2-22-2639/16 - Võlaõigus - Alusetu rikastumine - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

käesolevas hagis esitatud nõue tagasitäitmise korras niikuinii hagejale täita, on osaliselt õige. Õige on see, et tühise tehingu alusel saadu tuleb tagastada. Kuid antud juhul oli oluline see, et tühise tehingu alusel saadu (so tühise nõude loovutuslepingu alusel tasutud loovutustasu) tagastamise kohustus on alusetust rikastumisest tulenev kohustus ning selline kohustus aegub 3 aastaga alates vastavast nõudest ja kohustatud isikust teada saamisest (TsÜS § 151 lg 1). Tühine tehing on kehtetu algusest peale (TsÜS § 84 lg 1), mitte tühisust tuvastava kohtulahendi tegemisest või jõustumisest. Tehingu tühisus on objektiivne asjaolu. Vaidlusalune tehing oli tehtud 31.01.2019 ning selle alusel loovutustasu esimene osamakse tasuti 20.02.2019. Seega, kui kohus oleks viidatud tsiviilasjas tuvastanud loovutuslepingu tühisuse, oleks see olnud tühine algusest peale. Samuti oli hagejale alates 20.02.2019, so esimese loovutustasu makse tegemisest teada, et selle makse saaja ehk võimaliku tühise tehingu järgi saaja ja seega selle tagastamiseks kohustatud pool on kostja. Seega oleks hageja nõue 20.02.2022 aegunud juhul, kui kohus oleks tsiviilasjas 2-19-4777 tuvastanud loovutuslepingu tühisuse ja seda sõltumata sellest, millal vastav otsus oleks tehtud või jõustunud. Viidatud tsiviilasjas ega üheski teises kohtuasjas ei olnud hageja esitanud vastavat alusetu rikastumise nõuet. Seega selleks, et vältida hagi aegumist juhuks, kui tsiviilasjas nr 2-19-4777 hagi rahuldatakse, oli hageja sunnitud käesolevas asjas hagi esitama hiljemalt 19.02.2022 ja tegi seetõttu seda 18.02.2022. Eeltoodut selgitas hageja ka hagiavalduses. Sellest tulenevalt ei olnud hagi esitamine ebavajalik ega põhjendamatu, vaid selle esitamise vajaduse tingis üksnes kostja poolt esitatud (alusetu) hagi, mis ei olnud lahendatud 19.02.2022 seisuga, et vältida kostja vastu hagi aegumist. Sellest tulenevalt on alusetud ja põhjendamatud kostja põhjendused seoses menetluskulude jaotamisega. Hageja jäi oma varasema taotluse juurde menetluskulude jaotamise osas. TsMS § 169 lg 3 kohaselt jäetakse rahuldamata jäänud taotluse või arvestamata jäänud väite esitamisega seotud menetluskulud selle esitaja kanda. Kostja esitas oma 18.08.2022 menetlusdokumendis hagi läbi vaatamata jätmise taotluse ning alternatiivselt nõustus hageja taotlusega menetluse peatamiseks. Kuna kohus ei rahuldanud kostja taotlust hagi läbi vaatamata jätmise kohta ja kuna kohus rahuldas hageja taotluse menetluse peatamiseks (millega oli ka kostja nõustunud), siis sellest tulenevalt peavad kostja 18.08.2023 menetlusdokumendiga seonduvad kulud jääma kostja kanda TsMS § 169 lg 3 alusel või jääma kindlaks määramata kui põhjendamatud kulud TsMS § 175 lg 1 alusel (mh ei saa olla põhjendatud hageja taotlusega nõustumiseks kostja poolt menetlusdokumendi koostamise kulud, kuna selline kulu on selgelt ebavajalik). Kostja õigusabikulu 16.01.2024 menetlusdokumendi koostamisele mahus 2,5 h on põhjendamatult suur. Juhul, kui kohus siiski leiab, et kostja menetluskulud peavad vastavas osas jääma hageja kanda, siis palus hageja kohtul hinnata nimetatud kulude suuruse põhjendatust ja määrata kindlaks üksnes nende põhjendatud suurus. Kohtumääruse põhjendused

12.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). TsMS § 162 lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 168 lg 4 kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-28-12, p-is 15 märkinud, et kuigi TsMS § 168 sätestab menetluskulude jaotuse eriregulatsiooni mh juhuks, kui kohus lõpetab menetluse hagist loobumise tõttu, saab kohaldada ka TsMS § 162 lg-t 4. Nimetatud säte kohaldub ka juhul, kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse hagist loobumise tõttu (TsMS § 428 lg 1 p 3, § 429 lg 1) (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-11, p-d 13 ja 14). Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda või TsMS § 168 lg 4 kohaselt hageja kanda ning sellega kaasuvalt, millises ulatuses kostja menetluskulud kuuluvad hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele. Kohus märgib, et hageja esitas hagi eelkõige nõude aegumise vältimiseks ja esitatud asjaoludel oli hagi esitamine lubatav (sh ei ole eraldiseisvalt lepingu alusel saadu tagastamise nõude menetlemine välistatud), mistõttu ei nõustu kohus kostja käsitlusega, et hageja oleks esitanud põhjendamatu või perspektiivitu hagi. Hagist loobumiseks ei pea hageja esitama põhjendusi. Samas on hageja hagist loobumist põhjendanud sellega, et, tsiviilasjades nr 2-20-3160 ja 2-194777 jäeti Solarbalt OÜ hagid (so mh 31.01.2019 nõude loovutamise lepingu tühisuse tuvastamiseks) rahuldamata ja seeläbi on antud asjas hagi läbi vaatamiseks alus ära langenud, kuna 31.01.2019 nõude loovutamise leping on kehtiv. TsMS § 168 lg 4 mõistes ei saa nõude rahuldamiseks pidada teistes menetlustes samade poolte vahel menetluses olnud vaidluses tehtud lahendeid.