Aktiva Finance Group OÜ hagi K. N. vastu põhivõla 2031,82 euro, intressi 545,19 euro, lepingutasu 1381,60 euro, sissenõudmiskulu 50 euro, viivise 516,87 euro ja alates 13.05.2023 viivise saamiseks määras 8,5% aastas
Tsiviilasja hind
4698,10 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (10746479), esindaja Anni Kennedy Kostja: K. N. (xxxxxxxxxxx)
RESOLUTSIOON:
1.Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi osaliselt.
2.Välja mõista K. N.ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks põhivõlg 2031,82 eurot, viivis 516,87 eurot ja alates 13.05.2023 viivis määras 8,5% aastas arvestatuna põhinõudelt kuni selle tasumiseni.
3.Jätta menetluskulud K. N.i kanda.
4.Välja mõista K. N.ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskuluna 533,60 eurot. Märkida, et kostjale hüvitatavad kulud puuduvad.
5.K. N.il tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda Aktiva Finance Group OÜ-le menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige
esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik, hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.Hagi kohaselt sõlmisid kostja ja laenuandja BB Finance OÜ järgmised laenulepingud, mille alusel sai kostja laenu kokku 3698 eurot ja millest kostja on tagastanud 1666,18 eurot: • 10.01.2019 nr 2101845305, mille alusel sai kostja laenu 500 eurot ja millest on tagastatud 161,20 eurot; • 04.04.2019 nr 2101866086, mille alusel sai kostja laenu 600 eurot ja millest on tagastatud 0 eurot; • 29.04.2019 nr 2101873244, mille alusel sai kostja laenu 125 eurot ja millest on tagastatud 127,14 eurot; • 17.05.2019 nr 2101877513, mille alusel sai kostja laenu 233 eurot ja millest on tagastatud 82,07 eurot; • 21.06.2019 nr 2101887164, mille alusel sai kostja laenu 199 eurot ja millest on tagastatud 104,14 eurot; • 06.08.2019 nr 2101899329, mille alusel sai kostja laenu 184 eurot ja millest on tagastatud 246,66 eurot; • 03.11.2019 nr 2101925468, mille alusel sai kostja 1020 eurot ja millest on tagastatud 234,43 eurot; • 05.11.2019 nr 2101926242, mille alusel sai kostja 465 eurot ja millest on tagastatud 0 eurot; • 06.11.2019 nr 2101926506, mille alusel sai kostja 250 eurot ja millest on tagastatud 289,74 eurot; • 01.12.2019 nr 2101935098, mille alusel sai kostja 122 eurot ja millest on tagastatud 420,80 eurot.
2.Hageja on arvestanud kõik kostja tagasimaksed põhiosa katteks ja palub kostjalt välja mõista tagastamata põhiosa summa 2031,82 eurot (3690-1666,18).
3.Hageja nõuab kostjalt intressi tasumist viimase lepingu nr 2101935098 alusel alates võlgnevuse tekkimisest 29.02.2020 kuni ülesütlemisele eelnenud 5. osamakseni 29.04.2020 summas 545,19 eurot. Pooled on kokku leppinud intressis 44,6% aastas.
4.Lepingutes on pooled kokku leppinud lepingutasus vastavalt laenulepingu üldtingimuste punktile 11.1 ja laenulepingute põhitingimuste punktile 4. Lepingutasude võlgnevus on summas 1381,60 eurot.
5.Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist summas 516,87 eurot. Hageja arvestab viivist kostjale kasulikumal moel algses laenulepingus nr 2101845305 kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 8,5% aastas kogu põhivõla summalt 2031,82 eurot lepingu ülesütlemise päevast alates s.o 15.05.2020 kuni hagi esitamiseni 12.05.2023. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja viivised alates 13.05.2023 kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 8,5% aastas.
6.Samuti nõuab hageja kostjalt sissenõudekulu 50 eurot.
7.Krediidiandja on kostja krediidivõimelisuse hindamisel kontrollinud maksehäireregistreid ja muid andmeid. Kostjal ei olnud krediidilepingute sõlmimise kuupäeval ühtegi maksehäiret. Enne lepingute sõlmimist vastas kostja krediidiküsitlustele ning laenuandja teostas krediidivõimelisuse hindamise kliendi esitatud andmete ja enda kontrollitud andmete põhjal. Kostja vastuväited
8.Kostja kohtule oma vastuväiteid ei esitanud.
Kohtuotsuse põhjendused
9.Varaliselt hinnatava hagi asjas võib kohus määrata kirjaliku menetluse, kui hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 4500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 8000 eurole (TsMS § 404 lg 1). Kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus).
10.Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õiguses üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.
11.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest lähtuvalt hindab kohus omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05. märtsi 2020.a otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23).
12.Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13).
13.Tallinna Ringkonnakohus on lahendis 2-22-147995 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Ringkonnakohtu lahendis 2-20-106661 on selgitatud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv.
14.Kostjal on küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2‐14‐21710, p 29.3).
15.Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet mh koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. KAS § 83 lg‐st 3 on Riigikohus järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐169‐13, p 21).
16.Kohus tuvastas, et kostja ja laenuandja on sõlminud interneti vahendusel järgmised laenulepingud:
16.1.10.01.2019 nr 2101845305, mille alusel sai kostja laenu 500 eurot (dtl 156), krediidi kulukuse määraga 19,95% aastas (dtl 11-18).
16.2.04.04.2019 nr 2101866086, mille alusel sai kostja laenu 600 eurot (dtl 159), krediidi kulukuse määraga 56,41% aastas (dtl 19-25).
16.3.29.04.2019 nr 2101873244, mille alusel sai kostja laenu 125 eurot (dtl 161), krediidi kulukuse määraga 56,40% aastas (dtl 26-34).
16.4.17.05.2019 nr 2101877513, mille alusel sai kostja laenu 233 eurot (dtl 163), krediidi kulukuse määraga 56,39% aastas (dtl 35-40).
16.5.21.06.2019 nr 2101887164, mille alusel sai kostja laenu 199 eurot (dtl 165), krediidi kulukuse määraga 56,39% aastas (dtl 41-46).
16.6.06.08.2019 nr 2101899329, mille alusel sai kostja laenu 184 eurot (dtl 167), krediidi kulukuse määraga 56,43% aastas (dtl 47-52).
16.7.03.11.2019 nr 2101925468, mille alusel sai kostja 1020 eurot (dtl 169), krediidi kulukuse määraga 56,43% aastas (dtl 53-62).
16.8.05.11.2019 nr 2101926242, mille alusel sai kostja 465 eurot (dtl 171), krediidi kulukuse määraga 56,43 % aastas (dtl 63-72).
16.9.06.11.2019 nr 2101926506, mille alusel sai kostja 250 eurot (dtl 173), krediidi kulukuse määraga 56,43 % aastas (dtl 73-82).
16.10.01.12.2019 nr 2101935098, mille alusel sai kostja 122 eurot (dtl 175), krediidi kulukuse määraga 56,43 % aastas (dtl 83-91).
17.Kuna kostja oma laenulepingulisi kohustusi korrapäraselt ei täitnud, andis laenuandja 30.04.2020 kostjale täiendava tähtaja võla tasumiseks ja võla tasumata jätmise tõttu ütles 15.05.2020 lepingud üles (dtl 92).
18.Hageja on nõude kostja vastu omandanud loovutamise teel (dtl 93).
19.Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas.
20.VÕS § 4062 kohaselt, tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
21.Seega on kohtul kohutus kontrollida krediidi kulukuse määra vastavust seadusele. Eesti Panga avaldatu kohaselt oli perioodil 01.01.2019 – 30.06.2019 tarbimislaenude krediidi kulukuse 3x määr 58,11% ja perioodil 01.07.2019- 31.12.2019 tarbimislaenude krediidi kulukuse 3x määr 58,11%. Kostjaga sõlmitud lepingutes jääb krediidi kulukuse määr VÕS § 4062 piiridesse ja lepingute tühisuse alust sel põhjusel ei esine.
22.Järgnevalt on kohtul kohutus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
23.Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et:
23.1.krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: • tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); • tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); • tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); • tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
23.2.Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.
23.3.Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
23.4.Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamise aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).
23.5.Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
24.Kohus andis hagejale võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja selgitas, et laenuandja on kontrollinud kostja krediidivõimelisust, hinnates nii laenutaotluses esitatud andmeid kui ka maksehäireregistrit (dtl 214), mille järgi kostjal maksehäired puudusid. Enne lepingute sõlmimist vastas kostja
krediidiküsitlustele (dtl 94-141) ning laenuandja teostas krediidivõimelisuse hindamise kliendi esitatud andmete ja enda kontrollitud andmete põhjal (dtl 143-156). Hageja esitatud selgitustest saab järeldada, et kostja avaldas oma sissetulekud enne lepingute sõlmimist tegelikust oluliselt suuremad. Hageja toob välja, et 10.01.2019 lepingu eel on kostja oma sissetulekuks märkinud 800 eurot, tegelik keskmine oli laenuandja arvestusel 360 eurot. 04.04.2019 on kostja oma sissetulekuks märkinud 2000 eurot, keskmine oli 850 eurot. 17.05.2019 on sissetulekuks märgitud 2000 eurot, tegelik keskmine oli 889,00 eurot. 21.06.2019 on sissetulekuna märgitud samuti 2000 eurot, keskmine oli 690 eurot. Ka 06.08.2019 on kostja sissetulekuna märkinud 2000 eurot, keskmine oli 978 eurot. 03.11.2019 on kostja märkinud oma sissetulekuna 3000 eurot, keskmine oli aga 710 eurot. 05.11.2019 sissetulekuks on kostja märkinud 3000 eurot, oli aga keskmiselt 710 eurot. 06.11.2019 on kostja sissetulekuna märkinud 3000 eurot, oli keskmiselt 710 eurot. 29.04.2019 lepingu nr 2101873244 eel on kostja oma sissetulekuks märkinud 2000 eurot ja 01.12.2019 lepingu nr 2101935098 eel 4000 eurot ja laenuandja on nende summadega kostja sissetulekuna ka arvestanud. 29.04.2019 lepingu nr 2101873244 puhul on hageja märkinud, et krediidiandja kontrollis kostja sissetulekuid pensioniregistrist ning leidis, et kostja sissetulekud 2018 novembris olid 739,97 eurot, 2018 detsembris olid 1147,29, 2019 jaanuaris olid 863,87 eurot ja 2019 veebruaris olid 672,23 eurot, mis teeb kohtu arvestusel keskmiseks nelja kuu sissetulekuks aga 855,84 eurot. Hageja on 01.12.2019 lepingu nr 2101935098 puhul välja toonud, et kostja sissetulekud olid 2019 mais 64,27 eurot, 2019 juunis 759,25 eurot ja 2019 juulis 1064,72 eurot, 2019 augustis 911,95 eurot ja 2019 septembris 107,00 eurot, mis teeb keskmiseks viie kuu sissetulekuks 581,44 eurot kuus. Asjas ei ole võimalik tuvastada, millisest andmekogust saadud info põhjal laenuandja kontrollis kostja tegelikke igakuiseid kohustusi ja väljaminekuid. Hageja ise toob välja, et kostja näitas oma sissetulekud enne lepingute sõlmimist tegelikust suuremana. Infot tegelike igakuiste sissetulekute, kohustuste ja ka väljaminekute kohta ei ole võimalik hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), vaid tuleb krediidiandjal küsida tarbijalt endalt (nt võiks olla sel juhul kohane küsida arvelduskonto väljavõtet). Laenuandja ise on määranud kostja igakuiste muude kohustuste summa suuremana kui kostja on laenutaotlustes välja toonud, kuid asjas ei ole tõendatud, millise teabe põhjal laenuandja seda tegi ja samuti ei ole võimalik seetõttu järeldada, et see muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus selgitas eelmärgitud kohtumääruses, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidiandjal on kohustus tarbijale selgelt öelda, missugust teavet temalt krediidivõime hindamiseks vajatakse. Kui tarbija esitab vastuolulist teavet, tuleb seda kontrollida ja vajadusel selgitusi küsida. Tegemist ei ole krediidiandjat ebamõistlikult koormava kontrollikohustusega. KAVS § 50 lõigete 3 ja 4 nõuetele vastavat kontrolli ega mõistlikke pingutusi praegusel juhul tehtud ei ole. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et asjas ei ole võimalik leida kinnitust, et kostja oli suuteline oma sissetuleku arvel püsivalt katma oma väljaminekuid ning tasuma ka laenu. Kohus leiab, et kohtule esitatud informatsiooni põhjal kostja sissetulekute ja väljaminekute kohta ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Krediidiandjal pidanuks tekkima kahtlus, et iga täiendav laen võib mõjutada tarbija võimet seda tagasi maksta. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lõike 7 kohaselt, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama,
arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. Kostja on saanud laenu kokku 3690 eurot. Hageja on arvestanud kõik kostja tagasimaksed (dtl 158, 160, 162, 164, 166, 168, 170, 172, 174, 176) põhiosa katteks ja palub kostjalt välja mõista tagastamata põhiosa summa 2031,82 eurot (3690-1666,18). Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista laenulepingute järgne põhivõlgnevus summas 2031,82 eurot. Hageja nõuab kostjalt intressi tasumist viimase lepingu nr 2101935098 alusel alates võlgnevuse tekkimisest 29.02.2020 kuni ülesütlemisele eelnenud 5. osamakseni 29.04.2020 summas 545,19 eurot. Pooled on kokku leppinud intressis 44,6% aastas. Kuna kohus tuvastas eespool, et laenulepingud on kostjaga sõlmitud vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes, tuleb lepingutele kohaldada VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, mis kuni 31.12.2022 oli 0% aastas. Seega tuleb hageja intressinõue jätta rahuldamata. Muid tasusid kostja hagejale ei võlgne. See tähendab, et hagejal ei ole kostjalt õigus nõuda ka lepingutasusid summas 1381,60 eurot ega sissenõudekulu 50 eurot. Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist summas 516,87 eurot. Hageja märgib, et arvestab viivist kostjale kasulikumal moel algses laenulepingus nr 2101845305 kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 8,5% aastas kogu põhivõla summalt 2031,82 eurot lepingu ülesütlemise päevast alates s.o 15.05.2020 kuni hagi esitamiseni 12.05.2023. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja viivised alates 13.05.2023 kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 8,5% aastas. Praegusel juhul hageja arvestab viivist laenulepingus nr 2101845305 kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 8,5% aastas. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ja mõistab kostjalt välja viivise summas 516,87 eurot ja alates 13.05.2023 kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 8,5% aastas.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
38.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 163 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus rahuldab hagi osaliselt (58% ulatuses), jäävad menetluskulud kostja kanda 58% ulatuses ja hageja kanda 42% ulatuses. Kohus määrab kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.
39.Hageja on tasunud menetluses riigilõivu 560 eurot, mis on põhjendatud menetluskuluks TsMS § 138 lg 2 kohaselt.
40.Hageja on taotlenud, et kostja hüvitaks lepingulise esindaja kulu 507 eurot (õigusabi on osutatud 3 tundi, hinnaga 169 eurot tund ilma km).
41.Maakohus, hinnates käesoleva vaidluse keerukust ja mahukust, hageja esindaja teostatud toiminguid ja nende mahtu ning esindaja kvalifikatsiooni ja tunnitasu suurust, leiab, et antud juhul on hageja lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikud 3 tunni ulatuses. Kohus ei pea põhjendatuks esindaja tunnitasu suurust asja keerukust ja esindaja kvalifikatsiooni arvestades. Kohus leiab, et põhjendatud tunnitasu suurus on antud juhul 120 eurot ilma km ja tasu suurus vastavalt 360 eurot (3x120). Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud 920 eurot, millest kostjal tuleb hüvitada 58% ehk summa 533,60 eurot.
42.Kuivõrd asjas ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid, määrab kohus, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
43.Hageja on palunud märkida vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
44.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt, menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.