2-22-150743/18 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus - lahend.ee

9.Mõista K. K. (K. ) OÜ GS Core kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Kaja esitamine Kostja võib esitada Tartu Maakohtule (aadress Kalevi 1, Tartu linn, Tartumaa; e-post [email protected]) tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja esitamise eest tuleb riigilõivuseaduse § 59 lg 19 järgi tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja võib esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Pro Max ekraanikaitseklaas PanzerGlass hinnaga 29 eurot 90 senti, tahvelarvuti Apple iPad Air 10.9`` 4th Gen (256GB) Wi-Fi + LTE, Roosa kuld hinnaga 949 eurot, mürasummutavad täielikult juhtmevabad kõrvasisesed kõrvaklapid Apple AirPods Pro + juhtmevaba laadija (MWP22ZM/A) hinnaga 279 eurot, Apple iPhone 12 Pro Max ekraanikaitseklaas hinnaga 10 eurot 95 senti, juhtmevaba magnetiline laadija Usams Super Thin 15W – Apple iPhone/ 12 mini / 12 / 12 PRO / 12 PRO 2A/ 1m USB-C hinnaga 28 eurot 95 senti, Apple iPhone 12 Pro Max 128GB – Pacific Blue hinnaga 1168 eurot 95 senti, saatekulu 2 eurot 49 senti, kokku 2493 eurot 19 senti. Järelmaksu finantseeris TF Bank AB Eesti filiaal (esialgne võlausaldaja). Krediidikontoleping võimaldas kostjal tellida kaupu lepingujärgse limiidi ulatuses. Lepingu alusel annab pank kliendile lepingus sätestatud tingimustel kauba omandamise finantseerimiseks tarbijakrediiti kliendile krediidilimiidi võimaldamise kaudu. Klient kohustub krediidisumma pangale lepingus sätestatud korras koos intressi ja kõrvalkuludega tagastama. Vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimise kohta selgitab hageja, et esialgne võlausaldaja kontrollis maksehäire registrit (häired puudusid). Vähese väärtusega järelmaksulepingute puhul arvelduskontot ei analüüsita. Krediidiotsuse tegemine on delegeeritud arvutisüsteemile, mis teeb isiku esitatud andmete ja nõusoleku alusel päringu nt krediidiinfosse. Samuti on hageja kontrollinud kostja sissetulekuid/väljaminekuid. Lepingu kohaselt oli lepingu periood ja osamaksete arv 35 kuud. Intressimäär laenujäägilt oli 41,12% aastas ehk 0,11% päevas. Krediidi kulukuse määr aastas oli 41,12%. Viivitusintressi määr oli 24,15% aastas ehk 0,0671% päevas. Kostja osamakse maksetähtaeg oli iga kuu 10. kuupäev või sellele eelnev pangapäev, osamakse suuruseks 124 eurot 66 senti. Esimese osamakse tähtaeg oli 10. november 2021. Kostja ei tasunud ühtegi osamakset ning esialgne võlausaldaja esitas lepingu ülesütlemise avalduse 23. veebruaril 2022, millele eelnes kolm varasemat meeldetuletust lepingu rikkumisest. 8. veebruaril 2022 saadeti posti teel viimane hoiatus, milles anti kostjale võlgnevuse tasumiseks 14 päeva ning hoiatati, et vastasel korral ütleb TF Bank AB (publ) Eesti filiaal lepingu üles ning edastab kogu võlgnevuse sissenõudmiseks inkassofirmale. Kostja ei likvideerinud võlgnevust ka pärast lepingu ülesütlemist. Esialgne võlausaldaja loovutas 23. veebruaril 2022 lepingust tuleneva nõude koos kõrvalnõuetega hagejale. Eeltoodust tulenevalt nõuab hageja kostjalt põhinõude 2493 euro 19 sendi tasumist. Perioodil 10. novembrist 2021 kuni 23. veebruarini 2022 kogunenud intressi summa on 386 eurot 49 senti. Hageja nõuab kostjalt intressi 386 euro 49 sendi tasumist. Hageja nõuab kostjalt alates lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni viivitusintresside tasumist summas 632 eurot 37 senti. Alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni nõuab hageja viivise tasumist põhivõla summalt 2493 eurolt 19 sendilt 0,0671% päevas, kuid mitte suuremas summas kui põhinõue. Pärast lepingu ülesütlemist nõuab hageja kostjalt sissenõudekulusid summas 35 eurot. Kostjale on esitatud viis meeldetuletuskirja, mis on edastatud kostjale lepingus näidatud e-posti aadressile 2. märtsil, 2. augustil, 11. juulil, 18. juulil ja 9. juunil 2022.

17.detsembri 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on kohtul omal algatusel kohustus kontrollida, kas tarbijaga sõlmitud lepingu teatavad tingimused on ebaõiglased (nt 21.12.2016 otsus kohtuasjas nr C‐154/15, 17.05.2018 otsus kohtuasi nr C-147/16). Samuti tuleb kohtul omal algatusel kontrollida kohustusliku teabe esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse alusel selle kohustuse rikkumisest (nt 21.04.2016 otsus kohtuasjas nr C‐377/14). Kohtul on ka kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C‐679/18). Tartu Ringkonnakohus asus tsiviilasjas nr 2-22-118076 seisukohale, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab VÕS § 4034 lg 1, mille kohaselt on krediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 26. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et esialgne võlausaldaja kontrollis maksehäire registrit (häired puudusid), samas on tegemist väheväärtusliku lepinguga. Käibearusaamade järgi vähese väärtusega järelmaksulepingute puhul arvelduskontot ei analüüsita. Krediidiotsuse tegemine on delegeeritud arvutisüsteemile, mis teeb isiku esitatud andmete ja nõusoleku alusel päringu nt krediidiinfosse. Samuti on hageja kontrollinud kostja sissetulekuid/väljaminekuid.

Kohus on seisukohal, et kostjal maksehäirete puudumise kontrollimine ja kostja laenutaotluses esitatud andmetest lähtumine ei ole piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise nõude täitmiseks VÕS § § 4034 lg 1 – 6 mõttes. Kohus nõustub, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Vastavalt VÕS § 4034 lg 3 teisele lausele peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Küll aga on Riigikohus sedastanud, et laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, ent samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3). Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid maksehäire registri kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Hageja on kinnitanud, et vähese väärtusega järelmaksulepingute puhul arvelduskontot ei analüüsita. Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja sissetulekuid üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Eeltoodut arvestades on laenuandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidileping ei ole tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. Hageja nõuab intressi perioodi 10. november 2021 kuni 23. veebruar 2022 eest. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel sel perioodil 0% aastas. Seetõttu jätab kohus hageja intressinõude täies ulatuses rahuldamata. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu leiab kohus, et kostja ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb seega jätta rahuldamata.

Võlgnevus muutub põhivõla osas sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest, kuid hageja taotlusel mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Hageja palub kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel välja mõista ka sissenõudmiskulud summas 35 eurot. Kohus rahuldab antud nõude. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 2493 eurot 19 senti, sissenõudmiskulud 35 eurot ning viivis põhinõudelt 2493 eurolt 19 sendilt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid hageja taotlusel mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Kohus selgitab tagaseljaotsuse kättetoimetamise kohta järgmist. Kohtul ei õnnestunud kostjale menetlusdokumente kätte toimetada kohtule teadaolevatel kostja aadressidel ega kostja sidevahendite andmeid kasutades. Kohus tegi kostja elukoha ja muude sidevahendite andmete väljaselgitamiseks päringu rahvastikuregistrisse, e-maksuametisse, kostja elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele ning Politsei- ja Piirivalveametile. Kohtul ei õnnestunud välja selgitada kostja kehtivaid elukoha ja muude sidevahendite andmeid, mis oleksid viinud dokumentide kostjale kättetoimetamiseni. Kohtule ei ole pärast hagiavalduse ja kirjaliku vastuse esitamise nõude kostjale avalikult kättetoimetamist saanud teatavaks täiendavaid kostja elukoha ega muude sidevahendite andmeid. Rahvastikuregistrisse ega e-maksuametisse ei ole kostja kohta täiendavaid andmeid laekunud. Tagaseljaotsus tuleb toimetada kostjale TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel kätte otsuse resolutsiooni väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Väljavõttes tuleb TsMS § 317 lg 4 järgi märkida asja arutav kohus, menetlusosaline ja menetluse ese ning otsuse resolutsiooni punktid 1 – 3 ja 7 – 9 ning selgitused kaja esitamise kohta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Hagi rahuldati ligikaudu 71% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 71% ulatuses kostja ja 29% ulatuses hageja kanda. Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja riigilõivu 490 eurot ja esindajakulu 120 eurot, millest 100 eurot on hageja ühe töötunni tasu ning 20 eurot on maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu. Summad ei sisalda käibemaksu, kuna hageja on käibemaksukohuslane. Riigilõiv 490 eurot on TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi põhjendatud menetluskulu. Vastavalt TsMS §-le 4842 määratakse maksekäsu kiirmenetluses avaldaja (hageja) menetluskulude katteks 20 eurot. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Seega on hageja menetluskulud maksekäsu kiirmenetluses põhjendatud ja vajalikud 20 euro ulatuses. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on 100 euro suurune õigusabikulu, arvestades nõude olemust ja asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata, põhjendatud ja vajalik. Hageja menetluskulud on seega kokku põhjendatud ja vajalikud 610 (490+20+100) euro ulatuses. Kostja menetluses osalenud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad.