Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt
Määruse tegemise aeg ja koht 08.03.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-23-111606
Kohtuasi
PEE Beauty OÜ hagi OÜ Virkmark vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.02.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ Virkmark apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: PEE Beauty OÜ (registrikood 12684653), lepinguline esindaja Evgeny Broi Kostja: OÜ Virkmark (registrikood 11493164), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Virkmark 04.03.2024 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 01.02.2024 otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud OÜ Virkmark kanda. PEE Beauty OÜ-l ei ole apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.PEE Beauty OÜ esitas 16.03.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 2100 euro saamiseks. Võlgnik OÜ Virkmark esitas 20.03.2023 nõudele vastuväite. 31.03.2023 lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti PEE Beauty OÜ nõue OÜ Virkmark vastu 2100 euro saamiseks üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.12.04.2023 PEE Beauty OÜ (hageja) hagiavalduse kohaselt kasutas hageja alates 31.05.2016 üürilepingu alusel ruume aadressil Narva mnt 7a, Tallinn ilusalongi teenuse osutamiseks. 2016. a augustist tegi hageja koostööd JSga, kes töötab OÜ-s Virkmark (kostja). Hageja võimaldas JSl kasutada enda üüritud ruumi, tööriistu ja vajalikke preparaate. Üürileandja nõusolekul andis hageja ruumi kostjale allüürile, kuigi kirjalikku lepingut ei sõlmitud. Kuna hagejal oli plaan oma tegevust laiendada ja ta vajas selleks uusi ruume, siis lõpetas hageja Narva mnt 7a, Tallinn asuva ruumi üürilepingu alates 31.12.2019. Kogu sisustus jäi kostjale, kes üüris ruumi edasi ning kasutas ilusalongi sisustust. Hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja ostab ära ilusalongi sisustuse 3500 euro eest. 03.01.2020 saatis hageja kostjale arve nr 030723 summas 3500 eurot. Tasumine pidi toimuma järgnevalt: jaanuar – 250 eurot, veebruar – 400 eurot, märts – 850 eurot, aprill – 1000 eurot, mai – 1000 eurot. Tasumise lõpptähtajaks oli arvel märgitud 30.06.2020. Kokkulepet tõendavad kostja maksed: 27.01.2020 – 250 eurot, 10.03.2020 – 400 eurot, 29.06.2020 – 100 eurot, kokku 750 eurot. Peale selle tasus JS OÜ Virkmark eest järgmiselt: 24.05.2020 – 100 eurot, 07.08.2020 – 150 eurot, 25.11.2020 – 100 eurot, 03.06.2021 – 100 eurot, 08.09.2021 – 100 eurot, 16.12.2022 – 100 eurot, st kokku 650 eurot. Kokku on tasutud 1400 eurot. Kostja rikkus kokkulepet, kuna jättis tasumata 2100 eurot. Hageja palub selle kostjalt välja mõista. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Esmalt väitis kostja, et hagiavalduses väidetud kokkulepet ei eksisteeri. Nõude aluseks olev 03.01.2020 arve 030723 summas 3500 eurot on hagi tarbeks ümber tehtud, sest sama arve on kostjale saadetud 2020. aasta märtsis summas 250 eurot. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et 03.01.2020 arve nr 030723 on koostatud samal päeval. Kostja väidab, et hagejalt laekus kostjale esimene kiri 06.03.2020 ja selle lisas oli arve 03.01.2020 kuupäevaga nr 030723 summas 250 eurot. Kõnealune arve kajastas saatmise ajaks kostjalt laekunud esimest makset. Muid kirju, sh 06.03.2020 kirjale lisamata arveid, ei ole hageja kostjale perioodil 02.01.2020 kuni 07.03.2020 saatnud. 06.06.2023 vastuses märkis kostja, et 2019. aasta lõpuks oli hageja suurema osa enda ostetud sisustusest ära viinud ning kostja ostis vaid konkreetsed asjad: musta värvi kraanikauss, juuksuri peegel, klienditool, maniküüri tool ja laud, 2 tooli, kraanikausiga kapp, kušett, kolm kappi ja käru. Kokkulepitud hinna 1400 eurot on kostja tasunud. Kuna neli aastat vanu ja kulunud asju ei vajanud kumbki, siis oli kostja ost pigem vastutulek hagejale, mistõttu ei olnud kokku lepitud ka konkreetset maksegraafikut. Kostja maksis vastavalt oma võimalustele. Kostja ei olnud nõus maksma hageja soovitud hüvitist üüriruumi vabastamise eest 3500 eurot. 11.09.2023 vastuses märkis kostja, et hageja esitatud Viberi kirjavahetusest nähtub küll nõustumus („ok“), kuid see tõendab seda, et seisuga 27.02.2020 nõustus kostja sellega, et sel hetkel oli kokkulepe 2019/2020 aastavahetusel kostja ruumidesse jäänud asjade hinna osas 3500 eurot. Hageja viis aga osa sisustusest ise 2020. a märtsi alguses ära (suur vitriin seal olnud
2-23-111606 kaubaga), mistõttu ei saanud hageja nõue kuidagi jääda pärast seda samaks. Hagi esitamise ajaks ei olnud kostjal neid asju, mille eest ta pidi varasema kokkuleppe kohaselt tasuma 3500 eurot. 09.10.2023 vastuses märkis kostja, et 04.05.2020 kohtus JS hagejaga hageja tegevuskohas Narva mnt 38, Tallinn ning et sellel kohtumisel lepiti suuliselt kokku, et hageja tasub kostjale maksimaalselt 1400 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2100 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 1130 eurot.
6.Maakohus märkis, et kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg-le 1.
7.Maakohus tugines asja lahendades võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg-tele 1 ja 2, VÕS § 13 lgle 1, VÕS § 208 lg-le 1, VÕS § 76 lg-tele 1 ja 2, VÕS §-le 100, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1.
8.Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et 1) hageja kasutas Narva mnt 7a, Tallinn asuvat ruumi iluteenuste osutamiseks, 2) kostja töötaja JS osutas samas ruumis iluteenuseid, 3) üürileandja andis oma nõusoleku kostjale ruumide allüürimiseks alates 01.04.2019; 4) hageja lõpetas üürileandjaga üürilepingu 31.12.2019.
9.Maakohus tuvastas, et hageja on piisavalt tõendanud, et pooled saavutasid kokkuleppe ilusalongis asuva sisustuse müügiks kostjale 3500 euro eest. Seda tõendavad fotod ilusalongist ning hageja juhatuse liikme PF ja JS Viber’is toimunud sõnumivahetus 2020. a veebruaris (dtl 101–103). Sama kirjavahetusega on hageja tõendanud, et kostja palus kogu makse ajatada iga kuu peale. Kirjavahetusest nähtub, et hageja on vastanud kostjale, et kostjaga lepiti kokku jagada 3500 eurot viieks osaks ja kostja pakutud 250 euro suurused ülekanded ei sobi, sest hagejal on ka kohustusi. Kirjavahetusest nähtub, et selle peale on kostja vastanud „Ok“. Hageja juhatuse liikme PF seletuskirjaga ja Viber’i sõnumivahetusega on tõendatud hageja väide, et 3500 euro tasumine oli ajatatud nii, nagu see oli märgitud 03.01.2020 arves nr 030723 ehk 5 maksena (2020. a jaanuar 250 eurot, veebruar 400 eurot, märts 850 eurot, aprill 1000 eurot, mai 1000 eurot), samuti, et vastavalt kostja palvele tegi hageja iga üksiku makse kohta eraldi arve. Kostja on ise esitanud väljavõtte oma elektronpostkastist selle kohta, et hageja on talle saatnud viis arvet (dtl 89). See, et 03.01.2020 arve nr 030723 esitamise järgselt on hageja saatnud kostjale eraldi arved üksikute maksete kohta (dtl 88, 104, 105, 106, 107, 108), ei tähenda, et arve nr 030723 summas 3500 eurot oleks võltsitud. Kostja vastavad väited on alusetud. Ka kostja enda esitatud JS 03.09.2023 e-kirjast kostja lepingulisele esindajale nähtub, et algselt oli salongi sisustuse müügihinna kokkulepe 3500 eurot (dtl 133). Eeltoodust järeldas maakohus, et kostja ise on möönnud, et saavutas hagejaga kokkuleppe salongi sisutuse ostmiseks 3500 euro eest, mistõttu on alusetud kostja väited, et sellist kokkulepet üldse ei olnud (kostja esimene vastus).
10.JS on oma seletuskirjas (dtl 158) märkinud, et 2020. a jaanuaris oli salongis 2 tugitooli, 1 juuksuri pesutool, 1 juuksuri peegel, 1 juuksuritool, 1 maniküüri laud, 1 maniküüritool, 3 kappi, 1 massaaži laud (elektriline). Hageja on tõendanud kohtule esitatud tõenditega, et ta müüs kostjale salongi sisustuse, välja arvatud vitriini, mille kohta on esitanud tõenditena foto vitriinist ja tšeki vitriini ostmise kohta koos kreeditarvega (dtl 141-142). Lisaks eelmärgitule kinnitab asjaolu, et kostja vitriini ei ostnud, ka kostjaga peetud Viber’i sõnumivahetus selle kohta, et hageja saaks vitriini ära viia („Slava võtab vitriini“) (dtl 144). Seega on alusetu kostja väide, et
2-23-111606 hageja viis salongist asjad, sh vitriini ära, mis tähendaks kostja väitel seda, et salongi sisustuse hind ei ole 3500 eurot, vaid 1400 eurot.
11.JS seletused (dtl 158) selle kohta, et pooled kohtusid 04.05.2020 hageja kontoris Narva mnt 38, Tallinn, kus lepiti kokku hinnas 1400 eurot, on ümber lükatud hageja juhatuse liikme PF seletustega (dtl 166) ning hageja ja UK Invest Group OÜ vahelise üürilepinguga, mille kohaselt on Narva mnt 38, Tallinn asuvate ruumide kasutamise leping hagejaga sõlmitud alles 2020.a novembri lõpus. Nii on alusetu juba kostja väide, et kohtumine sai mais 2020 aset leida hageja kontoris Narva mnt 38, Tallinn. Samuti ei ole kostja tõendanud, et pooled muutsid müügilepingut VÕS § 13 lg 1 järgi nii, et salongi sisustuse hind oleks 1400 eurot.
12.Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et hageja on tõendanud, et pooled sõlmisid VÕS § 8 lg 1 ja § 208 lg 1 järgi müügilepingu, millega hageja müüs kostjale ja kostja ostis hagejalt ilusalongi sisustuse 3500 euro eest. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta on hagejale tasunud 1400 eurot. Seda kinnitavad ka hageja esitatud pangakonto väljavõtted (dtl 34–35). Kostja väide, et hageja nõudis üürilepingu vabastamise eest hüvitist 3500 eurot, ei ole tõendatud ega ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega.
13.Maakohus märkis lisaks, et kostja on menetluse käigus oma vastuväiteid tulenevalt hageja tõenditest korduvalt muutnud – algselt esitas kostja väite, et müügilepingut ei ole üldse sõlmitud ning et 3500 eurot nõuti ruumide vabastamise eest, seejärel, et müügihinda muudeti 3500 eurolt 1400 eurole. Ka see andis maakohtule aluse järeldada, et kostja on otsinud erinevaid põhjusi selleks, et mitte maksta kokkulepitud tasu 3500 eurot. Maakohus luges tõendatuks, et kostja pidi tasuma hagejale 3500 eurot 03.01.2020 arves nimetatud tähtajaks 30.06.2020. Seega võlgneb kostja hagejale 2100 eurot, kuna on rikkunud VÕS § 100 mõttes VÕS § 208 lg 1 tulenevat müügihinna tasumise kohustust 2100 euro ulatuses. Hagejal on õigus nõuda VÕS § 8 lg 2, 76 lg-te 1, 2, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja 208 lg 1 alusel kohustuse täitmist ning võlgnetava müügihinna tasumist.
14.Maakohus rahuldas hagi ning jättis tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 poolte menetluskulud kostja kanda.
15.Maakohus määras hageja menetluskulud kindlaks TsMS § 138 lg-te 1 ja 2, § 139 lg-te 1 ja 2, § 144 p-de 1 ja 7 ning § 4842 alusel (maksekäsu kiiremenetluse kulu 20 eurot, riigilõiv 350 eurot ning esindaja kulud) ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1130 eurot. Apellatsioonkaebus
16.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati, ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
17.Kostja kinnitab, et ta ei vaidlusta, et maakohtu otsuses viidatud kirjavahetuses hagejaga on kostja kirjutanud vastuseks hageja jutule „ok“. Kostja märgib siiski, et tema töötajal seda kirjavahetust säilinud ei ole. Kostja heidab ette, et hageja ei esitanud seda kirjavahetust juba hagis, tekitades nii segadust, mida pärast heideti ette kostjale.
18.Kostja leiab, et maakohus on suhtunud kostja vastuväidetesse pealiskaudselt. Maakohus on lähtunud veendumusest, et kostja väited on otsitud, ega ole seetõttu võtnud tõsiselt kostja väidet kokkuleppe muutmise kohta 2020. a mais.
19.Kostja heidab ette, et kuigi maakohus määras 28.09.2023, et eelmenetlus lõpeb 17.10.2023, siis võttis kohus 15.12.2023 kostja seisukohti küsimata vastu kõik tõendid, sh hageja 26.10.2023 esitatud tõendid. Kostjal ei olnud võimalik vastata hageja väitele selle kohta, et kuna hageja võttis ruumid aadressil Narva mnt 38 Tallinn üürile alles novembris 2020, siis ei olnud hagejal ja kostjal võimalik sel aadressil 04.05.2020 kohtuda. Kostja väidab esiteks, et
2-23-111606 esitatud üürilepingul puudub hageja kui üürniku allkiri. Teiseks võis hageja nimetatud ruumides juba varem olla ka suulise kokkuleppe alusel. Kostja jääb väite juurde, et PF kohtus JSga 04.05.2020 Narva mnt 38 Tallinn aadressil, mida tõendab asjaolu, et JS helistas sel päeval (kell 17.15 ja 17.52) Fle, kuna ei leidnud õiget ruumi üles.
20.Kostja heidab ette, et maakohus pööras tähelepanu sellele, et kostja muutis oma väiteid, aga mitte sellele, et hageja muutis ka oma väiteid. Hageja tugines algselt sellele, et saatis kostjale 03.01.2020 arve, mille tasumine pidi toimuma osade kaupa, kuid ei vaielnud hiljem vastu kostja väitele, et esimene sama numbriga arve on kostjale saadetud alles 06.03.2020.
21.Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega 04.05.2020 Tele2 kõneeristuse mobiiltelefoni 5522626 kohta ning esitas taotluse kuulata suuliselt üle PF ja JS.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
22.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades muu hulgas ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
23.Kolleegium märgib, et TsMS § 405 lg 1 esimese lause alates 01.01.2022 kehtiva redaktsiooni järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Praeguses asjas oli hagi esitamisel hagihinnaks 2100 eurot ning maakohus arutas tsiviilasja lihtmenetluse asjana. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei ole oma otsuses edasikaebamiseks luba andnud. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse.
24.Kostja peab apellatsioonkaebuses menetlusõigusnormi (TsMS § 5 lg 1) rikkumiseks seda, et maakohus on väidetavalt hinnanud tõendeid kallutatult hageja kasuks ning suhtunud kostja vastuväidetesse pealiskaudselt. Maakohus on kostja väitel lähtunud veendumusest, et kostja väited on otsitud ega ole seetõttu võtnud tõsiselt kostja väidet kokkuleppe muutmise kohta mais 2020. Samuti heitis kostja maakohtule ette hageja tõendite vastuvõtmist pärast eelmenetluse lõppemist.
25.Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega menetlusõiguse normide rikkumise kohta tõendite kogumisel ega hindamisel. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus maakohus on selgitanud kostjale tõendamiskoormist ja -kohustust ning pooltel on olnud võrdne võimalus tõendite esitamiseks, ei saa rääkida sellest, et maakohus oleks rikkunud tõenditega seoses menetluseõiguse norme.
26.Esiteks ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme sellega, et võttis tõendid vastu 15.12.2023, kuigi oli 28.09.2023 kirjas määranud eelmenetluse lõpetamise päevaks 17.10.2023.
2-23-111606 Maakohus on 28.09.2023 kirjas kostjale selgitanud, et kuigi kostja väitel oli pooltel kokkulepe sisustuse ostmiseks hinnaga 1400 eurot, siis ei ole kostja oma väiteid tõendanud (dtl 135–136). Maakohus selgitas, et kostja peab tõendama oma väiteid, st müügilepingu teistsuguseid tingimusi, sh mis olid ostetavad esemed ja nende hind. Maakohus andis kostjale tähtaja 09.10.2023 ning märkis, et seejärel on hagejal aega vastata 17.10.2023. 09.10.2023 esitas kostja taotluse kuulata tunnistajana üle JS, kelle ütlustega saab tõendada 04.05.2020 kohtumisel kokkulepitut (dtl 146). 11.10.2023 palus maakohus kostjal kohtule hiljemalt 20.10.2023 teatada, kas kostja sooviks esitada tunnistaja (digitaalselt allkirjastatud) kirjalikku selgitust, kuivõrd tegemist on lihtmenetlusega ning selline tõend oleks lubatud TSMS § 405 lg 1 p 5 järgi. Kohus märkis, et kui kostja on nõus esitama tunnistaja kirjaliku selgituse, siis tuleb see esitada kohtule hiljemalt 20.10.2023 (dtl 147). Seega oli sellest kohtu kirjast selge, et eelmenetlus ei lõpe 17.10.2023. Kostja esitas asjaomase tunnistaja seletuse 20.10.2023, misjärel pidi ka hagejal olema sellele vastamise võimalus. Ka 28.09.2023 kirjaga oli maakohus andnud esmalt kostjale tähtaja oma väidete tõendamiseks ning seejärel hagejale tähtaja kostja esitatule vastamiseks. Seega pidigi kohus andma pärast kostja 20.10.2023 esitatu kättesaamist hagejale tähtaja sellele vastamiseks. Seega ei ole kohus 15.12.2023 kõigi (sh kostja enda esitatud) tõendite vastuvõtmisel rikkunud menetlusnorme. Kuna kohus ei pea andma pooltele lõputult uusi tähtaegu üksteise väidetele vastamiseks, siis ei pidanud kohus pärast hageja vastuse saamist andma veelkord vastamise tähtaega kostjale.
27.Samuti on maakohus ringkonnakohtu hinnangul hinnanud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (TsMS § 232 lg 1). Asjaolu, et kostja ei nõustu kohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
28.Ringkonnakohus märgib esiteks, et kostja on apellatsioonkaebuses märkinud, et ta ei vaidlusta, et maakohtu otsuses viidatud kirjavahetuses hagejaga on kostja kirjutanud vastuseks hageja jutule „Ok“ (dtl 189). Ringkonnakohus märgib, et viidatud 27.02.2020 Viber’i sõnumivahetuses käis „Ok“ selle kohta, et kostja peab hagejale tasuma 3500 eurot. Samast sõnumivahetusest nähtub, et see summa makstakse osamaksetena ning et kostja ise soovis, et hageja esitaks osamaksete kohta eraldi arved (dtl 102–103). Kostja apellatsioonkaebuse väide, et tema töötajal asjaomast kirjavahetus enam alles ei ole, ei muuda hageja esitatud tõendi väärtust. Tõendatud asjaolu ei peagi topelt tõendama. Asjaolu, et hageja ei esitanud Viber’i sõnumivahetust koos hagiavaldusega, ei muuda samuti selle tõendi väärtust. Seega on maakohus õigesti asunud seisukohale, et hageja on tõendanud, et hageja ja kostja leppisid jaanuaris 2020 kokku selles, et kostja tasub hagejale ilusalongi sisutuse eest 3500 eurot. Nagu maakohus õigesti märkis, on kostja seda ise kinnitanud 03.09.2023 e-kirjas oma lepingulisele esindajale (dtl 133).
29.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on piisavalt põhjendanud, miks ta võtab hageja 03.01.2020 arvet nr 030723 summas 3500 eurot (dtl 32) tõendina arvesse. Esiteks toetab selle arve ehtsust eelmises p-s käsitletud kostja enda kinnitus 3500 euro maksmise kohustuse kohta. Teiseks on oluline asjaolu, et esimese 250 euro suuruse makse tegi kostja juba 27.01.2020 (dtl 33), st ta ei oleks saanud alles 06.03.2020 väidetavalt esmakordselt esitatud arve alusel tasuda osamakset jaanuaris. Kuna kostja ise soovis osamaksete eest eraldi arveid (dtl 102–103), on hageja need talle esitanud (dtl 104–108, vt ka dtl 89, kus kostja ise kinnitab viie arvega ekirja saamist). Kuigi 03.01.2020 arve summas 3500 eurot (dtl 32) ning 06.03.2020 e-kirjaga mh saadetud 03.01.2020 kuupäevaga arve summas 250 eurot (dtl 104) on sama numbriga (030723), on piisavalt usutav ja tõendatud hageja selgitus, et algne arve tehti ümber 5 arveks kostja enda palvel (viidatud 27.02.2020 Viber’i sõnumivahetus). Sellisel juhul on põhjendatud, miks esimese osamakse (250 eurot) arve number on sama, mis algsel 03.01.2020 arvel (ka algse arve kohaselt pidi esimene osamakse olema 250 eurot ning kostja on selle 27.01.2020 tasunud).
2-23-111606
30.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja omalt poolt ei tõendanud, et 3500 euro asemel lepiti hiljem, st 04.05.2020, kokku sisustuse müügihinnas 1400 eurot. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse õigsuses kahelda. Kuigi kostja eitas algselt mis tahes kokkuleppe sõlmimist, muutis kostja oma seisukohta pärast seda, kui hageja oli esitanud 27.02.2020 sõnumivahetuse. Kostja tugines seejärel väitele, et kuna hageja jättis ilusalongis olnud vitriinkapi endale, siis pidi langema ka sisustuse hind. Hageja omakorda tõendas, et vitriin ei olnud müüdava sisustuse osa, kuna kostjaga suheldi 06.03.2020 selle äraviimise üle (st samal päeval, kui esitati 5 osaarvet, dtl 89), st vitriiniga seoses ei muutunud sisustuse müügihind (dtl 144). Samuti tõendas hageja, et oli vitriinkapi (dtl 141) ostnud 59 euro eest (dtl 142) ning et sellel olnud kaubad müüs ta 106,79 euro eest (dtl 143). Seega ei oleks sisustuse müügihind ka vitriini ja sellel asunud kaupade puudumise tõttu saanud langeda 3500 eurolt 1400 euroni. Kostja ei ole millegagi tõendanud, et algset kokkulepet salongi sisustuse eest 3500 euro maksmises oleks muudetud kokkuleppeks, mille kohaselt pidi kostja tasuma hagejale 1400 eurot.
31.Mis puudutab kostja väiteid hageja 26.10.2023 esitatud uue üürilepingu kohta, siis ei oma ringkonnakohtu hinnangul mingit tähtsust see, kas hageja sai juba mais 2020 kasutada Narva mnt 38 Tallinn ruume suulise üürilepingu alusel või alles alates novembrist 2020, mil üürileandja kõnealuse üürilepingu allkirjastas. Nimelt ei tõendaks pelgalt see, kus ja kas PF ja JS 04.05.2020 kohtusid, seda, et 3500 euro maksmise kohustust muudeti ning lepiti kokku 1400 euro maksmises.
32.Arvestades, et hageja on tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe, et kostja tasub talle ilusalongi sisustuse eest 3500 eurot hiljemalt 30.06.2020 ning kostja ei ole tõendanud, et seda kokkulepet oleks hiljem muudetud, on maakohus hagi 2100 euro nõudes õigesti rahuldanud.
33.Kuigi hageja on palunud tühistada maakohtu otsuse, ei ole apellatsioonkaebuses esitatud vastuväiteid kostjalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulude hüvitise suuruse kohta. Seega ei ole hageja sisuliselt menetluskulude hüvitise suurust vaidlustanud (vt Riigikohtu 19.01.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-14547, p 15).
34.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Hagejal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Kaebuse menetlusse võtmise korral tekiksid apellandil kaebuse rahuldamata jätmise tõttu täiendavad kulud.
35.Kuigi üldjuhul on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv, siis kuna käesolevas asjas ei ole kostja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasunud, puudub kostjal alus riigilõivu tagasi nõuda.
36.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.