Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest 31.01.2024. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse esitamise järel seisukoha selle lubatavuse osas ning võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil (TsMS § 637 lg 21).

HAGI NÕUE JA ASJAOLUD

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS § 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra. Hageja toob hagis nõude faktiliste asjaoludena välja: Kostja ja AS LHV FINANCE (edaspidi Pank) sõlmisid sõlmisid 25.09.2018 pangakaardi krediidilimiidi lepingu, millega Pank võimaldas kostjale krediidilimiiti 300,00 € ulatuses (lisa 1). Krediidilimiidi lepingu tingimuste punkt 4.8 kohaselt kohustus kostja kasutatud Krediidilimiidilt arvestatud intressi tasuma igakuiselt intressi arvestamise aluseks olevale kuule järgneva kuu Maksepäeval. Viimane intress kuulub tasumisele Lepingu lõppemisele järgneva kuu Maksepäeval. Lepingu ülesütlemisel Panga poolt kuulub viimane intress tasumisele Lepingu lõppemise päeval. Lepingule alla kirjutamisega kinnitas Kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud. Lepingu andmete kohaselt oli Lepingu sõlmimise hetkest intressimäär 18 % aastas ja intress aastas 18,00 %. Kostja kasutas krediidiliimit summas 299,33 € (lisa 2), kuid jättis pangale alates tasumata igakuiselt tasumisele kuuluvad intressisummad alatas 01.02.2022. Intress summalt 299,33 Intress alates 01.02.2022 Intress kuni 27.03.2022 Intressimäär 18,00% Intress päeva Intressi summa 55 8,25 Lepingule alla kirjutamisega kinnitas Kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud. Lepingu eritingimuste kohaselt oli Lepingu sõlmimise hetkest intressimäär 18% aastas. Intressi arvestamisel lähtus pank tegelikust päevade arvust kalendrikuus ja 360-päevasest aastast ning laenusumma kasutuses olemise päevast alates. Kohtule on esitatud kostja poolt 25.09.2018 digiallkirjastatud eelpoolnimetatud leping. Lepingule oli lisatud Partner krediitkaardi lepingu tingimused ja Euroopa tarbijakrediidi teabeleht. Kohus märgib, et juhtis menetlusse võtmise määruses hageja tähelepanu sellele, et lepingu esileht (dtl 27) on kohtule esitatud venekeelsena ilma tõlketa. Kohus kohustas hagejat esitama lepingu esilehe tõlke, hageja seda ei teinud. Hageja ei ole lepingu esilehega seoses ka hagis ega selle täiendustes esitanud selgitusi, mida võiks tõlkeks pidada. 25.09.2018 lepingus on märgitud krediidilimiit 300 eurot. Hageja väitel võttis kostja kastusse krediiti summas 299,33 eurot. Vastuseks kohtunõudele esitas hageja 14.12.2023 kostja konto EE967700779900377481 väljavõtte perioodi 02.10.2014-14.12.2023 kohta (dtl alates 92) ning selgitused (dtl 84), tuues välja kostja poolt kasutusele võetud krediidi ja tagastatud summad. Kuid 14.12.2023 menetlusdokumendis toob hageja välja 2015-2016 summad. 14.12.2023 esitas hageja täpsustavad väited nõude aluseks oleva lepingu osas. Hageja selgitab, et esmane leping sõlmiti kliendiga 2015 aastal, seejärel kaarti uuendati kaks korda: jaanuaris 2018 ning septembris 2018. Kaart **** 9781 oli asenduskaart (väljastatud jaanuaris 2018) esmasele kaardile **** 6745 (väljastatud 2015) – mõlemal kaardil olid samad tingimused (lisa 1, dtl 86). Viimasel kaardil **** 7045 (väljastatud septembris 2018), olid teise lepingu tingimused (lisa 2, dtl 88). Seega on hageja ise nõude alusena esitanud 2018. a lepingu, kuid nõuab 2015- 2016 kasutusele võetud summasid. Hageja on küll viidanud, et esimene leping sõlmiti 2015, kuid ei ole seda lepingut kohtule esitanud ega esitanud ka piisavalt selgeid faktiväiteid 2015. a lepingu kohta (krediidi summa, lepingu sõlmimise viis ja täpne aeg, intress, krediidi kulukuse määr, tagasimaksetingimused jne). Ka esitatud konto väljavõttest nähtub, et viimased toimingud on tehtud 2016. a lõpus. Hageja küll märgib, et kahel kaardil (väljastatud 2015 ja jaanuaris 2018) olid samad tingimused, ent viitab tüüptingimustele, kus ei ole kirjas krediidi

summat, intressi ega muid kostjaga konkreetselt kokkulepitud asjaolusid. Ka viitab hageja, et viimasel kaardil, väljastatud septembris 2018 (ehk mis on seotud hageja poolt välja toodud nõude aluseks oleva lepinguga) olid hageja väitel teised lepingu tingimused (hageja viitab taas tüüptingimustele (lisa 2, dtl 88). Hageja poolt kohtule esitatud 2018. a sõlmitud leping kannab pealkirja krediitkaardi leping. Lepingu tõlget, nagu öeldud, hageja kohtule vaatamata kohtu nõudmisele ei esitanud. Eestikeelse dokumendi puhul oleks kohus saanud tutvuda dokumendi sisuga ja hinnata, kas tegemist võib olla varasema lepingu alusel kostja kasutusse antud laenu refinantseerimisega või varasema lepingu pikendamisega. Hageja ise refinantseerimise kohast väidet esitanud ei ole. TsMS § 33 lg 3 sätestab, et kui tõlget tähtpäevaks ei esitata, võib kohus jätta avalduse, taotluse, kaebuse, vastuväite või dokumentaalse tõendi tähelepanuta. Kohtumenetluse keel on eesti keel ning kohus ei valda vene keelt sel määral, et esitatud dokumendist aru saada. Seetõttu jätab kohus esitatud lepingu tähelepanuta. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hageja ei ole kohtu ette toonud piisavalt faktilisi asjaolusid selleks, et kohus saaks nende pinnalt teha järelduse, et krediidiandja ja kostja vahel oli 2015. a sõlmitud nõuetekohase sisuga ning vormis tarbijakrediidileping, mis oli selle lepingu alusel kasutusse antud krediidilimiit, intressimäär, krediidi kulukuse määr jm tingimused. Samuti ei ole hageja kohtu ette toonud faktilisi asjaolusid, et 2015. a lepingut oleks 2018. a pikendatud selliselt, et kehtima jäid kõik algse lepingu tingimused ning et 2018. a lepinguga refinantseeriti eelmise lepingu alusel kostja kasutusse antud krediit. Samas on kohtu hinnangul hageja kohtu ette toonud ja tõendanud selle, et kostja kasutusse on 2015-2016. a antud raha. Hageja väitel võttis kostja kasutusse 299,33 eurot. Hageja poolt kohtule esitatud konto väljavõttest nähtub, et ajavahemikus 13.11.2015 – 23.12.2016 on kostja teinud kaardiga makseid kokku summas 1247,38 eurot ning sama ajavahemiku jooksul on tehtud tagasimakseid 948,05 eurot. Kohus veendus, et ka konto väljavõttega on tõendatud, et tagasi on maksmata 299,33 eurot. Kuivõrd hageja on esitanud nõude rahasumma tasumiseks, siis peab kohus ise hindama, millisel õiguslikul alusel nõue rahuldamisele saaks kuuluda. Kohus ei ole seotud õigusliku kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab. Õigust kohaldab kohus ise. Seega analüüsib kohus, kas hageja põhinõude saaks rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Selleks, et hagi saaks VÕS § 1028 lg 1 alusel rahuldada, peab tegema kindlaks, missuguse oma arvatava kohustuse täitmiseks tegi hageja kostjale rahaülekanded. Hageja väitel oli raha kostjale ülekandmise aluseks krediidileping, millist väidet aga hageja ei ole tõendanud ega ka piisavalt detailselt esile toonud, et seda võiks lihtmenetluses poole seletuse alusel tõendatuks lugeda. Kuigi VÕS § 1028 lg 1 sõnastuse kohaselt peaks tegemist olema olukorraga, kus kohustust ei olnud, ei tekkinud või langes hiljem ära, siis Riigikohus on leidnud, et sellel alusel raha tagastamist saab nõuda ka olukorras, kus laenuleping jääb tõendamata (3-2-1-11-08 p 10).

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kuivõrd raha kostja kasutusse andmine on tõendatud, saab hageja nõude raha tagastamiseks rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Sel juhul ei hinda kohus ka vastutustundliku laenamise kohustuse järgimist, sest krediidilepingut pole tõendatud ning nõuet ei rahuldata lepingu alusel. Kohus rahuldab hageja põhinõude mõista kostjalt hageja kasuks välja 299,33 eurot, so summa, mis kostjal on hagejale tagastamata. Seejuures on siiski oluline ka tuvastada, kas algne krediidiandja on nõude hagejale loovutanud. Hageja on hagis märkinud: „28.03.2022 loovutas Faktoor oma nõuded Kostja vastu Hagejale. Nõuete loovutamisest teavitas Hageja Kostjat kirjalikult (lisa 3). Alates loovutuslepingu sõlmimisest kohustus Kostja täitma Lepingust ja selle lisast tulenevaid kohustusi Hagejale. Kostja ei reageerinud talle edastatud Loovutusteatisele ning ei ole võlgnevust tasunud.“ Kohus juhib hageja tähelepanu, et hageja poolt viidatud lisas 3 on algne krediidiandja üksnes hoiatanud kostjat nõude loovutamisest ega ole seejuures ka märkinud, kellele konkreetselt nõue loovutatakse – kirjutatud on: „loovutame võlanõude sissenõudmiseks inkassofirmale“ (dtl 37). Hagi lisas 4 (dtl 38) aga teatab juha hageja kostjale, et algne krediidiandja on nõude loovutanud. Kohtu poolt nõude loovutamise kontrollimine on oluline selleks, et veenduda, et hagi on esitanud selleks õigustatud isik ning et sama nõuet ei saaks esitada algne krediidiandja. Arvestades siiski, et hageja on hagile lisanud dokumente, mille ta on saanud algselt krediidiandjalt (nt konto väljavõte), siis loeb kohus usutavaks, et nõue on loovutatud, sest vastasel juhul ei oleks algsel krediidiandjal olnud alust dokumentide välja andmiseks (teabe avaldamiseks hagejale).

Hageja väitel nõudis algne krediidiandja kostjalt võlgnevuse tasumist ning ütles lepingu üles, kuivõrd kostja võlga ei tasunud. Kohus saab aru, et lepingu ülesütlemise teatises informeeris algne krediidiandja kostjat ka võlast ja nõudis selle tasumist. Kohtu hinnangul saab seda teadet käsitleda nõudest teatamisena VÕS § 113 lg 2 mõttes. Hageja väitel on lepingu ülesütlemise teade kostjale saadetud 14.02.2022 Kostja poolt AS LHV FINANCE-ile teatatud e-posti aadressitele xxx ja postiaadressile xxx, Eesti Vabariik ning xxx. Lepingu ülesütlemise teate kehtivuseks peaks hageja esile tooma, et kostja selle ka kätte sai. Kuid antud juhul on oluline tuvastada, et hageja teatas nõudest. Kohus leiab, et hageja selgituse alusel (kuivõrd tegemist on lihtmenetlusega) saab lugeda tuvastatuks, et hageja teatas nõudest kirjeldatud viisil. Kuivõrd hageja ise nõuab viivist alates 28.03.2022, siis rahuldab kohus viivisenõude alates hageja nõutud kuupäevast. Kohus ise nõuet ei laienda. Küll aga saab kohus viivise nõude rahuldada alusetu rikastumise nõude puhul üksnes seadusjärgses määras, so VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8 % aastas. Seadusjärgse intressi määr kuni 31. detsembrini 2022 oli 0%. Alates 1.01.2023 kuni 30.06.2023 oli seadusjärgse intressi määr 2,5%, 1.07.2023 – 31.12.2023 oli 4%, alates 01.01.2024 3,5%. Viivis summalt 299,33 seadusjärgses määras alates 28.03.2022 kuni 24.08.2023 on 39,30 eurot. Kohus mõistab selles summas sissenõutavaks muutunud viivise kostjalt hageja kasuks välja. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kaksuks alates hagi esitamisest edasiulatuvalt viivise põhivõlalt seadusjärgses määras.

komplekteerimine ja analüüs 1,5 h hagiavalduse koostamine ja esitamine 2 h ning teenuse tunnihind oli 100 eurot tund + käibemaks. Kohus andis hagejale tähtaja lõpliku menetluskulude nimekirja esitamiseks. Hageja teatas 25.01.2024, et ta ei soovi esitada täiendavaid menetluskulusid. TsMS § 163 lõike 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 168 lg 4 kohaselt kui hageja hagist loobub, kannab ta kostja menetluskulud. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 172 lg 9 alusel, mille järgi maksekäsu kiirmenetluse asja edasisel lahendamisel hagimenetluses arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Riigikohus on märkinud, et kohtul on diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt nr Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 27.02.2012.a lahendit asjas nr 3-2-1-143-11, p 13). Kohus leiab, et menetluskulude nimekirjas märgitud kulud on põhjendatud ja vajalikud. Hagejat esindas menetluses magistrikraadiga õigusteadmistega isik - jurist. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli esindaja tasumäär 120 eur/h. Riigikohus on varem pidanud põhjendatuks tunnitasu mh 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 02.10.2013 määrus nr 32-1-93-13), aga ka nt 170 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 16.04.2021 määrus nr 2-204817, p 20). Kohus leiab, arvestades esindaja kvalifikatsiooni, et nimetatud tasumäär on mõistlik. Lähtudes eeltoodust, peab kohus käesoleva tsiviilasja raames põhjendatud lepingulise esindaja tunnitasuks 120 eurot (käibemaksuta), mis on kooskõlas käesoleval ajal turu keskmise tasuga ning samuti kohtupraktikas mõistlikuks peetava õigusabi tunnitasu määraga. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu hagimenetluses osalemisel 3,5 tundi, mis vastab ka menetlusse esitatud dokumentide ja nende lisade mahu hulgale. Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 580 eurot. Hagi hind on 457,48 eurot. Riigikohus on 14.04.2021 asjas nr 2-19-10324 (p 19) selgitanud: Kolleegium peab vajalikuks muuta 6. mai 2015. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15 ja

hüvitatavate esindajakulude rahalist piirmäära. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistetakse menetlusosaliselt teise menetlusosalise esindajakulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et menetluskulude jaotamise ja esindajakulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise reeglid ei tohi muuta kohtumenetluses professionaalse lepingulise esindaja õigusabi kasutamist majanduslikult ebamõistlikuks ja selle kaudu kohtusse pöördumise õigust näiliseks. Esindajakulude hüvitamine üksnes tsiviilasja hinna ulatuses ei pruugi tagada menetlusosalisele minimaalselt vajaliku õigusabi hüvitamist ja võib seega ebamõistlikult piirata isiku õigust saada kohtulikku kaitset. Kolleegiumi hinnangul tuleb menetluskulude regulatsiooni (eelkõige TsMS § 175 lg-t 1) tõlgendada selliselt, et ka väikese väärtusega hüve üle peetavas kohtuvaidluses võib menetlusosaline arvestada, et kohtuasja tema kasuks lahenemisel hüvitatakse talle lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud. Sellest tulenevalt ei piira kohus hageja menetluskulusid hagi hinnaga. Hagi hind oli 457,48, kohus rahuldas hagi 364,68 euro ulatuses (põhinõue 299,33 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 39,30 eurot, edasiulatuvalt viivis arvetatuna ühe aasta kohta 36,05 eurot). Lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise proportsioonist, mõistab kohus TsMS § 163 lõike 1 kohaselt kostjalt hageja kasuks välja 79,7% hageja menetluskuludest, millele vastab summa 462,26 eurot. Ülejäänud hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda. Kostja kohtule vastanud ei ole, sh ei ole esitanud ka menetluskulude nimekirja, seega kohus kostja menetluskulusid kindlaks määrata ei saa. Kostja võimalikud menetluskulud jäävad kostja enda kanda. Kohus märgib hageja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

Maris Juha Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.