poolte vahel sõlmitud lepingut. Seega tegemist ei ole liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimustega, vaid tavapärase turupraktikaga.
29.Lisaks on õiguskirjanduses selgitatud, et täiendavalt tuleks arvestada ärisuhete pikaajalisust
2-19-20689 poolte vahel. Kui sarnane tingimus on varem pooltevahelises lepingus esinenud ja teine pool on sellega nõus olnud, ei tohiks seda tingimust ebamõistlikuks lugeda, isegi kui esmakordselt lepingut sõlmivate ettevõtjate puhul loetaks selline tingimus tühiseks (VÕS I kommenteeritud väljaanne 2016, lk 255). Hageja ise on esile toonud, et Ralgemari ja kostja vahel oli sõlmitud 14 liisingulepingut ning on seda nimetanud pikaajaliseks koostööks. Kuigi iseenesest ei saa väita, et poolte vahel oli väga pikaaegne lepinguline suhe, kuivõrd esimesed lepingud sõlmiti jaanuaris 2018 ja teised detsembris 2018, kõik lepingud öeldi üles 08.03.2019. Samas lepingute hulka arvestades tuleb asuda seisukohale, et poolte vahel oli piisavalt pikk ärisuhe ja järelikult hageja poolt vaidlustatud tingimusi ei saa lugeda ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimusteks.
30.Kuivõrd kohus tuvastas eelnevalt, et liisingulepingud koos ÜT-dega olid kehtivad, tuleb kontrollida, kas kostja on lepingud kehtivalt üles öelnud. VÕS § 196 lõike 1 kohaselt lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Seega lepingu ülesütlemise õigust teostatakse poole tahteavaldusega, mis muutub kehtivaks vastaspoole poolt kättesaamisega.
31.Hageja on hagiavalduses esile toonud, et kostja ütles 08.03.2019 avaldusega 13 liisingulepingut üles, ning viidatud avaldus on lisatud hagiavaldusele (III kd tl 3). Hagiavalduse punktis 40 on hageja ise avaldanud, et kostja edastas Ralgemarile lepingute ülesütlemise teate 09.03.2019. Seega on hageja ise tuginenud sellele, et kostja on lepingud üles öelnud ja Ralgemar ülesütlemisavalduse kätte saanud. Kohtule on seega arusaamatu hageja 15.03.2022 menetlusdokumendi punktis 14 avaldatud väide, et kostja ei ole tõendanud, et Ralgemar oleks ülesütlemisavalduse kätte saanud (V kd tl 109 pöördel).
32.Asja materjalidest nähtub, et 05.06.2019 pöördus tollane lepinguline esindaja kostja lepingulise esindaja poole Ralgemar OÜ nimel ja huvides seoses kostja poolt algatatud liisingulepingute lõpetamisega 08.03.2019 teatise alusel. Lisaks on 14.06.2019 e-kirjas toonane Ralgemari esindaja tunnustanud lepingute lõppemist (III kd tl 8). Ka 16.09.2019 nõudekirjas avaldas tänane hageja esindaja kostjale, et kostja on eelnevalt lepingud üles öelnud ja sõidukid on kostjale tagastatud (II kd tl 169). Ralgemar ei tuginenud 16.09.2019 nõudekirjas sellele, et lepingud oleks ebaõigesti lõpetatud. Samuti ei vaidlustanud Ralgemar, et tegelikkuses ta sõidukeid ei tagastanud, vaid andis need üle võimaldamaks kostjal sõidukite olemasolu kontrollida.
33.Ülesütlemisavalduses on kostja nõudnud liisingulepingute esemeks olevate sõidukite tagastamist hiljemalt 15.03.2019. 11.03.2019 e-kirjas kostjale avaldas Ralgemar, et kindlasti ei õnnestu neil kõiki sõidukeid tuua Eestisse kostja seatud tähtajaks ja nad suudaksid sõidukid tagastada äärmisel juhul 29.03.2019 (III kd tl 122). 21.03.2019 e-kirjas on Ralgemar Volvo Estonia OÜ-le avaldanud, et 29.03 saavad nad tagastada seitse veokit, 14. nädalal veel mõned ja viimased hiljemalt 15. nädalal (III kd tl 4). Seega kõige eelneva põhjal saab kohus teha järelduse, et 08.03.2019 avaldus on Ralgemarile kohaselt kätte toimetatud, seega on täidetud ülesütlemise formaalne eeldus. Vastasel juhul ei oleks Ralgemar 11.03.2019 väitnud, et neil ei õnnestu sõidukeid kostja soovitud päevaks 15.03.2019 tagastada ega oleks ka 05.06.2019 ekirjas möönnud avalduse kätte saamist ega 14.06.2019 ja 16.09.2019 avaldustes tunnustanud lepingust taganemist. Hageja on hagiavalduses ise avaldanud, et kostja edastas Ralgemarile ülesütlemise teate 09.03.2019. Seega on Ralgemar tegelikkuses aktsepteerinud, et lepingud lõpetati 08.03.2019 avaldusega ja sõidukid on korrektselt kostjale tagastatud. Seega on hageja käitunud vastuoluliselt, tuues hagimenetluses esile, et lepingud ei ole lõppenud ja ülesütlemisavaldust ei ole Ralgemarile kätte toimetatud, kuigi eelnevalt on hageja avaldanud, et avaldus on kätte toimetatud ja Ralgemar on jätnud kostjale veendumuse, et lepingud on
2-19-20689 kehtivalt lõppenud ja sõidukid lepingute lõppemise tõttu tagastatud.
34.Järgnevalt kohus kontrollib, kas kostjal oli alust Ralgemariga kõik lepingud üles öelda. Kostja on tuginenud lepingu punktile 9.3.6.8, mille kohaselt pooled on kokku leppinud, et liisinguandjal on ühepoolne õigus mõnetada / lõpetada leping koheselt või pärast seda, kui ta on andnud liisinguvõtjale 10-päevase tähtaja rikkumiste kõrvaldamiseks, teavitades sellest liisinguvõtjat, kui liisinguvõtja on rikkunud mistahes muud liisinguvõtja ja liisinguandja vahel või liisinguvõtja ja liisinguandjaga seotud isiku vahel sõlmitud lepingut ja / või eksisteerivat kohustust.
35.Vaidlust ei ole, et liisingulepingu nr 2119590-6 ese võõrandati Hispaanias väidetavalt kostja teadmata ja nõusolekuta. Leping lõppes 07.03.2019, kuivõrd selle ennetähtaegseks lõpetamiseks 07.03.2019 on Ralgemari seaduslik esindaja Toomas Sinilaid esitanud kostjale vastava avalduse (II kd 199–201). Kostja lõpetas 08.03.2019 avaldusega lepingu punktide 9.3.3 ja 9.3.6.1 alusel (III kd tl 3). Kohtu hinnangul oli Ralgemar rikkunud oluliselt liisingulepingut nr 2119590-6, kuivõrd tegi võimalikuks sõiduki võõrandamise. Ka Ralgemar ise on lepingu rikkumist tunnistanud. Esindaja on 11.03.2019 e-kirjas kostjale avaldanud, et nad on ka ise juhtunust šokis ja ka nemad ei teadnud, et kolmandad isikud teeksid nende liisinguvaraga midagi sellist nende selja taga. Ralgemari töötaja avaldas kostjale, et neil ei olnud plaanis müüa liisingus olevat autot ja sõiduk oli Hispaanias näitamiseks potentsiaalsele ostjale, kelle ostusoovi korral oleks Ralgemar sõiduki enne liisingust välja ostnud ja seejärel edasi müünud (III kd tl 122).
36.Järelikult oli sõiduk Ralgemari tegeliku võimu alt väljas, kui ka Ralgemarile endale üllatuseks sõiduk võõrandati ning väidetavalt ei olnud ka Ralgemarile teada selle ettevõtte andmed, kellele sõiduk registreeriti (III kd lk 121). Asja materjalidest nähtub, et sõiduk registreeriti Hispaania liiklusregistris 12.02.2019 ja kostja (kui sõiduki omanik) sai sellest teada Maanteeameti teavituse kaudu 07.03.2019, s.o kolm nädalat hiljem. Seega eeldades Ralgemari väidete õigust, et nad ei teadnud sõiduki võõrandamisest, saab teha järelduse, et Ralgemaril puudus sõiduki üle igasugune kontroll ja info, tegelikku valdust sõiduki üle Ralgemar ei teostanud, kui kolme nädala vältel ei saanud neile väidetavalt teatavaks, et nende valduses olnud sõiduk on tegelikkuses kolmandale isikule võõrandatud ning Ralgemarile ei olnud ka teada see isik, kellele sõiduk võõrandati. Ralgemar on ise avaldanud, et sõiduk oli Hispaanias näitamiseks potentsiaalsele ostjale. Hispaania liiklusregistris sõiduki arvele võtmiseks pidi Ralgemar andma üle ka sõiduki registreerimisdokumendid. Järelikult võimaldas Ralgemar liisinguvaral nende valdusest välja minna ja rikkus lepingust tulenevat kohustust kaitsta sõiduki valdust.
37.Lepingu punkti 8.2 järgi kõik liisinguvõtja poolt kolmandate isikutega sõlmitud lepingud, kokkulepped jms, mis piiravad vara omandiõigust või vara valdamist või koormavad vara jne, või mille alusel on vara antud allrendile liisinguandja nõusolekuta, kujutavad endast lepingu olulist rikkumist ja on tühised. Punkti 8.3 järgi on liisinguvõtjal õigus anda vara allrendile üksnes pärast liisinguandja kirjaliku nõusoleku saamist ja nõusolekus nimetatud tingimustel, arvestades lepingus sätestatut. Vara allrendile andmise korral jääb liisinguvõtja liisinguandja ees vara eest vastutavaks. Allrendileping kaotab kehtivuse käesoleva lepingu peatamisel või mõnetamisel / lõpetamisel. Kohtu hinnangul on tegemist olulise lepingurikkumisega nagu ka pooled ise lepingutes on sätestanud. Ka Ralgemar on sõiduki võõrandamist tunnistanud.
38.Liisingulepingu nr 2119590-6 oluline rikkumine on kostjale aluseks olnud ka ülejäänud lepingute ülesütlemiseks. Nagu kohus eelpool tuvastas, ei ole lepingu punkt 9.3.6.8, mille alusel kostja Ralgemarile lepingu üles ütles, ebamõistlikult liisinguvõtjat kahjustav. Kohtu hinnangul
2-19-20689 võis kostja Ralgemarile ülejäänud liisingulepingud selle alusel üles öelda. Punktis 9.3.6.8 on pooled kokku leppinud, et liisinguandjal on ühepoolne õigus mõnetada / lõpetada leping koheselt või pärast seda, kui ta on andnud liisinguvõtjale 10-päevase tähtaja rikkumiste kõrvaldamiseks, teavitades sellest liisinguvõtjat, kui liisinguvõtja on rikkunud mistahes muud liisinguvõtja ja liisinguandja vahel või liisinguvõtja ja liisinguandjaga seotud isiku vahel sõlmitud lepingut ja / või eksisteerivat kohustust.
39.Hageja heidab ette, et kostja ei andnud Ralgemarile täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. Kohtule on arusaamatu, kuidas oleks Ralgemar saanud 10 päeva jooksul kõrvaldada lepingute ülesütlemise aluseks olnud rikkumise. Sõiduk reg/nr-ga 650DBD oli võõrandatud Ralgemari jaoks tundmatule ettevõttele. Ralgemar on küll hüvitanud rahaliselt sõiduki väärtuse, kuid rikkumist ei oleks Ralgemar suutnud ilmselgelt kõrvaldada. Lisaks oli tegemist niivõrd olulise rikkumisega, milleks VÕS § 196 lõike 2 ja § 116 lõike 2 punktide 1–4 kohaselt ei ole vaja anda täiendavat tähtaega. Kohus leiab, et Ralgemar rikkus sõiduki võõrandamisega kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt kostja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu ning selle tulemusel muutus liisingulepingust nr 2119590-6 tulenevate kohustuste täitmine võimatuks. Lisaks pidi rikkumine toimuma tahtlikult või vähemalt raske hooletuse tõttu, kuivõrd müügilepingu sõlmimiseks pidi olema Ralgemari tahe. Ralgemar on küll väitnud, et võõrandamine toimus nendepoolse käsundita, kuid vaatamata sellele on sõiduk tundmatule kolmandale isikule võõrandatud ja Ralgemar on oma käitumisega teinud selle võimalikuks.
40.Kohtu hinnangul on kostja liisingulepingud kohaselt lõpetanud, kuivõrd täidetud on ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Kuigi hageja tugineb sellele, et Ralgemar oli varasemalt lepinguid kohaselt täitnud ja leiab, et ülesütlemine oli vastuolus hea usu põhimõttega, kohus sellega ei nõustu. Lepingute ülesütlemise aluseks olnud rikkumine oli niivõrd oluline, et isegi varasem kohane täitmine ei muuda ülesütlemist hea usu vastaseks.
41.Lisaks nõustub kohus kostja kahtlustega, et tegelikkuses oli Ralgemar andnud ka teised veokid allrendile või vähemalt võimaldanud neil enda valdusest välja minna. Nimelt Ralgemar avaldas vastuseks ülesütlemisavaldusele 11.03.2019 e-kirjas, et kuna neil on lepingud koostööpartneritega ja juba kokkulepitud laadimised, siis kindlasti ei õnnestu kõiki sõidukeid tuua Eestisse kostja seatud tähtajaks. Ralgemar selgitas, et suudaksid sõidukid tagastada äärmisel juhul 29.03.2019. Vastuseks kostja 12.03.2019 e-kirjale avaldas Ralgemar, et ei tea, kuidas oleks võimalik tõestada, et kõik veokid on Ralgemari kasutuses, kui nad on Euroopas laiali ja teevad tööd (III kd lk 121).
42.Vaidlust ei ole, et veokid tagastati kostjale ajavahemikus 01.04.–12.04.2019. Kostja esitas sõidukite turuväärtuste tõendamiseks hindamisaktid. Ekspert määras turuväärtused seisuga 15.04.2019, mil teostas ülevaatuse. Hindamisaktist nr 5447 selgub, et sõiduki 646DBD läbisõit ülevaatuse hetkel oli 137 km, hindamisakti nr 5448 kohaselt oli sõidukil 647DBD läbisõit ülevaatuse hetkel 1 km, hindamisakti nr 5449 kohaselt oli sõidukil 648DBD läbisõit ülevaatuse hetkel 83 km, hindamisakti nr 5450 kohaselt oli sõidukil 649DBD läbisõit ülevaatuse hetkel 2 km, hindamisakti nr 5451 kohaselt oli sõidukil 651DBD läbisõit ülevaatuse hetkel 2 km, hindamisakti nr 5452 kohaselt oli sõidukil 652DBD läbisõit ülevaatuse hetkel 2 km, hindamisakti nr 5453 kohaselt oli sõidukil 653DBD läbisõit ülevaatuse hetkel 157 km ja hindamisakti nr 5454 kohaselt oli sõidukil 654DBD läbisõit ülevaatuse hetkel 3 km. Kohtule on arusaamatu, kuidas sõidukid, mille läbisõit nende tagastamise hetkeks oli 1–3 km, said Ralgemari väitel Euroopas tööd teha ja miks ei saanud Ralgemar anda kostjale kinnitust sõidukite olemasolu kohta ega tagastada sõidukeid kostjale lepingutes kokkulepitud tähtaja (5
2-19-20689 päeva) jooksul 15.03.2019. Kohtu hinnangul viitab see sellele, et tegelikkuses ei olnud need veokid lepingute ülesütlemise ajal Ralgemari valduses ega kontrolli all ja Ralgemar oli ka nende veokite puhul rikkunud liisingulepingutest tulenevat kohustust tagada sõidukite valdus.
43.Alternatiivselt leiab hageja, et liisingulepingute punktid, millel kostja tugineb, on vastuolus VÕS § 106 lõikega 2, mistõttu on kostja poolt viidatud kokkulepe tühine ning kostjal ei olnud õigust lepinguid üles öelda. Viidatud sätte järgi on tühine kokkulepe, millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks, samuti kokkulepe, mis võimaldab võlgnikul täita kohustuse oluliselt erinevana võlausaldaja poolt mõistlikult eeldatust või mis muul viisil ebamõistlikult välistab vastutuse või piirab seda. Seega seadus keelab üheselt kokkulepped, millega välistatakse seadusest tulenev vastutus või seda piiratakse tahtliku rikkumise eest. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole tegemist VÕS § 106 lõikes 2 sätestatud olukorraga. Kohustust rikkus Ralgemar, mitte kostja, ja hageja viidatud sätted ei piira ega välista ebamõistlikult Ralgemari vastutust lepingu rikkumise eest. Tegemist ei ole keelatud kokkulepetega VÕS § 106 lõike 2 mõistes.
44.Hageja tugineb ka sellele, et on soovinud rikkumised heastada. Ralgemar on veel enne lepingute ülesütlemist avaldanud soovi liisingulepingu nr 2119590-6 ese kostjalt välja osta, eesmärgiga jätkata poolte vahelist õigussuhet teiste lepingute täitmisel. Hageja on esile toonud, et Ralgemar tasus koheselt kostjale veoki lepingust tuleneva jääkväärtuse. Vaidlust ei ole, et 50 000 eurot on Ralgemar kostjale tasunud 08.03.2019 ja 16 304,42 eurot 12.03.2019 (III kd tl 1–2). Seega saab väita, et Ralgemar on liisingulepingu nr 2119590-6 rikkumise heastanud, kuivõrd on hüvitanud kostjale sõiduki jääkväärtuse. Samas tuleb silmas pidada, et heastamise esmane eeldus on pooltevaheline kehtiv leping, millest tulenevat kohustust on rikutud. Nagu kohus on eelnevalt tuvastanud, ütles kostja kõik lepingud 08.03.2019 avaldusega üles ja Ralgemar sai avalduse kätte 09.03.2019. Seega oli hageja ajaks, kui Ralgemar avaldas soovi ülejäänud sõidukid välja osta, kõik lepingud üles öelnud, seega ei olnud rikkumise heastamine ja sõidukite väljaostmine enam võimalik.
45.Kohus nõustub kostjaga, et hagejal puudub õigus liisingulepingute esemeks olnud veokite lepingutest tulenevate jääkväärtuste ning turuväärtuse vahe väljanõudmiseks. Pooltevahelised lepingud ei olnud sõlmitud ebamõistlikult kahjustavatel tüüptingimustel, lepingud on kehtivalt üles öeldud. ÜT punktis 8.2 on selgelt märgitud, et kõik varasemad lepingu alusel tasutud summad jäävad liisinguandjale. Lisaks on ÜT punktis 9.4 kokku lepitud, et lepingu ülesütlemisel ei tagastata Ralgemarile lepingu haldustasu, esimest sissemakset, maksegraafiku alusel tasutud summasid ega muid lepingu alusel tehtud makseid.
46.Kohtu hinnangul ei ole tegemist ka leppetrahviga. Leppetrahv on VÕS § 158 lõigete 1 ja 2 järgi lepingupoole lepingu rikkumisest tulenev kohustus maksta teisele poolele rahasumma või sooritada tegu ja selle eesmärgiks on kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamine ja võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Tegemist on poolte vahel kokkulepitud liisinguvõtja lepingurikkumise tõttu põhjustatud lepingu ülesütlemise tagajärjega. Hagi tuleb jätta rahuldamata.
47.15.03.2022 menetlusdokumendis asus hageja seisukohale, et tegemist võib olla kahju hüvitamise nõudega. Kostja vaidles 15.04.2022 menetlusdokumendis nõude muutmisele vastu. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole 15.03.2022 dokumendis hagi muutnud. Hageja ei ole esile toonud uusi elulisi asjaolusid ega muutnud hagi nõuet. Hageja muutis vaid oma õiguslikku hinnangut varem esiletoodud asjaoludele. Kohus on seisukohal, et ka kahjuhüvitisena ei saa hagetavat summat kostjalt välja mõista, kuivõrd kostja ei ole lepingut rikkunud. Kohus on
2-19-20689 eelpool tuvastanud, et kostja ütles lepingud üles hagejapoolse olulise lepingurikkumise tõttu ega rikkunud seega liisingulepinguid neid põhjuseta Ralgemarile üles öeldes. Kostja ei ole Ralgemarilt veokeid õigusliku aluseta ära võtnud. Kuivõrd kahju hüvitamise esimeseks eelduseks on kohustuse rikkumine ja kohus kostja käitumises rikkumist ei näe, ei saa ka sel alusel hageja nõuet rahuldada.
48.Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, ei analüüsi kohus kostja alternatiivseid vastuväiteid ega tasaarvestusavaldust. Otsuses käsitamata väited ning tõendid kohtu arvates tähtsust ei oma.
49.Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lõike 1alusel hageja kanda. Kohus jättis menetluskulude suuruse kindlaksmääramise menetlusökonoomikast tulenevalt peale lõpplahendi jõustumist. Apellatsioonkaebus
50.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes kostja kanda.
51.Maakohus rikkus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lõiked 1 ja 4, § 199 lõige 5, § 442 lõige 8, § 333 lõige 1) ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme (VÕS § 42 lõige 1, § 106 lõige 2, § 367 lõige 3). Otsus on vastuolus Riigikohtu praktikaga.
52.Hageja ei ole nõus, et vaidlustatud tüüptingimused ei ole liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad, et kostja ei rikkunud lepinguid ning et hagejal ei ole kostja vastu mistahes nõuet. Riigikohus on võtnud põhimõttelise seisukoha, et liisinguandja ei või liisingulepingu ülesütlemise abil rikastuda. Seega ei ole liisinguandjal õigust saada liisinguvõtja arvel kasumit veokite jääkväärtuse ja turuhinna vahe ulatuses. Ei oma tähtsust, kas kostja on rikkunud lepingut / seadust või mitte. Antud juhul sattus kostja varaliselt paremasse olukorda, kui ta oleks olnud liisinguvõtja poolt lepingute nõuetekohase täitmise korral liisinguperioodi lõpuni.
53.Hageja jääb kõige maakohtus esitatu juurde. Isegi kui lepingud öeldi üles kehtivalt, on tegemist lepingulise kahjuga. Liisinguandjal ei ole õigust saada liisinguvõtja arvel kasumit veokite jääkväärtuse ja turuhinna vahe ulatuses.
54.Maakohus tuvastas ebaõigesti, et tegemist ei ole tühiste tüüptingimustega. Asjaolu, et ka teised liisingupakkujad kasutavad sarnaseid tüüptingimusi, ei tähenda, et tingimus ei võiks olla ebamõistlikult kahjustav. Samuti asjaolu, et kõik lepingud olid sõlmitud samadel tingimustel. Probleem tekkis ühe lepinguga, ülejäänud lepingute maksed olid tasutud ning veokid Ralgemari valduses. Ei ole lubatud olukord, kus kostja käsitleb ühest lepingust tulenevat rikkumist kõikide lepingute rikkumisena.
55.Kostja ei andnud Ralgemarile täiendavat tähtaega rikkumise kõrvaldamiseks ega tõendanud, et Ralgemar oleks üldse saanud ülesütlemise avalduse kätte. Arvestades, et kostja ja Ralgemari vahel oli pikaaegne koostöö, poolte vahel oli liisingulepingust nr 2119590-6 tõusetunud arusaamatuste tekkimise ajal sõlmitud veel 13 lepingut, Ralgemar oli kõikide lepingute esemeteks olevate veokite osas tasunud sissemakseid summas 301 516 eurot ning Ralgemar soovis koheselt liisingulepingust nr 2119590-6 tõusetunud arusaamatust heastada, ei ole kostja käitunud hageja suhtes heas usus. Kostja ei oleks tohtinud hea usu põhimõttest lähtuvalt kõiki lepinguid üles öelda ega müügitulu endale jätta.
2-19-20689
56.Kulutused ja kahju, mida kostja on väidetavalt kandnud, on tekitanud kostja enda ebamõistlik ning seadusega vastuolus olev käitumine. Kui kostja oleks võtnud vastu heastamise, ei oleks talle kahju tekkinud.
57.Kostja oli andnud enne lepingute lõpetamist hagejale mõista, et võimaldab kõikide veokite väljaostu ning Ralgemaril tekkis selleks õigustatud ootus. Alles siis, kui oli selge, et kostja veokeid ei tagasta ning on asunud neid müüma, hakati rääkima lepingu lõpetamisest usalduse kaotuse tõttu. Kui kostjal oli formaalne õigus ühe lepingu rikkumisele tuginevalt üles öelda kõik lepingud, peab ta teiste lepingute ülesütlemisel lähtuma hea usu põhimõttest.
58.Lepingute punkt 9.4 ja teised sellega seotud punktid on vastuolus VÕS § 106 lõikega 2. Tegemist on sättega, mis piirab ebamõistlikult liisinguandja vastutust ning jätab finantsriski tervikuna liisinguvõtja kanda, samuti võimaldab Ralgemari arvel alusetult rikastuda.
59.Kostja rikkus lepinguid sellega, et võttis veokid ära ja müüs Ralgemari nõusolekuta ära. Rikkumise tagajärjel on tekkinud hagejale kahju autode turuväärtuse ja jääkhinna vahe näol. Arvestades, et kostja on veokid võõrandanud, nõuab hageja VÕS § 115 lõike 2 alusel rahalist hüvitist.
60.Kostjal ei ole õigust Ralgemari arvel teenida sõltumata sellest, kas lepingud kehtivad või mitte. Liisingu eesmärk on, et liisinguandja finantseerib sõidukite müüki ja saab intressi. Kui kostja lõpetas lepingud kehtivalt, siis VÕS § 367 lõikes 3 sätestatust järelduvalt on kostjal kohustus hüvitada hagejale veokite jääk- ja turuväärtuste vahe. Hagejal on kostja vastu nõue vähemalt 395 166,38 eurot.
61.Lisaks võib olla tegemist olukorraga, kus kostja nõue oli olemuselt leppetrahvi nõue, kuna nõutakse sisuliselt hüvitist selle eest, et hageja rikkus ühe lepingu ühte kohustust. Kostja ei teatanud leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul.
62.Maakohus jättis tähelepanuta hagiavalduse lisad 6–13. Pärast lepingu nr 2119590-6 eseme võõrandamise ilmsiks tulemist esitas Ralgemar kostjale taotluse veoki välja ostmiseks (lisa 6). Kostja palus täita avaldus lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks (lisa 7). Ralgemar edastas avalduse (lisa 8) ja palus väljaostuks arvet (lisa 9). Ühtlasi tasus Ralgemar enne arve saamist liisingulepingust tuleneva jääkmaksumuse (lisa 10). Selle asemel, et edastada arve, edastas kostja üllatuslikult teate kõigi lepingute lõpetamiseks ja palus tagastada kõik veokid (lisa 11). Kostja väitis, et soovib näha veokeid, saamaks kindlust, kas need on hageja valduses (lisa 12). Ralgemar tagastas veokid teadmisel, et kostja soovib kontrollida nende olemasolu. Ühtlasi avaldas Ralgemar soovi kõik veokid välja osta (lisa 13). Kostja teatas, et tegeleb väljaostu summade arvutamisega. Seega andis kostja mõista, et võimaldab väljaostu ning Ralgemaril tekkis selleks õigustatud ootus. Vastuseks korduvatele pöördumistele teatas kostja 13.06.2019, et ei nõustu veokeid lepingutest tulenevate jääkväärtustega müüma.
63.Kohus ei analüüsinud hageja väidet, et väidetavat taganemise avaldust ei ole väidetud ajal kätte saadud. Ka jättis maakohus tähelepanuta hageja tellitud hindamisaktid ega analüüsinud väiteid veokite tegelikust väärtusest.
64.Kostja ei esitanud väidet, millele maakohus tugines otsuse punktis 30 (lepingute hulk, pooltevaheline piisavalt pikk ärisuhe). Samuti ei tuginenud kostja sõidukite läbisõitudele, mida kohus analüüsis otsuse punktis 44. Kohus ei tohi ise hakata sisustama poole menetluslikku positsiooni.
2-19-20689 Vastustaja seisukoht
65.Kostja vaidleb kaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
66.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited annavad aluse tühistada maakohtu otsus osaliselt. Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
67.TsMS § 652 lõike 1 punkti 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud.
68.Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud lahendi põhjendustega osas, milles maakohus tuvastas, et: arutluse objektiks olevate liisingulepingute ÜT-d on VÕS § 35 lõike 1 kohased tüüptingimused, millised sai lepingute osaks; hageja poolt vaidlustatud tüüptingimused (ÜT punktid 8.2, 9.4, 9.3.3, 9.3.6.1., 9.3.6.8) ei ole tühised; liisinguandja ütles lepingud üles kehtivalt; lepingute ülesütlemine ei olnud vastuolus hea usu põhimõttega; lepingute rikkumise heastamine sõidukite väljaostmise kaudu ei olnud võimalik; hageja nõuet ei ole alust rahuldada leppetrahvi reguleerival õiguslikul alusel. Vastavas ulatuses nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata (TsMS § 654 lõige 6).
69.Kolleegium märgib, et maakohus on vaidlustatud otsuse põhjenduste punktides 15–42 ja 45–46 poolte vastavasisulistele väidetele TsMS § 442 lõike 8, § 436 lõigete 2, 3 ja 7 ning § 438 lõike 1 kohaselt vastanud. Samuti ei tuvastanud kolleegium TsMS § 232 lõike 1 rikkumist ega TsMS-i kohast alust maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamiseks. Apellatsioonkaebuses on hageja jäänud maakohtus esitatud seisukohtadele, millele maakohus on juba asjakohases ulatuses vastanud. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.
70.Ringkonnakohus nõustub apellandiga osas, mis puudutab maakohtu poolt otsuse põhjenduste punktis 44 tuginemist tagastatud sõidukite läbisõidukilomeetritele ülevaatuse hetkel ja tõdemust, et need andmed annavad aluse arvata, et tegelikkuses ei olnud ka teised veokid lepingute ülesütlemise ajal liisinguvõtja valduses ega kontrolli all. Kaebuses on toodud esile, et kumbki pool ei olnud menetluses vastavatele elulistele asjaoludele tuginenud, mistõttu oli otsus üllatuslik.
71.Ringkonnakohus nõustub selles osas apellandiga ja jätab vastava osa (st osa, milles maakohus sidus sõidukite väidetava liisinguvõtja valdusest väljumise läbisõidukilomeetritega) vaidlustatud otsuse põhjenduste punktist 44 välja. Maakohtus oli kostja esitanud väite, et tema arusaama järgi oli liisinguvõtja tunnistanud veokite allrendile andmist või vähemalt sõidukite liisinguvõtja valdusest väljas olemist sellega, et peale lepingute ülesütlemise avalduse saamist ei saanud liisinguvõtja kinnitada sõidukite valdust (kostja 09.06.2020 vastus hagile, punkt 15.3; III kd tl 75). Kostja ei viidanud hindamisaktidest nähtuvale läbisõidule. Seega rikkus maakohus
2-19-20689 TsMS § 5 lõiget 1 ja lõike 2 teist lauset ning § 436 lõiget 4. Viidatud sätetest tulenevalt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude alusel ja pool määrab ise, mis asjaolud ta nõude põhjendamiseks esitab ning kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida ei olnud menetluses arutatud ega või hinnata asjaolu erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud, kui kohus on juhtinud sellele võimalusele poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada seisukohti. Samas märgib kolleegium, et tuvastatud rikkumine ei viinud siiski ebaõige otsuse tegemiseni.
72.Eelnevas punktis viidatud rikkumisi on apellant heitnud maakohtule ette ka vaidlustatud lahendi põhjenduste punktiga 30 seonduvalt, kuid selles osas ei anna tsiviilasja materjalid alust väitega nõustuda. Apellant väidab, et kostja ei esitanud maakohtus väidet, et poolte vahel oli piisavalt pikk ärisuhe, mille tõttu ei saa lugeda vaidlustatud tüüptingimusi ebamõistlikult kahjustavateks. Vaidlustatud otsuse punktis 30 viitas maakohus hageja enda hinnangule poolte pikaajalisest koostööst, mille hageja esitas hagiavalduse punktis 19 (I kd tl 4), aga ka nt 27.10.2020 menetlusdokumendi punktis 28. Väite liisinguvõtjast kui arvestatavast koostööpartnerist oli kostja esitanud 19.11.2020 menetlusdokumendi punktis 7 (V kd tl 77 pöördel). Seega ei omistanud maakohus punktis 30 pooltele väiteid, mida nad ei olnud kohtumenetluses esitanud.
73.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus rikkus menetluses poolte võrdsuse põhimõtet ega andnud hagejale võimalust tõendada enda väiteid. Hageja seostab etteheite asjaoluga, et maakohus keeldus 22.06.2022 määrusega rahuldamast tema taotlust täiendavate dokumentaalsete tõendite kogumiseks liisingulepingute objektiks olnud veokite turuhinna kohta nende tagastamise ajal liisinguandjale. Kolleegium leidis 07.02.2024 korraldavas määruses, et maakohus jättis tõendite kogumise taotluse õigesti rahuldamata. Seega ei saanud hageja taotluse rahuldamata jäämine viia ebaõige otsuse tegemiseni maakohtus ning maakohus ei rikkunud selle toiminguga menetlusõiguse norme. Õige ja kooskõlas TsMS § 333 lõikega 1 teise lausega on hageja etteheide, et maakohus jättis lahendamata tema 10.08.2022 vastuväite 22.06.2022 määrusele, kuid kuna hageja taotluse rahuldamata jätmine oli õige, ei viinud vastuväite lahendamata jätmine ebaõige lahendi tegemiseni ning tegemist ei ole olulise menetlusõiguse rikkumisega (TsMS § 656 lõige 1), mis tooks kaasa maakohtu otsuse tühistamise.
74.Ringkonnakohus ei nõustu, et maakohus jättis tähelepanuta hageja tõendid lepingupoolte suhtluse kohta 2019. a märtsist juunini (hagiavalduse lisad 6–13). Viidatud tõenditest (II kd tl 197– III kd tl 10) (e-kirjavahetusest) nähtuvad elulised asjaolud, mille vahel pooltel sisulist vaidlust ei olnud: 07.03.2019 teatas liisinguvõtja, et soovib 14-st lepingust ühe osas (esemeks liisinguandja teadmata Hispaanias võõrandatud veok) liisingueseme välja osta ja allkirjastas liisinguandja poolt edastatud avalduse vormi lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks (II kd tl 197–201); ootamata ära liisinguandja otsust tegi liisinguvõtja 08.03.2019 liisinguandjale ülekande konkreetse lepingueseme lepingujärgse jääkmaksumuse ulatuses (III kd tl 2); 08.03.2019 esitas liisinguandja liisinguvõtjale kõigi 14 lepingu ülesütlemisavalduse (III kd tl 3), milles mh kohustati liisinguvõtjat tagastama 13 sõidukit määratud asukohta hiljemalt 15.03.2019; 11.03.2019 palus liisinguvõtja edastada kõikide sõidukite väljaostuarved (III kd tl 5); 12.03.2019 andis liisinguandja teada, et tegeletakse väljaostu summade arvutamisega, samas küsiti kinnitust, kas 13 veokit on liisinguvõtja kasutuses, sooviti Hispaania ettevõtte (mille nimele üks sõiduk oli registreeritud) andmeid ja sooviti kohtuda liisinguvõtja esindajatega (III kd tl 6); 20.03.2019 teatas müüja esindaja mh, et vaja on teavet Hispaanias toimunud tehingu kohta ja et selle juhtumi mõistmine võib ehk mõjutada finantseerimisettevõtte järgmisi samme, tegemist on äärmiselt tõsise lepingurikkumisega, mistõttu ei saa arvet esitada (III kd tl 4–5); lisaks teatas müüja esindaja samas, et finantseerimisettevõte soovib näha, et ülejäänud 13 veokit
2-19-20689 on alles ja endiselt on nõue, et veokid jõuaksid tagasi vastavalt kirjale, oodatakse nii selget ülevaadet, et veokid alles kui ajagraafikut nende tagasi jõudmise kohta ja et väljaostu küsimust arutatakse peale esmaste tegevuste/tegevusplaanide selgeks saamist; 21.03.2019 teatas liisinguvõtja, et seitse veokit saavad tagastada 29.märtsiks, mõned 14. nädalal ja viimased hiljemalt 15. nädalal (III kd tl 4); 23.05.2019 teatas liisinguvõtja, et ei ole nõus liisinguandja poolt aprillikuus KMD aruandel deklareeritud kreeditarvetega (III kd tl 7); 05.06., 06.06. ja 13.06.2019 küsis liisinguvõtja esindaja liisinguandja esindajalt tagasisidet veokite väljaostu kohta (III kd tl 8 pöördel–10), millele liisinguandja vastas 13.06.2019, et kuna on kaotanud liisinguvõtja vastu usalduse, ei müüda veokeid liisinguvõtjale (III kd tl 8); 14.06.2019 avaldas liisinguvõtja esindaja üllatust usalduse kaotuse tõttu sõidukite müümisest keeldumise üle ja palus edastada liisinguandja arvestus liisinguvõtja makse- ja hüvitiskohustuste kohta tulenevalt igast lõppenud lepingust (III kd tl 8). Tõendeid ja nendega kinnitatud elulisi asjaolusid on maakohus käsitlenud nt otsuse punktides 32, 33, 34.
75.Hageja väited lepingute lõpetamisest liisinguandja poolt usalduse kaotuse põhjendusega ei ole asjakohased ega haaku maakohtus kogutud tõenditega tõendamist leidnud asjaoludega. Apellatsioonkaebus ei sisalda liisinguvõtja sisulisi vastuväiteid maakohtule osas, milles kohus otsuse põhjenduste punktides 32–35 põhjendas lepingute 08.03.2019 ülesütlemisavalduse liisinguvõtjale kätte toimetamist. Praeguses asjas puudus kostjal mistahes vajadus täiendavalt tõendada 08.03.2019 tahteavalduse liisinguvõtjale kätte toimetamist, kuna maakohus oli loogiliselt ja piisava põhjalikkusega mh hageja enda väidete ja tõendite alusel tuvastanud, et lepingute lõpetamise tahteavaldus oli liisinguvõtja poolt kätte saadud. Seega ei ole poolte vahel enam vaidlust selles, et ülesütlemise formaalne eeldus oli täidetud ja liisinguandja tahteavaldus oli jõudnud liisinguvõtja asukohta ja tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lõike 2 teine lause). Kuna kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et täidetud olid materiaalsed eeldused lepingute ühepoolseks erakorraliseks ülesütlemiseks, on kohtumenetluses tuvastatud, et lepingud lõppesid 08.03.2019 liisinguandja tahteavaldusega (edastatud sama kuupäeva e-kirjaga III kd tl 122–122 pöördel) lepingute punktide vastavalt 9.3.3 ja 9.3.6.1 (ühe lepingu osas) ning punkti 9.3.6.8 (13 lepingu osas) alusel (III kd tl 3–3 pöördel). S.t ühel juhul põhjusel, et pooled olid kaotanud püsivalt veoki valduse ja sellega oli piiratud liisinguandja omandiõigust, ja 13 juhul põhjusel, et toimunud oli viidatud ühe lepingu rikkumine. Seega lõpetas liisinguandja kõik lepingud erakorraliselt seetõttu, et liisinguvõtja Hispaania poolse müügimehe paariline võttis ühe liisitud veoki 12.02.2019 liisinguandja teadmata arvele Hispaania liiklusregistris, mistõttu oli see 05.03.2019 kustutatud Eesti liiklusregistrist (vt liisinguvõtja 11.03.2019 e-kiri liisinguandjale (III kd tl 121 pöördel); liisinguandja e-kirjavahetus Maanteeametiga (III kd tl 118–120)). Kuna 08.03.2019 liisinguandja tahteavalduse oli teine lepingupool saanud kätte, oli see muutunud kehtivaks. Usalduse kaotuse tõi liisinguandja lepinguline esindaja esile alles 13.06.2019 ja seda põhjendamaks keeldumist lõppenud lepingute objektideks olnud veokite võõrandamisest endisele liisinguvõtjale (III kd tl 8).
76.Kolleegium märgib, et lõppenud lepingute objektide omaniku poolt võõrandamine on lõpetatud liisingusuhtest eraldiseisev õigussuhe, sest kujunenud elulises olukorras ei olnud liisinguandjal kohustust müüa veokeid endisele liisinguvõtjale. Tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest eeldab leping kui õiguslikele tagajärgedele suunatud kokkulepe seda sõlmivate isikute seesmist vaba tahet (VÕS § 8 lõige 1, § 9 lõige 1). Praeguses asjas tõendamist leidnud eluliste asjaolude alusel saab seega kohus asuda seisukohale, et pooltevahelised liisingulepingud lõppesid 08.03.2019 ja edasi pidasid pooled lepingueelseid läbirääkimisi müügilepingute sõlmimiseks, kuid lepingute sõlmimiseni ei jõutud.
2-19-20689
77.Apellatsioonkaebuse punktis 75 ei nõustu hageja sellega, et lepingu nr 2119590-6 (objekt võõrandati Hispaanias liisinguandja teadmata) ülesütlemiseks oli lepingust tulenev alus olemas ega sellega, et esines lepingutest tulenev alus teiste lepingute erakorraliseks lõpetamiseks. Samas ei ole kaebuses põhjendusi, mida ja kuidas on maakohus selles osas otsust põhjendades (punktides 20–30) rikkunud. Asjaolu, et hageja maakohtuga ei nõustu, ei saa olla aluseks kohtulahendi tühistamisele. Maakohus on kõikidele poolte väidetele asjakohaselt vastanud ja korrektselt põhjendanud, miks konkreetsed tüüptingimused lepingutes ei olnud tühised ning miks ei pidanud liisinguandja konkreetsel juhul andma täiendavat tähtaega lepingurikkumiste kõrvaldamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga mh selles, et asjaolu, et liisinguvõtja võimaldas oma lepingupartneril võõrandada liisinguese liisinguandja teadmata Hispaanias, on oluline lepingurikkumine VÕS § 116 lõike 2 punktide 2–4 kohaselt. Kolleegium märgib, et liisinguvõtja 11.03.2019 e-kirjadest (III kd tl 121 pöördel, 122) nähtuvalt võõrandas sõiduki liisinguandja lepingupartner (Hispaania poolse müügimehe paariline, kes väitis, et ei teadnud, et see on Eestis liisingus, vaid arvas, et see on välja ostetud). Samuti, et sõiduk oli Hispaanias, et näidata seda potentsiaalsetele ostjatele. Kuigi samades tõendites liisinguvõtja väidab, et oli omaltpoolt siiski korduvalt rõhutanud müügimehele, et sõiduk on liisingus ja et kui ostjal oleks ostusoov olnud, oleks sõiduk liisinguandjalt enne välja ostetud ja alles seejärel edasi müüdud, saab asuda seisukohale, et liisinguvõtja oli lepingut täites raskelt hooletu, st ei järginud käibes vajalikku hoolt olulisel määral (VÕS § 104 lõige 4), kui võimaldas võõrandada tema kasutusse antud liisinguandja vara. Ühe lepingu nii olulise rikkumise korral oli liisinguandjal mõistlik põhjus eeldada, et liisinguvõtja ei pruugi täita ka teistest lepingutest tulenevat liisinguesemete valduse kohustust.
78.Sõltumata eelnevast on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus jättis ebaõigesti sisuliselt analüüsimata hageja nõude alternatiivse aluse, st olukorra, kus lepingud olid küll üles öeldud liisinguandja poolt kehtivalt, kuid liisinguesemete tagastamise tulemusena võis liisinguandja siiski rikastuda, kuna tagastamise aja seisuga olid veokite turuväärtused oluliselt suuremad, kui nende lepingujärgne jääkväärtus, arvestades sealjuures ka liisinguandja õigust saada liisinguvõtjalt kulutuste hüvitamist VÕS § 367 järgi ja lepingurikkumise tõttu võimalikku kahjuhüvitist. Ringkonnakohus saab ise rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lõige 2) ja teha selles osas uue otsuse.
79.Esmalt ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga ja kostjaga, et hageja nõue on välistatud lepingupunktides 8.2 ja 9.4 kokkulepitu alusel. Viidatud tingimused sisaldavad kokkuleppeid, et lepingu lõpetamise korral põhjusel, et liisinguandja on kaotanud omandiõiguse varale, jäävad kõik varasemad lepingu alusel tasutud summad liisinguandjale, ning et lepingu lõpetamisel ei tagastata liisinguvõtjale haldustasu, muid tasusid, esimest sissemakset, muid sissemakseid ja maksegraafiku alusel tasutud summasid ega muid lepingu alusel tasutud summasid. Praegusel juhul ei nõua hageja tagasi lepingute järgi tasutud mistahes summasid, vaid nõuab summat, mille võrra liisinguandja rikastus seetõttu, et liisinguvõtja rikkumise tõttu tagastatud kapitalirendilepingute esemete turuväärtus tagastamise hetkel ületas seda rahasummat, mida pidi liisinguvõtja lepingurikkumise tagajärjel liisinguandjale tasuma. Ringkonnakohus on seisukohal, et liisingulepingu alusel ei ole liisinguandjal õigust rikastuda ka juhul, kui leping lõpetati liisinguvõtja rikkumise tõttu. Liisingulepingu eesmärki ja olemust lepingurikkumine ei mõjuta. Hageja on asjakohaselt seisukohal, et liisinguandja rikastumise keeld on liisingulepingu olemuslikuks tingimuseks ja seda seisukohta on rõhutatud nii õiguskirjanduses kui kohtupraktikas (vt VÕS II komm (2019), § 367, punkt 3.4; RKTKo 19.04.2006, 3-2-1-29-06, punkt 28; 28.02.2007, 3-2-1-1-07, punkt 35). Kapitalirendi tüüpi liisingulepingu puhul peaks liisinguvõtja lepingu kohase täitmise korral omandama liisingueseme, mistõttu nii liisinguese kui selle väärtus peaksid kuuluma liisinguvõtjale ja kolleegium nõustub eelpool viidatud
2-19-20689 õiguskirjanduses avaldatuga, et vähemalt kapitalirendilepingute puhul peaks liisinguvõtjale nõude andmine liisingueseme jääkväärtuse väljanõudmiseks liisinguandja kulutuste hüvitamise nõuet ületavas osas olema õiglane ja põhjendatud. Liisinguandja on sellises õigussuhtes vaid finantseerija (kohustatud tagada kasutusse antava eseme omandamise finantseerimiseks vajalikud rahalised vahendid; VÕS § 361 liisingulepingu mõiste) ja lepinguesemega seotud riske kannab liisinguvõtja.
80.Teistsugusele seisukohale ei anna kolleegiumi arvates alust asuda ka juhul, kui kehtivad vaidlusaluste lepingute tüüptingimuste punktid 8.2 ja 9.4. Viidatud punktides olid pooled leppinud kokku, et lepingute ülesütlemisel ei tagastata varasemaid lepingute alusel tasutud summasid (sh haldustasu, muid tasusid, esimest sissemakset, muid sissemakseid, graafiku alusel tasutud summasid) liisinguvõtjale. Praegusel juhul ei saa poolte esiletoodust järeldada, et viidatud punktide VÕS § 29 alusel tõlgendamise kaudu oleks võimalik asuda seisukohale, et „lepingu alusel tasutud summade“ all pidasid pooled silmas ka liisingueseme jääkväärtust, mis ületab liisinguandja kulutuste hüvitamise nõuet, st seda osa, mis jääb üle liisingueseme müügist saadust, kui liisinguandja on saadust maha arvestanud temal VÕS § 367 alusel saada olevad kulutused. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et lepingupunktid 8.2 ja 9.4 ei ole praeguses vaidluses asjassepuutuvad. Alternatiivselt märgib kohus, et kui neid lepingupunkte tuleks siiski tõlgendada kostja arusaama järgi ja need välistaksid praeguses asjas menetletava hageja nõude, oleks tegemist vastavas osas tühiste tüüptingimustega VÕS § 42 lõike 1 alusel, kuna sellega kaldutaks kõrvale seaduse (VÕS § 361) olulisest põhimõttest, mida kohus käsitles eelmises põhjenduste punktis.
81.Nagu eelnevalt viidatud õiguskirjanduses märgitud, ei tulene hageja nõudele kehtivast seadusest selget materiaalõiguslikku alust. Kolleegium on seisukohal, et kohaldamisele kuuluvad alusetut rikastumist reguleerivad VÕS-i sätted, mis täiendavad lepinguõiguse regulatsiooni ja mis võimaldavad esitada nõudeid isiku vastu, kelle vara on suurenenud õigusliku aluseta ja võlasuhte teise poole arvel. VÕS § 1028 lõike 1 kohaselt kui isik on saanud teiselt isikult midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda mh juhul, kui kohustust ei ole olemas. Praegusel juhul on hageja nõude aluseks asjaolu, et kostja sai liisingulepingute lõpetamisel tagasi esemed, mille turuväärtus võis ületada seda, mida liisinguandjal oli õigus lepingute lõpetamise tõttu saada. Tulenevalt liisingulepingu olemusest on liisinguvõtjal õigus vastav osa liisinguandja poolt saadust tagasi saada. Seega tuvastab ringkonnakohus järgnevalt, millise turuväärtusega olid liisinguvõtja poolt liisinguandjale märtsikuus 2019 üleantud 13 liisingulepingu eset (13 veokit).
82.Pooled olid lepingupunktis 9.14 leppinud kokku, millised kulutused tuleb liisinguvõtjal lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral liisinguandjale tasuda, samuti, et liisinguvõtja makseja hüvitamiskohustust vähendatakse vara jääkväärtuse võrra vara liisinguandjale tagastamise kuupäeva seisuga. Lepingupunkti 9.15 kohaselt määratakse vara jääkväärtus järgmiselt: pärast vara vastuvõtmist korraldab liisinguandja vara sõltumatu hindamise (turuväärtuse leidmiseks), hindamispäevaks määratakse vara tagastamise päev; tavaliselt on hindamise tulemus aluseks vara jääkväärtuse määramisele; kui liisinguandja müüb vara ja annab selle üle kolmandale isikule enne hindamistulemuste teatavaks tegemist, loetakse jääkväärtuseks ostuhind, tingimusel, et see ei erine hindamisaruandes kajastatud hinnast enam kui 10%.
83.Praegusel juhul on kostja toonud esile, et korraldas tagastatud sõidukite hindamise enne nende müüki ja esitas eriteadmistega isiku (riiklikult tunnustatud ekspert RR) hindamisaktid (III kd tl 123–149). Hageja on aktidest nähtuvad turuväärtused vaidlustanud, esitades samuti eriteadmistega isiku (riiklikult tunnustatud eksperdi TA) arvamused (IV kd tl 7–200).
2-19-20689 Järgnevalt hindab kolleegium asjatundjate arvamusi kui dokumentaalseid tõendeid TsMS § 272 lõike 2 mõttes. TsMS § 232 lõike 1 alusel hindab kohus seadusest tulenevalt kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte, arvestades mh poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Praeguses asjas kokkulepped puuduvad.
84.Kolleegium on seisukohal, et tagastatud veokite turuväärtuse tuvastamisel on kohtu jaoks veenvamad hageja tellitud asjatundja arvamused. Mõlema poole eriteadmistega isikud on hinnanud veokeid liisinguandjale tagastamise aja seisuga ja selles osas poolte vahel vaidlust ei ole. Ka olid mõlemad hindajad arvamuste andmise ajal oma ala tunnustatud asjatundjad, kuna kuulusid EKEI riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirja sõidukite hindamise alal. Küll aga on TAi arvamuste kujunemine oluliselt paremini järgitav kui RR arvamuste kujunemine. RR aktidest nähtuvalt võttis tema turuväärtuse hindamisel arvesse iga sõiduki visuaalselt vaatlusel tuvastatud seisukorda (salongi, rehvide), eeldades, et sõiduki üldine seisukord vastab läbisõidust ja vanusest tingitud loomulikule ja tavapärasele kulumisele. Samuti eeldades, et sõiduk on tehase komplektsuses, turuväärtust vähendavad asjaolud puuduvad, sõiduk on tehniliselt korras ja vastab Eestis kehtivatele tehnonõuetele. Aktide lisast nähtub iga sõiduki VIN-kood ja läbisõidumõõdiku näit. Ja kuigi TA ei saanud sõidukeid visuaalselt üle vaadata, on aktidest ja nende lisadest näha, et ta võttis RR andmeid arvesse, aga lisaks ka sarnaste sõidukite müügipakkumisi Euroopa suurimas internetiportaalis mobiile.de ja Eesti portaalis rasketehnika.ee. Kolleegium möönab, et osad müügipakkumised, mille alusel hindaja arvamuse kujundas, on avaldatud ajaliselt peale tagastamise aega. Samas on hindaja arvestanud ka Leedus asuva Volvo veokite edasimüüja arvamust seisuga august 2019 ja tuvastatud väärtused on sellest madalamad. Kostja ei ole esitanud täiendavaid tõendeid selle kohta, mille alusel tema hindaja kujundas oma arvamuse ega hinnakõikumiste väidete kohta, millised olid esitatud 19.11.2020 menetlusdokumendi punktis B. Hageja esitatud aktides on kirjeldatud iga sõiduki tehnilisi andmeid, varustust, seisukorda, samuti sarnaste sõidukite müügipakkumisi nimetatud portaalides ja Leedu edasimüüja pakkumisi augustis 2019. Seega on TAi arvamuste kujunemine kohtu jaoks jälgitav ja kontrollitav, erinevalt RR arvamustest. Eeltoodust tulenevalt võtab kohus edasises menetluses liisingulepingute esemeks olnud sõidukite tagastamise aja turuväärtusena arvestatud TAi arvamustest nähtuvad turuhinnad.
85.Järgmine vaidluse teema poolte vahel on, kas turuhindu tuleks liisinguandja võimaliku rikastumise tuvastamisel arvestada koos käibemaksuga või ilma selleta. Hageja on seisukohal (I kd tl 7 pöördel (punkt 52), IV kd tl 3 (punkt 24)), et koos käibemaksuga põhjusel, et liisingueseme omandamise hüvitamata kulude (jääkmaksumuse) ja tagastamisaegse väärtuse arvestus peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel (kas koos käibemaksuga või ilma); kuna alates 01.05.2004 sõlmitud kapitalirendilepingu puhul tuleb liisingueseme üleandmisel maksta käibemaksu kogu liisingueseme hinnalt, esitab liisinguandja arve kogu eseme väärtuse peale, igakuised maksed on seejärel käibemaksuta; st, et lepingute ennetähtaegsel ülesütlemisel tuleb arvestada, et kogu liisinguese on juba käibemaksuga maksustatud ja tagastamisaegse turuväärtuse kindlaks tegemisel tuleb lähtuda väärtusest koos käibemaksuga. Kostja vaidleb hagejale vastu ja on seisukohal (V kd tl 150, punkt 6.2), et kapitalirendilepingu ülesütlemisel tekib peale liisingueseme tagastamist ja liisinguandja poolt kreeditarve esitamist olukord, kus käibemaksuga on maksustatud vaid juba tehtud tagasimaksed ehk ennistatakse algne olukord, kus käibemaksuga on maksustatud vaid juba tehtud tagasimaksed; kostja edastas liisinguvõtjale kreeditarved, millega seoses tekkiski eelpool kirjeldatud olukord.
86.Ringkonnakohus nõustub selles osas kostjaga ja leiab, et viide Riigikohtu lahendile nr 3-15-1022 (punktile 18.8) on praeguses asjas asjakohane. Liisinguandja poolt kreeditarvete
2-19-20689 esitamine detsembris 2019 on tõendatud (arved III kd tl 150–162). Viidatud lahendi põhjenduste punktis 18.2 selgitas Riigikohtu halduskolleegium (viidates sh tsiviilkolleegiumi lahendile nr 3-2-1-118-08), et käibemaksuga maksustamisel tuleb käibemaksuseaduse (KMS) § 2 lõike 5 ja käibemaksudirektiivi alusel eristada, kas kaup oli üle antud niisuguse tehingu alusel, milles on sätestatud kauba omandiõiguse üleminek lepingujärgsele kasutajale lepingu lõppemise korral; sellist liisingulepingut tuleb maksustamise mõttes käsitada samaväärselt omandireservatsiooniga müügiga; liisingueseme liisinguvõtja valdusesse andmisel peab liisinguandja arvestama käibemaksu kogu eseme väärtuselt ja liisinguvõtjal on õigus see sisendkäibemaksuna maha arvata müügilepingu alusel soetatud kaubaga sarnaselt. Punktis 18.5 selgitas halduskolleegium, et kui pärast käibe toimumist tuleb kaup liisinguandjale tagastada, nt liisingulepingu erakorralise ülesütlemise tõttu ükskõik kumma lepingupoole algatusel, peab liisinguandja esitama liisinguvõtjale kreeditarve tasumata jäänud liisingumaksete ja sellele vastava käibemaksu summa ulatuses. Punktis 18.8 selgitati, et pärast kauba tagastamist ja kreeditarve esitamist on ennistatud algne olukord ja käibemaksuga jäid tasustatuks vaid liisinguvõtja tegelikult tasutud liisingumaksed. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud arvestada praeguses vaidluses liisingueseme tagastamise aegset väärtust käibemaksuta, kuna peale kreeditarvete esitamist pidid käibemaksuga tasustatuks jääma vaid tegelikult tasutud liisingumaksed.
87.Eeltoodust tulenevalt võtab kolleegium vaidluse edasisel lahendamisel liisinguesemete turuväärtusena tagastamise ajal arvesse hageja asjatundja arvamustest nähtuvad käibemaksuta väärtused, v.a nende veokite puhul, mille puhul on hageja hagiavalduses lähtunud madalamast väärtusest (hageja tabel III kd tl 22; seega (9x85 000) + (3x69 000) +72 000). Nõuet peale 05.01.2020 hagiavalduse täiendamist hageja ei suurendanud. Liisinguesemete kapitalirendilepingutest tulenevate jääkväärtustena võtab kolleegium aluseks kostja arvestuse (tabelis III kd tl 163–164), kuna hageja ei ole toonud välja jääkväärtust käibemaksuta ega ole toonud esile konkreetseid vastuväiteid kostja aritmeetilisele arvestusele. Seega võtab kolleegium edasistes arvestustes aluseks kõigi kostjale jäänud lepinguesemete lepingutejärgse jääkväärtuse summana (4x57 035,27)+(9x56 162,95)=733 607,63 eurot.
88.Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha kostja vastuväite kohta, et tal on õigus arvestada hagetavast summast maha lepingute täitmisega viivitamise alusel arvestatava viivise (osamaksete tasumisega hilinemise eest, leppetrahv vara tähtajaks tagastamata jätmise eest) ning VÕS § 367 lõigete 1 ja 4 kohased kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemetega seonduvalt sellega, et ütles lepingud erakorraliselt üles. Kostja tõi kulutustena esile 09.06.2020 hagivastuses (punktid 19.4–19.6, lisa 6 tabel III kd tl 163–164) ja 20.10.2020 menetlusdokumendis (samas lk 170–171) kindlustamise ja tagastamise kulud. Kostja esitas kulutuste ja nõuete tõendamiseks dokumentaalsed tõendid ja arvestused (lisaks eelnevalt viidatud tabelile tabelil III kd tl 173, arved tl 174–182). Hageja kostja väidetele sisulisi vastuväiteid ei esitanud, olles vaid seisukohal, et kostja tekitas kulutused ise ja nende tekitamiseks puudus alus, kuna „kostja ei ole poolte vahel sõlmitud lepinguid lõpetanud“ (27.10.2020 menetlusdokumendi punkt 7).
89.Ringkonnakohus nõustub selles osas kostjaga. Eelnevalt nõustus kolleegium maakohtuga, et liisinguandja ütles lepingud erakorraliselt üles seaduslikult. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-40-14 (punktis 29) toonud välja, et liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral VÕS § 367 lõike 1 järgi tuleb liisinguandjale hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused, st et liisinguandjale tuleb tagada sarnane positsioon sellega, kus ta oleks olnud lepingu täitmise korral. Seega tekkis alus kohaldada VÕS § 367. Kui lepingute täitmisel ja veokite tagastamisel oli tekkinud viivitusi, oli liisinguandjal nõue ka lepingupunkti 15.1 ja VÕS § 113 lõike 1 ning
2-19-20689 lepingupunkti 9.12 ja VÕS § 159 alusel. Hagimenetluses menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lõige 1). Sama sätte lõike 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 4 lõike 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad mh taotluste esitamise. Kuna hageja ei soovinud sisulisi vastuväiteid esitada, ei ole kohtul alust kostja väiteid täpsemalt analüüsida. Seega tuleb hageja nõudest arvestada eeltoodu alusel maha 1606,28+8047,82+22 899,33+2968,68=35 522,11 eurot, millel tulemusena on tõendatud, et liisinguandjast kostja rikastus liisingulepingute ennetähtaegse tagastamise tulemusena liisinguvõtja arvel 274 870,27 euro võrra (arvestus vt otsuse lisaks 1 olevast tabelist).
90.Vastuses hagile esitas kostja VÕS § 198 kohase tasaarvestuse avalduse (III kd tl 77–77 pöördel), leides, et tal on liisinguvõtja vastu lepingurikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue (VÕS § 115 lõige 1 ja § 128 lõige 4, lepingutingimus 8.2). Hageja vaidles nõudele vastu. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja vastunõude rahuldamise kohustuslikest eeldustest (lepingurikkumine, kahju tekkimine ja selle põhjuslik seos rikkumisega, kahju suurus; VÕS §-d 127, 128) ei ole tõendatud sellise kahju tekkimine liisinguandjal, nagu on tasaarvestuse avalduses esile toodud. Kostja on saamata jäänud intressitulu arvestanud lepingute alusel algselt kokkulepitud tähtajani saada olnud intressimaksete alusel. Selline intressinõue on vastuolus VÕS § 367 lõikes 2 sätestatuga, mille kohaselt ei ole liisingulepingu ülesütlemise tagajärjena õigust liisinguandjal saada tasumata jäänud liisingumaksetelt lepingus arvestatud intressi ega muid summasid, mis ei seondu liisingueseme omandamisega (vt ka VÕS II komm (2019), § 367, punkt 3.3). Kolleegium möönab, et liisinguandjal võiks olla liisinguvõtja lepingurikkumise tõttu kahju hüvitamise nõue saamata intressitulu näol nt olukorras, kus uute klientidega sõlmiti liisingulepingud madalama intressiga, st liisinguandjal ei olnud võimalik teenida sama suurt tulu, kui ta oleks teeninud lepinguid rikkunud liisinguvõtjaga sõlmitud lepingute alusel. Praeguses asjas ei ole aga kostja sellist saamata jäänud (intressi)tulu arvestust ega muid asjaolusid esile toonud. Seega on kohus seisukohal, et tasaarvestuse avalduses esitatud vastunõude olemasolu tõendamist ei leidnud ja kostja avaldus jääb rahuldamata.
91.Hageja on esitanud viivisenõude VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates kostjale kohtueelselt kirjaliku nõude esitamisest 16.09.2019 kuni nõude täieliku tasumiseni. Kostja vaidleb nõudele vastu, kuna leiab, et hageja põhinõue ei ole põhjendatud. Eelnevalt jõudis kolleegium siiski arusaamale, et kostja on kohustatud hagejale hüvitamata liigselt saadud 274 870,27 eurot. Rahaliselt põhinõudelt viivise arvestamine on kooskõlas VÕS § 113 lõikega
1.Alusetult saadu tagastamise nõude korral viivise arvestamine ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule nõudest, on kooskõlas sama sätte lõikes 2 sätestatuga. Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viivise nõude kõrvalnõudena esitamiseks annab aluse TsMS § 367. Seega tuleb kostjal ringkonnakohtu otsuse kuupäeva seisuga tasuda sissenõutavaks muutunud viivist vastavalt viivisekalkulaatori arvestusele 110 395,72 eurot ja sealt edasi kuni põhinõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
92.Otsuses käsitlemata väited ja tõendid asja lahendamisel tähtsust ei oma ja kolleegium jätab need tähelepanuta.
93.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb ise uue, mille tulemusena kuulub hagi osaliselt rahuldamisele, jaotab kolleegium uuesti maakohtumenetlusega seotud kulud ja lisaks ka apellatsioonimenetluse kulud. Eelnevalt leidis kohus, et hageja põhinõudest 395 166,38 eurost kuulub rahuldamisele 274 870,27 eurot, seega 70%. Sellest tulenevalt jäävad menetluskulud mõlemas kohtuastmes 70% ulatuses kostja ja 30% ulatuses hageja kanda.
2-19-20689
94.TsMS § 178 lõike 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
95.Maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, mistõttu ei tee seda ka ringkonnakohus. Maakohus määrab TsMS § 177 lõike 2 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.