Võlaõigus › Võõrandamislepingud

MENELUSE KÄIK

Hageja esitas 08.04.22 kohtule hagi (kõrvaldas selle puudusi 03.09.22), milles palus tuvastada X ja C vahel 22.04.2002 sõlmitud kinkelepingu tühisust põhjusel, et Xl puudus võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Alternatiivselt palus kinkelepingust taganemise tuvastamist, kinkelepingu lõppenuks tuvastamist. Alternatiivse nõude puhul tugines ta VÕS § 267 p 1, 2 sätestatud alustele. Lisaks palus kohustada kostjat anda tahteavaldus kannete kustutamiseks ja uue kande tegemiseks kinnistusraamatusse. Menetluse käigus luba kohus 07.03.2023 määrusega astuda X õigusjärglasena menetlusse Q ́il, kuna X suri xxxx (menetluse ajal). 24.06.2023 täpsustas ta hagi. Ta jäi selle juurde, et kinkeleping on tühine, kuid täpsustas asjaolusid ja nõudeid. Oma 24.06.23 avalduses palus ta kohtul 03.06.2022 esitatud alternatiivnõuet (kinkelepingust taganemise tuvastamise, kinkelepingu lõppenuks tuvastamise nõuet) mitte menetleda. Kuna hageja seda nõuet tagasi ei võtnud, ei loobunud sellest ja täpsustas 24.06.2023 nõude asjaolusid ja nõudeid, siis muutis hageja kohtu hinnangul oma 24.06.23 avalduses hagi.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Hagi asjaolude kohaselt tõestas notar P. P. asendaja E. U. 22.04.2002 kinkelepingu, millega X kinkis kostjale korteriomandi, registriosa xxxx (asukohaga Xxxx). Korteriomand koormati tähtajatu tasuta isikliku kasutusõigusega X kasuks. Kostja kanti 21.08.2002 korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse. Lepingu tõestamine toimus kostja elukohas Xxxx, mitte notari büroos. X elas 2002. aprillis oma korteris Xxxx (registriosa nr xxxx) koos oma tütre Y. X tütrel olid sellel ajal tervise probleemid ning ta oli voodihaige; tema eest hoolitses omakorda tema poeg Q (hageja üldõigusjärglane), kes käis seal iga päev, kuid ei elanud pidevalt koos ei ema ega vanaemaga. Xl oli raske alkoholi sõltuvus alates 1990-nendatest kuni elu lõpuni. Xl oli 21.04.2002 2 (6)

järjekordselt raha vaja alkoholi otsmiseks, otsis seda kodus (erinevatest kappidest), mida ei leidnud ning seejärel lahkus kodust ning ütles oma tütrele, et läheb oma tuttava W ehk kostja ema juurde viieks minutiks. Mõne aja pärast tuli X koju, otsis oma passi ning sellel päeval ei tulnud ta enam ööseks koju. X oli xxxx-aastane ja see oli esimene kord, kui ta ei tulnud ööseks koju. X tuli koju tagasi 22.04.2002 päeva esimesel poolel. Kodus oli tema tütar Y ja tema lapselaps V. X käitus imelikult. Mõne aja pärast kukkus ta diivanile ja tal tekkis epilepsia hoog. V jooksis naabri juurde ning kutsus kiirabi, mis tuli 2-3 minuti pärast. Kiirabi viis X haiglasse, kus ta oli järgmise päevani. Kiirabi ütles X lapselapsele, et Xl tekkis insult, tema verest leiti peale alkoholi ka psühhotroopsed ained. X tuli järgmisel päeval (23.04.2002) koju ilma jalatsiteta, põgenedes EMO’st. Pärast seda magas ta veel mitu päeva kodus, ei rääkinud oma sugulastega. Q proovis saada kiirabi arhiivist tõendeid selle päeva asjaolude kohta, ja mis olid seotud X tervisega (tema vereanalüüside kohta), kuid talle öeldi, et 2002.a, arhiiv on juba hävitatud ning tõendit ei ole võimalik anda. Mitu aastat hiljem soovis Q registreerida sinna oma elukohta, kuid ei saanud, sest siis selgus, et X ei ole Xxxx asuva korteriomandi omanik. X oli šokis, ta ei saanud aru, kuidas see võis nii olla, kuna tema arvas, et ta ei ole oma korterit võõrandanud. Xle tuli meelde siis, et 21.04.2002 tuli tema juurde kostja, kellelt X palus alkoholi ostuks raha, sest tal endal ei olnud raha. Kostja oli nõus võlgu andma, kuid teatas, et tuleb tulla koos passiga ja allkirjastada „üks paber“, mis tagab vajadusel tulevaste võlgnevuste tagastamist, ja et väidetavalt hakkab kostja Xt materiaalselt toetama, kui viimane sellele paberile alla kirjutab. X allkirjastas dokumendi, kuid ei saanud aru, millise sisuga see täpselt oli. Lisaks sellele oli Xl juba tol hetkel kuulmisprobleemid, oli ühest kõrvast kurt ning notari juures dokumenti alla kirjutades lihtsalt noogutas. Peale dokumendi allkirjastamist jättis kostja enda kätte kaks dokumendi eksemplari. Pärast antud asjaolude väljaselgitamist (siis kui X sai teada möödunud tehingu tegeliku sisust) pöördus korduvalt kostja poole palvega, et talle antaks üks allkirjastatud lepingu eksemplar, kuid kostja keeldus sellest. X oli võetud alates 1980-ndest Tallinna Vabariikliku Psühhiaatria-Neuroloogiahaiglas arvele (tänapäevane SA PERH psühhiaatria kliinik). Tal diagnoositi vähemalt 1986.a. epilepsia ning sõltuvalt sellest diagnoosist oli märgitud ravikaarti, et ta võis töötada üksnes koristajana, abitöölisena jne. See viitab isiku mälu ja intellekti alanemisele ning sellele, et ta ei ole suuteline mingit intellektuaalset tööd tegema. Sellest tulenevalt ei saanud ta sellise intellektuaalse tasemega aru saada juriidilistest tehingutest ja selle tagajärgedest. 24.03.1986.a oli tema ravikaarti tehtud märge, et ta kaebab sageli väga tugevate peavalude üle ja peab võtma pidevalt peavalu tablette, et üldse saaks magada. Juba siis kaebas ta psühhiaatrile, et mälu on halvenenud. X diagnoos hävitas tema aju ja mälu. Tal võis tulla meelde mõni asjaolu pika ajavahemiku tagant ning mõnda asja ei suutnud meelde jätta. Mälu halvenemine oli üks algava dementsuse tunnus. X ravikaardil on märge, et tema diagnoosiks /27.03.1986/ oli traumajärgne epilepsia. Kuni elu lõpuni võttis X epilepsiavastaseid ravimeid. Lisaks sellele oli tal ka pankreatiit, kuna ta tarvitas pidevalt alkoholi ja selle surrogaate, mh 22.04.2002.a tehingule eelnenud aastatel ja tehingule eelnenud päeval ehk 21.04.2002.a. 02.08.2006 hospitaliseeriti ta pankreatiidi tõttu. Juba 1990ndatel tarvitas X tihti alkoholi, olles epilepsia haige. 3 (6)

Kuna X avastas juhuslikult ja enda jaoks üllatuslikult, et 22.04.2002 oli ta kinkinud kostjale enda korteri mitu aastat varem, siis kinnitab too seda, et Xl esines ilmne raskus saada aru tehingu sisust, mõjust, kuna tal olid mäluga probleemid. 17.03.1987.a. oli tema tervise kohta tehtud märge, et ta oli dementsuseta, kuid see võib tähendada, et dementsus kujunes tal hiljem välja. Qil oli tihti tunne, et vanaema ei saa midagi aru. X kartis arstide poole pöörduda ja sattus sinna reeglina hospitaliseerimisega (kutsuti kiirabi, sattus EMO-sse). Xt vaevasid aastaid vaimsed probleemid. Xl oli vähemalt 1986. aastast epilepsia, mis on neuroloogiline haigus, millega kaasneb ajutegevuse häirumine. X kuritarvitas süstemaatiliselt ja pidevalt mitu aastat alkoholi. Selle tagajärjel arenes haigus suure tõenäosusega ja tal võis tekkida tekkis kas nõrgamõistlikkus või vaimuhaiguse (dementsusele) või ajuatroofia. Eeltoodu põhjusel ei saanud ta 22.04.2002 tehingu tegemise ajal õigesti hinnata seda, kuidas korteri kinketehing mõjutab tema huve, sest tal esines kas nõrgamõistlikkus või vaimne haigus, mis välistas tal kestvalt tehingu tähendusest aru saada (teovõimetus). Sellest asjaolust tingituna palub hageja tuvastada 22.04.2002 notariaalse tehingu tühistust. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et puuduvad alused 22.04.2002 notariaalse tehingu tühisuse tuvastamiseks TsÜS (1994) § 13 lg 1 ja § 77 lg 1 alusel, siis palub hageja alternatiivselt TsÜS (1994) § 74 alusel tunnistada 22.04.2002notariaalse kinkelepingu kehtetuks. Nimelt oli 22.04.2002.a notariaalne tehing ehk kinkeleping oli sõlmitud X’le ilmselt ebasoodsatel tingimustel. Ta võõrandas oma ainukese elukoha võõrale inimesele täiesti tasuta. Tehing oli tehtud X raskel eluperioodil, millal temal oli raske alkoholi sõltuvus ning otsis pidevalt raha ja laenas seda, et osta endale alkohoolseid jooke. Kostja kasutas ära X olukorda ning raskeid asjaolusid, kuna veenis teda lepingut alla kirjutama, et X saaks laenuks raha, mida X kohe kasutas alkoholi ostmiseks. Hageja palub: tuvastada 22.04.2002.a notariaalselt tõestatud korteriomandi kinkelepingu (notari ametitoimingute raamatus reg. nr. xxxx) tühisust. kohustada C ́i andma nõusolek tema omanikuna registrist kustutamiseks ja kande muudatuse tegemiseks, mille tulemusena kanda kinnistusosakonna registriossa nr. xxxx, korteriomandi, asukohaga Xxxx omanikuks surnud X (isikukood xxxx) ainupärija Q (isikukood xxxx). Alternatiivselt palub: tunnistada 22.04.2002.a notariaalselt tõestatud korteriomandi kinkelepingu (notari ametitoimingute raamatus reg. nr. xxxx) kehtetust. kohustada C ́i andma nõusolek tema omanikuna registrist kustutamiseks ja kande muudatuse tegemiseks, mille tulemusena kanda kinnistusosakonna registriossa nr. xxxx, korteriomandi, asukohaga Xxxx, omanikuks surnud X (isikukood xxxx) ainupärija Q (isikukood xxxx). Hageja leidis, et nõuded pole aegunud, kuna X’l ei olnud kuni surmani eestkostjat/seadusliku esindajat. Sellest tulenevalt on hageja seisukohal, et tema alternatiivne nõue kostja vastu ei ole aegunud, kuna aegumistähtaja kulgemine oli peatunud. 4 (6)

Menetluskulud palub jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja väited tehingu sõlmimise asjaolude kohta ei vasta tõele. Lisaks on kostja Xga tuttav (mitte võõras) lapsest saadik. Nende vahel olid sõbrasuhted. Initsiatiiv kinkida korter kostjale tuli hagejalt. Oma kinkimise soovi põhjendas ta sellega, et ta kartis, et tema tütar ja lapselaps võtavad temalt korteri ära ja «viskavad » ta tänavale. Asjaolu, et hageja väljendas korduvalt selliseid kartusi, võib kostja tõendada tunnistajate ütlustega. Hageja väide, et leping ei ole täidetud ning korteriomand on hageja valduses ning valdus ei olnud kostjale üle antud, ei ole õige. Kinkelepingu p 4.1 järgi on lepinguosalised kokku leppinud lepinguobjektis oleva korteriomand valduse üleandmises kingiasjale käesoleva lepingu sõlmimise päeval. Järelikult valdus oli üleantud 22.04.2002. Kostja leiab, et hageja poolt kinkelepingust taganemine ei ole kehtiv ning hageja nõuded ei kuulu rahuldamisele. Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige peab olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (VÕS § 118, § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes. Hageja ei esitanud tõendeid, mis tõendavad, et kostja on oma käitumisega näidanud hageja või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Hageja palub tuvastada korteriomandi kinkelepingu tühisust TsÜS § 13 lg 1 alusel, kuid see ei ole tõendatud. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta sõlmis kinkelepingu vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Et tuvastada tehingu tühisust, peab hageja tõendama, et tema oli kinkelepingu sõlmimise ajal tunnistatud teovõimetuks. Istungil 26.02.23 juhtis tähelepanu VÕS RakS § 7 lg 1. Kinkeleping oli sõlmitud 22.04.2002, s.o rohkem kui kümme aastat enne hagi esitamist. Kostja palub kohaldada hageja nõudele aegumist. Menetluskulud palub jätta hageja kanda. Kohtu põhjendused Kohtule esitatud lepingust (registri nr xxxx), mille on tõestanud notar P. P. asendaja E. U., nähtub, et X (isikukood xxxx, surnud xxxx) ja C (ik xxxx), tegid 22.04.2002 tehingu korteriomandiga, mis on kantud registriossa number xxxx /käesoleval ajal number xxxx/. Sellest tehingust nähtuvalt leppisid pooled kokku, et X annab viidatud korteriomandi C ́i omandisse tasuta (dtl 11). Nimetatud korteriomand kuulub kostjale (dtl 15, kinnistusraamatu väljavõte).

5 (6)

Vastavalt võlaõigusseaduse rakendamise seaduse (VÕS RakS) § 1 lg 1 hakkas võlaõigusseadus kehtima 01.07.2002. Võlaõigusseaduse rakendamise seaduse VÕS RakS § 2 sätestab, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt sama seaduse §-le 11 kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, varemkehtinud seadust. Kinkelepingu tegemise ajal kehtis ENSV Tsiviilkoodeks (TsK) ning 01.09.1994.a. jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS). TsK § 259 lg 1 järgi annab kinkelepinguga üks pool vara tasuta teise poole omandisse. Eeltoodu alusel on tõendatud, et X kinkis kostjale viidatud korteriomandi vastavalt TsK § 259 lg 1. Hageja väitis, et X ei saanud aru tegude tähendusest ja nende mõjust tehingu tegemise ajal, mistõttu on tehing tühine, alternatiivselt kasutas kostja ära hageja rakset olukorda (esinev haigus, krooniline alkoholism ja selle ostuks vajaminev raha) ehk esinesid rasked asjaolud tehingu tegemise ajal, mistõttu tuleb tehing kehtetuks tunnistada. VÕS RakS § 7 lg 1 kohaselt saab enne 1. juulit 2002 tehtud tehingut pärast 1. juulit 2002 tühistada või lepingu ühepoolselt lõpetada üksnes kehtivates seadustes sätestatud korras ja tühistamise ja lõpetamise aluste suhtes kohaldatakse tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. Võlaõigusseaduse rakendusseaduse tähenduses tähendab märgitu kas lepingu tühistamist teisele poolele, kuivõrd 01.07.2002 kehtivas TsÜS-s ei ole lepingu kehtetuks tunnistamise mõistet. VÕS RakS § 3 lg 1 järgi määratakse isiku teovõime tehingu tegemise ajal kehtinud seaduse kohaselt. 22.04.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 2 järgi on seadusega vastuolus tehing tühine, välja arvatud kui seadust ei ole oluliselt rikutud ning lg 5 järgi peavad tühise tehingu järgi pooled tagastama, selle võimatuse korral hüvitama saadu rahas. TsÜS § 13 lg 1 sätestab, et kohus võib huvitatud isiku nõudel tunnistada teovõimetuks isik, kes vaimuhaiguse või nõrgamõistlikkuse tõttu ei suuda kestvalt oma tegude tähendusest aru saada või neid juhtida. Tema üle seatakse eestkoste. TsÜS § 77 lg 1 sätestab, et teovõimetuks tunnistatud isiku tehtud tehing on tühine, välja arvatud tehing, mida kohus on lubanud teovõimetuks tunnistatud teha. Seega, et hinnata seda, kas 22.04.2002 tehtud kinkeleping on tühine TsÜS § 77 lg 1 järgi, pidi X olema tunnistatud tehingu tegemiseks ajaks ehk 22.04.2002 kohtuotsusega teovõimetuks ja talle oli seatud eeskoste ja et tal ei olnud õigust sellist tehingut teha. Seega tulebki lähtuda sellest, kas X oli 22.04.2002 tunnistatud TsÜS § 13 lg 1 järgi kohtuotsusega teovõimetuks isikuks põhjusel, et ta ei suutnud vaimuhaiguse või nõrgamõistlikkuse tõttu kestvalt oma tegude tähendusest aru saada või neid juhtida. Hageja ei ole tõendanud sellist asjaolu, et X oli 22.04.2022 tehingu tegemiseks ajaks TsÜS § 13 lg 1 järgi tunnistatud kohtuotsusega teovõimetuks isikuks põhjusel, et ta ei suutnud vaimuhaiguse või nõrgamõistlikkuse tõttu kestvalt oma tegude tähendusest aru saada või neid juhtida. Kohus märgib, et hageja ei ole seda ka väitnud, et kohtuotsusega oleks isik tunnistatud teovõimetuks. Seega jääb hagi tehingu tühisuse tuvastamiseks rahuldamata. Tegemist on kehtiva tehinguga ja seetõttu ei saa nõuda ka 22.04.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 5 alusel korteriomandit tagasi ning kohustada kostjat KrS § 34.1 lg 1 järgi 6 (6)

andma nõusolek ehk tahteavaldus tema omanikuna registrist kustutamiseks, kande muudatuse tegemiseks, mille tulemusena kanda registriossa nr xxxx, korteriomandi surnud X ainupärija Q. Tehingu võib isik teha olukorras, kus ta on otsusevõimetu. Tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 15 lg 2 sätestab, et otsusevõimetu on isik, kes tehingu tegemise ajal ei saa aru oma teo tähendusest või ei suuda neid juhtida. Kui hagi asjaoludest endast lähtuvalt hinnata, et X võis kinkelepingu tegemise ajal olla otsusevõimetu, siis saab rääkida sellest, et see tehing on vaieldav. Kooskõlas 22.04.2002 kehtinud TsÜS § 79 lg 1 tunnistab kohus sellise tehingu selle isiku või tehingu teise poole nõudele kehtetuks, kui nõue on esitatud 3 aasta jooksul tehingu tegemisest. Vaidlusalune leping tehti 22.04.2002. VÕS RakS § 9 lg 1 sätestab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne

Eeldades hageja väidete õigusust, et tehing tehti rasketel asjaoludel tolleaegse TsÜS § 74 lg 1 mõttes, siis hakkas nõude aegumine kulgema tollase seaduse § 116 lg 1 I lause järgi tehingu tegemisest ehk rikkumisest teadassaamisest. Kui isik teeb tehingu rasketel asjaoludel TsÜS §74 mõttes, mida väidetavalt on teine pool ära kasutanud, siis on sellele isikule, kes talle rasketel asjaoludel tehingu teeb, need tehingu tegemise asjaolud teada tehingu tegemisel. Samas on alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg 3 aastat ehk lühem kui varem kehtinud seaduses sätestatud nõude aegumise tähtaeg. Seetõttu kohaldub vaidlusalusele tehingule TsÜS § 74 lg 1 alusel tehingu vaidlustamiseks 3-aastane aegumise tähtaeg VÕS RakS § 9 lg 2 alusel alates 01.07.2002 ning nõue aegus 30.06.2005. Hagi on esitatud aga 2022.a. ehk pärast nõude aegumist. Seega tuleb hageja alternatiivsele nõudele kohaldada VÕS RakS § 9 lg 1 1. lause ja lg 2 järgi 01.07.2002 kehtivat TsÜS § 143 ning kohalda kostja taotluse alusel nõudele aegumist. Seda tehingut ei saa tehingu teine pool (X) või huvitatud õigusjärglane ka seetõttu 1-poolse avaldusega tühistada (VÕS RakS § 7 lg 1), sest nõude aegumise tõttu ei ole sellisel tühistamisel õiguslikku toimet. Hageja leidis, et kuna Xl ei olnud eestkostet, siis oli aegumine peatunud. Märgitu ei ole õige. 22.04.2002 kehtinud TsÜS § 120 lg 2 p 1 järgi peatub aegumine, mil teovõimetul isikul ei ole seaduslikku esindajat, kuid märgitu eeldab, et tehingu tegemise ajal pidi X olema tunnistatud kohtuotsusega teovõimetuks ja talle oli määratud eestkoste, kuid mingil põhjusel ei olnud eestkostjat määratud. Asjas ei ole tõendatud, et X oleks kohtuotsusega tunnistatud teovõimetuks. Seega oli tegemist teovõimelise isikuga ja nii on asjakohatu hageja väide, et aegumine oli peatunud põhjusel, et Xl ei olnud eestkostjat ja mille pärast oleks nagu TsÜS § 74 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude aegumine peatunud. Lisaks märgib kohus, et ka 01.07.2002 kehtiva TsÜS 8 lg 3, PerekS 13. peatüki sätete ja TsMS § 526 lg 1, lg 2 p 3 ,4, 5 järgi seatakse täisealisele isikule kohtulahendiga (määrusega) eestkostja, kelle üleseanded ja eestkoste tähtaeg määratakse kohtulahendiga. Asjas ei ole hageja väitnud, et pärast 01.07.2002 oleks Xle kohtulahendiga määratud eestkostja, kelle volitused oleksid mingil ajal lõppenud ja eestkoste all oleval Xl ei oleks seetõttu olnud eestkostjat. Nii ei saa rääkida ka aegumise peatumisest pärast 01.07.2002 vastavalt kehtiva TsÜS § 165 järgi. Kuna alternatiivne nõue on aegunud, siis ei ole võimalik kinkelepingut TsÜS § 74 lg 1 alusel kehtetuks tunnistada ja selle tühistamisel ei oleks ka õiguslikku toimet. Seetõttu ei saa 22.04.2002 kehtinud TsÜS § 67 lg 2 ning KrS § 34.1 lg 1 järgi kohustada kostjat andma nõusolek ehk tahteavaldus tema omanikuna kinnistusregistrist kustutamiseks, kande muudatuse tegemiseks, mille tulemusena kanda registriossa nr xxxx, korteriomandi surnud X ainupärija Q. Seega jääb ka alternatiivne nõue rahuldamata. Kokkuvõtvalt jääb hagi rahuldamata ja seetõttu ei ole vaja kohtul hinnata asjas esitatud tõendeid, ja samuti ei ole vaja sisuliselt hinnata seda, kas tegelikult oli 22.04.2002 tehtud kinkeleping Xle äärmiselt rasketel asjaoludel ja tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel.

8 (6)

Menetluskulude jaotus Kuna hagi jäi rahuldamata, jäävad hageja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel tema enda kanda ja kostja menetluskulud hageja kanda. Kohus määrab kulude suuruse kindlaks pärast asjas tehtud lahendi jõustumist TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi. /digitaalne allkiri/ Kohtunik

9 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.