Hageja OK Incure OÜ (registrikood 11542046; asukoht Mustamäe tee 16, Tallinn), hageja lepinguline esindaja Anu Volmer (e-post [email protected])
esindajad
Kostja V. P. teadmata) Asja läbivaatamine
(isikukood xxxxxxxxxx; tegelik elukoht
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OK Incure OÜ hagi V. P. tagaseljaotsusega.
vastu võla väljamõistmiseks osaliselt
2.Mõista V. P. välja OK Incure OÜ kasuks põhivõlg 516,85 eurot.
3.Jätta OK Incure OÜ hagi V. P. vastu rahuldamata osas, milles OK Incure OÜ palub mõista V. P. välja OK Incure OÜ kasuks põhivõla suuremas ulatuses kui 516,85 eurot, intressi 274,96 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 362,63 eurot ja sissenõudmiskulud 50 eurot.
4.Menetluskulud jätta 70% ulatuses OK Incure OÜ kanda ja 30% ulatuses V. P. kanda.
5.Määrata OK Incure OÜ põhjendatud menetluskulude suuruseks 350 eurot.
6.Mõista V. P. välja OK Incure OÜ kasuks menetluskulud 30% ulatuses, s.o summas 105 eurot. V. P. peab hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 105 eurot tasuma viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
7.Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.
8.Toimetada kohtuotsus kätte hageja esindajale ja avalikult kätte kostjale. Lahend loetakse avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel kohtuotsuse väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Kaja esitamine Kostja võib esitada Tartu Maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi on kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Koos kajaga esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja kostja väidete kohta tõendid. Kaja esitamisel tuleb tasuda riigilõiv, mis vastab poolele hagihinnale, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS, nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS või nr EE567700771003819792 LHV Pank. Maksekorralduse selgitusse märkida tsiviilasja number. Koos kajaga tuleb esitada andmed riigilõivu tasumise kohta. Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT
1.Pärnu Maakohtu 09.02.2023 määrusega anti nõue V. P. vastu üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.OK Incure OÜ (hageja) esitas 22.03.2023 Tartu Maakohtule hagiavalduse (02.05.2023 hagiavalduse täienduse) V. P. (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja on tasunud riigilõivu 350 eurot.
3.Hageja nõue tuleneb ESTO AS ja kostja vahel 25.11.2020 sõlmitud krediidilepingust nr 6905604628. ESTO AS ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles 21.09.2022 ja loovutas kostja vastu nõude OK Incure OÜ-le 29.11.2022.
2(7)
4.Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 19.05.2023 määrusega, andes kostjale 20 päeva hagimaterjalidele vastuse andmiseks ning edastas hagiavalduse, selle täienduse ja menetlusse võtmise määruse kostjale avaliku e-toimiku vahendusel, e-posti aadressitele xxxxxxxxxxxxxx@xxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxx@xxxxxxxx ning kostja aadressitele xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx (tagastatud – ei viibinud kohal), xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx (tagastatud – ei viibinud kohal) ja xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx (tagastatud – ei viibinud kohal). Kohus proovis kostjat kätte saada telefoni teel, kuid edutult. Kohus tegi päringu töötamisregistrisse, mille kohaselt puuduvad kostjale hiljuti tehtavad väljamaksed. Kohus tegi päringu Soome rahvastikuregistrisse, mille kohaselt ei ole kostjal Soomes kehtivat elukohta. Sotsiaalkindlustusametile teadaolevad kostja elu-/viibimiskoha ja kontaktandmed pärinevad rahvastikuregistrist. Elva Vallavalitsusel puuduvad lisaks rahvastikuregistri andmetele täiendavad andmed kostja elu-/viibimiskoha ning kontaktandmete kohta. Politsei- ja Piirivalveameti Tartu politseijaoskonna andmetel on kostja elukohaks märgitud 14.01.2015 andmetel xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Kuna hagimaterjale ei õnnestunud kostjale kätte toimetada sama nõude varasemalt toimunud maksekäsu kiirmenetluses ega kohtumenetluses, toimetas kohus hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude kostjale kätte avalikult. Kohus avaldas teate kostjale hagimaterjalide ja asja menetlusse võtmise määruse avaliku kättetoimetamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded 21.09.2023 ning luges menetlusdokumendid kostjale kättetoimetatuks 07.10.2023, s.o 15 päeva möödumisel. Kohus andis kostjale tähtaja kirjaliku hagivastuse esitamiseks 20 päeva, mis möödus 27.10.2023. Kostja ei ole esitanud kohtule vastust ega muul viisil hagile reageerinud.
5.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
6.Kohus on tsiviilasja menetlusse võtmise määruses selgitanud, et kohtul on õigus teha tagaseljaotsus vastavalt seaduses sätestatule.
7.Ringkonnakohus on selgitanud, et kui tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, kuid kohtu hinnangul on hagi õiguslikult põhjendatud vaid osaliselt, on kohtul TsMS § 407 lg 1 järgi õigus rahuldada hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt ning jätta see ülejäänud osas TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22145432, p 23).
8.Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on võimalik hagi rahuldada tagaseljaotsusega vaid osaliselt. TsMS § 444 lg 3 alusel teeb kohus otsuse tagaseljaotsusega rahuldatud osas kirjeldava ja põhjendava osata ning käsitleb sisuliselt üksnes hagi osalist rahuldamata jätmist.
9.Hagiavaldusest nähtub, et hageja nõude aluseks oleva lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja 3(7)
kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik). VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
10.Kohus selgitas 02.03.2023 ja 12.04.2023 määrustes hagejale vajadust tuua välja asjaolud, millest nähtuks, et kostjale tarbijakrediidilepingu alusel krediidi andmisel järgiti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja vastuse kohaselt tuvastas krediidiandja kostja sissetulekud, võttes arvesse kostja enda esitatut (1200 eurot), AS-lt Pensionikeskus (182,52 eurot) ja arvelduskonto väljavõttelt (649,29 eurot) saadud info. Arvesse võeti kostjalt saadud info tema finantskohustuste (50 eurot) kohta ja krediidiandja minimaalset majapidamiskulude määra (200 eurot). Päringud teostati creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse ning võeti AS-i Creditinfo krediidiskooring. Eelneva ja vastavalt süsteemi sätetele teostatud hindamise tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja on krediidivõimeline.
4(7)
Riigikohus on 24. novembri 2023.a lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 21). Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Hageja esitatust nähtuvalt on krediidiandja kontrollinud kostja igakuise sissetuleku suurust. Samas nähtub kohtule, et andmed sissetuleku kohta on erinevad ehk andmetes esineb vastuolu. Kohtule ei nähtu, et vastuolu korral oleks krediidiandja küsinud lisateavet ning samuti ei nähtu, kuidas on krediidiandja vastuolu hinnanud. Kohustustest on arvesse võetud kostjalt saadud info tema finantskohustuste kohta. Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks omandanud teabe kostja muude kohustuste, sh igakuiste majapidamiskulude kohta. Kostja kohustusi ei ole krediidiandja nõuetekohaselt kontrollinud. Hageja nimetatud andmekogude kontrolli ei saa pidada piisavaks. Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks nõudnud kostjalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et kostja krediidivõimet adekvaatselt hinnata (sh nii sissetulekute kui ka igapäevaste kohustuste osas).
11.VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kostja on võtnud kasutusele krediiti kokku 2159 eurot. Kostja on teostanud tagasimakseid kokku 1642,15 eurot, millest põhiosa katteks on arvestatud 380,89 eurot, intressi katteks
5(7)
1079,11 eurot, kiirväljamakse tasu katteks 120,00 eurot, meeldetuletustasu katteks 25,00 eurot, krediidiskooringu tasu katteks 30,00 eurot, kaardi tasu katteks 7,15 eurot. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0,00% aastas. Kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik maksed arvestada põhivõla katteks. Kostjal on hagejale põhivõlast tasumata järelikult 516,85 eurot (2159 – 1642,15). Seega rahuldab kohus hageja põhinõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 516,85 eurot. Hageja nõude intressi väljamõistmiseks jätab kohus rahuldamata.
12.Riigikohus on leidnud, et VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause mõte pärast lepingu ülesütlemist on selles, et kohtumenetluses peab hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKm 24.11.2023 2-21-13098, p 24) (vt Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2023. a otsus asjas nr 2-23-133882, p 8).
13.Viivisenõude kohta on ringkonnakohtu praktikas leitud, et seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud. Kui krediidilepingus sisalduv intressikokkulepe peaks osutuma nt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tühiseks, siis jääb sellest hoolimata kehtima kokkulepe selle kohta, et viivisemäär on võrdne intressimääraga. See tähendab, et viivisemäär on sellisel juhul võrdne seadusjärgse intressimääraga (vt Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 202. a otsus asjas nr 2-23-133882, p 10). Hageja nõuab kostjalt viivist lepingujärgses intressimääraga võrdses määras, s.o 40,90% aastas. VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 järgi krediidiandja võib nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kuivõrd käesoleval juhul on intressikokkulepe vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tühine, kehtib kokkulepe, et viivisemäär on võrdne intressimääraga, seega on viivisemääraks samuti 0,00% aastas. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude rahuldamata.
14.Kohtu hinnangul tuleb VÕS § 4034 lg-s 7 nimetatud muu tasuna võtta ka võla sissenõudmiskulusid. Ka hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata.
15.Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 516,85 eurot, mis muutub sissenõutavaks alates käesoleva otsuse jõustumisest. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
16.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kohus märgib, et hagiga taotleti kokku välja mõista kostjalt 2465,70 eurot, s.o põhivõlgnevus 1778,11 eurot, intress 274,96 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 362,63 eurot. Kohus mõistis käesoleva otsusega kostjalt välja aga 516,85 eurot. Seega rahuldas kohus hageja nõuetest ligi 30%.
17.Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 70% ulatuses hageja kanda ning 30% ulatuses kostja kanda. 6(7)
18.Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 350 euro väljamõistmiseks.
19.Hagiavalduselt tasutud riigilõiv on TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulu. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 350 eurot, mis oli kooskõlas kehtinud riigilõivuseaduse § 59 lg 1 lisa 1 ja TsMS § 124 lg-ga 1. Kohus on seisukohal, et hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu summas 350 eurot saab pidada põhjendatud menetluskuluks.
20.Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud seega 350 eurot, millest kostja kanda jääb 30% ehk 105 eurot. Hageja kantud menetluskulud summas 245 eurot jäävad kostjalt välja mõistmata. Tuginedes TsMS § 177 lg-le 4 rahuldab kohus hageja taotluse märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
21.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
22.Kohus tunnistab tagaseljaotsuse omal algatusel viivitamata täidetavaks TsMS § 468 lg 1 p-st 2 tulenevalt.
23.Kuivõrd kohtul ei ole õnnestunud hagimaterjale ja menetlusse võtmise määrust kostjale kätte toimetada kogu menetluse jooksul ja kohtule ei ole teada kostja viibimiskoht muul viisil (vt põhjendava osa p-i 4), peab kohus põhjendatuks toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult, avaldades kohtuotsuse väljaandes Ametlikud Teadaanded. /allkirjastatud digitaalselt/ Margit Jäätma kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.