Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Asja arutati lihtmenetluses vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405. Tuginedes TsMS § 442 lg-le 10 ei anna maakohus luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Vastavalt TsMS § 637 lg 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Pärnu Maakohtu 10.02.2023 määrusega anti nõue E. K. vastu üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

OMEGA INVEST OÜ (hageja) esitas 16.03.2023 hagiavalduse (02.05.2023 hagiavalduse täienduse) E. K. (kostja) vastu võla nõudes. Hagiavalduses palub hageja mõista hageja kasuks kostjalt välja võlgnevus summas 789,58 eurot, sh põhinõue 591,04 eurot, intress 83,96 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 79,58 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot. Samuti palub hageja mõista hageja menetluskulud välja kostjalt.

Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue TF Bank AB (publ) Eesti filiaal (edaspidi laenu/krediidiandja) ja kostja vahel 17.09.2020 sõlmitud krediidikontolepingust nr 707037415, mille alusel võimaldati kostjale limiiti kuni 2000 eurot. Lepingu sõlmimisel liitus kostja Hansakontoga, mille partneriks on TF Bank AB (publ) Eesti

filiaal. Konto abil sai kostja soetada kaupa hansapost.ee kodulehel. Lepingu kehtivuse ajal tegi kostja oste kokku summas 1267,66 eurot. Kostja kohustus tasuma laenuandjale osamakseid, mille suurus on 5% viimase tehingu järgsest kasutusele võetud krediidilimiidist. Kostja pidi tasuma osamakse arvel esitatud suuruses hiljemalt vastava osamakse tasumise tähtpäeval (vt. lepingu punktid 3.1. ja 3.2.). Kuna kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, siis tulenevalt laenulepingu tingimuse punktist 5.6.2. oli TF Bank AB (publ) Eesti filiaalil õigus laenuleping üles öelda ning nõuda kogu võlasumma tasumist, kui klient on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on edutult andnud vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puuduva summa tasumiseks. Kostja jättis täielikult tasumata maikuu osamakse summas 39,45 eurot, juunikuu osamakse summas 39,45 eurot, juulikuu osamakse summas 39,45 eurot ning augustikuu osamakse summas 39,45 eurot. Laenuandja saatis kostjale korduvalt meeldetuletuskirju ning hoiatas 08.08.2022 kostjat võimaliku lepingu ülesütlemisest ning pakkus võimalust läbirääkimisteks ja olukorra reguleerimiseks. Kuivõrd pärast hoiatuse saatmist kostja võlgnevust tähtaegselt ei tasunud, ütles laenuandja kostjaga sõlmitud lepingu üles 23.08.2022 ning nõudis kogu võlgnevuse tasumist. Laenuandja edastas 14.02.2023 kostjale teavituse selle kohta, et laenuandja on oma nõude kostja vastu loovutanud OMEGA INVEST OÜ-le. Hagejal on vastavalt laenulepingu tingimustele õigus nõuda tasumata intressi. Intressimäär on lepingu järgi 25%. Kostja oli kohustatud tasuma intressi teatud suuruses, mis tuleneb lepingu maksegraafikust. Hageja palub kostjalt välja nõuda intressi perioodi 10.05.2022 (maksegraafiku 14. osamakse) kuni 23.08.2022 (lepingu ülesütlemiseni summas 83,96 eurot. Vastavalt laenulepingu tingimustele nõuab hageja viivist 24,15% aastas. Hageja arvestab viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 24.08.2022 kuni 15.03.2023 summas 79,58 eurot. Hageja on kohtuvälise menetluse käigus püüdnud korduvalt võtta kostjaga ühendust kokkuleppe sõlmimiseks. Selleks on hageja saatnud kostjale 12.09.2022 nõudekirja, 17.10.2022 hoiatuskirja, 25.10.2022 pretensiooni ja 18.11.2022 kohtueelse kirja. Samuti on hagejal tekkinud täiendavad kulud, s.o päringud, võlamenetleja töö, andmebaasi haldamine jne. Seetõttu juhindudes VÕS § 1132 lg-st 2 nõuab hageja kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot.

Kostja esitas omapoolse vastuse 02.06.2023 e-kirjas, milles märkis, et 23 000 eurot vähegi laenu maksis iga kuu 750 eurot vähemalt 6 aastat, peaks olema ammu makstud.

Kohus tegi 25.07.2023 kostjale selgituskirja, kus palus kohtule esitatud seisukohti täpsustada, põhjendada ja tõendada. Kohtu selgituskiri on kostjale kätte toimetatud 17.08.2023. Kostja kohtule vastust esitanud ei ole.

08.11.2023 määras kohus asja lahendamise kirjalikus lihtmenetluses ning andis pooltele aja täiendavate selgituste, tõendite ja taotluste ning menetluskulude nimekirja esitamiseks hiljemalt 01.12.2023. Samuti tähtaja vastaspoole esitatud osas seisukohaks kuni 15.12.2023. Kohus märkis, et kui pool soovib suulist ärakuulamist, tuleb sellest kohut teavitada hiljemalt 01.12.2023. Kohus märkis, et täpsustab lahendi avalikult teatavakstegemise kuupäeva.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus, tutvunud asja materjalidega, samuti uurinud kohtule esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt TsMS § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 1 p-i 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Asjas puudub vaidlus, et TF Bank AB (publ) Eesti filiaal ja kostja sõlmisid 17.09.2020 krediidikontolepingu nr 707037415 (dtl 35-36).

tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik). VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p 18). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p 21). Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Hageja esitatust ei nähtu, millise konkreetse teabe krediidiandja enne lepingu sõlmimist omandas ning mida ja kuidas arvesse võttes on krediidiandja tuvastanud, et kostja oli maksevõimeline. Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks omandanud teabe kostja varaliste kohustuste kohta, nt majapidamiskohustuste kohta. Kostja kohustusi ei ole krediidiandja nõuetekohaselt kontrollinud. Hageja nimetatud andmekogude kontrolli ei saa pidada piisavaks. Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks nõudnud kostjalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et kostja krediidivõimet adekvaatselt hinnata (sh nii sissetulekute kui ka igapäevaste kohustuste osas) või omandanud muu piisava teabe tarbija krediidivõime hindamiseks.

tagasimaksetest läks intressi katteks. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0,00% aastas. Kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid ning kostja ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda, tuleb kõik maksed arvestada põhivõla katteks. Kostjal on hagejale põhivõlast tasumata järelikult 323,57 eurot (1267,66 – 944,09). Seega rahuldab kohus hageja põhinõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 323,57 eurot. Hageja nõude intressi väljamõistmiseks jätab kohus rahuldamata.

lepingulise

esindaja

kostjalt

väljamõistevaks

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.