Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

menetluskulude suuruseks 430,10 eurot

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Edasikaebamise kord Hageja nõue

OÜ EUROPARK ESTONIA (edaspidi hageja või EP) palus kohtule esitatud hagis välja mõista H. K.lt (edaspidi kostja) hageja kasuks kokku 40 eurot, millest leppetrahvi võlgnevus on 30 eurot ja sissenõudmiskulu 10 eurot ning menetluskulud ja viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Hagiavalduse asjaolude kokkuvõte Hageja esitas hagi, milles taotles kostjalt võlgnevuse sissenõudmist, sest kostja oli sõiduki numbrimärgiga XXX (edaspidi sõiduk) omanik/vastutav kasutaja vähemalt alates 13.07.2018 kuni hagi esitamiseni ja sõidukit pargiti 04.05.2019 EP opereeritavale parkimisalale Tuukri X, Tallinnas. Hageja tuvastas kontrollimisel, et sõidukit oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna parkides ei olnud sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat parkimispiletit, sõiduki parkimine ei olnud parkimiskioskis registreeritud, parkimise algusaeg ei olnud fikseeritud parkimiskellal või sedelil ning mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist. Järelikult parkis kostja parkimistingimusi rikkudes, jättes parkimise eest tasumata. Parkimistingimuste avaldamisega esitas EP omapoolse pakkumuse, mida ta on selgelt parkimistingimustes väljendanud. Parkimisega esitati nõustumus pakkumusele, mistõttu sõiduki parkimisega tekkis lepinguline suhe. Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumisel tuleb tasuda leppetrahvi. EP esitas koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõude nr 0560 4051 9104 0069, maksetähtaeg 18.05.2019, võlgnevuse summa 30 eurot, paigutades selle sõiduki kojamehe vahele, mis on käesoleva ajani tasumata. Hageja saatis kohtueelselt kostjale meeldetuletuse võlgnevuse kohta. Kostja ei ole vastuväidet esitanud, kuigi sellele võimalusele on leppetrahvidel viidatud. Parkimislepingu rikkumise tõttu väljastatud leppetrahvinõue on käesoleva ajani tasumata. Kostja vastuväidete kokkuvõte Kostja on seisukohal, et hagiavaldus ei ole põhjendatud ja selle rahuldamiseks puudub õiguslik alus. Hageja ei ole märkinud väidetavate rikkumiste õiguslikku alust. Hagiavaldusele lisatud fotolt nähtub, et parkimisõigust andev parkimispilet nr 41068 oli sõidukil olemas ja hagejale nähtav. Parkimispileti nr 41068 eest oli tasutud parkimistasu 2,40 eurot. Seega puudub alus kohaldada VÕS § 100, kuna võlasuhtest tulenevat kohustust ei ole jäetud täitmata. Hageja leppetrahvi käsitlus on ebaõige ja viib ebaõigete järeldusteni ning kostja õiguste õigusvastase piiramiseni. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole põhinõuet esitanudki. Kostja esitas alternatiivselt nõude leppetrahvi vähendamiseks mõistliku suuruseni, arvestades kohustuse täitmise ulatust. Hageja sai sõiduki omanikuna 04.05.2019 koostatud leppetrahvi nõudest teada 20.06.2022, mil Pärnu Maakohus tegi ettepaneku tasuda makseettepanekus nimetatud võlg koos menetluskuludega. Kui pretensioonide esitamise tähtaeg oli 14 päeva, siis olnuks mõistlik kui hageja oleks leppetrahvi nõude edastanud 05.05.2019 ja vajadusel alustanud leppetrahvi sissenõudmist hiljemalt 19.05.2019. Seega oli leppetrahvi vaidlustamise aeg möödunud ja vaide esitamise õigust tagatud ei olnud. Meeldetuletuskirja saatmist ei ole tõendatud. Hageja ei ole leppetrahvi nõude menetlemisel käitunud heas usus. Kolme aasta taguseid sündmusi, kes ja millistel asjaoludel sõidukit 04.05.2019 kasutas, meelde tuletada on ilmvõimatu. Kohtuotsuse põhjendused Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 8 lg 1 sätestab, et leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes

muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. VÕS § 16 lg 1 sätestab, et pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg 1 järgi on nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Fotodega parkimislepingu tingimustest, parkimisalast ning liiklus- ja teavitusmärkidest on tõendatud, et hageja poolt opereeritava parklate sissesõitude juurde on paigaldatud liiklusmärk, mis annab sisenejale teada, et sõidetakse tasulisele parkimisalale. Infotahvel koos viitega alale sissesõidu tüüptingimustele viitab, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks ning nendes on muuhulgas avaldatud selgesõnaliselt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto pargib hageja parkimisalale. Tüüptingimustele on parkla sissesõidu juurde ja ka parkimisalale paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke. Võttes arvesse, et iga parkimisala sissesõidu juures on sõiduki kasutajale tehtud nähtavaks hageja eraparklasse sisenemise teave koos viitega lepingutingimustele ja hageja avaldas infotahvlil selgesõnaliselt oma tahet sõlmida leping, tuleb seda lugeda hagejapoolseks lepingu sõlmimise pakkumuseks VÕS § 16 lg 1 mõttes. Riigikohus on 20.10.2010 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 märkinud, et selget lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks. Liiklusseaduse (LS) § 2 p 49 järgi on parkimine sõiduki ettekavatsetud seisma jätmine kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale- või mahaminekuks või veose laadimiseks. Sõiduauto parkimisega hageja parklasse avaldas kostja sõiduki kasutajana lepingu sõlmimiseks nõustumust VÕS § 20 lg 1 järgi. Seega saab lugeda poolte vahel vastavalt VÕS § 9 lg 1 ja 11 lg 1 sõlmituks suulises vormis lepingu, kuna seadus ei sätesta antud lepingule kohustuslikku kirjalikku või notariaalselt tõestatud vormi. Kostjal oli õigus pärast hageja esitatud lepingutingimustega tutvumist parkimisalalt lahkuda ning sellisel juhul ei oleks ta oma nõustumust hageja ettepanekule andnud ning lepingut ei oleks sõlmitud. Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumisel tuleb tasuda leppetrahvi. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval, VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine ja VÕS § 101 lg 1 p 1 lubab võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist kui võlgnik seda rikub. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Vastavalt TsMS §-le 230 lg 1 peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Väljavõttega Transpordiameti vastusest sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete kohta ja rahvastikuregistri andmetega on tõendatud, et sõiduki omanik/vastutav kasutaja on

kostja. Pooltel ei ole ka vaidlust, et kostja oli leppetrahvide väljastamise ajal sõiduki numbrimärgiga XXX omanik/vastutav kasutaja. Hagiavaldusele lisatud fotodega sõidukist ja sõiduki klaasipuhastaja vahele pandud parkimistrahviga on tõendatud, et kostja oli oma sõiduki parkinud 04.05.2019 EP opereeritavale parkimisalale aadressil Tuukri X, Tallinn, tsoon EP 31, mille eest talle väljastati samal kuupäeval parkimistrahv 30 eurot, leppetrahvinumber 0560 4051 9104 0069, maksetähtajaga 18.05.2019. Sõiduki armatuurlaual olevast parkimispiletist ja leppetrahvi väljatrükist tehtud fotodelt nähtub, et sõiduki parkimise eest oli tasutud kuni kella 10:29-ni, kuid leppetrahv on väljastatud kell 10:40 s.o 11 minutit hiljem. Seega kontrolli teostamise ajal sõiduki armatuurlaual olev parkimispilet enam ei kehtinud, kuna parkimise eest tasutud aeg oli möödunud. Leppetrahvil on rikkumise põhjus nimetatud, milleks on parkimistasu maksmata jätmine/parkimispilet lõppes kell

esindaja. Vastutavale kasutajale laienevad omaniku kohustused LS § 72 lg 3, analoogia korras LS § 188 lg 2. Vastavalt kehtivale kohtupraktikale vastutab parkimislepingu täitmise eest sõiduki omanik või vastutava kasutaja olemasolul vastutav kasutaja kuni viimane ei tõenda vastupidist (omaniku või vastutava kasutaja vastutuse eeldust, sh tõendamiskoormise jaotust on selgitanud ka Riigikohus 23.03.2016 lahendis nr 3-2-1-3-16, 25.01.2017 lahendis 3-2-1-68-16 p 31, 26.01.2017 lahendis 3-2- 177-16, 06.12.2017 lahendis 2-15-3430). Riigikohtu lahenditest nr 3-2-1-3-126 (p 11) ning 3-2-1-68-16 (p 31) tulenevalt on auto juhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine hageja kui auto vastutava kasutaja kontrolli all ja kostjal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu leiab Riigikohtu kolleegium, et tõendamiskoormist tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda hagejat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik. Järelikult tuleb viidatud Riigikohtu lahendite järgi eeldada, et sõidukit juhtis ja parkis hagis viidatud ajal kostja. Seega on parkimislepingu pooleks kostja. Kostja vastuväited selle kohta, et tema sõidukit on kasutanud ka kolmandad isikud, on paljasõnaline. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud leppetrahvinõude mittekättesaamist ega tasumist ja leppetrahv on muutunud sissenõutavaks. Kuna kostja rikkus pooltevahelist lepingulist suhet sellega, et jättis parkimise eest tasumata, siis on tegemist kohustuse rikkumisega VÕS § 100 järgi ning hagejal on võlausaldajana õigus nõuda kostjalt kui võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel. Seadusest ei tulene keeldu esitada leppetrahvi nõue iseseisva nõudena, lepingu rikkumine on toodud hagiavalduse asjaoludes, ning kohus tuvastab selle leppetrahvi nõude lahendamisel. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja on hagejale ette heitnud leppetrahvi suurust 30 eurot, mis tema arvates ei vasta rikkumisele. Kostja ei ole tõendanud, et ta parkis parkimise eest tasumata üksnes 11 minutit, s.o ajavahemikul parkimispiletil näidatud lõpptähtajast kuni leppetrahvi määramiseni, sest ta ei ole tõendanud, millal sõiduk parkimisalalt lahkus. Hageja on selgitanud, et nõutud leppetrahv vastab määrale, mis on kehtestatud avaliku linnaruumi kasutamise reegleid eiranule. Leppetrahvi suuruse hindamisel on arvestatud, et Tallinna Linnavolikogu 20.12.2012 määrusega nr 30 kehtestatud „Tallinna avalik tasuline parkimisala ja parkimistasu“1 § 13 lg 7 alusel on avalikul tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata jätmise korral linnal õigus nõuda leppetrahvi 31 eurot. Parkimise korraldamine on hageja põhitegevusalaks ning tal on põhjendatud nõuda leppetrahvi vähemalt sama suures määras, kui avaliku ruumi kasutamise puhul. Parkimistasu maksmata jätmise korral tuleb hagejal välja selgitada pargitud sõiduki omanik või vastutav kasutaja, tema kontaktandmed ja teha toiminguid leppetrahvi sissenõudmiseks. Kohus on seisukohal, et leppetrahvinõue 30 eurot rikkumise eest ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav, see ei ole VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur ning lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu ei ole kostja kahjuks rikutud. Ka kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et parkimistrahv summas 30 eurot on parkimisteenuse osutamise valdkonnas tavapärane, mistõttu selle vähendamiseks puudub alus ja kostja alternatiivne taotlus ei kuulu rahuldamisele. Kuna kostja on esitanud etteheiteid, et võlgnevuse sissenõudmisest on möödunud üle kolme aasta, mis

võivad viidata aegumisele tuginemisele, siis märgib kohus järgmist. Leppetrahvi aegumisele kohaldub TsÜS § 146 lg 1, mille järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Leppetrahv väljastati 04.05.2019 ja tuli tasuda hiljemalt 18.05.2019. Seega muutus leppetrahvi nõue sissenõutavaks ja aegumine hakkas kulgema alates 19.05.2019 lõppedes kolme aasta möödumisel 18.05.2022 kell 00:00. Hageja esitas avalduse tasumata leppetrahvi nõudes maksekäsu kiirmenetluses 22.04.2022, mis peatas TsÜS § 160 lg 2 p 3 alusel aegumise. Järelikult ei ole haginõue aegunud. Leppetrahvi sissenõudmist kuni seaduses sätestatud aegumistähtajani ei saa pidada vastuolus olevaks heas usus käitumise põhimõttega. VÕS § 1132 lg 2 p 1 järgi võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Sissenõudmiskuludesse, 10 eurot, on hageja hagiavaldusest nähtuvalt arvestanud Transpordiametile ja rahvastikuregistrisse saadetud päring sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks. Saadud andmetele tuginedes saadeti füüsiline nõudekiri tähitult Omniva vahendusel võlgnevuse kohta sõiduki omanikule/vastutavale kasutajale. Hageja on kostjat teavitanud leppetrahvist selle vormistamise kuupäeval sõiduki klaasipuhastaja (kojamehe) alla asetamisega. Hageja on tõendanud väljavõttega Omniva lehelt, et kostjale on saadetud Aktsiaselts Eesti Post (Omniva) vahendusel täiendavalt tähitud meeldetuletuskiri rahvastikuregistrijärgsele aadressile XXX, mis tagastati 09.03.2021 hoiutähtaja möödudes, et lahendada asi kohtuväliselt. PostiS § 29 jj alusel loetakse postisaadetis kättetoimetatuks, kui postisaadetis on saajale üle antud postkontoris, väljastatud isiklikult või postkasti kaudu. PostiS § 30 lg 3 kohaselt postisaadetise kättetoimetamise võimatuse korral tagastatakse postisaadetis saatjale. Tahteavalduse edastamise mõistlikuks ja tavapäraseks viisiks saab pidada kirja saatmist posti teel. Riigikohus selgitab (3-2-1-156-05, p 10), et TsÜS § 69 lg-s 2 sätestatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda ei tähenda seda, et tahteavalduse saaja peab selle kättesaaduks lugemiseks tahteavaldusest teada saama. Tahteavaldus tuleb lugeda kättesaaduks hetkest, mil tahteavalduse saajaga sarnasel isikul on tavapärastel asjaoludel võimalus tahteavaldusest teada saada. Kui hageja on saatnud tähitud kirja kostjale, mida kostjale ei ole õnnestunud kätte toimetada ega kostja ei ole läinud sellele postkontorisse järele, siis ei saa kostja väita, et leppetrahviteate edastamine on tõendatav vaid kostjapoolse kirjaliku kinnitusega või et meeldetuletuskirja polegi saadetud. Hageja on ka selgitanud põhjust, miks ta ei ole edastanud leppetrahvinõuet kostjale muul viisil sellega, et alates 01.01.2019 jõustunud rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 58 lõike 3 kohaselt ei ole lubatud väljastada õigustatud huvi alusel isikute kontaktandmeid (lisa-aadress, telefoninumber, e-posti aadress), mis on tulnud rahvastikuregistrisse teistelt asutustele (nt PPA, MTA, MNT, SKA, KRA, RIA). Rahvastikuregister võib õigustatud huvi alusel väljastada ainult neid kontaktandmeid, mida isik ise on rahvastikuregistrile andnud. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks edastanud või andnud luba edastada andmeid nagu e-posti aadress, telefoninumber jm kolmandatele isikutele, mistõttu oli hagejal võimalik edastada meeldetuletuskiri vaid rahvastikuregistrijärgsele aadressile. Seega on hageja teinud kõik endast oleneva, et meeldetuletuskiri toimetada kostjale kätte. Leppetrahvi sissenõudmise eelduseks ei ole meeldetuletuskirja saatmine, sest leppetrahv on kättetoimetatud toimetatud mõistlikul viisil ja ajal, mida aktsepteerib ka kohtupraktika. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust vastavalt lepingule täitnud. Seega on hageja nõue kostjalt sissenõudmiskulu hüvitamiseks summas 10 eurot kooskõlas VÕS § 1132 lg 2 p-ga 1. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi kostja vastu kokku 40 eurot, millest 30 eurot on leppetrahvivõlgnevus ja 10 eurot sissenõudmiskulu, täies ulatuses

rahuldamisele. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga muuhulgas veel lahendamata taotlused. Hageja esitas 21.02.2024 taotluse 12.02.2024 ärakuulamise protokolli parandamiseks. TsMS § 405 lg 1 p 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel protokollida menetlustoiminguid üksnes ulatuses, milles kohus peab seda vajalikuks, ja välistada protokollile vastuväidete esitamise õiguse. TsMS § 405 lg 1 p 7 järgi võib kohus loobuda kohtuistungist. Kohus on seisukohal, et kostja taotlus 12.02.2024 kohtuistungi protokolli parandamiseks on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus ei pidanud asjas kohtuistungit, vaid kuulas menetlusosalised ära, kuna kostja avaldas soovi suuliseks menetluseks. Ärakuulamise protokollis kajastas kohus poolte seisukohti piisava täpsusega ja vajalikus ulatuses ning välistab ärakuulamise protokollile vastuväidete esitamise õiguse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi täies ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on riigilõiv kohtukuluks. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 172 lg 9 kohaselt kannab maksekäsu kiirmenetluse kulud maksekäsu tegemise korral ja käesoleva seadustiku §-s 4881 sätestatud juhul võlgnik, muul juhul avaldaja, kui seadusest ei tulene teisiti. Muus osas kohaldatakse hagimenetluses menetluskulude kohta sätestatut. Asja edasisel lahendamisel hagimenetluses arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 100 eurot, menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot ja lepingulise esindaja õigusabikulud 732,83 eurot. Hageja on pöördunud võlgnevuse sissenõudmiseks kohtu vahendusel X OÜ poole. Lepingulise esindaja töötasu oli kuni 2023.aasta sügiseni 96 eurot/tund ja sealt edasi 110 eurot/tund. Hageja on kinnitanud, et kõik esitatud lepingulise esindaja kulud on vajalikud ja põhjendatud ning kantud käesoleva tsiviilasjaga. Hageja palub jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda ja märkida vastavalt TsMS § 177 lg 2 menetluskulude kindlaksmääramisel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on vaielnud menetluskuludele vastu. Vastuväidete kohaselt on menetluskulude nimekiri esitatud seaduses (TsMS § 176 lg 1) sätestatud tähtaega rikkudes ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Alternatiivselt märgib kostja, et menetluskulude nimekirjas kajastatud kulud on ebaselged, ebavajalikud ja põhjendamatud; hageja ei ole selgitanud maksekäsu kiirmenetluse kulu täpsemalt, kajaga seotud menetluskulud tuleb jätta hageja kanda; hagi ei ole keerukas ega mahukas, mistõttu ei ole kaks esindajat põhjendatud; asja materjalidest ei nähtu, et Elari Arjakasele oleks antud asjas osalemises vajalikud volitused, mistõttu volitusteta esindamise kulud tuleb jätta hageja kanda; riigilõivu ja õigusabikulude kandmine on hageja äririsk. Kohus on seisukohal, et kostja vastuväide selle kohta, et menetluskulude nimekiri esitati TsMS § 176 lg 1 sätestatud tähtaega rikkudes ei ole põhjendatud, kuna kohus ei pidanud antud lihtmenetluse asjas

kohtuistungit, vaid kuulas pooled ära ja andis pärast seda pooltele tähtaja menetluskulude nimekirjade ja vastuväidete esitamiseks. Riigilõiv hagi esitamisel summas 100 eurot on hagejale vältimatult põhjendatud ja vajalik menetluskulu TsMS § 138 lg 2 ja RLS § 59 lg 1 alusel, kuivõrd riigilõivu mittetasumise korral kohus hagi menetlusse ei võta. Seega kuulub riigilõiv hagi rahuldamise tõttu kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele täies ulatuses. Menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses, summas 20 eurot TsMS § 172 lg 9 alusel kuulub rahuldamisele, kuna maksekäsu asjast nähtuvalt on hageja teinud menetlustoiminguid avalduse esitamiseks ja tõendite kogumiseks. Kahe lepingulise esindaja õigusabikulud on põhjendatud välja mõista seetõttu, et lepingulised esindajad ei ole teinud menetlustoiminguid kahekesi koos ehk topelt, vaid kumbki esindaja on teinud menetlustoiminguid kordamööda ja ühekordselt. Kohus võttes arvesse, et hageja on esitanud hagiavalduse pärast maksekäsu kiirmenetlust, milleks nõude aluseks olevad asjaolud ja tõendid olid juba välja selgitatud, kogutud ja komplekteeritud, hageja esindaja tunnihinda 2023.aasta sügiseni 96 eurot/tund ja sealt edasi 110 eurot/tund, mis vastab kohtupraktikas aktsepteeritud määradele, esitatud hagiavalduse ning kogutud ja komplekteeritud tõendite mahtu, seisukohtade esitamist kostja vastuväidetele ja ärakuulamist kohtus ning kostja vastuväidetes esile toodut leiab, et hageja esindaja kulud hagiavalduse koostamiseks, tõendite kogumiseks ja komplekteerimiseks, riigilõivu tasumisega seotud toimingute tegemiseks ning hagiavalduse koos lisadega maakohtule esitamiseks on põhjendatud osaliselt ja kuuluvad kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele osaliselt alljärgnevalt: hagiavalduse koostamine, lisade komplekteerimine, riigilõivu tasumisega seotud toimingud ning hagiavalduse koos lisadega esitamine maakohtule – 1 tund ja 30 minutit (lepingulise esindaja tasuga 96 eurot/tund); kostja esitatud kaja ning puuduste kõrvaldamisega tutvumine (menetlusõiguslik pool) – 15 min; hageja poolt koostatud 27.03.2023 vastus/seisukoht kajale – 35 min; menetluse taastamise järel kostja esitatud kaja sisulise poole seisukoht, lisade komplekteerimine, kohtule esitamine 17.05.2023 – 2 tundi (lepingulise esindaja tasuga 96 eurot/tund); 12.02.2024 toimunud ärakuulamiseks ettevalmistumine – 15 minutit (lepingulise esindaja tasuga 110 eurot/tund); 12.02.2024 toimunud ärakuulamisest osavõtt – 30 minutit (lepingulise esindaja tasuga 110 eurot/tund); 12.02.2024 menetluskulude nimekirja esitamine – 10 minutit (lepingulise esindaja tasuga 110 eurot/tund), kokku 310,10 eurot. Põhjendatud ei ole taotlus jätta hageja esindaja E. A. menetluskulud rahuldamata, kuna E.A. on esitanud asjas volikirja 27.03.2023. Kostja taotlus jätta TsMS § 169 lõikest 3 tulenevalt hageja kanda menetluskulud seoses kaja rahuldamisega on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt pooles ulatuses kokku 50 minutit tunnihinnaga 96 eurot, kuna kohus rahuldas kaja ja taastas menetluse, kuid kaja sisaldas ka esmakordset kostja vastust hagile. Seega tuleb määrata hageja menetluskulude suuruseks kokku 430,10 eurot (100+20+310,10). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. /digitaalselt allkirjastatud/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.