Hageja: Bigbank AS (registrikood 10183757), lepingulised esindajad A. K. ja L. L. Kostja: A. S. (isikukood XXX)
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Kirjalikus menetluses
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista A. S.lt Bigbank AS-i kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed summas 406,07 eurot maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt:
2.1.15.06.2026 – 175,36 eurot;
2.2.15.07.2026 – 230,71 eurot.
3.Mõista A. S.lt Bigbank AS-i kasuks välja eelmises punktis märgitud tulevikus sissenõutavaks muutuvalt põhivõlalt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates iga tagasimakse tähtpäevale järgnevast päevast.
Jätta hagi rahuldamata põhivõla 9163,36 euro osas, sissenõutavaks muutunud viivise 1113,02 euro ja laenu haldustasu 6,09 euro nõudes, samuti ulatuses, milles hageja nõudis lisanduvat viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavalt.
5.Jätta menetluskulud 7% ulatuses kostja ja 93% ulatuses hageja kanda.
6.Määrata kindlaks hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud summas 991,97 eurot, millest vastavalt menetluskulude jaotusele mõista A. S.lt Bigbank AS-i välja 69,44 eurot. Kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused
2-24-17344 Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK JA HAGEJA NÕUE
1.Bigbank AS (hageja) esitas 15.11.2024 Harju Maakohtule hagi A. S. (kostja) vastu võla nõudes. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmisid pooled 09.01.2020 tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC-20000471, mille alusel sai kostja laenu 18 000 eurot. Laenusummaga tasaarvestati laenu väljamakse tasu 270 eurot ning kostjale kanti 17 730 eurot.
1.1.Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel tugineb hageja sellele, et kostja pangakonto väljavõtte ning Maksu- ja Tolliameti andmete järgi oli kostja keskmiseks sissetulekuks viimase kolme kuu jooksul olnud 1380 eurot. Kostja märkis laenutaotlusel, et tal on igakuiseid kohustusi summas 150 eurot. Hageja tuvastas, et kostjal on igakuiseid krediidikohustusi summas 355 eurot: − krediitkaardiga seonduv laenukohustus 1 euro; − laenukohustus Omega Laen AS-i ees 127 eurot; − laenukohustus Placet Group OÜ ees 104 eurot; − laenukohustus Inbank AS-i ees 123 eurot. Hagejaga sõlmitava laenulepingu igakuiseks tagasimakse kohustuseks pidi saama 376,45 eurot. Arvestades kosja sissetulekute keskmist suurust, ca 1380 eurot kuus, moodustas kostja igakuiste kohustuste osakaal sissetulekutest konservatiivsete arvutuste kohaselt ca 53%, mis on Eesti ühiskonnas ja majanduspiirkonnas praktikas tavapärane ja mõistlik kohustuste osakaal sissetulekutest. Kostja keskmiseks regulaarseks majapidamis- ja elamiskuluks oli pangakonto väljavõtte järgi 248 eurot. Kostja kohta varasemad maksehäired puudusid. Hageja arvestas kostja krediidivõimelisuse hindamisel, et kostjal on üks ülalpeetav, kostja on abielus ja tema elupinnaks on isiklik korter. Hageja tuvastas esitatud andmetest lahkuminevusi, kuid arvestades kostja kohustuste osakaalu sissetulekutest, leidis hageja, et kostja on võimeline krediidikohustusi kandma.
1.2.Kostjal oli kohustus tasuda hagejale regulaarseid makseid, millist kohustust kostja korduvalt rikkus. Hageja hoiatas 30.01.2024 saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmisega sellises mahus, mis võimaldanuks lepingujärgsete kohustuste täitmist varem kokku lepitud tingimustel. 2 (9)
2-24-17344 Kostja oli osaliselt või täielikult viivituses vähemalt kolme alltoodud osamaksega, mida hageja pidas ülesütlemise aluseks: − 15.10.2023 osamakse summas 0,09 eurot; − 15.11.2023 osamakse summas 133,22 eurot; − 15.12.2023 osamakse summas 248,23 eurot; − 15.01.2024 osamakse summas 376,45 eurot; − 15.02.2024 osamakse summas 376,45 eurot.
1.3.Hageja ütles 22.02.2024 ülesütlemisavaldusega lepingu üles ning nõudis kostjalt võlgnevuse tasumist. Hageja palub kostjalt välja mõista: (1) põhivõla 9569,43 eurot; (2) intressi 539,39 eurot; (3) viivise ajavahemiku 23.02.2024 – 15.11.2024 eest summas 1113,02 eurot; (4) lepingu haldustasu 6,09 eurot; (5) viivise põhivõlalt alates 16.11.2024 kuni põhivõla tasumiseni määraga 15,90 % aastas.
2.Menetluse käigus tegi kohus hagejale ettepaneku esitada võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg 7 järgne ümberarvestus seoses võimaliku vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega.
2.1.Hageja määras tagasimaksed uuesti, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Kõiki kostja makseid põhinõude katteks arvestades ei saa lepingut lugeda 22.02.2024 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik kolme üksteisele järgneva osamaksega võlas. Uuesti määratud maksete alusel oli kostja kohustatud perioodil 09.01.2020 – 15.07.2026 hagejale tasuma 17 730 eurot. Hagiavalduse esitamise seisuga oli kostja hagejale tasunud 17 323,93 eurot. Kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 406,07 eurot. Vastavalt uuesti määratud maksetele muutub osamakse jääk 178,94 eurot sissenõutavaks 15.06.2026. Viimane osamakse 227,13 eurot muutub sissenõutavaks 15.07.2026.
2.2.Kostja ei ole alates 07.02.2024 täitnud lepingust tulenevaid kohustusi, st kostja ei ole lepingu katteks teostanud ühtegi makset üle 1,5 aasta. Seega võib eeldada, et kostja ei tasu tähtaegselt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid. Hageja palub alternatiivselt mõista kostjalt enda kasuks välja uuesti määratud põhiosamaksed edasiulatuvalt alates 15.06.2026 nende sissenõutavaks muutumisel uuesti määratud põhiosamaksete tagastamise graafiku kohaselt, kogusummas 406,07 eurot, järgmiselt: (1) 15.06.2026 178,94 eurot; (2) 15.07.2026 227,13 eurot.
3.Kostjale on hagimaterjalid ja menetlust algatav määrus kätte toimetatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 316 lg 1 alusel 05.07.2025. Nõude ümberarvestus on kostjale TsMS § 326 lg 1 alusel kätte toimetatud 30.09.2025. Kostja hagile ei vastanud.
KOHTU PÕHJENDUSED
3 (9)
2-24-17344
4.Kohus tutvus asjas esitatud väidete ja tõenditega ning leiab, et hageja on laenulepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust. Seetõttu kuulub hagi rahuldamisele üksnes osaliselt.
5.Hageja nõuded tulenevad laenulepingust, mis vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele. VÕS § 402 lg 1 järgi tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist juhul, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab tarbijale laenu või krediiti, ja vastupidist tuleb tõendada hagejal (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 12). Kuna hageja ei ole väitnud ega tõendanud vastupidist, on viidatud laenusuhte puhul tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses.
6.Lepingule kohalduvad üldtingimused (dtl 16-17) on VÕS § 37 lg 1 järgi saanud lepingu osaks, kuna hageja on nendele lepingu eritingimuste juures selgelt viidanud ning kostja on kinnitanud nendega tutvumist (dtl 15). Kohtul puudub hagis esitatu pinnalt kahtlus, et kostjal poleks olnud võimalust nende sisust teada saada.
7.Riigikohus on selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad. Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele (RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14 ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 13).
7.1.VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Hagist nähtub, et tarbijaga ning krediidiandjaga seotud andmed on toodud laenulepingu esimesel ja teisel leheküljel, samuti lepingu tingimustes ning Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel. Kostja on laenulepingu, sellele lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe ning lepingu maksegraafiku kõik leheküljed allkirjastanud (dtl 13-19). Kohus leiab, et hageja on kohtu ette toonud faktiväited ning esitanud tõendid, mille pinnalt saab kohus lugeda tõendatuks, et kostja tegi tahteavalduse laenu saamiseks. Ühtlasi sisaldasid lepingudokumendid VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teavet.
7.2.Tulenevalt VÕS § 4062 lg-st 1 on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Laenulepingu kohaselt oli selle krediidikulukuse määraks 18,19% aastas (dtl 15). VÕS § 4062 lg-s 1 nimetatud määr oli 09.01.2020 lepingu sõlmimise ajal 20,61%. Seega ei ületanud lepingujärgne krediidikulukuse määr VÕS § 4062 lg 1 järgset piirmäära.
8.VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 4 (9)
2-24-17344 − omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja − hindama tarbija krediidivõimelisust.
8.1.VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 13 ja 17). Sama lahendi p 18 järgi teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: − tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (tulenevalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); − tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); − tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); − tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
8.2.Tulenevalt KAVS § 50 lg-st 3 peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-1421710, p 29.2).
8.3.Kohus ei nõustu sellega, et hageja oleks kostjale lepingu nr CL-EEC-20000471 raames laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Kohus leiab, et hageja pole kostja pangakonto väljavõtte pinnalt sisuliselt hinnanud kostja üldist finantskäitumist ega analüüsinud kostja tegelikku võimekust võetud kohustusi nõuetekohaselt täita. Krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 25.3). 5 (9)
2-24-17344
8.4.Kohus leiab, et kostja finantskäitumist tuleb vaadelda tervikuna. Kostja pangakonto andmete pinnalt sai pidada tõenäoliseks, et kostja ei suuda laenukohustusi jooksvast sissetulekust tagasi maksta. Kostja oli juba varasemalt olnud võlgu enda majandamiskulude tasumise eest, tasudes korteriühistule jooksva arvega ka tekkinud võlga (vt KÜ-le Veeru 10 tehtud maksed, summas 300 eurot, selgitusega: „arve + võlgnevus“; dtl 34). Lisaks on kostja enne hagejaga laenulepingu sõlmimist olnud laenu tagastamisega viivituses ka Holm Bank AS-ga sõlmitud laenulepingu osas (vt 25.06.2019 ja 31.07.2019 maksekorralduste selgitused: „Võlgnevuse meeldetuletus...“; dtl 38 ja 43). Samuti ei nähtu hagist, et hageja oleks muude krediidiandjate kuumaksete juures arvestanud eelmainitud Holm Bank AS-i ees lasuva laenukohustusega. Ajavahemikul 07.06.2019 – 09.09.2019 oli kostja pangakonto jäägiks enne igakuiste töötasude laekumist 13,88 eurot (dtl 34), 0,53 eurot (dtl 39), 24,49 eurot (dtl 44) ja 22,45 eurot (dtl 50). Tänu Inbank AS-ilt 2019. a septembris laekunud 5880 eurole oli septembri lõpus rahaliste vahendite jäägiks 660 eurot, kuid juba detsembris oli kostja vabade rahaliste vahendite jäägiks enne töötasu laekumist 1,13 eurot (dtl 68). Enne hagejaga krediidilepingu nr CL-EEC-20000471 sõlmimist oli kostja kontojäägiks 6,65 eurot (dtl 72). Eelneva pinnalt sai järeldada, et uue laenu saamine oli kostjale senise elatustaseme jätkumiseks küll vajalik, kuid varasema maksekäitumise ja maksekohustuste põhjal ei olnud kostja eelduslikult võimeline krediiti lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma.
8.5.VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kohus leiab, et eelkirjeldatud viisil kostjale laenu andmine ei vastanud vastutustundliku laenamise põhimõttele. Vaatamata hageja tehtud päringutele ning nende analüüsile, tõukas uue, umbes 376 eurose kuumaksega, laenu väljastamine kostjat edasisse laenuorjusesse. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et tema igakuisest töötasust ei piisanud igakuiste kuluste katmiseks ning kostja elatus märkimisväärses ulatuses laenurahadest. Krediidianalüüsi käigus ilmnenud ebatäpsusi kostjal selgitada ei palutud. Eelnev ei võimalda pidada vastutustundliku laenamise põhimõtet järgituks.
9.VÕS § 4034 lg-st 7 tuleneb, et kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Lg-s 6 sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 403 4 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole esitatud väidet, et krediidiandja oleks kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja oleks andmeid võltsinud. Seetõttu kohaldub VÕS § 4034 lg 7 esimeses lauses sätestatud tagajärg.
10.Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab hageja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94 sätestatud intressiga (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral), st hagi on võimalik osaliselt rahuldada (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386, p 14.1.4). Lisaks selgitas Riigikohus, et krediidiandja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel 6 (9)
2-24-17344 saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud (RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098, p 24).
11.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.
12.Kohtule esitatu kohaselt jäid kostjal osaliselt või täielikult tasumata 15.10.2023, 15.11.2023, 15.12.2023, 15.01.2024 ja 15.02.2024 osamaksed. Kõnesolevate osamaksete tasumata jätmine sai aluseks ka hageja poolt lepingu ülesütlemisele (dtl 27). Kostja on teinud lepingu alusel tagasimakseid summas 17 593,93 eurot (dtl 4). Hageja ümberarvestusest tuleneb, et kui arvestada kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saa lugeda lepingut 22.02.2024 kehtivalt üles öelduks (dtl 89). Selleks hetkeks ei olnud kostja vähemalt kolme üksteisele järgneva osamakse tasumisega võlgnevuses. Eelnevast järeldub, et laenulepingu ülesütlemine oli vastuolus VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud piiranguga ja hageja 22.02.2024 ülesütlemisavaldusel ei ole õiguslikke tagajärgi, st laenulepingut ei ole kehtivalt üles öeldud.
13.VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 82 lg-st 7 tuleneb, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Laenulepingule kohalduvate üldtingimuste p 1.1 järgi kohustub krediidisaaja tasuma krediidisumma, intressi ja lepinguhaldustasu vastavalt maksegraafikule, mida krediidisaajal on lepingu kehtivusaja jooksul õigus tasuta nõuda. Laenulepingu põhitingimuste ja maksegraafiku järgi on maksepäevaks iga kuu 15. kuupäev (dtl 15 ja 18-19).
13.1.Ümberarvestuse järgi oli kostja kohustatud perioodil 09.01.2020 – 15.07.2026 hagejale tasuma 17 730 eurot. Vastavalt uuesti määratud maksetele muutub järgmine osamakse 178,94 eurot sissenõutavaks 15.06.2026 ning viimane osamakse 227,13 eurot 15.07.2026 (dtl 89). Krediidisummaks tuleb lugeda 18 000 eurot, mitte kostjale kantud 17 730 eurot. Krediidisumma väljamaksmisel tasaarvestati laenu väljamakse tasu 270 eurot, kandes kostja määratud pangakontole 17 730 eurot (dtl 3 ja 20). Laenu väljamakse tasu maksmise kohustus on majanduslikus mõttes võrreldav olukorraga, kui kostja oleks pidanud tasuma laenu väljamakse tasu 270 eurot enne laenu väljastamist. Kuna laenu väljamakse tasu maksmise kohustus on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega ära langenud (VÕS § 4034 lg 7), tuleb lugeda, et kostja on maksnud täiendavalt põhivõlga tagasi 270 euro ulatuses (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386, p 14.1.4).
13.2.Niisiis on kostja teinud hagejale tagasimakseid summas 17 593,93 eurot. Kostja oli kohustatud lepingu perioodil hagejale tasuma 18 000 eurot 78 kuu jooksul igakuiste 230,77 euro suuruste osamaksetega (viimane osamakse 230,71 eurot). Kostja poolt tasutud osamakseid arvestades muutub järgmine osamakse 175,36 eurot sissenõutavaks 15.06.2026. Viimane osamakse 230,71 eurot muutub sissenõutavaks 15.07.2026.
7 (9)
2-24-17344
14.Hageja esitas alternatiivselt lepingu täitmise nõude kostjalt tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse väljamõistmiseks. TsMS § 369 võimaldab nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja ei ole alates 07.02.2024 täitnud lepingust tulenevaid kohustusi ega osale kohtumenetluses, saab kohtu hinnangul eeldada, et ta ei tasu tähtaegselt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid.
14.1.VÕS § 108 lg 1, TsMS § 369 ning laenulepingu põhitingimuste ning üldtingimuste p 1.1 koosmõjul mõistab kohus kostjalt välja tulevikus, s.o sissenõutavaks muutuvad kohustused summas 406,07 eurot, mis tuleb tasuda vastavalt järgmisele maksegraafikule: (1) 15.06.2026 175,36 eurot; (2) 15.07.2027 230,71 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise võttu tuleb rahuldamata jätta hageja põhivõla nõue 9163,36 euro ulatuses.
15.VÕS § 397 lg 1 näeb ette, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 397 lg 2 täpsustab, et kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab intressi nõuda seadusjärgses määras (VÕS § 4034 lg 7). Kuni 01.01.2023, millisesse aega jääb ka nõude aluseks oleva lepingu sõlmimise aeg, oli seadusjärgse intressi määr 0%. Seega jääb hageja intressinõue 539,39 euro saamiseks rahuldamata.
16.Hageja palub kostjalt välja mõista viivise 1113,02 eurot põhivõlalt 9569,43 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 23.02.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni 15.11.2024 lepingujärgses määras 15,90% aastas. Kohus on rahuldanud hageja põhivõla nõude vaid tulevikus sissenõutavaks muutuvate summade osas. Seega on kostjal kogunenud hageja ees ettemaks ning sissenõutavaks muutnud põhivõla osa puudub. Seeläbi puudub alus ka võla sellelt osalt viivise arvestamiseks.
16.1.TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
16.2.Hageja palub viivise välja mõista alates 16.11.2024 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni, lepingujärgse määraga 15,90% tagastamata krediidisummalt aastas. Kohus on seisukohal, et vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei saa krediidiandja nõuda lepingujärgset viivist. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas vastutustundliku laenamise kohustuse rikkusel kohalduva põhimõttega. Regulatsiooni mõte on vähendada krediidiandja krediidi tulusust ja võlgniku koormust olukorras, kus krediidiandja ei ole laenanud vastutustundlikult (TlnRnKm 27.06.2025, 2-23-136801, p 10). VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt on võlausaldajal siiski õigus saada seadusjärgset viivist tingimusel, et see ei ole kõrgem lepingus kokku lepitud viivisemäärast. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tulevikus 8 (9)
2-24-17344 sissenõutavaks muutuvatelt põhivõla osamaksetelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, alates iga osamakse tagasimakse tähtpäevale järgnevast päevast.
17.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 4034 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise. Seega jätab kohus laenu haldustasu 6,09 euro nõude täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
18.Hagi rahuldamise ulatust arvestades jätab kohus kõik menetluskulud TsMS § 163 lg-st 1 tulenevalt 7% ulatuses kostja ja 93% ulatuses hageja kanda.
19.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks menetluskulude nimekirjade ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Kostja menetluses ei osalenud ja asja materjalidest menetluskulude kandmist ei nähtu. Seega määrab kohus kindlaks, et kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
20.TsMS § 175 lg 1 järgi mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud teiselt menetlusosaliselt välja üksnes mõistlikus, vajalikus ja ettenähtavas ulatuses. Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust hinnates. Kuna 12.09.2025 toiminguga seotud menetluskulusid ei pea kohus vastaspoole poolt hüvitatavaks, lähtub kohus hageja menetluskulude nimekirjast, mis sisaldub hagiavalduses (dtl 11).
21.Hageja lepingulise esindaja tasu 100 eurot (käibemaksuga) peab kohus vaidluse olemust ja esindaja kvalifikatsiooni arvestades põhjendatuks. Kuna hageja ei ole esitanud vastavat kinnitust, kuuluvad esindajakulud hüvitamisele käibemaksuta summas 81,97 eurot (TsMS § 174 lg 10). Põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks on lisaks hagilt tasutud riigilõiv 910 eurot (TsMS § 138 lg 2).
22.Kohus määrab eelneva põhjal hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 991,97 eurot (esindajakulud 81,97 eurot ja riigilõiv 910 eurot). Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 69,44 eurot.
23.Kohus selgitab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle lahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määratakse. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määratakse. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178). / allkirjastatud digitaalselt / Antero Maksing kohtunik
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.