Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik
Otsuse tegemise aeg ja koht
01.03.2024, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-17641
Kohtuasi
X hagi Paldipõllu Aiandusühistu (likvideerimisel) ja Y vastu 25 000 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.10.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
27 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja (vastustaja) Paldipõllu Aiandusühistu (likvideerimisel) (registrikood 80147450), seaduslik esindaja Y Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 29.10.2021 otsus muutmata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud X kanda. Paldipõllu Aiandusühistul ja Yl ei ole apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
2-20-17641 muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 27.11.2020 Harju Maakohtule Paldipõllu Aiandusühistu (likvideerimisel) (kostja I, ühistu) ja Y (kostja II, ühistu juhatuse liige) vastu hagi (täpsustatud 28.12.2020), milles palus mõista kostjatelt enda kasuks solidaarselt välja 25 000 eurot ja alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Hageja palus määrata kindlaks täitmise korra selliselt, et esmalt tuleb kohustus täita kostjal I ja kui see ei õnnestu, siis kostjal II. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt müüs Paldiski linn Paldiski Linnavalitsuse 20.01.2004 korralduse nr 25 p 2 alusel 31.03.2004 notariaalse müügi- ja asjaõiguslepinguga ühistule Paldiski linnas Põllu 3 asuva kinnisasja (Põllu 3 kinnisasi). Ühistu üldkoosolek võttis 02.08.2005 vastu otsuse jagada kinnisasi kruntideks ja võõrandada igale ühistu liikmele tasuta seni liikme kasutuses olnud maa. Hageja oli ühistu liige ja kasutas aiandusühistu maad, mille suurus oli 3720 m2. See maa jagati kolmeks kinnisasjaks: Paldiski linnas Võsa 3, Võsa 5 ja Võsa 9 asuvaks kinnisasjaks (Võsa 3 kinnisasi, Võsa 5 kinnisasi, Võsa 9 kinnisasi). Võsa 3 ja Võsa 5 kinnisasi võõrandati kolmandatele isikutele ning selles osas oli vaidlus tsiviilasjas nr 2-08-18262. Siinse vaidluse aluseks on Võsa 9 kinnisasi. Hageja pidi saama Võsa 9 asuva 1583 m2 suuruse kinnisasja, millel asusid hageja ehitatud hooned, omanikuks. Paldiski Linnavalitsus nõustus 04.06.2006 korralduses nr 322 kinnisasja vastavalt jagamisega. Enamus ühistu liikmed said nende kasutuses olnud maa omanikeks. Karina Inaki tasus hageja eest ühistule. Ülekantud summa oli suurem, sest see oli tasutud suurema maatüki eest. Ühistu ei ole hagejale raha tagastanud. Kostjad pidid üldkoosoleku otsuse alusel andma Võsa 9 kinnisasja omandi hagejale üle, kuid võõrandasid selle kolmandale isikule. Hageja sai 2017. a detsembris teada, et ühistu juhatuse liige (kostja II) oli hageja kasutuses olnud kinnisasja võõrandanud 2017. a mais Zle. Seejärel võõrandati kinnisasi kohe edasi Wle ja Fle ning vähem kui poole aasta pärast Üle. Hageja esitas avalduse politseile ja soovis esitada tsiviilhagi kriminaalprotsessi raames, kuid kriminaalmenetlus lõpetati.
1.2.Ühistu juhatuse liige võõrandas ilma õigusliku aluseta kolmandale isikule kinnisasja, mis tuli hagejale üle anda. Sellega on hageja saanud kahju – jäänud ilma esemest, mis oleks tulnud hagejale üle anda ja puudub restitutsiooni võimalus, kuna kinnisasi on heauskselt omandatud. Ühistu juhatuse liige kuritarvitas oma õigusi, kui võõrandas kinnisasja ilma vastava üldkoosoleku otsuseta. Ühistu ei ole võõrandamisest kasu saanud. Kuna sellise toimingu tegemiseks puudus ühistu üldkoosoleku otsus, siis vastutab kahju eest ka kostja II eraisikuna. Ühistul puudub vara ja majandustegevus, mistõttu on tema vastu esitatav nõue vähemalt osaliselt väärtusetu. Nõude suurus lähtub samaväärse kinnisasja maksumusest. Kostja II keeldus hagejaga rääkimast, kui hageja püüdis kokku leppida notari juurde mineku aega. Kostjate vastuväited
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2-20-17641
2.1.Kostjate vastuväidete kohaselt ei oleks maakohus pidanud hagi menetlusse võtma, sest kõik poolte vaidlused on lahendatud Harju Maakohtu 10.03.2009 otsusega tsiviilasjas nr 2-08-18262, millega maakohus jättis hageja hagi kostjate vastu rahuldamata.
2.2.Hageja nõue ei ole põhjendatud. Hageja ei olnud ühistu liige ja talle pole kuulunud ühtegi maatükki, sh Võsa 9 kinnisasi. Hagile tuleb kohaldada aegumist, sest väidetavad sündmused leidsid aset üle kümne aasta tagasi. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 29.10.2021 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjatel ei olnud hüvitatavaid menetluskulusid.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
-
-
kostja I on mittetulundusühing, mille juhatuse liikmeks oli alates 18.07.2002 Y (kostja II) ja alates 08.12.2004 ka A; hageja oli 10.05.2001-08.12.2004 ühistu juhatuse liige (esimees) ja pärast seda jäi hageja ühistu liikmeks (hagejat ei ole välja arvatud); hageja tasus ühistule 16.12.2003 5000 krooni selgitusega „X maamaks“ ning 24.12.2003 18 600 krooni selgitusega „F za stoimost zemli, X“; Paldiski linn müüs 31.03.2004 müügilepingu alusel vastavalt Paldiski Linnavalitsuse korralduse nr 25 p-le 2 ühistule Põllu 3 kinnisasja; ühistu üldkoosolek võttis 02.08.2005 vastu otsuse, et kinnisasi tuleb lahti kruntida ja igale liikmele tasuta võõrandada seni tema kasutuses olnud kinnistu osa; ühistu 10.05.2006 üldkoosoleku otsuse kohaselt maksis dokumentide vormistamine 1500 krooni maatüki kohta, mis tuli võlgnikel tasuda 25.05.2006; Paldiski Linnavalitsuse 04.06.2006 korralduse nr 322 alusel jagati kehtestatud detailplaneeringu kohaselt Põllu 3 kinnisasi 27 krundiks, sh moodustati Võsa 9 kinnisasi (elamumaa, 1583 m2); detailplaneeringu järgi oli hagejale ette nähtud Võsa 9 kinnisasi (1583 m2); ühistu kanti 04.12.2006 Võsa 9 kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse; Harju Maakohus jättis 10.03.2009 otsusega tsiviilasjas nr 2-08-18262 hageja esitatud hagi ühistu ja N vastu Võsa 3 ja Võsa 5 kinnisasja omandiõiguse tunnustamiseks, asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks ja ebaõige kinnistusraamatu kande parandamiseks rahuldamata; ühistu kinnitas selles kohtumenetluses 27.01.2009 kohtuistungil, et on jätkuvalt nõus andma hagejale üle Võsa 9 kinnisasja; ühistu võõrandas Võsa 9 kinnisasja Zle (kanne 23.05.2017), seejärel võõrandati kinnisasi Wle ja Fle (kanne 12.12.2017) ning edasi Üle ja Jle (kanne 16.05.2018).
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole alust menetlust TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada, sest siinse ja tsiviilasja nr 2-08-18262 menetluse pooled ega hagi ese ei kattu.
3.3.Ühistu (kostja I) vastutab VÕS § 115 lg 1 alusel koosmõjus TsÜS §-ga 32 hagejale tekitatud kahju eest. Jättes arvestamata hageja õigustatud huvi Võsa 9 kinnisasja omandamise vastu, rikkus ühistu hea usu põhimõttest tulenevat kohustust. Kostja ei ole täitnud 02.08.2005 üldkoosoleku otsust võõrandada pärast detailplaneeringu kinnitamist Võsa 9 kinnisasi hagejale. Kostjad ei ole tõendanud, et ühistul oli mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 27 lg 4 kohaselt alus (üldkoosoleku otsus) võõrandada kinnisasi kolmandale isikule või hageja nõusolek selleks. 02.08.2005 üldkoosoleku otsuse täitmata jätmisega rikkus ühistu TsÜS §-st 32 koosmõjus § 138 lg-ga 2 tulenevat kohustust, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju.
2-20-17641 Tegemist ei ole omandiõiguse rikkumisest tuleneva kahjuga, sest kinnisasi kuulus ühistule. Kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 tähenduses ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 tähenduses.
3.4.Ühistu juhatuse liige (kostja II) ei vastuta hagejale tekkinud kahju eest. Üldjuhul ei ole mittetulundusühingu liikmel õigust nõuda tekitatud kahju hüvitamist otse endale. Kui juhatuse liige teeb majanduslikult ebaotstarbeka tehingu ühingu nimel ja vähendab sellega ühtlasi ühingu väärtust, saab nõude esitada ühing. Üksnes juhul, kui juhtorgani liige väljub otsuste tegemisel oluliselt normaalse majandusriski raamest ega lähtu oma tegevuses enam ettevõtlusega seotud eesmärkidest, vastutab juhatuse liige oma tegevusega deliktikoosseisu täitmise korral kannatanu ees isiklikult. Siinsel juhul ei ole tegemist sellise olukorraga ja kostja II suhtes ei kohaldu otsevastutus hageja ees. Kui kostja II võõrandas kinnisasja kolmandale isikule ilma üldkoosoleku otsuseta, vastutab kostja II ennekõike ühistu ees.
3.5.Kostjad ei vastuta hagejale kahju tekitamise eest ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. See säte eeldab, et kostjale saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine. Seejuures peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Hageja ei ole tõendanud, kumb ühistu juhatuse liige esindas ühistut kinnisasja võõrandamisel. Lisaks ei ole hageja toonud esile asjaolusid, millest järelduks, et kostjate eesmärgiks oli hageja tahtlik kahjustamine. Ühistu kinnitas tsiviilasjas nr 2-08-18262, et on nõus Võsa 9 kinnisasja hagejale võõrandama. 02.08.2005 üldkoosoleku toimumisest kuni kinnisasja kolmandale isikule võõrandamiseni oli möödunud üle 16 aasta. Kuigi hageja väidab, et pöördus kostjate poole notari aja kokkuleppimiseks, ei ole hageja esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuks kostjate keeldumine notariajast või muud vastuväited tehingu tegemisele.
3.6.Hageja nõue ühistu vastu on aegunud. Hageja ja ühistu vahelise suhte sisu määrab eelkõige TsÜS § 32. Tegemist on seadusjärgsest võlasuhtest tuleneva nõudega. Sellise nõude aegumisele kohaldub TsÜS § 149, mille kohaselt on aegumistähtaeg 10 aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks, kui õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Nõude sissenõutavaks muutumisena tuleb käsitada aega, mil ühistul tekkis detailplaneeringu kinnitamise järel kohustus võõrandada Võsa 9 kinnisasi hagejale, s.o kinnistusraamatus 04.12.2006 kande tegemist. Seega aegus hageja 02.08.2005 üldkoosoleku otsusest tulenev nõue Võsa 9 kinnisasja võõrandamiseks ühistu vastu 03.12.2016 ning TsÜS § 144 kohaselt aegus koos sellega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Hageja pöördus kohtu poole 27.11.2020, s.o pärast nõude aegumist.
3.7.Arvestades seda, et 02.08.2005 üldkoosoleku otsusest tulenev kohustus võõrandada hagejale Võsa 9 kinnisasi oli 2017 aegunud ja ühistul ei olnud enam kohustust (tegemist oli mittetäieliku kohustusega) kinnisasja hagejale müüa, on hageja minetanud nõudeõiguse tulenevalt kinnisasja võõrandamisest kolmandale isikule.
3.8.Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS §162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjatel ei ole tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.
2-20-17641 Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse (v.a tõendite vastuvõtmise osas) ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda, või saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et hageja nõue on aegunud. Maakohus pidanuks käsitlema pärast hageja nõude kvalifitseerimist esmalt aegumise küsimust, mitte lahendama esmalt hageja nõude ja seejärel nentima, et hagi on aegunud. Nõude aegumist hinnates pidi maakohus kontrollima nõude aegumist kõigil materiaalõiguslikel alustel, sh VÕS § 1043 alusel. Maakohus jättis tähelepanuta, et üldkoosoleku 02.08.2005 otsusest ei nähtu, millal tuli ese hagejale võõrandada. Võõrandamistoiming tuli teha pärast detailplaneeringu kehtestamist. Mõistlikkuse põhimõttega ei ole kooskõlas see, kui hageja oleks pidanud pöörduma kohtu poole järgmisel päeval pärast detailplaneeringu kehtestamist. Hageja nõude aegumine peatus TsÜS § 160 alusel tsiviilasja nr 2-08-18262 menetluse ajaks ning katkes TsÜS § 158 alusel, sest kostja I kinnitas hageja õigust saada kinnisasja omanikuks.
4.2.Maakohus asus vääralt seisukohale, et hageja esitatud asjaoludest ja tõenditest ei järeldu üheselt, et tegemist oli kostjate teadliku eesmärgipärase õigusvastase käitumisega, sh õigusvastase tagajärje soovimisega. Kuna üldkoosoleku otsuse alusel tuli kinnisasi võõrandada hagejale ja üldkoosoleku otsust, mille alusel tuleks see võõrandada kolmandale isikule, ei ole vastu võetud, ei saa tegemist olla mitteteadliku käitumisega. Kostjad soovisid, et hageja jääks kinnisasjast ilma ja selle saaks kolmas isik.
4.3.Maakohus jättis hageja nõuet sisuliselt lahendades arvestamata, et kostjad esitasid hageja nõudele üksnes aegumise vastuväite ja vastuväite selle kohta, et hageja ei ole ühistu liige. Kostjad ei vaielnud vastu hageja väitele, et hageja pöördus korduvalt kostjate poole sooviga leppida kokku notari aeg. Samuti ei ole kostjad esitanud vastuväidet selle kohta, et ei ole selge, kumb juhatuse liige esindas ühistut tehingu tegemisel. Juhul, kui hageja pidi nimetatud asjaolusid tõendama, pidi maakohus juhtima sellele eelmenetluses tähelepanu ja täitma selgitamiskohustust. Maakohus ei ole seda teinud.
4.4.Maakohtu otsusest saab järeldada, nagu oleks kostjate tegevus olnud õiguspärane, mis ei ole õige. Arvestades seda, et üldkoosoleku otsust, millega oleks otsustatud võõrandada kinnisasi kolmandale isikule, ei olnud vastu võetud, kuid vastu oli võetud otsus võõrandada see hagejale, ei olnud seaduslikku alust seda kolmandale isikule võõrandada. Vastustajate seisukoht
5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2-20-17641
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
7.Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.
8.Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus kostjate aegumise vastuväidet lahendades eristamata ja nõuetekohaselt kvalifitseerimata hageja nõude kummagi kostja vastu ning eksis aegumise kontekstis ühistu vastu esitatud nõude kvalifitseerimisel, mistõttu kohaldas maakohus aegumisele ka väära materiaalõiguse normi. Eeltoodu ei anna aga alust tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni. Ringkonnakohus parandab maakohtu eksimused ja põhjendab otsust järgmiselt.
9.Hageja kahju hüvitamise nõue ühistu (kostja I) vastu on TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud ja tuleb jätta seetõttu rahuldamata.
9.1.Esmalt märgib kolleegium, et maakohus pidas ekslikult hageja nõuet ühistu vastu seadusest tulenevaks nõudeks TsÜS § 149 tähenduses. Hageja tugines nõuet esitades sellele, et ühistu rikkus 02.08.2005 ühistu üldkoosoleku otsusest tulenevat kohustust anda Võsa 9 kinnisasja omand hagejale kui ühistu liikmele üle, võõrandas kinnisasja 2017. a mais kolmandale isikule ning kinnisasja edasivõõrandamise tõttu muutus kinnisasja omandi hagejale üleandmine võimatuks, mistõttu soovis hageja, et kostjad hüvitaksid talle kinnisasja omandi üleandmise asemel kahju. Kolleegiumi hinnangul on aiandusühistu kui mittetulundusühingu ja tema liikme vahel tehingulaadne õigussuhe, nagu märkis otsuses õigesti ka maakohus, ning ühingu kohustuste rikkumisest tulenevatele ühingu liikme nõuete aegumisele kohaldub TsÜS § 146 järgne aegumistähtaeg (vt ka RKTKo 22.11.2018, 2-14-53081, p 17). Tehingulaadsest suhtest tuleneva täitmisnõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi üldjuhul kolm aastat, kuid kinnisomandi üleandmise nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 5 järgi kümme aastat. Seejuures algab selliste nõuete aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1 I lause järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. Nõue muutub TsÜS § 147 lg 2 ja VÕS § 82 lg 7 I lause järgi sissenõutavaks, kui õigustatud isikul (võlausaldajal) on õigus nõuda vastava kohustuse täitmist. Seejuures, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda VÕS § 82 lg 7 III lause ja lg 3 järgi kohustuse täitmist pärast kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.
9.2.Edasi jättis maakohus hageja ühistu vastu esitatud nõude aegumist käsitledes eristamata hageja võimaliku täitmisnõude ja siinses kohtuasjas esitatud kahju hüvitamise nõude aegumise ning samastas ekslikult täitmisnõude aegumise kahju hüvitamise nõude aegumisega. Tegemist on erinevate nõuetega, mis aeguvad erinevalt (vt ka A. Pavelts. Kahju hüvitamise nõue täitmise asemel ostja õiguste näitel. Tartu Ülikool 2017, lk 108–111).
2-20-17641 Arvestades hageja esile toodud asjaolusid, oli hagejal õigus nõuda ühistult üldkoosoleku otsusest tuleneva kohustuse täitmist või täitmise asemel kahju hüvitamist. Mitterahalise kohustuse rikkumise, sh täitmata jätmise korral on võlausaldajal VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 2 alusel eelkõige õigus nõuda kohustuse täitmist, v.a kui kohustuse täitmine on võimatu või võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas, võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse muul viisil või kui kohustuse täitmine seisneb isikliku iseloomuga teenuse osutamises. Seejuures muutub kohustus VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist, võlausaldaja saab VÕS § 108 lg 3 järgi nõuda sellise kohustuse täitmist üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada või pidi teada saama ning võlausaldaja täitmisnõue aegub TsÜS §-s 146 sätestatud aegumistähtaja jooksul alates täitmisnõude sissenõutavaks muutumisest. Kui võlausaldaja ei esita nimetatud tähtaja jooksul kohustuse täitmise nõuet, kaotab ta VÕS § 108 lg 5 järgi õiguse nõuda kohustuse täitmist, kuid võib kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sh nõuda VÕS § 115 lg 1 alusel kohustuse täitmise asemel kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kuigi üldjuhul võib kohustuse täitmise asemel nõuda VÕS § 115 lg 2 järgi kahju hüvitamist pärast võlgnikule kohustuse täitmiseks antud täiendava mõistliku tähtaja möödumist, ei oleks sellises olukorras kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramisel enam VÕS § 115 lg 3 järgi tulemust, mistõttu saab võlausaldaja kolleegiumi hinnangul nõuda pärast VÕS § 108 lg-s 3 sätestatud mõistliku aja möödumist täitmise asemel kahju hüvitamist ilma täitmiseks täiendavat tähtaega määramata. Sellises olukorras muutub võlausaldaja kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks pärast seda, kui on möödunud mõistlik aeg kohustuse täitmise nõudmiseks VÕS § 108 lg 3 tähenduses ning seejärel mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamise kohustuse täitmiseks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Võlausaldaja kahju hüvitamise nõue aegub TsÜS §-s 146 sätestatud aegumistähtaja jooksul alates kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumisest.
9.3.Siinses asjas olid ühistu vastu hagi esitamise ajaks möödunud nii hageja täitmisnõude kui ka kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg.
9.3.1.Ühistu üldkoosolek võttis 02.08.2005 vastu otsuse kinnitada Põllu 3 kinnisasja eskiislahendus kinnistu elamukruntideks ja transpordimaaks jagamiseks (p 3) ning anda krundid liikmetele tasuta üle (p 4) (tl 47 pöördel–48). Kohustuse täitmise tähtaega ei määratud, kuid arvestades kohustuse olemust, ei saanud hageja täitmisnõue muutuda sissenõutavaks enne seda, kui kinnisasja jagamiseks vajalikud toimingud olid tehtud. 04.07.2006 andis Paldiski linnavalitsus 28.03.2006 kehtestatud detailplaneeringu alusel nõusoleku jagada Põllu 3 kinnisasi 27 kinnisasjaks, sh Võsa 9 kinnisasi (1583 m2, elamumaa), ning 04.12.2006 kanti ühistu Võsa 9 kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse, seejuures ei ole hagejat kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kantud (tl 22). Ringkonnakohtu hinnangul sai ühistu täita kinnisasja jagamisel tekkivate kinnisasjade omandiõiguse üleandmise kohustust pärast seda, kui olid tehtud kinnisasja jagamiseks ja kinnistusraamatu kande tegemiseks vajalikud toimingud, mis olid tehtud hiljemalt ajaks, mil ühistu kanti Võsa 9 kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Seega oleks ühistu pidanud täitma üldkoosoleku otsusest tuleneva kohustuse ja andma hagejale kinnisasja omandi üle 04.12.2006. Ühistu kinnistusraamatusse kandmise päeval pidi hageja saama teada ka sellest, et ühistu rikkus oma kohustust, sest kinnistusraamatu kanded on avalikud. Eelnevat arvestades muutus hageja täitmisnõue VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks hiljemalt 04.12.2006 ning TsÜS § 146 lg-s 5 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg pidi mööduma 04.12.2016. Samas tunnustas ühistu tsiviilasja nr 2-08-18262 menetluses 27.01.2009 toimunud kohtuistungil
2-20-17641 hageja täitmisnõuet, kui kinnitas kostja II ühistu seadusliku esindajana, et detailplaneeringu järgi on hagejale ette nähtud 1583 m2 (Võsa 9) (tl 46). Sellega katkes TsÜS § 158 lg 1 järgi hageja täitmisnõude aegumine ja algas 27.01.2009 uuesti. Sellest tulenevalt möödus TsÜS § 146 lg-st 5 tulenev hageja täitmisnõude aegumistähtaeg 27.01.2019 ning hagi esitamise ajaks (27.11.2020) oli täitmisnõude aegumistähtaeg ka selle katkemist arvestades möödunud.
9.3.2.Hageja ei ole toonud esile ega tõendanud, et ta nõudis ühistult VÕS § 108 lg-s 3 nimetatud mõistliku aja jooksul või aegumistähtaja jooksul kinnisasja omandi üleandmist. Seda ei ole hageja nõudnud ka eelmises ega siinses kohtumenetluses hagi esitades. Pooled ei ole kohtule selgitanud, miks ei kantud ühistu 02.08.2005 üldkoosoleku otsuse alusel Võsa 9 kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse hagejat, kuid tsiviilasja nr 2-08-18262 menetluses (27.01.2009 istungil) kinnitas kostja II ühistu seadusliku esindajana, et detailplaneeringu järgi on hagejale ette nähtud 1583 m2 (Võsa 9), ühistu on seda hagejale pakkunud ning see on maa, mida hageja varem kasutas + liidetud on 800 m2, kuid hageja tahab Võsa 3, Võsa 5 ja Võsa 9 kinnisasja (tl 46). Seega oli ühistu valmis veel 27.01.2009 andma hagejale Võsa 9 kinnisasja omandi üle ning omand võis jääda üle andmata hagejast tuleneval põhjusel. Kuigi hageja väitel on ta soovinud leppida ühistu juhatuse liikmega kokku notari juurde minemise aega, ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et ta nõudis ühistult Võsa 9 kinnisasja omandi üleandmist mõistliku aja jooksul või esitas aegumistähtaja jooksul ühistu vastu hagi kinnisasja omandi üleandmiseks. Ainuüksi sellest, et kostjad ei vaielnud hageja väitele vastu, ei saa järeldada kostjate omaksvõttu TsMS § 231 lg 1 tähenduses, mille kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja sõnaselge nõustumine. Lisaks ei ole hageja väide piisavalt täpne, sest sellest ei nähtu, millal soovis hageja leppida ühistuga kokku notari poole pöördumise aega, ning milleks täpsemalt – kas kõigi kolme kinnisasja omandi üleandmiseks või ainult Võsa 9 kinnisasja omandi üleandmiseks. Arvestades seda, et hageja pidi saama 04.12.2006 teada, et ühistu rikkus oma kohustust anda kinnisasja omand hagejale üle, kuid ei esitanud ühistule kinnisomandi üleandmise nõuet, muutus hageja kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks pärast seda, kui oli möödunud mõistlik aeg kohustuse täitmise nõudmiseks ja kahju hüvitamise kohustuse täitmiseks ning hageja kahju hüvitamise nõue aegus TsÜS § 146 lg 1 järgi viimasest kolme aasta möödudes. Hageja esitas ühistu vastu kahju hüvitamise hagi 27.11.2020, s.o ligi 14 aastat pärast seda, kui ta pidi väidetavast kohustuse rikkumisest teada saama ning selleks ajaks oli nii kinnisasja omandi üleandmise nõude kümneaastane kui ka kahju hüvitamise nõude kolmeaastane aegumistähtaeg selgelt möödunud.
9.4.Ülaltoodut arvestades oli hageja kahju hüvitamise nõue ühistu vastu hagi esitamise ajaks aegunud ja ühes sellega ka TsÜS § 144 järgi kahju hüvitamise nõude tasumisega viivitamisest tulenev viivisenõue. Nõude aegumistähtaja möödumise tõttu oli ühistul TsÜS § 142 lg 1 II lause järgi õigus keelduda kahju hüvitamise kohustuse täitmisest ning vastava vastuväite esitamise tõttu siinses kohtumenetluses, tuleb hageja kahju hüvitamise nõue ühistu vastu jätta aegumise tõttu rahuldamata.
10.Hageja kahju hüvitamise nõue ühistu juhatuse liikme (kostja II) vastu on samuti aegunud.
10.1.Esmalt märgib kolleegium, et maakohus asus hageja nõuet ühistu juhatuse liikme vastu kvalifitseerides õigesti seisukohale, et ühistu juhatuse liikme kohustuste rikkumise korral tekib kahju eelkõige ühistule ning hagejal võiks olla kostja II vastu eelkõige kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue.
2-20-17641 Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et ühistu juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud ühistule kahju, vastutavad MTÜS § 32 lg 2 järgi solidaarselt ühistule tekitatud kahju hüvitamise eest. Seega saab eelkõige ühistu nõuda oma juhatuse liikmelt kahju hüvitamist. Sellise nõude aegumistähtaeg on MTÜS § 32 lg 3 järgi üldjuhul viis aastat alates kohustuse rikkumisest (vt ka RKTKo 09.06.2009, 3-2-1-62-09, p 12). Seda arvestades ei oleks hagi esitamise ajaks (27.11.2020) olnud aegunud nõue, mis tugineb kinnisasja võõrandamisel juhatuse liikme kohustuste rikkumisele ja selle võõrandamisele 2017. aastal. Sellise nõude võib lisaks ühingule esitada MTÜS § 32 lg 4 I lause järgi ka ühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid ühingu vara arvel rahuldada. Seega juhul, kui hagejal oleks olnud õigus nõuda ühistult (kostja I) kahju hüvitamist ja ühistu oleks olnud varatu, oleks hageja saanud esitada ühistu juhatuse liikme (kostja II) vastu kahju hüvitamise nõude selliselt, et juhatuse liige peab hüvitama kahju ühistule ning hageja oleks saanud oma nõude ühistu vastu rahuldada saadud hüvitise arvel. Sellist nõuet ei ole aga hageja esitanud. Samas, ka juhul, kui hageja oleks sellise nõude esitanud, ei oleks kohtul alust seda rahuldada, sest ülaltoodu kohaselt ei ole alust hageja nõuet ühistu vastu rahuldada, st hagejal ei ole nõuet ühistu vastu.
10.2.Arvestades seda, et hageja nõuab kahjuhüvitise tasumist endale, saaks hageja nõue ühistu juhatuse liikme vastu tuleneda sellest, kui juhatuse liige oleks tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju VÕS § 1043 tähenduses, sh heade kommete vastase tahtliku käitumisega VÕS § 1045 lg 1 p 8 tähenduses. Sellise nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 150 lg 1 järgi üldjuhul kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kuigi hageja väitel sai ta Võsa 9 kinnisasja võõrandamisest teada 2017 detsembris, pidi ta kinnistusraamatu andmete avalikkust arvestades saama kinnisasja võõrandamisest teada juba siis, kui uue omaniku kohta tehti kanne kinnistusraamatusse, s.o 23.05.2017. Samal ajal pidi ta saama hagi esitamiseks piisavalt andmeid ka kohustatud isiku kohta, sest ka ühistu juhatuse liikmed, kes said etteheidetava tehingu teha, olid kantud avalikku registrisse. Ka juhul, kui hageja ei pidanud kohe kinnistusraamatu kande tegemisest alates kinnisasja võõrandamisest ja väidetavast kahju tekitajast teada saama, pidi ta neist asjaoludest teada saama mõistliku aja jooksul alates kinnistusraamatusse kande tegemisest ning mõistlik aeg selleks ei saanud olla üle poole aasta. Seega algas õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg TsÜS § 150 lg 1 järgi kinnistusraamatu kande tegemisest arvestades 23.05.2017 ja lõppes 23.05.2020 ning ka juhul, kui sellele lisada mõistlik aeg, oli hagi esitamise ajaks (27.11.2020) aegumistähtaeg möödunud.
10.3.Kolleegium märgib täiendavalt, et ka juhul, kui hageja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue kostja II vastu ei oleks aegunud, ei saaks kohus hagi rahuldada, sest hageja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mille alusel saaks järeldada ühistu juhatuse liikme tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Arvestades seda, et hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks nõudnud ühistult Võsa 9 kinnisasja üleandmist mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai teada või pidi teada saama sellest, et ühistu jättis talle 02.08.2005 üldkoosoleku otsuse alusel kinnisasja omandi üle andmata, kaotas hageja VÕS § 108 lg 5 järgi õiguse nõuda ühistult kinnisasja omandi üleandmist. Arvestades seda, et hagejal oli õigus nõuda ühistult kinnisasja omandi üleandmist hiljemalt alates 04.12.2006 ning ühistu võõrandas kinnisasja kolmandale isikule 2017, oli kinnisasja võõrandamise ajaks selgelt möödunud kinnisasja omandi üleandmise nõude esitamise mõistlik aeg. Seetõttu ei olnud ühistul enam kohustust anda hagejale kinnisasja omandit üle ning ühistule ega tema juhatuse liikmele ei saa ette heita rikkumist ega kinnisasja võõrandamisega hagejale tahtlikku kahju tekitamist ja sellest tulenevalt heade kommete vastast tahtlikku käitumist.
2-20-17641
11.Viimaks märgib ringkonnakohus, et hageja esitatud asjaolude kohaselt võiks hagejal olla kostja I vastu ka alusetust rikastumisest tulenev nõue, kuid ka see nõue oleks aegunud. Siinses asjas tõi hageja esile, et ta tasus suurema maatüki eest ühistule, kuid ühistu ei ole raha tagastanud. Makstud raha tagamise nõuet ei ole hageja selgelt esitanud, kuid maakohus tuvastas, et hageja tasus ühistule 16.12.2003 5000 krooni selgitusega „X maamaks“ ning 24.12.2003 18 600 krooni selgitusega „F za stoimost zemli, X“. Olukorras, kus hageja tasus ühistule tema kasutuses olnud hoonete aluse maa kinnistamise tõttu raha, kuid hageja ei saanud maad enda omandisse ning ühistu ei ole hagejale tagastanud ka raha, võis hagejal olla õigus nõuda ühistult VÕS § 1028 lg 1 alusel õigusliku aluseta saadu tagastamist. Sellise nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, seejuures aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue TsÜS § 151 lg 2 järgi igal juhul hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Arvestades seda, et hageja tegi maksed 2003, oleks hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue TsÜS § 151 lg 2 järgi igal juhul aegunud 2013.
12.Ülaltoodut arvestades ei ole hageja esitanud oma nõudeid seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul ning kostja aegumise vastuväite tõttu ei saa hageja nõudeid enam rahuldada. Seda arvestades jättis maakohus lõppjäreldusena õigesti hagi rahuldamata ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaebust rahuldada ega maakohtu otsuse resolutsiooni muuta.
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kostjatel ei ole apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.