Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise kord Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid Xxx AS (laenuandja) ja kostja 03.01.2019 laenulepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu 4040.00 eurot intressiga 29,09% aastas. Leping sõlmiti kolmeks aastaks, lõpptähtpäevaga 04.01.2022. Laenuandja maksis kostjale laenusumma välja ning pidas laenusummast kinni lepingutasu 240.00 eurot. Laenuandja tegi kostjale väljamakse summas 3800.00 eurot. Kostja on lepingu täitmiseks tasunud kokku 2444.46 eurot, mille hageja on arvestanud põhivõlgnevuse katteks. Kuivõrd kostja ei ole omapoolseid kohustusi nõuetekohaselt täitnud, on tegemist kohustuste rikkumisega VÕS § 100 mõistes. Hiljemalt 05.01.2022 muutus viimase osamakse maksetähtaja (04.01.2022) möödumise tõttu sissenõutavaks kogu tagastamata põhiosa. 05.05.2023 loovutas laenuandja laenulepingust tulenevad nõuded hagejale, millest teavitati ka kostjat. Kuivõrd laenuandja ei ole andnud hagejale tõendeid, millest võiks järeldada vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist laenuandja poolt, asub hageja hagis seisukohale, et nimetatud kohustust rikuti, ja esitab hagis nõude sellele vastavalt, arvestades VÕS § 4034 lg 7 tagajärjena, et lepingust ei tekkinud selle kehtivuse ajal kõrvalkohustusi (seaduslik intressimäär oli lepingu kehtivuse perioodil 0% ja muid kõrvalnõudeid kostja ei võlgne ning hageja intressi ega kõrvalnõudeid ei nõua) ning nõudes ainult väljamakstud põhivõla tagastamata jääki ja viivist seaduslikus määras alates lepingu lõppemisele järgnenud päevast. Põhivõla võlgnevus on 1355.54 eurot (3800.00 eurot - 2444.46 eurot). Hageja arvestab viivist lepingu lõpptähtpäevale järgnevast päevast, s.o alates 05.01.2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Sissenõutavaks muutunud viivis põhivõla summalt 1355.54 eurot on seega perioodi 05.01.2022-09.11.2023 eest 236.66 eurot. Hageja ei nõustu kostja aegumise vastuväitega. Hagis esitatud nõue ei ole aegunud. Leping lõppes viimase maksetähtpäeva möödumisega 04.01.2022. Tulenevalt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest ja seetõttu kõrvalnõuete äralangemisest, ei olnud kostjal kõrvalnõuete tasumise kohustust, vaid ainult põhiosamaksete tasumise kohustus. Kuivõrd kostja tasus lepingu kestuse ajal lepingu täitmiseks kokku 2444.46 eurot ja sellega tuleb kaetuks lugeda kostja põhiosa tagastamise kohustus, katab nimetatud summa täielikult ära maksegraafikus kajastatud 25 kuu põhiosamaksed kuni 04.02.2021 makseni (04.02.2019-04.02.2021 põhiosamaksed kokku 2420.49 eurot) ja lisaks osaliselt ka 04.03.2021 makse, millest sai tasutud 23.97 eurot ja tasumata jäi 106.27 eurot. Seega on kostja kohustused täielikult täidetud kuni 04.02.2021 makseni ja nende osas ei saa aegumine üldse kõne alla tulla. Aegumist saab hinnata

alates 04.03.2021 osaliselt tasumata jäänud maksest. 2021. aasta tasumata maksete aegumistähtaeg algas 01.01.2022 ning lõppenuks 31.12.2024. 2022. aasta maksetähtpäevaga kohustus oleks saanud aeguda mitte varem kui 01.01.2025. Hageja esitas käesolevas asjas maksekäsu kiirmenetluse avalduse enne aegumistähtaja lõppu, s.o 27.09.2023. Samuti on hagi esitatud 09.11.2023, s.o enne aegumistähtaja lõppu, mis samuti peatab seaduse kohaselt aegumistähtaja kulgemise. Eeltoodust tulenevalt on nii maksekäsu kiirmenetluse avaldus kui ka hagiavaldus esitatud enne aegumistähtaja lõppu, mistõttu ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1355.54 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 236.66 eurot, edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni, tehes seda kohtuotsuse tegemise päeva seisuga kindlas summas ja edasi protsendina põhivõlalt kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 695.00 eurot, sh riigilõiv summas 315.00 eurot ja hageja õigusabikulud 380.00 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited Kostja esitas hagile vastuväite, milles palub kohtul kohaldada aegumist TsÜS § 146 lg 1 alusel, kuna nõue muutus sissenõutavaks 04.06.2020. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused I Kohus menetleb hagi lihtsustatud korras tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt. TsMS § 444 lg-st 2 tuleneb, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1355.54 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 236.66 eurot, edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni, tehes seda kohtuotsuse tegemise päeva seisuga kindlas summas ja edasi protsendina põhivõlalt kuni põhinõude täitmiseni. Hageja ja kostja vahel puudub vaidlus järgmises: Xxx AS ja kostja sõlmisid 03.01.2019 laenulepingu nr XXX kolmeks aastaks, lõpptähtpäevaga 04.01.2022, mille alusel sai kostja laenu 4040.00 eurot intressiga 29,09% aastas, lepingutasuga 240.00 eurot (dtl 25-45; dtl 47-55); Xxx AS tegi kostjale väljamakse summas 3800.00 eurot, arvestades laenusummast 4040.00 eurot maha lepingutasu 240.00 eurot (dtl 46); kostja tasus laenuandjale lepingu täitmiseks kokku 2444.46 eurot; 05.05.2023 loovutas laenuandja laenulepingust tulenevad nõuded hagejale (dtl 57). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad nende nõuded ja vastuväited. II VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma (VÕS § 401

lg 1). VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 4062 lg 1 näeb ette, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Xxx AS-i ja kostja vahel on sõlmitud 03.01.2019 laenuleping nr XXX kolmeks aastaks, mille alusel sai kostja laenu 4040.00 eurot. Xxx AS on sõlminud laenulepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. Kostja on sõlminud laenulepingu füüsilise isikuna. Eeltoodust tulenevalt märgib kohus, et pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Xxx AS-i ja kostja vahel 03.01.2019 sõlmitud laenulepingu nr XXX kohaselt on krediidi kulukuse määr 48,28% aastas. Kohtu arvutuste kohaselt on krediidi kulukuse määr 48,3% aastas (antav krediit 4040.00 eurot, lepingutasu 240.00 eurot, 36 osamakset, aastaintress 29,09%, haldustasu 4% laenusummast aastas). Lepingu sõlmimisele eelnenud Eesti Panga 30.11.2018 avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 20,01%. Seega 03.01.2019 sõlmitud laenulepingus kokku lepitud krediidi kulukuse määr ei ületa VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevat piirmäära 60,03% (3 x 20,01%) ning kostjale antud krediidi kogukulu on seadusega kooskõlas. Eelnevat arvesse võttes on kohus seisukohal, et Xxx AS-i ja kostja vahel 03.01.2019 sõlmitud tarbijakrediidileping on kehtiv. III

VÕS § 4034 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. VÕS § 4034 lg 3 sätestab, et krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg-st 6 tuleneb, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale

esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. VÕS § 4034 lg 13 alusel tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et laenuandja ei ole andnud hagejale tõendeid, millest võiks järeldada vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist laenuandja poolt, mistõttu on hageja seisukohal, et nimetatud kohustust rikuti, ja esitab hagis nõude sellele vastavalt, arvestades VÕS § 4034 lg 7 tagajärjena, et lepingust ei tekkinud selle kehtivuse ajal kõrvalkohustusi. Laenuandja andis kostjale laenu 4040.00 eurot, arvestades laenusummast maha lepingutasu 240.00 eurot. Kostja tegi laenuandjale põhivõlgnevuse katteks tagasimakseid kokku 2444.46 eurot. Hageja arvestas nõude ümber selliselt, et kostjal ei tekkinud 03.01.2019 sõlmitud laenulepingust nr XXX lisaks laenu põhiosa tagastamisele muid kõrvalkohustusi, sh intressi ega viivise maksmise kohustust. Seega on põhjendatud hageja põhivõlgnevuse nõue ning muid tasusid kostja hagejale ei võlgne. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §5 järgi tekivad tsiviilõigused ja -kohustused muu hulgas tehingutest. TsÜS § 67 lg 1 järgi on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. IV

VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab kohustuse täitmise vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-s 1 ja § 108 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p-des 1 ja 6, § 108 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel perioodil 04.02.2019-04.01.2022. Xxx AS tegi kostjale väljamakse summas 3800.00 eurot, arvestades laenusummast 4040.00 eurot maha lepingutasu 240.00 eurot. Kostja tegi laenuandjale põhivõlgnevuse katteks tagasimakseid kokku 2444.46 eurot. Kuna kõigi maksegraafiku järgsete laenu osamaksete tasumise tähtaeg on saabunud, on kogu tagastamata laenusumma muutunud sissenõutavaks. Seega on põhjendatud hageja põhinõue 1355.54 eurot (3800.00 eurot - 2444.46 eurot). Hageja nõuab kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates laenulepingu lõpptähtpäevale järgnevast päevast, s.o alates 05.01.2022 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja viivise nõude osas. Seega on põhjendatud hageja viivise nõue põhivõlalt 1355.54 eurot alates 05.01.2022 kuni põhinõude täitmiseni. V

Kostja on seisukohal, et hageja nõue on aegunud. Kostja hinnangul muutus nõue sissenõutavaks 04.06.2020.

TsÜS § 146 lg 1 alusel on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab nõude aegumistähtaeg sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg-st 2 tulenevalt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Kuivõrd vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt oli kostjal kohustus laen tagastada vaid põhisumma osas, luges hageja kostja tagasimaksed tasutuks põhisumma katteks. Kostja tehtud tagasimakseid 2444.46 eurot katavad laenu põhiosa osamaksed perioodi 04.02.201904.02.2021 eest ning osaliselt ka 04.03.2021 osamakse. Seega on kostja viivituses laenu tagasimaksetega alates 04.03.2021 osamaksest, mis muutus sissenõutavaks 05.03.2021, mille aegumistähtaeg algab 2021. aasta lõppemisest (TsÜS § 154). TsÜS § 146 lg 1 alusel on antud juhul aegumistähtaeg kolm aastat. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et esimese tasumata osamakse (04.03.2021) aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.01.2022 kell 00.00 ning nõue aegub hiljemalt 31.12.2024 kell 23.59. Sama kehtib ka järgmiste 2021. aastal sissenõutavaks muutunud osamaksete puhul. Hageja esitas 27.09.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja 09.11.2023 hagiavalduse, seega enne aegumistähtaja lõppu. Eelnevast tulenevalt ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud. VI

Kõike eelnevat arvesse võttes leiab kohus, et OÜ GS Core hagi M T vastu võlgnevuse väljamõistmiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 03.01.2019 Xxx AS-iga sõlmitud laenulepingust nr XXX tuleneva põhivõlgnevuse 1355.54 eurot ja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 236.66 eurot, viivise VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi põhivõla summalt 1355.54 eurot, alates 10.11.2023 kuni kohtuotsuse tegemiseni 15.02.2024 summas 44.47 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi põhivõla summalt 1355.54 eurot, alates 16.02.2024 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel kõik menetluskulud kostja kanda. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu 03.06.2013.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13 p 14). Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulud, sh maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõiv 158.53 eurot, hagi esitamisel tasutud täiendav riigilõiv 156.47 eurot, kokku 315.00 eurot, õigusabikulud 380.00 eurot, millest maksekäsu kiirmenetlusega seonduv menetluskulu moodustab 20.00 eurot ning lepingulise esindaja õigusabikulud moodustavad 360.00 eurot. Hageja lepingulisel esindajal kulus asja materjalidega tutvumisele, tõendite hankimisele, asjaolude ja tõendite analüüsile, põhjendatud nõude analüüsile ja arvutustele ning hagiavalduse koostamisele kokku 3 tundi. Esindaja on osutanud hagimenetluses õigusteenust tunnihinnaga 120.00 eurot (käibemaksuta). Hageja kinnitab nende menetluskulude kandmist seoses käesoleva kohtuasjaga. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivisemääras. Kohtu hinnangul on täies ulatuses põhjendatud menetluskulu, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele, riigilõiv kogusummas 315.00 eurot. Kohtu hinnangul ei ole täies ulatuses põhjendatud ja vajalik õigusabikulu 380.00 eurot. Nii-öelda masshagide koostamiseks ja esitamiseks on põhjendatud ja vajalik kulu 120.00 eurot. Kohus määrab TsMS § 174 lg 1 alusel kostja poolt hüvitamisele kuuluvate hageja menetluskulude suuruseks 435.00 eurot, mis koosneb riigilõivust 315.00 euro ning põhjendatud ja vajalikest õigusabikuludest 120.00 eurot. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (435.00 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 177 lg 3 kohaselt kohtulahend menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Mõistlik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.