OÜ Northern Guard (varasema ärinimega OÜ Exelsior Energiakonsultatsioonid) hagi VGFS Financial Services Estonia OÜ vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
426 780,64 eurot
Menetlusosalised esindajad
Asja läbivaatamine
ja
nende Hageja: OÜ Northern Guard (varasema ärinimega OÜ Exelsior Energiakonsultatsioonid, registrikood 14297676; asukoht Vana-Viru 13-8, 10111 Tallinn) Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Anto Kasak (e-post [email protected]) Kostja: VGFS Financial Services Estonia OÜ (registrikood 12252698; asukoht Kurekivi tee 10, 75306 Lehmja küla, Rae vald) Kostja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Tarmo Repp ja advokaat Helena Noot (e-post [email protected]; [email protected]) Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Northern Guard (varasema ärinimega OÜ Exelsior Energiakonsultatsioonid) hagi VGFS Financial Services Estonia OÜ vastu rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3.Menetluskulude suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
2-19-20689 Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.OÜ Northern Guard (varasema ärinimega OÜ Exelsior Energiakonsultatsioonid) esitas 23.12.2019 Harju Maakohtule hagi VGFS Financial Services Estonia OÜ vastu võlgnevuse saamiseks. Hagiavalduse kohaselt oli VGFS Financial Services Estonia OÜ ja Ralgemar OÜ vahel liisingulepingutest (kapitalirendilepingutest) nr 1870834-1, 1870834-2, 1870834-3, 1870834-4, 2119590-1, 2119590-2, 2119590-3, 2119590-4, 2119590-5, 2119590-7, 2121814-1, 2121814-2, 2121814-3 tulenev õigussuhe. Liisingulepingute esemeks olid Volvo veokid. Märtsis 2019 ilmnes, et Ralgemari ning kostja vahelise liisingulepingu nr 2119590-6 esemeks olev Volvo veok registrinumbriga XXX on Ralgemari partnerettevõtte poolt Ralgemari teadmata Hispaanias võõrandatud. Ralgemar ei olnud andnud enda partnerettevõttele õigust võõrandada viidatud veokit. Nimetatud rikkumise ilmsiks tulekul esitas Ralgemari koheselt kostjale taotluse viidatud veoki välja ostmiseks. Kostja edastas Ralgemarile kirja, milles palus veoki välja ostmiseks täita avalduse lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks. Ralgemar edastas avalduse ning palus edastada vaidlusaluse veoki väljaostu arve. Ühtlasi tasus Ralgemar koheselt, veel enne väljaostu arve saamist kostjale veoki liisinglepingust tuleneva jääkmaksumuse.
2.Selle asemel, et edastada Ralgemarile veoki väljaostu arve, edastas kostja üllatuslikult Ralgemarile teate kõikide poolte vahel sõlmitud liisinglepingute lõpetamisest ning palus tagastada kõik veokid. Kostja väitis e-kirjas, et soovib näha veokeid, saamaks kindlust, kas veokid on ikka hageja valduses. Ralgemar on kõik liisingulepingute esemeks olevad VOLVO veokid kostjale üle andnud. Ralgemar andis veokid üle teadmisel, et kostja soovib kontrollida veokite olemasolu. Ühtlasi avaldas Ralgemar soovi kõik veokid kostjalt välja osta. Vastuseks Ralgemari korduvatele pöördumistele teatas kostja lõpuks 13.06.2019 e-kirjaga, et ei nõustu veokeid Ralgemarile liisinglepingutest tulenevate jääkväärtustega müüma, kuivõrd kostja on kaotanud Ralgemari suhtes usalduse. Hagejale teadaolevalt on kostja tänaseks kõik vaidlusalused veokid võõrandanud. Hageja on Ralgemari eriõigusjärglane.
3.Hageja leiab, et kostja lepingute ülesütlemine ei ole seaduslik ega põhjendatud. Ralgemar on esitanud kostjale 16.09.2019 pretensiooni, milles on palunud teatada vaidlusaluste veokite müügihinna ning on palunud hüvitada vaidlusaluste veokite
2-19-20689 liisinglepingutest tulenevate jääkväärtuste ning turuväärtuse vahe, summas kokku 201 912,26 eurot. Kostja on veokite jääkväärtuste ning turuväärtuse vahe hüvitamisest keeldunud. Kostja tugineb oma keelduvas vastuses tühistele tüüptingimustele, sest need on liisinguvõtja huve ebamõistlikult kahjustavad. Hageja ei nõustu kostja väidetega, mille kohaselt on Ralgemar rikkunud poolte vahel sõlmitud liisingulepingut nr 21195906, rikkudes kohustust kaitsta veoki valdust. Hageja hinnangul ei olnud kostjal alust nimetatud liisinglepinguid üles öelda ning isegi juhul, kui kostjal oleks olnud õigus üks liisingleping üles öelda, millega hageja ei nõustu, siis ei õigusta ühe lepingu ülesütlemine kõikide poolte vahel sõlmitud liisinglepingute ülesütlemist. Kostja on tuginenud liisinglepingute ülesütlemisel tühisele tüüptingimusele. Igal juhul on kostja rikkunud kostja ja Ralgemari vahelises lepingus kokku lepitud ülesütlemise korda. Kostja ei andnud Ralgemarile mõistlikku tähtaega väidetava rikkumise kõrvaldamiseks. Isegi juhul, kui tüüptingimus ei ole tühine, siis teostas kostja oma õigusi vastuolus hea usu põhimõttega. Käesoleval juhul üritab kostja rikastuda hageja arvel, mis ei ole liisinglepingute eesmärkidega kooskõlas. Alternatiivselt leiab hageja, et liisinglepingu punktid, millel kostja tugineb, on vastuolus VÕS § 106 lg-ga 2, mistõttu on kostja poolt viidatud kokkulepe tühine ning kostjal ei olnud õigust liisinglepinguid üles öelda. Juhul, kui lepingu punktid, millele kostja tugines on kehtivad, millega hageja ei nõustu, siis on tegemist sisuliselt leppetrahviga. Kostja ei ole mõistliku aja jooksul teavitanud leppetrahvi nõudmisest, mistõttu on kaotanud õiguse sellele tugineda. Juhul, kui kohus leiab, et kostja ei ole kaotanud õigust leppetrahvi nõuda, siis palub hageja arvestades antud kaasuse asjaolusid vähendada nimetatud leppetrahvi null euroni, sest vastasel korral rikastuks kostja alusetult hageja arvel. Hageja palub mõista VGFS Financial Services Estonia OÜ-lt Osaühing RALGEMAR kasuks välja 201 912,26 eurot; mõista VGFS Financial Services Estonia OÜ-lt Osaühing RALGEMAR kasuks välja viivis summas 4 336,96 eurot; alates 21.10.2019 mõista VGFS Financial Services Estonia OÜlt välja viivis VÕS §-s 113 sätestatud määras põhinõudelt; jätta menetluskulud täies ulatuses VGFS Financial Services Estonia OÜ kanda. 05.01.2020 menetlusdokumendis täiendas hageja oma nõuet ja palus rahuldada hagiavaldus ja mõista VGFS Financial Services Estonia OÜ-lt Osaühing RALGEMAR kasuks välja 395 166,38 eurot; mõista VGFS Financial Services Estonia OÜ-lt Osaühing RALGEMAR kasuks välja viivis seisuga 05.01.2020 summas 9 440,69 eurot; registrikood 12252698) välja viivis VÕS §-s 113 sätestatud määras 395 166,38 euro põhinõudelt; jätta menetluskulud täies ulatuses VGFS Financial Services Estonia OÜ kanda.
4.15.03.2022 menetlusdokumendis asus hageja seisukohale, et tegemist võib olla kahju hüvitamise nõudega. Hageja hinnangul ei ole kostja lepinguid kehtivalt üles öelnud ja on tekitanud hagejale kahju. Kostja on lepingut rikkunud sellega, et võttis Ralgemarilt veokid ära ja müüs ilma Ralgemari nõusolekuta maha. Hageja hinnangul on tegemist lepingu rikkumisega ja selle tagajärjel on tekkinud kahju autode turuväärtuse ja jääkhinna vahe.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
5.Kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata, sest see on põhjendamatu ja vastuolus seaduse ning poolte vahel sõlmitud lepingutega. Kostja leiab, et hagejal puudub õigus nõuda kostjalt veokite jääkväärtust ületavat summat, sest juba makstud summad ei kuulu hüvitamisele. Kostja on lepingud poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimustele tuginedes üles öelnud. Kirjavahetuses kostjaga tunnistas Ralgemar, et lepingu nr 2119590-6 esemeks olev veok väljus nende valdusest ning võõrandati, kuid väitis, et see toimus ilma nende käsundita. Seega on tegemist üldtingimuste punktide 8.2, 9.3.3 ja 9.3.6.1 rikkumisega. Järelikult on lepingu nr
2-19-20689 2119590-6 ülesütlemine põhjendatud. Kuivõrd Ralgemar tunnistas lepingu nr 2119590-6 rikkumist, oli kostjal üldtingimuste punkti 9.3.6.8 kohaselt õigus ka kõik teised lepingud üles öelda. Samuti tunnistas Ralgemar, et nad ei saa kinnitada, et nende valduses on teiste lepingute esemeks olevad 13 veokit, kuid nad töötavad Euroopas. Sisuliselt tunnistas sellega Ralgemar, et nad andsid veokid allrendile või vähemalt enda valdusest välja. Ilma kostja nõusolekuta lepingute esemete allrendile või valdusest välja andmine on üldtingimuste punkti 8.2 rikkumine ning toob kaasa ka punkti 9.3.6.6 rikkumise. Veelgi enam, üldtingimuste punkti 8.2 rikkumisega tekkis kostjal õigus leping lõpetada ilma täiendavat tähtaega andmata, sest eelnimetatud punkti rikkumine oli üldtingimuste kohaselt lepingu oluline rikkumine. Järelikult on Ralgemari enda poolt omaksvõetud käitumine toonud kaasa lepingute ülesütlemise aluste esinemise. Ralgemari lepingu rikkumise tõttu ei ole hagejal lepingute üldtingimustest tulenevalt õigus liisingulepinguga makstud summasid tagasi nõuda. Olukorras, kus Ralgemar rikkus lepinguid oluliselt ning kostja ütles lepingud üles, kohalduvad nii üldtingimuste p 8.2 kui ka p 9.4. Ralgemaril oli kohustus tagastada lepingute esemeteks olevad veokid ning tasuda järelejäänud maksete summa. Samaaegselt ei olnud Ralgemaril ega ole ka hagejal õigust nõuda liisingulepingu alusel makstud summasid tagasi. Tegemist on poolte vahel sõlmitud kokkuleppega, milles täpsustatakse VÕS §-s 195 ja §-s 367 sätestatud ülesütlemise tagajärgi juhuks, kui leping on üles öeldud liisinguvõtja lepingu rikkumise tõttu. Kokkulepe on lubatav, sest mõlemad viidatud normid on dispositiivsed ning selline kokkulepe ei muuda poolte õiguste ja kohustuste vahekorda ebaõiglaseks, kuivõrd üldtingimuste punktid 8.2 ja 9.4 kohalduvad korraga vaid liisinguvõtja enda lepingurikkumise puhul. Sellisel lepingu lõpetamise põhjusel on lubatud liisinguvõtja kui olukorra põhjustaja kohtlemine VÕS-is sätestatud üldpõhimõtetest erinevalt ilma, et poolte õiguste ja kohustuste vahekord muutuks ebaõiglaseks.
6.Teiseks tuleb rõhutada, et eraldiseisvalt ei muuda üldtingimuste punkt 9.4 poolte õigusi ja kohustusi suures ulatuses, vaid sätestab, et lepingu lõppemisele eelnenud makseid ei tagastata. Vastupidiselt hageja väidetele, ei võimalda nimetatud säte kostjal alusetult rikastuda ega reguleeri finantsriski jaotumist. Punkt 9.4 konstateerib VÕS § 195 lg 2 lauses 2 ja lg-s 5 sedastatud ülesütlemise üldreeglit, mille kohaselt ülesütlemisele eelnevalt võetud kohustused kehtivad edasi ning üleandmisele kuulub üksnes etteulatuvalt üleantu. Punktis 9.4 nimetatud lepingu haldustasu, esmane sissemakse ning kõik tasutud ja sissenõutavaks muutunud summad ei ole etteulatuvalt üleantud, mistõttu need ei kuuluks ka VÕS-i üldregulatsiooni järgi tagastamisele.
7.Kolmandaks, eeltoodud tingimuste näol ei ole ka tegemist leppetrahviga, nagu hageja seda oma hagiavalduses konstrueerida üritab. Üldtingimuste 8.2 ja 9.4 eesmärgiks ei ole kahju hüvitamise nõude realiseerimine ega Ralgemari/hageja sundimine kohustuse täitmisele, vaid leppida kokku liisinguvõtja lepingurikkumise tõttu põhjustatud lepingu ülesütlemise tagajärjed. Seetõttu ei saa üldtingimuste punkte 8.2 ja 9.4 käsitleda ka kui leppetrahvi. Seega, vastavalt lepingute üldtingimuste punktidele 8.2 ja 9.4 ei ole hagejal õigust juba makstud summasid tagasi nõuda. Tegemist ei ole kostja alusetu rikastumisega, nagu hageja seda väidab, vaid poolte vahel kokkulepitud liisinguvõtja lepingurikkumise tõttu põhjustatud lepingu ülesütlemise tagajärjega.
8.Isegi kui kohus jõuab järeldusele, et hagejal on õigus nõuda kostjalt veokite jääkväärtust ületavat summat, siis kostja ei ole hageja ega Ralgemari arvelt rikastunud hageja poolt kirjeldatud ulatuses. Hageja on oma nõude konstrueerinud ebaõigete andmete alusel ning seetõttu jõudnud ekslikule järeldusele, et kostja on rikastunud üüratu summa võrra. Veokite turuväärtuse määratlemiseks esitas hageja paar üksikut müügikuulutust, mille kohaselt müüs Volvo Estonia OÜ mõnda lepingute alusel tagastatud veokit hinnaga
2-19-20689 75 000 – 85 000 eurot, millele lisandus käibemaks. Tegemist ei ole tegeliku hinnaga, millega kostja veokid Volvo Estonia OÜ-le pärast lepingute lõppemist müüs. Veelgi enam, müügikuulutus ei saa tõendada veoki tegelikku turuväärtust. Teiseks on liisingulepingu jääkväärtuse arvestamisel hageja arusaamatul põhjusel lähtunud käibemaksu sisaldavast hinnast. Hageja on ka ise oma hagis omaks võtnud, et tasutud liisingumaksed ei sisaldanud käibemaksu. Kostja on Ralgemarile kreeditarved kõigi lepingute osas ka saatnud. Järelikult on ainuõige arvestada liisingulepingu jääkväärtust ilma käibemaksuta. Kolmandaks ei ole hageja arvestanud liisingulepingu lõpetamisega kaasnenud kulutustega, mida kostja oli sunnitud kandma. Kostja on koostanud korrektse arvutuse, millest nähtub, et kostja ei ole hageja ega Ralgemari arvelt rikastunud hageja poolt kirjeldatud ulatuses.
9.Kostja on esile toonud, et tal on kulud/nõuded, mis tuleb maha arvata hageja väidetavast nõuest. Nii on kostjal viivisenõue kokku summas 1 606,28 eurot. Ühtlasi on toodud vastavalt lepingute üldtingimuste p-le 9.14 välja ka näiteks veokite kindlustamise kulud summas 17 109,28 eurot ja veokite tagastamiseks tehtud kulutused summas 2 640,75 eurot. Täiendavalt on kostjal Ralgemari vastu ka leppetrahvi nõue summas 22 899,33 eurot vara tähtajaks tagastamata jätmise eest. Ülesütlemisavalduses (08.03.2019) juhtis kostja ka Ralgemari tähelepanu asjaolule, et kohustuse tähtajaks täitmata jätmisel kohustub Ralgemar tasuma leppetrahvi vastavalt lepingute üldtingimuste punktile 9.12. Seega on kostja Ralgemari ka vastavalt VÕS § 159 lg-le 2 leppetrahvist teavitanud. Arvestades kõiki kostja kulutusi ja veokite turuväärtusi, on veokite turuväärtus tagastamise hetkel liisingulepinguga seotud kuludest eelviidatud tabelist nähtuvalt kokku 159 636,74 eurot suurem. Seetõttu väheneb ka hageja viivisenõue. Hageja viivisenõue on sel juhul (159 636,74×(0,08/365)×109)=3813,79 eurot. Seega ei saa eeltoodut arvestades olla hageja nõue suurem kui maksimaalselt 163 450,53 eurot. Hageja nõudest tuleb aga omakorda maha arvata kahju, mida on kostja kandnud seoses Ralgemari lepingu rikkumisega. Kuigi kostja ei tohi arvestada lepingu ülesütlemisel VÕS § 367 lg 2 alusel intressi, on tegemist kostja saamata jäänud tuluga VÕS § 128 lg 4 mõttes. Kostja sõlmis Ralgemariga Lepingud, omandas lepingu esemed Volvo Estonia OÜ-lt ning andis need Ralgemarile kasutusse. Seega on kostja teinud ettevalmistusi intressi kui tulu saamiseks. Juhul, kui Ralgemar ei oleks lepingut rikkunud, ei oleks kostja olnud sunnitud lepingud üles ütlema ning kostja oleks saanud intressitulu. Ralgemarile pidi olema lepingute sõlmimisel ettenähtav, et juhul, kui ta lepingut oluliselt rikub ning seetõttu on kohustatud kostja lepingud üles ütlema, ei saa kostja intressitulu. Järelikult on kostja kahju hüvitamise eeldused täidetud. Seega on kostjal Ralgemari vastu tekkinud kahju hüvitamise nõue summas 60 897,90 eurot. Samuti on kostjal kahju hüvitamise nõudest tulenev viivisenõue. Kostjal on menetlusdokumendi esitamise hetkel kahju hüvitamise ja viivise nõue Ralgemari vastu summas 60 897,90 + 6 126,50 = 67 024,40 eurot. Juhul, kui kohus leiab, et hageja nõue kuulub rahuldamisele, tasaarvestab kostja oma kahju hüvitamise nõude hageja nõudega.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
10.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
2-19-20689
11.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: • OÜ Ralgemar ja kostja sõlmisid 2018 14 kapitalirendilepingut so lepingud nr 1870834-1, 1870834-2, 1870834-3, 1870834-4, 2119590-1, 2119590-2, 21195903, 2119590-4, 2119590-5, 2119590-6, 2119590-7, 2121814-1, 2121814-2, 2121814-3 (I kd tl 10-215, II kd tl 1-168, 176-196). Liisingulepingute esemeks olid Volvo veokid. • Ralgemari ja kostja vahelise liisingulepingu nr 2119590-6 ese Volvo veok registrimärgiga XXX võõrandati Hispaanias. • Kostja lõpetas 08.03.2019 avaldusega liisingulepingu nr 2119590-6 lepingu p 9.3.3 ja 9.3.6.1 alusel ja liisingulepingud nr 1870834-1, 1870834-2, 1870834-3, 1870834-4, 2119590-1, 2119590-2, 2119590-3, 2119590-4, 2119590-5, 21195907, 2121814-1, 2121814-2, 2121814-3 lepingu p 9.3.6.8 alusel. Ühtlasi kohustas kostja Ralgemari tagastama liisinglepingute nr 1870834-1, 1870834-2, 1870834-3, 1870834-4, 2119590-1, 2119590-2, 2119590-3, 2119590-4, 2119590-5, 21195907, 2121814-1, 2121814-2, 2121814-3 esemeks olevad Volvo veokid hiljemalt 15.03.2019 Volvo Estonia OÜ territooriumile Lehmja külas, Rae vallas (III kd tl 3). • Ralgemar tasus kostjale liisingulepingu nr 2119590-6 eseme väljaostu hinna 66 304,42 eurot (III kd tl 1-2). • Ralgemar tagastas liisinglepingute nr 1870834-1, 1870834-2, 1870834-3, 1870834-4, 2119590-1, 2119590-2, 2119590-3, 2119590-4, 2119590-5, 21195907, 2121814-1, 2121814-2, 2121814-3 esemeks olevad Volvo veokid kostjale. • Hageja on Ralgemari õigusjärglane, kuivõrd Ralgemar OÜ jagunemise ja nõude loovutuse tulemusel on Ralgemar OÜle kuuluva nõude omanikuks saanud hageja (dtl 275). • Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
12.Hageja palub kostjalt välja mõista liisinglepingute esemeks olnud veokite liisinglepingutest tulenevate jääkväärtuste ning turuväärtuse vahe kokku 395 166,38 eurot. Kuigi peaaegu kõikides menetlusdokumentides on hageja palunud viidatud summa välja mõista OÜ Ralgemar (reg kood 10578183; pankrotis) kasuks, on hageja esiletoonud, et Ralgemar OÜ on nõude kostja vastu üle andnud Ralgemar Grupp OÜ-le ja viimane omakorda on selle nõude hagejale loovutanud 02.12.2019. Viidatud asjaolu nähtub ka kohtule esitatud OÜ Ralgemar 02.04.2020 pankrotimäärusest tsiviilasjas 2-20371 (V kd tl 129-133). Vaid 18.02.2020 menetlusdokumendis palub hageja rahuldada hagiavaldus ja mõista VGFS Financial Services Estonia OÜ-lt (registrikood 12252698) OÜ Exelsior Energiakonsultatsioonid (registrikood 14297676) kasuks välja 395 166,38 eurot ja lisanduv viivis. Seega saab kohus teha järelduse, et hageja esindaja on ülejäänud menetlusdokumentide vormistamisel teinud hooletusvigu, kuivõrd enne kohtumenetlust oli hageja esindaja OÜ Ralgemar lepinguline esindaja (II kd tl 169-171). Seega käsitleb kohus hagi nõuet vastavalt TsMS § 3 lg 1 nii, et hageja palub kostjalt hagetava summa mõista välja ikka hageja kasuks. Ka kostja on hagi mõistnud nii, et hagetavad summad palub hageja välja mõista siiski hageja enda kasuks.
13.Hageja on seisukohal, et kostja ei ole lepinguid Ralgemariga kehtivalt lõpetanud, kuivõrd ei andnud Ralgemarile täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks, lisaks on kostja lepinguid üles öeldes käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Kõikide lepingute lõpetamine ei olnud seaduslik, kuivõrd lepingud olid sõlmitud ebamõistlikult kahjustavatel tüüptingimustel. Hageja hinnangul kostja soovib Ralgemari arvelt rikastuda. Kostja hagejaga ei nõustu ja palub hagi jätta rahuldamata.
2-19-20689
14.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 järgi kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt sama paragrahvile lõikele 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
15.Hageja on seiskohal, et liisingulepingutes sisaldub mitmeid ebamõistlikult kahjustavaid tüüptingimusi. VÕS § 35 lg 1 järgi tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi lõike 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Kohtupraktikas on VÕS § 35 lõikeid 1 ja 2 nende koostoimes tõlgendatud selliselt, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena. Selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi.
16.Kostja on seisukohal, et liisingulepinguid ei sõlmitud tüüptingimustel. Kostja tugineb sellele, et lepingute üldtingimuste lõpus on mõlemad pooled kinnitanud, et leping on sõlmitud lähtudes aususe, õigluse, mõistlikkuse ja poolte võrdsuse põhimõtetest, mõlema poole vaba tahte alusel, ilma, et pooltele oleks avaldatud lepingu sõlmimiseks survet. Kõik lepingu sisu ja sõlmimist puudutavad olulised asjaolud on pooltele teatavaks tehtud, kusjuures lepingu sätted on neile mõistetavad ja selged. Ühtlasi on kõikide lepingute eritingimuste juures märgitud, et vastuolude ilmnemisel loetakse ülimuslikuks eritingimused. Kostja on seisukohal, et seega oli Ralgemaril võimalik läbi rääkida lepingute sisu ja tingimusi ning vajadusel ka teha muudatusi eritingimustes. Seda enam, et pooled sõlmisid kokku 14 lepingut, mille alusel pidi Ralgemar tasuma kostjale enam kui miljon eurot ehk ei saa väita, et Ralgemar oli võrreldes kostjaga kuidagi nõrgem lepingupool ja ei saanud kuidagi lepingute sisu ega tingimusi mõjutada.
17.Vaidlust ei ole selles, et liisingulepingu üldtingimused on välja töötatud kostja poolt. Ilmselgelt kasutatakse samu üldtingimusi ka teiste kostja lepingupartnerite suhtes. Seega peab lepingutingimuste kasutaja (st kostja) tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi. Kostja ei ole esile toonud ega põhistanud, et pooled oleksid hageja vaidlustatud lepingupunktid selgelt eraldi läbi rääkinud. Seega saab kohus teha järelduse, et lepingute üldtingimused on tüüptingimused.
18.VÕS § 37 lg 1 järgi tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid üldtingimuste liisingulepingute osaks mittesaamise kohta. Tuvastatavad ei ole ka VÕS §
2-19-20689 37 lg-s 3 nimetatud asjaolud. Eeltoodust tulenevalt on liisingulepingute üldtingimused tüüptingimustena saanud Ralgemari ja kostja vahel sõlmitud lepingute osaks.
19.VÕS § 44 järgi kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 44 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad. /.../ Järelikult tuleb kohtumenetluses majandus- või kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse kasutajal lükata ümber VÕS § 44 eeldus. /.../ Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. /.../ (RKTKo 3-2-1-139-14). Seega ka majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute vahel sõlmitud lepingute puhul saab VÕS § 42 lg 3 tingimuste esinemisel eeldada, et tegemist on tühiste tüüptingimustega. Tegemist on nn halli nimekirjaga, mis paneb tingimuse mõistlikkuse ja kahjustava iseloomu puudumise tõendamiskoormise tingimuse kasutajale.
20.Hageja vaidlustatud lepingu p 8.2 ja 9.4 ei ole kohtu hinnangul liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused. P 8.2 järgi kohustub liisinguvõtja tagama, et liisinguandja omandiõigust varale ei piiraks liisinguvõtja suhted kolmandate isikutega, ning rakendab kõiki meetmeid selleks, et vältida liisinguandja omandiõiguse piiramist kolmandate isikute poolt, st liisinguvõtjal ei ole õigust vara müüa, annetada, vahetada või muul viisil loovutada, samuti pole liisinguvõtjal õigust vara hävitada, pantida, kasutada vara tagatisena või garantiina või muul viisil koormata. Kui vara hoitakse kolmandale isikule kuuluvas asukohas või kui vara kasutab mis tahes põhjusel kolmas isik (sealhulgas liisinguandja nõusolekul), kohustub liisinguvõtja teavitama nimetatud kolmandaid isikuid sellest, et vara omanik on liisinguandja. Liisinguandjal on õigus vara liisinguvõtjalt käesolevas lepingus sätestatud alustel tagasi võtta. Kõik liisinguvõtja poolt kolmandate isikutega sõlmitud lepingud, kokkulepped jms, mis piiravad vara omandiõigust või vara valdamist või koormavad vara jne, või mille alusel on vara antud allrendile ilma liisinguandja nõusolekuta, kujutavad endast lepingu olulist rikkumist ja on tühised. Juhul, kui liisinguvõtja sõlmib käesolevas punktis nimetatud tehingu, omandab liisinguandja õiguse leping ühepoolselt mõnetada /lõpetada/ ja/või nõuda liisinguvõtjalt maksegraafikus näidatud järelejäänud maksete täielikku tasumist, vara viivitamatut tagastamist liisinguandjale ning kõigi liisinguandja poolt sõlmitud tehingute tõttu kantud kahjude hüvitamist. Kui liisinguvõtja poolt sõlmitud tehingu tõttu jääb liisinguandja ilma oma omandiõigusest varale või kui vara on sellise tehingu tagajärjel koormatud kolmandate isikute õigustega, kohustub liisinguvõtja tasuma leppetrahvi, mille suurus võrdub maksegraafiku järgsete tasumata maksete summaga. Kahtluste vältimiseks on sätestatud, et kõik varasemad lepingu alusel tasutud summad jäävad liisinguandjale. P 9.4 kohaselt lepingu mõnetamisel /lõpetamisel/ ei tagastata liisinguvõtjale lepingu haldustasu, muid tasusid, esimest sissemakset, muid sissemakseid ja liisinguvõtja poolt maksegraafiku alusel tasutud summasid ega muid lepingu alusel tehtud makseid.
21.Hageja ei ole esile toonud ega põhistanud, kuidas viidatud sätted kahjustavad ebamõistlikult liisinguvõtja õigusi. Lepingu p 8.2 kaitseb vara omaniku (st liisinguandja) õigusi ja kohus ei näe, et p 8.2 liisinguvõtjale pandud kohustus tagada liisinguandja omandiõigust varale oleks mingil põhjusel ebamõistlikult kahjustav. AÕS § 68 lg 1 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata,
2-19-20689 kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. On loomulik, et omanik teab, mis toimub tema varaga ja on piiranud liisinguvõtjal vara müüa, annetada, vahetada või muul viisil loovutada või koormata. Lepingu p 8.2 viimane lause ja p 9.4 aga kajastavad seaduse üldpõhimõtet, et kestvuslepingu ülesütlemisel jäävad lepingust juba tekkinud õigused ja kohustused kehtima (VÕS § 195 lg 2 teine lause). Erinevalt taganemisest ei ole pooled lepingu ülesütlemise korral kohustatud üldjuhul lepingu järgi üleantut tagastama. Seega ei ole viidatud sätted ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused.
22.Hageja hinnangul on ebamõistlikult kahjustavad ka liisingulepingu üldtingimuste p-d 9.3.3 ja 9.3.6.1 ja 9.3.6.8, mille kohaselt pooled on kokku leppinud, et liisinguandjal on ühepoolne õigus mõnetada /lõpetada/ leping koheselt või pärast seda, kui ta on andnud liisinguvõtjale 10-päevase tähtaja rikkumiste kõrvaldamiseks, teavitades sellest liisinguvõtjat, kui leiab aset mis tahes järgmistest sündmustest: vara on hävinud või muutunud kasutuskõlbmatuks või on pooled kaotanud püsivalt vara valduse (sealhulgas vara varguse, röövimise või väljapetmise tõttu) või kui liisinguvõtja sõlmib lepingu või kokkuleppe, mis piirab või koormab liisinguandja omandiõigust varale või on rikkunud mis tahes muud liisinguvõtja ja liisinguandja vahel või liisinguvõtja ja liisinguandjaga seotud isiku vahel sõlmitud lepingut ja/või eksisteerivat kohustust. Hageja leiab, et lepingupunktid annavad kostjale õiguse lõpetada kõik kostja ja Ralgemar vahelised liisingulepingud ükskõik millise Ralgemari poolse rikkumise tõttu, sõltumata rikkumise iseloomust või ulatusest. Sätte sõnastus on niivõrd laialivalguv, et seab lepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu põhjendamatult liisinguvõtja kasuks.
23.Kostja leiab et, vaidlusalused tingimused ei ole Ralgemari ebamõistlikult kahjustavad ega seega tühised. Kostja selgitab, et lepingute p-i 9.3 sisu ei erine seaduses sätestatust ja seaduse rakendamist puudutavast kohtupraktikast ega nõustu hageja väitega, et lepingute p 9.3 muudab pooltevaheliste õiguste ja kohustuste tasakaalu ebamõistlikult.
24.Kohus nõustub kostjaga ja leiab, et hageja poolt vaidlustatud p 9.3.3 ja 9.3.6.1 ei ole ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused. Kohus nõustub kostja seisukohaga selles, et vaidlustatud lepingute p 9.3 sisu ei erine seaduses sätestatust. Hageja on jätnud tähelepanuta, et lepingu p 9.3 alusel on võimalik liisinguleping üles öelda nii täiendavat tähtaega andmata kui täiendava tähtaja möödumisel, kui selle jooksul ei ole rikkumise aluseks olevat kohustust täidetud. Ka VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi on võimalik leping sõltumata rikkumise iseloomust ja ulatusest üles öelda, kui rikkumise kõrvaldamiseks antud täiendav tähtaeg on möödunud ning vastavat kohustust täidetud ei ole. VÕS § 196 lg 1 ja 2 järgi võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel. Kohus märgib, et liisinguandja peab lepingu ülesütlemise korral järgima lisaks lepingule ka seadust ning täiendavat tähtaega andmata saab lepingut üles öelda vaid olulise lepingurikkumise tõttu. Lepingu p 9.3 sõnastus ei võimalda kuidagi teha järeldust, et iga pisirikkumise tõttu saab liisinguandja lepingu ilma täiendava tähtajata koheselt üles öelda.
25.Lisaks on hageja poolt vaidlustatud lepingu p-s 9.3.3 ja 9.3.6.1 esile toodud rikkumised sellise iseloomuga, mis ilmselgelt välistavad edasise lepingu jätkamise, kuivõrd
2-19-20689 puudutavad otseselt liisinglepingu esemeks olevat ja liisinguandja omandis olevat vara ning sellega liisinguandja omandiõigust. P 9.3.3 ja 9.3.6.1 märgitud ülesütlemise alused saavad tekkida vaid liisinguvõtja enda tegevuse tulemusel.
26.Kohus nõustub kostjaga ka selles, et seadusest tulenevalt ei ole keelatud leppida kokku selles, et ühe lepingu rikkumise korral on võimalik sellele lepingurikkumisele tuginedes lõpetada ka teine samade poolte vahel sõlmitud leping. Ka lepingu p 9.3.6.8 alusel kõikide pooltevaheliste lepingute lõpetamisel peab kostja järgima lepingute p-des 9.3 ja seaduses sätestatud korda ning vajadusel andma teisele lepingupoolele täiendava tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks. Seega ka 9.3.6.8. sõnastus ei võimalda kuidagi teha järeldust, et väheolulise rikkumise tõttu saab liisinguandja kõik pooltevahelised lepingud ilma täiendavat tähtaega andmata koheselt üles öelda. Kohtu hinnangul ei ole ka lepingute p 9.3.6.8 liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav.
27.Majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutes saab vaidluse korral tõendada, et ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena vaidlustatud klausli kasutamine on majanduskäibes selliste lepingute puhul tavaline, mistõttu tegelikku ebamõistlikku kahjustamist ei esine. Tingimuse ebamõistliku kahjustava toime väljaselgitamisel tuleb näiteks arvestada, millised oleksid alternatiivsed võimalused, kas teine pool oleks tüüptingimuse kasutaja konkurentidega pidanud samasuguse tingimusega nõustuma.
28.Kostja on esile toonud, et sarnaseid lepingutingimusi kasutavad ka teised liisinguandjad. Oma väidete tõendamiseks esitas kostja AS LHV Pank Ärikliendi kapitalirendilepingu üldtingimused, mille p 9.2.1 (xii) kohaselt: „Liisinguandjal on õigus Leping ennetähtaegselt ilma etteteatamiseta üles öelda, kui Liisinguvõtja või selle kontserni kuuluv isik rikub mis tahes muud Liisinguandja või temaga ühte kontserni kuuluva äriühinguga sõlmitud lepingut (sh laenu-, liisingu-, faktooringu- või muud finantseerimis-, tagatis- või võõrandamislepingut).“ (V kd tl 121). Ka SIA Citadele Leasing Eesti filiaal Liisingulepingute tüüptingimuste, p 5.3.7 kohaselt „on Liisinguandjal õigus liisinguleping, lisaks õigusnormidega sätestatud juhtudele, üles öelda, kui liisinguvõtja rikub ükskõik millist poolte vahel sõlmitud krediidi- ja/või müügilepingut.“ (V kd tl 124). Bigbank AS Liisingulepingu üldtingimuste p 12.2.12 järgi: „Liisinguandjal on õigus Liisinguleping erakorraliselt üles öelda ja nõuda kogu võla ning punktis 15.4 nimetatud leppetrahvi kohest tasumist juhul, kui on saabunud vähemalt üks alljärgnevatest tingimustest: Liisinguvõtja või Tagatise andja või Liisinguvõtjaga samasse kontserni kuuluv ettevõte rikub ükskõik millist teist Liisinguandjaga sõlmitud lepingut ja seda rikkumist ei ole kõrvaldatud Liisinguandja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. Juhul kui rikkumine on selline, mis annab Liisinguandjale õiguse Liisingulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ilma täiendava tähtaja andmiseta, ei ole Liisinguandjal kohustust täiendavat tähtaega anda.“ (V kd tl 127).
29.Kostja on tõendanud, et lepingu p-dega 8.2, 9.3.3 ja 9.3.6.1 sarnast lepingutingimust kasutab AS LHV Pank – üldtingimuste p 9.2.1 (vii): „Liisinguandjal on õigus Leping ennetähtaegselt ilma etteteatamiseta üles öelda, kui vara hävib, muutub kasutuskõlbmatuks või väljub püsivalt Lepinguosaliste valdusest (sh Vara varguse, röövi või omastamise tagajärjel).“ (V kd tl 121). Seega kasutavad ka teised turul tegutsevad liisinguandjad lepingutega sarnaseid või sisuliselt identseid lepingutingimusi, mille kohaselt on võimalik muid poolte vahel sõlmitud lepinguid üles öelda olukorras, kus liisinguvõtja on rikkunud mõnda muud poolte vahel sõlmitud lepingut ja tegemist ei ole liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimustega, vaid tegemist on tavapärase turupraktikaga.
2-19-20689
30.Lisaks on õiguskirjanduses selgitatud, et täiendavalt tuleks arvestada ka ärisuhete pikaajalisust poolte vahel. Kui sarnane tingimus on varem pooltevahelises lepingus esinenud ja teine pool on sellega nõus olnud, ei tohiks seda tingimust ebamõistlikuks lugeda, isegi kui esmakordselt lepingut sõlmivate ettevõtjate puhul loetaks selline tingimus tühiseks (VÕS I kommenteeritud väljaanne 2016, lk 255). Hageja ise on esile toonud, et Ralgemari ja kostja vahel oli sõlmitud 14 liisingulepingut ja hageja on seda nimetanud pikaajaliseks koostööks. Kuigi iseenesest ei saa väita, et poolte vahel oli väga pikaaegne lepinguline suhe, kuivõrd esimesed lepingud sõlmiti jaanuaris 2018 (lepingud 1870834 1-4) ja lepingud nr 2119590 1-7 ning nr 2121814 1-3 detsembris 2018 ja kõik lepingud öeldi üles 08.03.2019, samas lepingute hulka (14) arvestades tuleb asuda seisukohale, et poolte vahel oli piisavalt pikk ärisuhe ja järelikult hageja poolt vaidlustatud tingimused ei saa lugeda ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimusteks.
31.Kuivõrd kohus tuvastas eelnevalt, et liisingulepingud koos üldtingimustega olid kehtivad, tuleb järgnevalt kontrollida, kas kostja on lepingud kehtivalt ülesöelnud. VÕS § 196 lg 1 kohaselt lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Seega igasugust lepingu ülesütlemise taganemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on lepingulist suhet lõpetava kujundusõigusega, seega piisab lepingu lõppemiseks tahte väljendamisest. Lepingu ülesütlemise avaldus muutub kehtivaks vastaspoole poolt kättesaamisega.
32.Hageja on hagiavalduses esile toonud, et kostja on 08.03.2019 avaldusega liisingulepingud nr 1870834-1, 1870834-2, 1870834-3, 1870834-4, 2119590-1, 2119590-2, 2119590-3, 2119590-4, 2119590-5, 2119590-7, 2121814-1, 2121814-2, 2121814-3 üles öelnud ning lisanud viidatud avalduse ka hagiavaldusele (III kd tl 3). Hagiavalduse p 40 on hageja ise avaldanud, et kostja edastas Ralgemarile lepingute ülesütlemise teate 09.03.2019. Seega on hageja ise tuginenud sellele, et kostja on lepingud üles öelnud ja ka Ralgemar ülesütlemisavalduse kätte saanud. Kohtule on seega arusaamatu hageja 15.03.2022 menetlusdokumendi p 14 avaldatud väide, et kostja ei ole tõendanud, et Ralgemar oleks üldse ülesütlemisavalduse kätte saanud (V kd tl 109 pöördel).
33.Asja materjalidest nähtub, et 05.06.2019 pöördus Ralgemari tollane lepinguline esindaja kostja lepingulise esindaja poole Ralgemar OÜ (reg.kood 10578183) nimel ja huvides seoses VGFS Financial Services Estonia OÜ poolt algatatud liisingulepingute lõpetamisega 08.03.2019 teatise alusel. Lisaks on 14.06.2019 e-kirjas toonane Ralgemar OÜ esindaja tunnustanud lepingute lõppemist (III kd tl 8). Ka 16.09.2019 nõudekirjas avaldas tänane hageja esindaja kostjale, et kostja on eelnevalt viidatud lepingud üles öelnud ja sõidukid on kostjale tagastatud (II kd tl 169). Ralgemar ei tuginenud 16.09.2019 nõudekirjas sellele, et lepingud oleks ebaõigesti lõpetatud. Samuti ei vaidlustanud Ralgemar 16.09.2019 avalduses ega eelnevas kirjavahetuses seda, et tegelikkuses Ralgemar sõidukeid kostjale ei tagastanud vaid andis sõidukid üle võimaldamaks kostjal sõidukite olemasolu kontrollida.
34.Ülesütlemisavalduses on kostja nõudnud liisingulepingute esemeks olevate sõidukite tagastamist hiljemalt 15.03.2019. 11.03.2019 e-kirjas kostjale avaldas Ralgemar, et kindlasti ei õnnestu neil kõiki sõidukeid tuua Eestisse kostja seatud tähtajaks 15.03.2019 ja nad suudaksid kõik sõidukid tagastada äärmisel juhul 29.03.2019 (III kd tl 122). 21.03.2019 e-kirjas on Ralgemar OÜ Volvo Estonia OÜ-le avaldanud, et 29.03 saavad nad tagastada 7 veokit, 14. nädalal saavad tagastada veel mõned veokid ja viimased veokid saavad nad tagastada hiljemalt 15. nädalal (III kd tl 4). Seega kõige eelneva põhjal saab kohus teha järelduse, et 08.03.2019 avaldus on Ralgemar OÜ-le kohaselt
2-19-20689 kättetoimetatud, seega on täidetud ülesütlemise formaalne eeldus.
35.Vastasel juhul ei oleks Ralgemar 11.03.2019 väitnud kostjale, et neil ei õnnestu sõidukeid kostja soovitud päevaks so 15.03.2019 tagastada ega oleks ka 05.06.2019 ekirjas möönnud avalduse kätte saamist ning 14.06.2019 ja 16.09.2019 avaldustes tunnustanud lepingust taganemist. Hageja on hagiavalduses ka ise avaldanud, et kostja edastas Ralgemarile lepingute ülesütlemise teate 09.03.2019. Seega on Ralgemar tegelikkuses aktsepteerinud seda, et lepingud lõpetati 08.03.2019 ülesütlemisavaldusega ja sõidukid on korrektselt kostjale tagastatud. Seega on hageja käitunud vastuoluliselt, tuues hagimenetluses esile selle, et lepingud ei ole lõppenud ja ülesütlemisavaldust ei ole Ralgemarile kätte toimetatud kui eelnevalt on hageja avaldanud, et ülesütlemise avaldus on Ralgemarile kätte toimetatud ja Ralgemar jätnud kostjale veendumuse, et lepingud on kehtivalt lõppenud ja sõidukid lepingute lõppemise tõttu tagastatud.
36.Järgnevalt kohus kontrollib, kas kostjal oli alust Ralgemarile kõik lepingud üles öelda. Kostja on tuginenud lepingu p 9.3.6.8, mille kohaselt pooled on kokku leppinud, et liisinguandjal on ühepoolne õigus mõnetada /lõpetada/ leping koheselt või pärast seda, kui ta on andnud liisinguvõtjale 10-päevase tähtaja rikkumiste kõrvaldamiseks, teavitades sellest liisinguvõtjat, kui liisinguvõtja on rikkunud mis tahes muud liisinguvõtja ja liisinguandja vahel või liisinguvõtja ja liisinguandjaga seotud isiku vahel sõlmitud lepingut ja/või eksisteerivat kohustust.
37.Vaidlust ei ole selles, et Ralgemari ja kostja vahelise liisingulepingu nr 2119590-6 ese Volvo veok registrimärgiga XXX võõrandati Hispaanias väidetavalt ilma kostja teadmata ja nõusolekuta. Liisinguleping nr 2119590-6 lõppes 07.03.2019, kuivõrd lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks 07.03.2019 on Ralgemari seaduslik esindaja T. S. esitanud kostjale vastava avalduse (II kd 199-201). Kostja lõpetas 08.03.2019 avaldusega liisingulepingu nr 2119590-6 lepingu p 9.3.3 ja 9.3.6.1 alusel (III kd tl 3).
38.Kohtu hinnangul on Ralgemar rikkunud oluliselt liisingulepingut nr 2119590-6 kuivõrd on teinud võimalikuks sõiduki võõrandamise. Ka Ralgemar ise on lepingu rikkumist tunnistanud. Ralgemari esindaja on 11.03.2019 e-kirjas kostjale avaldanud, et nad on ka ise juhtunust šokis ja ka nemad ei teadnud antud olukorrast midagi, et kolmandad isikud teeksid nende liisinguvaraga midagi sellist nende selja taga. Ralgemari töötaja avaldas kostjale, et neil ei olnud plaanis müüa liisingus olevat autot ja antud sõiduk oli Hispaanias näitamiseks potentsiaalsele ostjale, kelle ostusoovi korral oleks Ralgemar sõiduki enne liisingust välja ostnud ja seejärel edasi müünud (III kd tl 122).
39.Järelikult oli sõiduk Ralgemari tegeliku võimu alt väljas, kui ka Ralgemarile endale üllatuseks sõiduk võõrandati ning väidetavalt ei olnud ka Ralgemarile teada selle ettevõtte andmeid, kellele sõiduk XXX registreeriti (III kd lk 121). Asja materjalidest nähtub, et sõiduk XXX registreeriti Hispaania liiklusregistris 12.02.2019 ja kostja (kui sõiduki omanik) sai sellest teada Maanteeameti teavituse kaudu 07.03.2019 so 3 nädalat hiljem. Seega eeldades Ralgemari väidete õigust, et nad ei teadnud sõiduki võõrandamisest midagi, saab siit teha vaid järelduse, et Ralgemaril puudus sõiduki üle igasugune kontroll ja info, tegelikku valdust sõiduki üle Ralgemar ei teostanud, kui kolme nädala vältel ei saanud neile väidetavalt teatavaks, et nende valduses olnud sõiduk on tegelikkuses kolmandale isikule võõrandatud ning Ralgemarile ei olnud ka teada see isik, kellele sõiduk võõrandati. Ralgemar on ise avaldanud, et sõiduk oli Hispaanias näitamiseks potentsiaalsele ostjale. Hispaania liiklusregistris sõiduki arvele võtmiseks pidi Ralgemar andma üle ka sõiduki registreerimisdokumendid. Järelikult võimaldas Ralgemar liisinguvaral nende valdusest välja minna ja rikkus lepingust tulenevat kohustust kaitsta sõiduki valdust.
2-19-20689
40.Lepingu p 8.2 järgi kõik liisinguvõtja poolt kolmandate isikutega sõlmitud lepingud, kokkulepped jms, mis piiravad vara omandiõigust või vara valdamist või koormavad vara jne, või mille alusel on vara antud allrendile ilma liisinguandja nõusolekuta, kujutavad endast lepingu olulist rikkumist ja on tühised. Lepingu p 8.3 järgi liisinguvõtjal on õigus anda vara allrendile üksnes pärast liisinguandja kirjaliku nõusoleku saamist ja nõusolekus nimetatud tingimustel, arvestades käesolevas lepingus sätestatut. Vara allrendile andmise korral jääb liisinguvõtja liisinguandja ees vara eest vastutavaks. Allrendileping kaotab kehtivuse käesoleva lepingu peatamisel või mõnetamisel /lõpetamisel/. Kohtu hinnangul on tegemist olulise lepingurikkumisega nagu ka pooled ise lepingutes on sätestanud. Ka Ralgemar on sõiduki võõrandamist tunnistanud.
41.Viidatud liisingulepingu nr 2119590-6 oluline rikkumine on kostjale aluseks olnud ka ülejäänud liisingulepingute ülesütlemiseks. Nagu kohus eelpool tuvastas, ei ole lepingu p 9.3.6.8, mille alusel kostja Ralgemarile lepingu üles ütles ebamõistlikult liisinguvõtjat kahjustav tüüptingimus. Kohtu hinnangul võis kostja Ralgemarile ülejäänud liisingulepingud selle alusel üles öelda. Lepingute p 9.3.6.8 on pooled kokku leppinud, et liisinguandjal on ühepoolne õigus mõnetada /lõpetada/ leping koheselt või pärast seda, kui ta on andnud liisinguvõtjale 10-päevase tähtaja rikkumiste kõrvaldamiseks, teavitades sellest liisinguvõtjat, kui liisinguvõtja on rikkunud mis tahes muud liisinguvõtja ja liisinguandja vahel või liisinguvõtja ja liisinguandjaga seotud isiku vahel sõlmitud lepingut ja/või eksisteerivat kohustust.
42.Hageja heidab kostjale ette, et kostja ei andnud Ralgemarile täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. Kohtule on arusaamatu, kuidas oleks Ralgemar saanud 10 päevase tähtaja jooksul kõrvaldada lepingute ülesütlemise aluseks olnud rikkumise. Sõiduk XXX oli Ralgemari teadmata võõrandatud kolmandale ning Ralgemari jaoks tundmatule ettevõttele. Ralgemar on küll hüvitanud rahaliselt kostjale sõiduki väärtuse, kuid rikkumist ei oleks Ralgemar suutnud ilmselgelt kõrvaldada. Lisaks oli tegemist niivõrd olulise lepingu rikkumisega, milleks VÕS § 196 lg 2 ja VÕS § 116 lg 2 p 1-4 kohaselt ei ole vaja anda täiendavat tähtaega. Kohus leiab, et Ralgemar rikkus sõiduki XXX võõrandamisega kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt kostja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu ning selle tulemusel muutus liisingulepingust nr 2119590-6 tulenevate kohustuste täitmine võimatuks. Lisaks pidi rikkumine toimuma tahtlikult või vähemalt raske hooletuse tõttu, kuivõrd müügilepingu sõlmimiseks pidi olema Ralgemari tahe. Ralgemar on küll väitnud, et võõrandamine toimus nendepoolse käsundita, kuid vaatamata sellele on sõiduk tundmatule kolmandale isikule võõrandatud ja Ralgemar on oma käitumisega teinud selle võimalikuks. Kohtu hinnangul on kostja Ralgemariga kohaselt lepingud lõpetanud, kuivõrd täidetud on ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Kuigi hageja tugineb sellele, et Ralgemar oli varasemalt lepinguid kohaselt täitnud ja leiab, et lepingute ülesütlemine oli vastuolus hea usu põhimõttega, siis kohus sellega ei nõustu. Lepingute ülesütlemise aluseks olnud rikkumine oli niivõrd oluline, et isegi varasem lepingute kohane täitmine ei muuda ülesütlemist hea usu vastaseks.
43.Lisaks nõustub kohus kostja kahtlustega ka selles, et tegelikkuses oli Ralgemar andnud ka teised veokid allrendile või vähemalt võimaldanud neil enda valdusest välja minna. Nimelt Ralgemar avaldas vastuseks 08.03.2019 ülesütlemisavaldusele 11.03.2019 e kirjas, et kuna neil on lepingud koostööpartneritega ja juba kokkulepitud laadimised, siis kindlasti ei õnnestu meil kõiki sõidukeid tuua Eestisse kostja seatud tähtajaks 15.03.2019. Ralgemar selgitas, et suudaksid kõik sõidukid tagastada äärmisel juhul kuupäevaks 29.03.2019. Vastuseks kostja 12.03.2019 e-kirjale avaldas Ralgemar, et ei
2-19-20689 tea kuidas oleks võimalik tõestada, et kõik veokid on Ralgemari kasutuses, kui nad on Euroopas laiali ja teevad tööd (III kd lk 121).
44.Vaidlust ei ole selles, et veokid tagastati kostjale ajavahemikus 01.04.2019-12.04.2019. Kostja esitas sõidukite turuväärtuste tõendamiseks sõidukite hindamisaktid. Ekspert määras sõidukite turuväärtuse seisuga 15.04.2019, mil teostas sõidukite ülevaatuse. Hindamisaktist nr 5447 selgub, et sõiduki XXX läbisõit ülevaatuse hetkel oli 137 km, hindamisakti nr 5448 kohaselt oli sõidukil XXX läbisõit ülevaatuse hetkel 1 km, hindamisakti nr 5449 kohaselt oli sõidukil XXX läbisõit ülevaatuse hetkel 83 km, hindamisakti nr 5450 kohaselt oli sõidukil XXX läbisõit ülevaatuse hetkel 2 km, hindamisakti nr 5451 kohaselt oli sõidukil XXX läbisõit ülevaatuse hetkel 2 km, hindamisakti nr 5452 kohaselt oli sõidukil XXX läbisõit ülevaatuse hetkel 2 km, hindamisakti nr 5453 kohaselt oli sõidukil XXX läbisõit ülevaatuse hetkel 157 km ja hindamisakti nr 5454 kohaselt oli sõidukil XXX läbisõit ülevaatuse hetkel 3 km. Kohtule on arusaamatu, kuidas sõidukid, mille läbisõit nende tagastamise hetkeks oli 1-3 km, said Ralgemari väitel Euroopas tööd teha ja miks ei saanud Ralgemar anda kostjale kinnitust sõidukite olemasolu kohta ega tagastada sõidukeid kostjale lepingutes kokkulepitud tähtaja (5 päeva) jooksul 15.03.2019. Kohtu hinnangul viitab see sellele, et tegelikkuses ei olnud need veokid lepingute ülesütlemise ajal Ralgemari valduses ega kontrolli all ja Ralgemar oli ka nende veokite puhul rikkunud liisingulepingutest tulenevat kohustust tagada sõidukite valdus.
45.Alternatiivselt leiab hageja, et liisinglepingu punktid, millel kostja tugineb, on vastuolus VÕS § 106 lg-ga 2, mistõttu on kostja poolt viidatud kokkulepe tühine ning kostjal ei olnud õigust liisinglepinguid üles öelda. VÕS § 106 lg 2 järgi on tühine kokkulepe, millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks, samuti kokkulepe, mis võimaldab võlgnikul täita kohustuse oluliselt erinevana võlausaldaja poolt mõistlikult eeldatust või mis muul viisil ebamõistlikult välistab vastutuse või piirab seda. Seega seadus keelab üheselt kokkulepped, millega välistatakse seadusest tulenev vastutus või seda piiratakse tahtliku rikkumise eest. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole tegemist VÕS § 106 lg 2 sätestatud olukorraga. Kohustust on antud juhul rikkunud Ralgemar, mitte kostja ja hageja viidatud sätted ei piira ega välista ebamõistlikult kuidagi Ralgemari vastutust lepingu rikkumise eest. Tegemist ei ole keelatud kokkulepetega VÕS § 106 lg 2 mõistes.
46.Hageja tugineb ka sellele, et on soovinud rikkumised heastada. Ralgemar on veel enne lepingute ülesütlemist avaldanud soovi liisingulepingu nr 2119590-6 esemeks olev Volvo veok registrinumbriga XXX kostjalt välja osta, eesmärgiga jätkata poolte vahelist õigussuhet teiste liisinglepingute täitmise näol. Hageja on esile toonud, et Ralgemar tasus koheselt kostjale ka vaidlusaluse veoki liisingulepingust tuleneva jääkväärtuse. Vaidlust ei ole selles, et 50 000 eurot on Ralgemar kostjale tasunud 08.03.2019 ja 16 304,42 eurot 12.03.2019 (III kd tl 1-2). Seega saab väita, et Ralgemar on liisingulepingu nr 2119590-6 rikkumise heastanud, kuivõrd on hüvitanud kostjale sõiduki XXX jääkväärtuse. Samas tuleb silmas pidada, et heastamise esmane eeldus on pooltevaheline kehtiv leping, millest tulenevat kohustust on rikutud. Nagu kohus on eelnevalt tuvastanud, ütles kostja kõik lepingud 08.03.2019 avaldusega üles. Hageja on hagiavalduses avaldanud, et Ralgemar sai avalduse kätte 09.03.2019. Seega oli hageja selleks ajaks, kui Ralgemar avaldas soovi ülejäänud sõidukid välja osta so 11.03.2019, liisingulepingud nr 1870834-1, 1870834-2, 1870834-3, 1870834-4, 2119590-1, 2119590-2, 2119590-3, 2119590-4, 2119590-5, 2119590-7, 2121814-1, 2121814-2, 2121814-3 Ralgemarile üles öelnud, seega ei olnud nende lepingute rikkumise heastamine ja sõidukite väljaostmine enam võimalik.
2-19-20689
47.Kohus nõustub kostja seisukohaga ka selles, et hagejal puudub õigus liisinglepingute esemeks olnud veokite liisinglepingutest tulenevate jääkväärtuste ning turuväärtuse vahe väljanõudmiseks. Kohus on tuvastanud, et poolte vahel sõlmitud lepingud ei olnud sõlmitud ebamõistlikult kahjustavatel tüüptingimustel, lepingud on kehtivalt üles öeldud. Üldtingimuste punktis 8.2 on selgelt märgitud, et kõik varasemad lepingu alusel tasutud summad jäävad liisinguandjale. Lisaks on üldtingimuste punktis 9.4 kokku lepitud, et lepingu ülesütlemisel ei tagastata Ralgemarile lepingu haldustasu, esimest sissemakset, maksegraafiku alusel tasutud summasid ega muid lepingu alusel tehtud makseid. Kohtu hinnangul ei ole tegemist ka leppetrahviga. Leppetrahv on VÕS § 158 lg 1 ja 2 järgi lepingupoole lepingu rikkumisest tulenev kohustus maksta teisele poolele rahasumma või sooritada tegu ja selle eesmärgiks on kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamine ja võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Tegemist on poolte vahel kokkulepitud liisinguvõtja lepingurikkumise tõttu põhjustatud lepingu ülesütlemise tagajärjega. Hagi tuleb jätta rahuldamata.
48.15.03.2022 menetlusdokumendis asus hageja seisukohale, et tegemist võib olla kahju hüvitamise nõudega. Kostja vaidles 15.04.2022 menetlusdokumendis nõude muutmisele vastu. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole 15.03.2022 dokumendis hagi muutnud. Hageja ei ole esile toonud uusi elulisi asjaolusid ega muutnud hagi nõuet. Hageja muutis vaid oma õiguslikku hinnangut juba varem esiletoodud asjaoludele. Kohus on seisukohal, et ka kahjuhüvitisena ei saa hagetavat summat kostjalt välja mõista, kuivõrd kostja ei ole lepingut rikkunud. Kohus on eelpool tuvastanud, et kostja ütles lepingud üles hagejapoolse olulise lepingurikkumise tõttu ega rikkunud seega liisingulepinguid neid põhjuseta Ralgemarile üles öeldes. Kosta ei ole Ralgemarilt veokeid õigusliku aluseta ära võtnud. Kuivõrd kahju hüvitamise esimeseks eelduseks on mingi kohustuse rikkumine, kohus kostja käitumises rikkumist ei näe, seega ka selle alusel ei saa hageja nõuet rahuldada.
49.Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, ei analüüsi kohus kostja alternatiivseid vastuväiteid ja alternatiivselt esitatud tasaarvestusavaldust.
50.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Hagi hind
51.Hagi hind käesolevas asjas on TsMS § 124 lg 1 ja § 133 lg 1 kohaselt 426 780,64 (395166,38+31614,26) eurot. Menetluskulude jaotus
52.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolev kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks. Seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
53.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust
2-19-20689 lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
54.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning kohtul on alust eeldada, et käesolev lahend vaidlustatakse ringkonnakohtus. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.