Hageja: OÜ GS Core (registrikood 16183586, asukoht Jõe tn 2a, 10151 Tallinn), lepinguline esindaja Alar Liivamägi (e-post [email protected]) Kostja: G. I. (isikukood xxxx, elukoht xxxx, e-post xxxx)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Kohtuotsuse resolutsioon
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista hageja OÜ GS Gore kasuks kostjalt G. I. põhivõlgnevus 3888.28 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise seisuga 239.37 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 05.10.2023 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Menetluskulude jaotus
3.Jätta tsiviilasja menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
4.Välja mõista kostjalt G. I.lt hageja OÜ GS Core kasuks menetluskulud summas 940 eurot (sh riigilõiv 560 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulud 360 eurot).
Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni kostjal G. I.l tasuda hagejale OÜ GS Corele viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.
Hageja nõue ja asjaolud
1.Hagi asjaolude kohaselt sõlmisid B AS laenuandjana ja kostja laenusaajana 04.05.2020 kirjalikus vormis laenulepingu nr xxxx, mille alusel sai kostja laenu 4253,00 eurot intressiga 23,83 % aastas. Leping sõlmiti kolmeks aastaks, lõpptähtpäevaga 13.04.2023. Laenuleping sisaldab kõiki tarbijakrediidilepingus avaldamiseks kohustuslikke andmeid. Laenulepingu p 1.22. kohaselt pidi kostja maksma lepingutasu 253 eurot, mille laenuandja pidas vastavalt lepingu punktile 4.1. kinni laenusummast. Lepingu juurde kuulub ka kirjalikus vormis maksegraafik. Enne laenulepingu sõlmimist anti kostjale nõuetekohane Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht ja laenuandja täiendav teabeleht. Laenuleping nägi kostjale ette kohustuse teha igakuiseid makseid laenu tagasimaksmiseks.
2.VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kohaldatakse vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral tarbijakrediidilepingule VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Kuivõrd krediidiandja ei ole andnud hagejale tõendeid, millest võiks järeldada vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist krediidiandja poolt, asub hageja hagis seisukohale, et nimetatud kohustust rikuti, ja esitab hagis nõude sellele vastavalt, arvestades VÕS § 4034 lg 7 tagajärjena, et lepingust ei tekkinud selle kehtivuse ajal kõrvalkohustusi (seaduslik intressimäär oli lepingu kehtivuse perioodil 0 % ja muid kõrvalnõudeid kostja ei võlgne ning hageja intressi ega kõrvalnõudeid ei nõua) ning nõudes ainult väljamakstud põhivõla tagastamata jääki ja viivist seaduslikus määras alates lepingu lõppemisele järgnenud päevast. Kostja on lepingu täitmiseks tasunud kokku 111,72 eurot. Hiljemalt 14.04.2023 muutus viimase maksetähtaja, 13.04.2023, möödumise tõttu sissenõutavaks kogu tagastamata põhiosa. 05.05.2023 loovutas laenuandja laenulepingust tulenevad nõuded hagejale, millest teavitati ka kostjat. Kõik lepingust tulenevad kohustused tuleb täita hagejale.
3.Hageja arvestab viivist lepingu lõpptähtpäevale järgnenud aja eest. Viimane maksetähtpäev oli 13.04.2023. Järgnevast päevast võib kogu tagastamata põhiosalt arvestada viivist. Hageja arvestab sissenõutavaks muutunud tasumata põhivõla summalt 3888,28 eurot, viivist lepingu lõppemisele järgnenud aja eest alates 14.04.2022 kuni hagi esitamiseni ja soovib kostjalt ka edasiulatuva viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni kohustuse täitmiseni. Perioodil 01.01.2023 – 30.06.2023 oli seadusliku viivise määr 10,5 % aastas, alates 01.07.2023 12 % aastas. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kohaldatakse vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral tarbijakrediidilepingule VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Kuivõrd krediidiandja ei ole andnud hagejale tõendeid, millest võiks järeldada vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist krediidiandja poolt, asub hageja hagis seisukohale, et nimetatud kohustust rikuti, ja esitab hagis nõude sellele vastavalt, arvestades VÕS § 4034 lg 7 tagajärjena, et lepingust ei tekkinud selle kehtivuse ajal kõrvalkohustusi (seaduslik intressimäär oli lepingu kehtivuse perioodil 0 % ja muid kõrvalnõudeid kostja ei võlgne ning hageja intressi ega kõrvalnõudeid ei nõua) ning nõudes ainult väljamakstud põhivõla tagastamata jääki ja viivist seaduslikus määras alates lepingu lõppemisele järgnenud päevast.
4.Kostja on lepingu täitmiseks tasunud kokku 111,72 eurot. Hiljemalt 14.04.2023 muutus viimase maksetähtaja, 13.04.2023, möödumise tõttu sissenõutavaks kogu tagastamata põhiosa. 05.05.2023 loovutas laenuandja laenulepingust tulenevad nõuded hagejale, millest teavitati ka kostjat. Kõik lepingust tulenevad kohustused tuleb täita hagejale. Põhiosa võlg on maksetähtpäeva möödumisega sissenõutavaks muutunud hiljemalt 14.04.2022.
5.Viivise võlg on 239,37 eurot, hageja arvestab viivist lepingu lõpptähtpäevale järgnenud aja eest. Viimane maksetähtpäev oli 13.04.2023. Järgnevast päevast võib kogu tagastamata põhiosalt arvestada viivist. Hageja arvestab sissenõutavaks muutunud tasumata põhivõla summalt viivist lepingu lõppemisele järgnenud aja eest alates 14.04.2022 kuni hagi esitamiseni ja soovib kostjalt ka edasiulatuva viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni kohustuse täitmiseni. Perioodil 01.01.2023 – 30.06.2023 oli seadusliku viivise määr 10,5 % aastas, alates 01.07.2023 12 % aastas.
6.Hageja palub mõista hageja OÜ GS Gore kasuks kostjalt G. I. põhivõlgnevus 3888.28 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise seisuga 239.37 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Kostja vastuväited
7.Kostja on kohtule esitanud kirjaliku vastuse. Esitatud vastuse kohaselt hagi sellisel kujul ei tunnista ja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja osundab, et B AS on rikkunud VÕS §
403.4.Kohtu põhjendused
8.Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega, ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi tuleb rahuldada.
9.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
10.TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed. Kohus saab lähtuda hagi piiridest ja nõudest tulenevalt TsMS § 5 ja 363 lg 1 p 1 ja 2, kohus ei või otsuses ületada nõude piire TsMS § 438 lg1 kohaselt ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hagi on menetlusse võetud 20.11.2023. Kohus jätkas 18.12.2023 poolte taotlusel asja menetlemist kirjalikus menetluses.
11.Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPRFinance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.
12.VÕS § 2 lg 1 järgi on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 3 p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 1 lg 3 sätestab, et rohkem kui kahe poole vahel sõlmitud lepingutele (mitmepoolne leping) kohaldatakse käesolevas seaduses lepingute kohta sätestatut, kui see ei ole vastuolus lepingu olemuse ega eesmärgiga. VÕS § 9 lg 1 kohaselt
sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 29 lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid ja lepingueelseid läbirääkimisi, tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki, vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antud tähendust ja tavasid ning lepingupoolte vahelist praktikat.
13.Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle ning kohus saab asja lahendamisel sellest lähtuda, et: • • •
kokku on kostja poolt laekunud tagasimaksena 111.72 eurot; krediidiandja B AS ja kostja sõlmisid laenulepingu 04.05.2020 laenusummaga 4253 eurot, intress 23,83%; vaidlusalune nõue on loovutatud 05.05.2023 hagejale.
14.Kohus juhindub antud asjas lahendamisel VÕS § 76 lg-st 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 10). VÕS § 402 sätestas, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 34 järgi oli tarbija VÕS-i tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbijakaitseseaduse § 2 p 1 järgi oli tarbija defineeritud lepingu sõlmimise ajal kehtinud seaduse redaktsioonis järgnevalt: tarbija – füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). VÕS § 416 lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist. (p 13) 3-2-1-105-15.
15.Kostja vastuväited seisnevad arvamuses, et hageja on rikkunud VÕS § 403.4 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tarbijakrediidi tunnuseks on regulatsiooni imperatiivsus (§ 421), ranged vorminõuded (§ 404 lg1, § 408 lg 1), krediidiandja kohustus anda tarbijale lepingueelset teavet (§ 403`ja 303.3 ja selgitusi (§ 405.5), vastutustundliku laenamise põhimõte (§ 403.4) ning tarbija suhtes rakendatavate sanktsioonide piiratus (§ 415 ja 113.2). VÕS § 404 lg 1 järgi peab tarbija avaldus laenukohustuse võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning VÕS § 404 lg 2 järgi lepingus selgelt ja kokkuvõtlikult olema märgitud VÕS § 403` lg 1 punktides 1-11 nimetatud andmed, sh intressimäära kohta. Tarbijale tuleb anda lepingueelne teave VÕS § 403`lg 1 p 8 kohaselt, intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused. Kui tegemist on fikseerimata intressimääraga, esitab krediidiandja selle muutumise ajavahemikud,
tingimused ja korra. Kui intressimäär sõltub alusintressimäärast, esitatakse esialgse intressi suhtes kohaldatav alusintressimäär.
16.Hageja on hagis esile toonud ja hagi nõude esitamisel arvestanud, et kuivõrd krediidiandja ei ole andnud hagejale tõendeid, millest võiks järeldada vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist krediidiandja poolt, koostanud nõude sellele vastavalt. Hageja on arvestades VÕS § 4034 lg 7 tagajärjena, et lepingust ei tekkinud selle kehtivuse ajal kõrvalkohustusi (seaduslik intressimäär oli lepingu kehtivuse perioodil 0 % ja muid kõrvalnõudeid kostja ei võlgne ning hageja intressi ega kõrvalnõudeid ei nõua) ning nõudes ainult väljamakstud põhivõla tagastamata jääki ja viivist seaduslikus määras alates lepingu lõppemisele järgnenud päevast. Kostja ei ole vaidlustanud tagastatud summa suurust ega ka käesoleva menetluse kestel hagis kajastatud arvestust.
17.VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja ei tõendanud asjaomase põhimõtte järgimist. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub lg-s 6 sätestatud kohustust kontrollida tarbija krediidivõimet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.
18.Nimetatud nõue on loovutatud laenuandja B AS poolt käesolevale hagejale. Riigikohus on lahendis 2-16-13381 märkinud, et nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele (vt Riigikohtu
23.aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p 18). Nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-149-13, p 27; Riigikohtu 6. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 12). (p 11). Seega on hagi õigustatud esitama hageja.
19.Kohus nõustub hageja arvestusega ja leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kuivõrd laenusumma oli 4253 eurot, millest arvestati maha lepingutasu 253 eurot, tehti laenu väljamakse summas 4000 eurot. Tagasimakseid on kostja laenuperioodi kestel teinud 111,72 eurot. Seega on kostja põhivõlgnevus 4000 – 111,72 = 3888,28 eurot, mis on maksetähtpäeva möödumisega sissenõutavaks muutunud hiljemalt 14.04.2022.
20.TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lõikest 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 415 lg 2 alusel toimub arvestus laekumiste osas alljärgnevalt: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks.
21.VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib ajaks viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise veel sissenõutavaks muutunud,
väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viivise ebaõige avaldamise tagajärjel VÕS § 408 lg 10 järgi on krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt viivist üksnes seadusjärgses määras, s.o. § 113 teises lauses sätestatud viivise määras. Hageja on palunud välja mõista sissenõutavaks muutunud tasumata põhivõla summalt viivis, mis tuleb välja arvestades põhivõla mittetasumist täies ulatuses. Menetluskulud
22.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi täies ulatuses, siis jäävad tsiviilasja menetluskulud kostja kanda.
23.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
24.TsMS § 174 lg 8 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13 p 14).
25.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 alusel kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulu.
26.Hageja 27.10.2023 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud kokku summas 940 eurot (sh riigilõiv 560 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja lepingulise esindaja kulud 360 eurot käibemaksuta). Lepingulisel esindajal kulus asja materjalidega tutvumisele, tõendite hankimisele, asjaolude ja tõendite analüüsile, põhjendatud nõude analüüsile ning hagiavalduse koostamisele kokku 3 tundi.
27.Kostja ei esitanud kohtule oma seisukohta hageja menetluskulude nimekirja osas.
28.Lepinguline esindaja on osutanud hagejale õigusabi tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Hagejat esindas asja menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 nõuetele vastav lepinguline esindaja. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta, samuti 147 eurot 49 senti koos käibemaksuga, 153 eurot ilma käibemaksuta ning 156 eurot koos käibemaksuga (Riigikohtu 06.06.2018 otsus nr 2-15-4981, p. 21). Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu määr mõistlik.
29.Edasi kontrollib kohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Kohus võtab lepingulise esindaja kulud arvesse täies ulatuses. Tehtud toimingud on hageja õiguste kaitsmise seisukohast vajalikud ja nendele kulunud aeg, arvestades asja mahtu, põhjendatud.
30.Hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu kohtumenetluses on seega kokku 3 tundi. Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja õigusabikulu kokku 360 eurot (3 tundi × 120 eurot käibemaksuta). Hageja ei taotle lepingulise esindaja kulude hüvitamist käibemaksuga.
31.Lisaks eeltoodule taotleb hageja kostjalt riigilõivu 560 euro hüvitamist. Kuna riigilõiv on kohtukulu (TsMS § 138 lg 2), on tegemist põhjendatud kuluga, mis tuleb hagejale hüvitada.
32.Kohus selgitab, et TsMS § 4842 kohaselt ei hüvitata maksekäsu kiirmenetluses avaldaja kantud menetluskulusid suuremas ulatuses kui 20 eurot (vt ka Riigikohtu 08.03.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-16, p 12.1 – 12.3). Seega on hageja taotletud maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamine 20 euro ulatuses põhjendatud.
33.Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 940 eurot (360+ 560 + 20), mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Kohus leiab, et sellises ulatuses õigusabikulude väljamõistmine on arvestades menetluse kulgu ja asja olemust, ka põhjendatud. Hageja taotlusel tuleb kostjalt välja mõista ka viivis välja mõistetud menetluskuludelt alates käesoleva määruse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni (TsMS § 177 lg 4).
34.TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Liili Lauri kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.