Indrek Soots, Iris Kangur-Gontšarov, Krista Kirspuu
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.12.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-9794
Kohtuasi
X ja YRRE OÜ hagi Y ja OÜ ÖÖD vastu ebaõigete andmete ümberlükkamise, kahju tekitava tegevuse lõpetamise ja kahjunõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.09.2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X ja YRRE OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
X kaebuse hind Y vastu 10 500 eurot X kaebuse hind OÜ ÖÖD vastu 7000 eurot YRRE OÜ kaebuse hind Y vastu 12 477 eurot 58 senti YRRE OÜ kaebuse hind OÜ ÖÖD vastu 7000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXX) Hageja (apellant) YRRE OÜ (registrikood 14707743) Hagejate lepingulised esindajad vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets ja vandeadvokaadi abi Simo Soolo Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXX) Kostja (vastustaja) OÜ ÖÖD (registrikood 14006561) Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata X ja YRRE OÜ 13.12.2023. a tõendi vastuvõtmise taotlus ning mitte võtta asja juurde 13.12.2023 esitatud tõendit.
2.Jätta Harju Maakohtu 22.09.2022. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-21-9794 muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
Jätta X ja YRRE OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
2-21-9794
4.Jätta apellatsioonimenetluse kulud võrdsetes osades X ja YRRE OÜ kanda.
5.Välja mõista Xlt riigituludesse apellatsioonkaebuselt vähem tasutud riigilõiv 420 eurot, mis tuleb tasuda riigile 15 päeva jooksul arvates lahendi jõustumisest vastavalt otsusele lisatud makseinfolehele. Riigilõivu maksmise nõude tasumisega viivitamisel tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6.Välja mõista YRRE OÜ-lt riigituludesse apellatsioonkaebuselt vähem tasutud riigilõiv 420 eurot, mis tuleb tasuda riigile 15 päeva jooksul arvates lahendi jõustumisest vastavalt otsusele lisatud makseinfolehele. Riigilõivu maksmise nõude tasumisega viivitamisel tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja I) ja YRRE OÜ (hageja II) esitasid Y (kostja I) ja OÜ ÖÖD (kostja II) vastu hagi, milles palusid kohustada kostjaid kohtuotsuse jõustumisest arvates hiljemalt viiendal tööpäeval avaldama omal kulul ebaõigete andmete ümberlükkamise avalduse AS-ile Äripäev (avaldamiseks ajalehe Äripäev paberväljaandes ja veebiportaalis www.aripaev.ee) täiendavate hinnangute, kommentaaride või muu lisamaterjalita järgmiselt: „Y ja OÜ ÖÖD on avaldanud 10.07.2020 ilmunud Äripäevas artiklis „Väikemajatootja kahtlustab kopeerimist” X ja YRRE OÜ kohta ebaõigeid faktiväiteid selle kohta, et X või YRRE OÜ on oma äri- või majandustegevuses kasutanud ebaausaid võtteid ning X või YRRE OÜ on kopeerinud OÜ ÖÖD toodet ehk pannud toime intellektuaalse omandiõiguse rikkumise. Sellega seoses teatab OÜ ÖÖD, et: 1) X või YRRE OÜ ei ole kopeerinud OÜ ÖÖD peegelmaja disaini; 2) X või YRRE OÜ ei kasuta äri- või majandustegevuses ebaausaid võtteid.“ Lisaks palusid hagejad keelata kostjatel edaspidi alljärgnevate väidete avaldamise: 1) hageja I või hageja II on kopeerinud kostja II peegelmaja disaini; 2) hageja I või hageja II kasutab ärivõi majandustegevuses ebaausaid võtteid. Samuti palus hageja II mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja II kasuks varalise kahju hüvitise (kohtueelsed õigusabikulud) 1965 eurot ning viivise sellelt võlgnevuselt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hagejad palusid mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja I ja hageja II kasuks mittevaralise kahju kohtu õiglasel äranägemisel. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostjate kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt avaldasid kostjad järgmised väited.
2-21-9794 Äripäeva 10.07.2020. a artiklis „Väikemajatootja kahtlustab kopeerimist“ (artikkel I) avaldati järgmised väited: •
„Peegelklaasidega väikemaju tootev Ööd avastas, et pärast koostöövestlust teise Eesti tootjaga toodab viimase sõbra firma nüüd vägagi sarnaseid saunamaju, mille ideest neile kohtumisel rääkis.“ – sisaldab kaudset faktiväidet, et hageja II kopeeris kostja II toodet ja hageja I kasutas ära kostja I ideed.
•
„Asja tegi Y hinnangul eriti huvitavaks see, et Ööde majadega tuntavalt sarnased saunamajad on ka samas mõõdus kui Ööd kohapeal Huumile rääkis. “Seal on selged loogikad, miks on sellised mõõdud, et oleks lihtsam maju transportida, saaks panna rekale peale, et ei oleks erimõõtu ja oleks odavam transportida,” selgitas Y, miks olid majade mõõdud niivõrd spetsiifilised.“ – sisaldab ebaõiget faktiväidet, et hagejad rikkusid kostjate intellektuaalomandi õigusi ja kasutasid ebaausaid ärivõtteid.
•
„Peamiselt häirib Y see, et mõlema tootja majade väljanägemine on vägagi sarnane.“
Samad väited avaldati ka Äripäeva 11.07.2020. a artiklis „Kopeerijad teevad Eesti ettevõtjatele tuska“ (artikkel II), milles mh viidati artiklile I. Lisaks avaldati artiklis II alljärgnev väide. •
„Sarnaselt Iglucraftiga avastas peegelklaasidega väikemaju tootev Ööd, et ka nende toodangut võidakse teha järele. Pärast koostöövestlust teise Eesti tootjaga toodab viimase sõbra firma nüüd vägagi sarnaseid saunamaju, mille ideest neile kohtumisel rääkis. /.../ Samas ei ole Ööde jaoks see esimene kord, kui keegi üritab nende tehtut kopeerida.“ Nimetatu võimaldab teha järelduse, et hagejad rikkusid kostjate õigusi ning käitusid ebaväärikalt ja ebaausalt.
Ärilehe artiklis „Eduka kerisetootja Huum kaubamärk kuulub hoopis teisele ettevõttele. Kas investorid peaksid olema murelikud?“ (artikkel III), milles viidati mh otselingitult artiklile I, avaldati järgmine väide. •
„Nimelt avastas Ööd, et pärast koostöövestlust teise Eesti tootjaga ehk Huumiga toodab viimase sõbra firma nüüd vägagi sarnaseid saunamaju, mille ideest neile kohtumisel rääkis.“.
1.2.Pärast maakohtu 21.01.2022. a määrust (I kd, tl 105), milles maakohus selgitas vaidlusele kohalduvat õigust ja sellest tulenevat tõendamiskoormist, viitasid hagejad 09.02.2022. a menetlusdokumendis (I kd, tl 118), et hagiavalduse faktilistes asjaoludes tsiteeriti ka muid artiklis I tehtud avaldusi, millest keskmine mõistlik lugeja sai järeldada, et hagejad kopeerisid kostjate ainulaadset lahendust, ilma et nad oleksid saanud kostjatelt loa ideed kasutada. Lisaks järeldus artiklist I, et kostjate lahendust kooskõlastamata kasutades kasutasid hagejad oma äritegevuses ebaausaid võtteid.
1.3.Kostjad esitasid hagejate kohta ebaõigeid kaudseid faktiväiteid, mis avaldatust sõnaselgelt ei nähtu, kuid mõistlikult võttes järelduvad. Artiklitest järeldub, et hageja I või hageja II on kopeerinud kostjate peegelmaja disaini või pannud toime õigusvastase teo ning rikkunud kostja II intellektuaalomandi õigusi (tööstusdisaini lahendust) ning hageja I on kasutanud kostja I ideed. Lisaks järeldus artiklitest, et hagejad kasutasid oma äri- või majandustegevuses ebaausaid võtteid. Seejuures oli oluline artikli II pealkiri. Ebaausate võtete kasutamine on faktiväide, mitte väärtushinnang, kuna seda on võimalik kontrollida kostjate esimese faktiväite (toote disaini kopeerimine) kaudu.
1.4.Väited avaldas kostja I. Avaldajaks oli aga ka kostja II, kelle juhatuse liige on kostja I ja kelle ärihuve avaldamine teenis. Artiklis I andis hageja I kostjate etteheidetele kommentaari nii enda kui ka hageja II nimel.
2-21-9794
1.5.Kostjad viitasid avaldatud artiklites hagejatele. Hageja II on hageja I äriühing, mis toodab saunamaju (mille kopeerimist kostjad hagejatele ette heidavad). Mõlemad hagejad on nimetatud täisnimedega. Lugejale järeldub artiklist I, et hagejad on kostjate intellektuaalomand õigusi rikkunud ehk intellektuaalomandit ebaseaduslikult kopeerinud.
1.6.Kostja II toodab ja turustab peegelmaju, mis on risttahukakujulised ja kaetud peegelklaasidega. Hageja II toodab ja turustab risttahukakujulisi peegelklaasidega kaetud saunamaju. Peegelklaaside kasutamine ja modernse välimusega risttahukakujuliste ehitiste tootmine ja turustamine ei riku kostjate õigusi.
1.7.Avaldatuga riivasid kostjad hageja I au ja väärikust ning kahjustasid hageja II mainet ja ründasid tema majandustegevust. Kostjate avaldatust saab järeldada, et hageja I on ebaaus, rikub teiste isikute intellektuaalomandi õigusi, on loominguliselt küündimatu ning tema äriidee tugineb kellegi teise loomingule, ideele ja arendusele. Hageja I pidi ennast kaitsma meedias alusetute kopeerimise süüdistuste eest. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel on oluline, et ebaõigeid väiteid avaldati korduvalt. Kostjate vastuväited
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu.
2.1.Kostjad ei avaldanud ebaõigeid faktiväiteid ega ebakohaseid väärtushinnanguid. Kostjad ei avaldanud väiteid, et hagejad kopeerisid kostja II peegelmaja disaini või kasutavad äritegevuses ebaausaid võtteid. Hagiavaldusest ei järeldunud, millisele kostjale ning milliste väidete või hinnangute avaldamist hagejad ette heidavad. Hagis heidetakse sisuliselt ette hagejatest negatiivse kuvandi loomist. Artiklite II ja III puhul on avaldajateks ainult meediaväljaanded ning kostjad ei vastutanud mh artiklite pealkirjade eest.
2.2.Kostja II ja OÜ HUUM plaanisid ühisprojektina toota saunamaju ja minna messile. Kostja II esindajad selgitasid saunamajade insenertehnilisi lahendusi (mh saunamajade mõõtude kontekstis), ehitusmaterjalide valikut ning turustamise know-how ́d. . Kostja II edastas OÜ-le HUUM saunamaja joonise ja tegi kättesaadavaks pildimaterjali. Koostöö ei olnud edukas ning mõned kuud hiljem sai kostja II teada, et tema toodetavate majadega väliselt äärmiselt sarnaseid maju on asunud tootma hageja II.
2.3.Hagejate ebaõigete faktiväidete ümberlükkamise nõue on oluliselt laiem, kui ebaõiged faktiväited, mida hagejad kostjatele ette heidavad. Keelamisnõudega keelataks kostjatel hagejate kohta igasuguste väidete avaldamine, mitte üksnes avaldatu uuesti avaldamine.
2.4.Hagejad oleksid saanud vältida varalise kahju tekkimist, kui oleksid kostjatelt ise nõudnud ebaõigete väidete ümberlükkamist. Advokaadi kirja koostamise põhjendatud ajakulu ei olnud rohkem kui kaks või kolm tundi.
2.5.Hagejal II kui juriidilisel isikul ei saanud tekkida mittevaralist kahju, mis kompenseerib valu ja kannatusi. Hagiavaldusest ei nähtunud, milliseid ebamugavusi ja negatiivseid muudatusi tekitas hagejale I artiklite avaldamine. Hageja I tegutseb ettevõtluses ning iga solvumine ei mõjuta teda tugevalt.
2.6.Hagejad esitasid kostjate vastu sama sisuga hagi, nagu tsiviilasjas nr 2-21-9795 OÜ HUUM ja Q, kelle hinnangul kahjustasid samad väited nende õigusi.
2-21-9794
2.7.Kostjatele etteheidetavates väidetes ei avaldatud hagejate nimesid. Hagi aluseks olevatest asjaoludest ei nähtunud, kuidas riivati hageja I seadusega kaitstud huvisid. Keskmine lugeja ei oskaks artiklis avaldatud väidetest (mh väidetest „teise Eesti tootja sõbra firma“; „mõlema tootja“) hagejate kohta järeldusi teha. Tegemist oli umbisikuliste mõistetega, millest ei järeldanud keskmine lugeja, et viidatakse hagejatele. Isegi, kui keskmine lugeja võis aru saada, et saunamajade tootjana mõeldakse hagejat II, ei olnud alust hagi rahuldada. Kostjad ei avaldanud ebaõigeid faktiväiteid. Keskmine lugeja sai artiklis I avaldatust mõistlikult järeldada, et OÜ HUUM sõbra ettevõte toodab kostja II toodetavate majadega sarnaseid saunamaju ning see häirib kostjat I. Artiklite II ja III puhul ei saa kostjatele heita ette ühegi ebaõige väite avaldamist. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus jättis 22.09.2022. a otsusega hagejate hagi kostjate vastu rahuldamata ning menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda.
3.1.Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamisel tähtsad asjaolud. Hageja I (maakohtu lahendis ekslikult märgitud hageja II) on hageja II juhatuse liige ning kostja I kostja II juhatuse liige. Pooled ei vaielnud, et kostja II toodab ja turustab erineva otstarbega peegelmaju, mis on risttahuka kujulised ning kaetud peegelklaasidega, ning hageja II toodab ja turustab risttahuka kujuga peegelklaasidega kaetud saunamaju. Äripäevas ilmus 10.07.2020 artikkel I (I kd, tl-d 12–14), Delfi uudisteportaali väljaandes Ärileht ilmus artikkel III (I kd, tl-d 15–16) ning artiklis III viidati artiklile I. Äripäevas ilmus 11.07.2020 artikkel II (I kd, tl-d 17-18 pöördel).
3.2.VÕS § 1047 lg 4, mis on ebaõigete väidete (andmete) ümberlükkamise nõude õiguslik alus, kohaldamise eelduseks ei ole ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamine (RKTKo 15.04.2015, 3-2-1-24-15, p-d 13–14), vaid üksnes vaidlustatud andmete tegelikkusele mittevastavuse tuvastamine. Väärtushinnangut on võimalik põhjendada, mitte tõendada selle tõele vastavust. Faktiväide on aga põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav (RKTKo 18.02.2015, 3-2-1-159-14, p 10). VÕS § 1047 lg 4 järgi võivad ümberlükatavateks ebaõigeteks andmeteks olla ka kaudsed faktiväited, mida kostja avaldatust sõnaselgelt ei nähtu, kuid mis sellest mõistlikult võttes järelduvad. Seega ei pea kostjad olema faktiväidet, mille ümberlükkamist hagejad taotlevad, avaldanud sõnaselgelt. Ümberlükkamist saab nõuda üksnes faktiväidete avaldamisel, väärtushinnangute ümberlükkamist ei saa nõuda. Kannatanu saab nõuda ebaõigete andmete ümberlükkamist samal viisil ja samas kohas, kuidas ja kus need avaldati (RKTKo 19.03.2019, 2-17-17140/47, p 11).
3.2.1.Maakohus viitas, et hagejate nõuete lahendamiseks tuleb välja selgitada, kuidas rikkus kostja I hageja I ja hageja II õigusi ning kuidas rikkus kostja II hageja I ja hageja II õigusi. Juhatus on osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut (äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 1). Juriidilise isiku organi tegevus loetakse juriidilise isiku tegevuseks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 31 lg 5). Juriidilise isiku tsiviilõigussuhetes toime pandud rikkumiseks tuleb lugeda ka rikkumist, mille on juriidilise isiku huvides toime pannud juriidilise isiku organi (sh juhatuse) liige, kelle tegevusel on äratuntav seos temale sisesuhtest tulenevate ülesannete täitmisega (RKTKo 12.06.2017, 3-2-1-59-17, p 11). Maakohtu hinnangul andis hagis viidatud artikli lõikude („Peegelklaasidega väikemaju tootev Ööd avastas [...]“ ja „[...] Ööde majadega tuntavalt sarnased saunamajad on ka samas mõõdus kui Ööd kohapeal Huumile rääkis.“) põhjal kostja I Äripäevale intervjuu kostja II esindajana. Kuigi üldjuhul ei saa juriidiline isik olla õigusvastase teo toimepanijaks, võib ta vastutada juriidilise isiku organite või juriidilise isikuga seotud isiku (nt juhatuse liikme)
2-21-9794 toimepandud teo tagajärgede eest. Kostja II vastutab VÕS § 1054 järgi kostja I kui juhatuse liikme delikti eest. VÕS § 1054 ei reguleeri ega välista kahju põhjustanud isiku enda deliktilist vastutust kannatanu ees. Viidatud säte näeb ette vaid eeldused, mille täitmise korral vastutab isik teise isiku õigusvastase teo eest. Seega ei välista norm selle tuvastamist, et delikti pani kostja I toime ka füüsilise isikuna, kuigi ta oli kostja II juhatuse liige. Eelnevast tulenevalt vastutasid mõlemad kostjad hagejate ees. Andmete avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine. Avaldaja on isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Praegu tegi andmed teatavaks kostja I füüsilise isikuna, kuigi selle eest vastutas ka kostja II.
3.2.2.Avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellisena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas (RKTKo 21.12.2010, 3-2-1-67-10, p 21). Kuna hageja määrab hagi aluse, lahendas maakohus hagiavalduse hagejate hagiavalduses kohtu ette toodud järgmiste väidete alusel: 1) hageja I või hageja II on kopeerinud kostja II peegelmaja disaini (väide I); 2) hageja I või hageja II kasutab äri-või majandustegevuses ebaausaid võtteid (väide II). Maakohus ei hinnanud hagiavalduses viidatud artiklites avaldatud kostjate muid väiteid või muus sõnastuses kostjatele omistatud kaudseid faktiväiteid. Hagejatel tuli tõendada, et väited on järeldatavad kostjate avaldatust ning et kostjad on avaldanud järelduse aluseks olevad väited. Hagiavalduses esitatud artiklite lõikudest ei nähtunud kordagi hagejate nimesid. Seetõttu tuli hagejatel lisaks põhistada, miks saab kostjatele etteheidetavaid avaldatud väiteid pidada avaldatuks hagejate kohta. Väide I on faktiväide, kuna seda on võimalik jah/ei skaalal kontrollida. Hagejate ebaõigete andmete ümberlükkamise nõue tugines üksnes artiklis I avaldatule. Maakohus ei nõustunud hagejatega, et kostjate eesmärgiks oli hagejate võrdsustamine varasemate kopeerijatega ning et hagiavalduses viidatud artiklitest järeldus kogumis selgelt, et kostjad süüdistavad hagejaid intellektuaalse omandiõiguse rikkumises (kuigi kostjad ei avaldanud seda artiklites sõnaselgelt). Maakohtu hinnangul ei väljendanud kostjad hagiavalduses viidatu põhjal kordagi, et hagejad panid toime intellektuaalomandi õiguse rikkumise. Nimetatut ei nähtunud ka artiklis I kostjate avaldatust. Mõistlik inimene ei järeldanud hagiavalduses viidatud fraasidest, et kostjad avaldasid hageja I või hageja II kohta kaudse väite peegelmaja disaini kopeerimise kohta. Nimetatu ei järeldunud maakohtu hinnangul artiklist I ka seda tervikuna käsitledes. Hageja I arutles artiklis I kopeerimise üle. Mõistlik inimene võis aru saada üksnes seda, et hageja II toodang on kostja II tootega sarnane. Nimetatust ei järeldanud mõistlik inimene, et hageja II kopeeris kostja II disaini ja rikkus tema intellektuaalomandi õigust. Eelnevast tulenevalt ei analüüsinud maakohus väite I puhul muid andmete ümberlükkamise nõude eeldusi (mh kas tegemist oli ebaõige faktiväitega) ning jättis nimetatud nõude rahuldamata. Maakohtu hinnangul oli väide II väärtushinnang, sest ei ole võimalik tõendada, et isik kasutab majandustegevuses ebaausaid võtteid. Tõendada on võimalik üksnes seda, missuguseid võtteid isik majandustegevuses kasutab, ning seejärel anda hinnang, kas nimetatud võtted on ausad. Väide II oli subjektiivne hinnang teatud käitumisele. Ebaaus tähendab pettust kasutav, tõest ja õiglusest mittejuhinduv, lepetest ja lubadustest mitte kinnipidav. Seega oli võimalik hinnata, kas hagejad kasutavad pettust kasutavat stiili. Maakohus jättis väite II puhul andmete ümberlükkamise nõue rahuldamata, kuna väärtushinnangute ümberlükkamist ei saa nõuda.
2-21-9794
3.3.Maakohus viitas VÕS § 1043 lg-le 1, § 1045 lg 1 p-le 4, § 1046 lg-le 1 ja § 1047 lg-le 1 ning selgitas, et kannatanu isikuõigusi rikkunud isik peab kannatanule maksma mittevaralise kahju hüvitamiseks mõistliku rahasumma, kui rikkujal on kahju hüvitamise kohustus (VÕS § 134 lg 2). Mittevaralise kahju täpset suurust pole võimalik tõendada ja üldjuhul piisab, kui hageja tõendab mittevaralise kahju väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid (RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-18-13, p 22). Hageja ei pea tõendama, et talle on isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaraline kahju, piisab, kui ta tõendab isikuõiguste rikkumist ja põhistab kahju tekkimist. Kohus peab kahjunõude lahendamiseks tuvastama kostja teo, mis hagejale kahju tekitas (isikuõiguste rikkumine), teo õigusvastasuse (avaldatud andmed olid ebaõiged ja väärtushinnangud ebakohased) ja kostja süü (teo toimepanemine vähemalt hooletusest). Objektiivse teokoosseisu alaelementideks on tegu, kahju ning teo ja kahju vaheline põhjuslik seos. Süü olemasolu eeldatakse ning kostja peab tõendama süü puudumist. Teise isiku kohta ebakohase väärtushinnangu avaldamine on õigusvastane, v.a kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve (VÕS § 1046 lg 1 esimene lause ja lg 2 esimene lause). Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel (VÕS § 1046 lg 1 ls 2). Teise isiku au teotava asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele (VÕS § 1047 lg 2).
3.3.1.Nagu eespool märgitud, ei tõendanud hagejad, et kostjad avaldasid hagiavalduses esitatud kujul artiklis I väite peegelmaja disaini kopeerimise kohta. Maakohus ei nõustunud hagejatega, et kostjate avaldatust järeldus, et hageja I on ebaaus isik, kelle tegevust iseloomustab intellektuaalomandi õiguse rikkumine. Hagejate nime ei avaldatud hagiavalduses viidatud etteheidetavates väidetes. Mõistlik inimene ei järelda, et keelendite „sõbra firma“ ja „mõlema tootja“ puhul mõeldakse hagejaid. Lisaks mainiti üksnes artiklis I hagejate nimesid. Eelnevast tulenevalt ei analüüsinud maakohus vaidlusaluse väite puhul muid mittevaralise kahju hüvitamise eeldusi.
3.3.2.Väite II puhul märkis maakohus, et mõistliku inimese arusaama järgi ei avaldanud kostjad (mh nähtuvalt hagiavalduses märgitust) hagejate kohta hagis esitatud väärtushinnangut ebaausate võtete kasutamise kohta. Mõistlik inimene võib aru saada, et OÜ HUUM sõbra firma toodab kostja II toodetavate majadega sarnaseid saunamaju. Nimetatust ei järelda mõistlik inimene, et kasutatakse ebaausaid (pettust kasutavaid) võtteid. Mõistlik inimene võib kahest artiklist koostoimes järeldada üksnes, et hageja II toodang on kostja II tootega sarnane. Ühtegi konkreetset väidet hagejate poolt ebaausate võtete kasutamise kohta ei saanud järeldada kohtu ette toodud fraasidest ega ka artiklitest tervikuna. Maakohus ei analüüsinud muid mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldusi.
3.3.3.Hagejale II kui juriidilisele isikule ei olnud võimalik kannatusi, hingelisi üleelamisi ega füüsilist valu põhjustada. Kohtupraktika ei ole juriidiliste isikute mainekahjustusest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise nõuet tunnustanud. Kuna juriidilisele isikule ei ole omane moraal, ei saa ta nõuda ka moraalse kahju hüvitamist (RKTKo 27.03.1997, 3-2-1-35-97). Maakohtu hinnangul ei olnud põhjendatud VÕS § 128 lg-s 5 sätestatud loetelu laiendamine juriidilise isiku mainekahjuga.
3.4.Kahju tekitava tegevuse keelamise nõude puhul viitas maakohus VÕS § 1055 lg 1 ls-le 1 ning selgitas, et õiguste rikkumise nõude lahendamiseks peab kohus tuvastama lisaks kahju hüvitamise nõude eeldustele kahju tekitava tegevuse kestvuse või kahjuga ähvardamise. Maakohus jättis nõude rahuldamata, kuna kahju õigusvastase tekitamise eeldused ei olnud täidetud ning vastavalt ei saanud tegemist olla kahju tekitava kestva rikkumisega.
2-21-9794
3.5.Kohtueelselt kantud õigusabikulud on VÕS § 128 lg 3 ja § 115 lg 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad. Advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid (RKTKo 09.02.2011, 3-2-1-138-10, p 29). Hagejad peavad tõendama varalise kahju tekkimist ja suurust. Kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik (kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta). Kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma. Kui kostja ei ole nõus hageja esitatud tõenditest nähtuva tasuga, mida hageja peab maksma, peab kostja taotlema VÕS § 139 lg 1 kohaldamist, kuivõrd valides ebamõistlikult kalli õigusabiteenuse osutaja, suurendab hageja enda kahju. Kostja peab esitama tõendid, millest nähtub, et hageja oleks saanud sama teenust odavamalt (RKTKo 03.04.2013, 3-2-1-19-13, p 11). Maakohus tuvastas järgmised asjaolud. Hagejale II esitati osutatud õigusabi eest arveid kokku summas 1965 eurot. Kostjatele 07.12.2020 esitatud nõudekirjas nõudsid hageja II ja menetlusväline isik HUUM OÜ ebaõigete andmete ümberlükkamist ja varalise kahju hüvitamist (teenimata kasum). Seega saaks hageja II nõuda kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist üksnes ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude puhul. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuet kostjate vastu kohtueelselt ei esitatud. Maakohus tuvastas eespool, et kostjad ei rikkunud hagejate õigusi. Maakohus jättis seetõttu varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata ega analüüsinud muid varalise kahju hüvitamise eeldusi. Maakohus jättis rahuldamata ka hagejate viivisenõude kahjunõudelt.
3.6.Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel võrdsetes osades hagejate kanda. Apellatsioonkaebus
4.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning mõista menetluskuludelt välja viivise.
4.1.Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse norme (mh hindas valesti asjaolusid ja tõendeid; TsMS § 438 ja § 442 lg 8) ning kohaldas vääralt materiaalõigust (VÕS §- d 1043, 1046 ja 1047). Nimetatu tõi kaasa vale lahendi.
4.2.Artikli I keskmine lugeja pidi kostjate avaldatust saama aru, et hageja I või hageja II on kopeerinud kostja II peegelmaja disaini (väide I) ning kostja I või kostja II kasutab äri- või majandustegevuses ebaausaid võtteid (väide II). Seega sai lugeja artiklis I avaldatust järeldada, et hagejad rikkusid kostjate õigusi ning sellest tulenevalt ongi artikkel avaldatud. Kostjate väited olid suunatud hagejatele.
4.3.Kohtu ülesanne on eelmenetluses tuvastada vaidluse lahendamiseks keskse tähendusega asjaolusid. Kohus peaks hageja nõude kvalifitseerimisel selgitama välja, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama. Selgituskohustuse täitmata jätmine on menetlusõiguse normide rikkumine, kuna täitmata jäävad TsMS § 392 lg 1 p-des 1-4 märgitud eelmenetluse ülesanded (RKTKo 02.03.2015, 3-2-1-145-14, p 15). Maakohus ei avaldanud pooltele, et maakohtu hinnangul ei käi vaidlusalused väited hagejate kohta. Artiklis I oli selgelt
2-21-9794 märgitud, et kostjad esitavad (negatiivseid) pretensioone hagejate kohta. Artiklis I ei nimetatud lisaks hagejatele ja kostjatele teisi isikuid.
4.4.Lisaks ei täitnud maakohus eelmenetluse ülesandeid, kuna ei võtnud õigussuhet esialgselt kvalifitseerides seisukohta, kas teatud sõnad või laused on väärtushinnangud või faktiväited. Maakohus märkis 21.01.2022. a määruses, et väide II on väärtushinnang. Maakohus jättis aga otsuses hindamata hagejate seisukoha, et ebaausate võtete kasutamine on faktiväide, kuna seda on võimalik kontrollida kostjate väite I (faktiväide – toote disaini kopeerimine) kaudu. Väitega II oli võimalik nii ebaõige faktiväite kui ka ebakohase väärtushinnangu avaldamine. Ebaausad võtted tähendasid praegu väga konkreetset asjaolu – hagejad on kostjate intellektuaalomandi õigusi rikkunud. Tegemist oli juriidiliselt tõendatava faktiga.
4.5.Kostjad ei tõendanud, et väide I oli tõene. Kostja I subjektiivse ärrituse alusel ei olnud põhjendatud avaldada hagejate majandustegevuse kohta meedia kaudu süüdistavaid etteheiteid. Kostjad ei tõendanud väite II tõesust (kui tegemist oli faktiväitega) ega kohasust (kui tegemist oli väärtushinnanguga). Maakohus jättis väite II puhul vääralt hindamata, kas tegemist oli ebakohase väärtushinnanguga, ja lahendamata hagejate mittevaralise kahju hüvitamise nõude.
4.6.Kuna maakohus järeldas materiaalõigust vääralt kohaldades, et väited I ja II ei käinud hagejate kohta, tuleb ringkonnakohtul pärast väidete õiguspärast analüüsi lahendada järgmised küsimused: 1) kas väide II on väärtushinnang või faktiväide; 2) kas väited I ja II olid tõesed (alternatiivselt väide II ebakohane); 3) väidete I ja II ümberlükkamise võimalikkus; 4) hagejate mittevaralise kahju hüvitamise nõue.
4.7.Hagejate õiguste rikkumine oli seotud sellega, kuidas sai või pidi artiklist aru saama lugeja. Maakohus leidis ekslikult, et artikkel pidi jätma keskmisele lugejale hagejate ja kostjate suhtest neutraalse arusaama. Nimetatu oli vastuolus ka õiguskirjanduses viidatuga, et tõendite hindamise vabadus ei ole piiramatu ega tohi minna vastuollu üldise elukogemuse ja loogikaga (TsMS I komm (2017), § 232, p 3.6.2). Hagejad ei nõustunud maakohtuga, et kostjate ja hagejate tooted on üksnes sarnased ning sellega ei ole kellegi õigusi rikutud. Lugeja ei saanud sellist järeldust artiklist teha. Lugeja mõistis artiklit selliselt, et hagejad tegid midagi lubamatut ning rikkusid sellega kostjate õigusi.
4.8.Ümberlükatavateks ebaõigeteks andmeteks võivad olla ka kaudsed faktiväited, mida kostja avaldustest küll sõnaselgelt ei nähtu, kuid mis sellest mõistlikult võttes järelduvad (RKTKo 15.04.2015, 3-2-1-24-15, p 13). Kostjad ei esitanud artiklites otseseid süüdistusi, kuid andsid lugejale aluse järeldada, et hagejad on kostjate intellektuaalomandi õigusi rikkunud. Artikli I ja selles avaldatu foon oli selgelt negatiivne. Nii artikli I pealkiri „Väikemajatootja kahtlustab kopeerimist“, sisu kui ka viide teisele kostjatega seotud artiklile „Soome kaksik lõpetas tegevuse“ viitasid lugejale selgelt, et ebaseaduslike kopeerimistega on kostjad pidanud tegelema varemgi. Kostjad ei eristanud hagejaid artiklis I arusaadavalt nn Soome kaksiku juhtumist. Mõistlik lugeja järeldas, et kostjate eesmärk oli võrdsustada hagejaid varasemate kopeerijatega.
4.9.Maakohus jättis ekslikult hindamata hagiavalduse faktiliste asjaolude p-des 5–7 tsiteeritud muud artiklis I tehtud avaldused ja järgmistes artiklites tehtud kostjate avaldused, millest keskmine mõistlik lugeja sai järeldada, et hagejad kopeerisid kostjate ainulaadset lahendust ebaseaduslikult ning kuna nad ei saanud kostjatelt luba (kooskõlastust) kostjate ideed kasutada, kasutasid hagejad oma äritegevuses ebaausaid võtteid.
2-21-9794
4.10.Kostjate esindaja andis 28.12.2020 hagejate esindajale saadetud e-kirjas ühemõttelise juhise, kuidas tuleb artiklis I avaldatut tõlgendada – kostjate hinnangul ei ole kahtlustki, et hagejad on nende äriideed kopeerinud. Maakohus jättis vääralt nimetatud tõendi tähelepanuta. Kostjad selgitasid ka 05.07.2022. a istungil, et nende jaoks on häiriv, et hageja II toodab kostjaga II sarnaseid maju, ning tunnistasid, et avaldasid oma häiritust ajakirjanduses. Eelnevast tulenevalt on kostjate seisukoht hageja II halvustamise osas vastuoluline.
4.11.Hagejad esitasid 13.12.2023 taotluse võtta dokumentaalse tõendina vastu Postimehes 11.07.2022. a ilmunud artikli. Vastustaja seisukoht
5.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi.
7.Otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt mh poolte veel lahendamata taotlused (TsMS § 442 lg 5 esimene lause). Esmalt lahendab kolleegium hagejate 13.12.2023. a taotluse võtta dokumentaalse tõendina vastu Postimehes 11.07.2022. a ilmunud artikkel „PEEGLIKE KOHTU SEINA PEAL. Peegelmajade tootjad vaidlevad ideevarguse ja laimu pärast kohtus“.
7.1.Hagejate 13.12.2023. a taotluse kohaselt ei olnud hagejatel võimalik eespool viidatud tõendit maakohtus esitada, kuna tõend tekkis pärast seda, kui maakohus siirdus otsust tegema (TsMS § 652 lg 3 p 2). Hagejate hinnangul nähtub tõendist kostjate jätkuv negatiivne hinnang hagejate tegevuse suhtes (kostjad ei varja, et on meedia vahendusel esitanud hageja II suhtes etteheiteid). Lisaks nähtub tõendist, kuidas mõistab meedia (sh keskmine mõistlik lugeja) tekkinud olukorda alates artikli I avaldamisest – kostja II süüdistab hagejat II ideevarguses ehk intellektuaalomandi õiguse rikkumises.
7.2.Ringkonnakohus jätab rahuldamata hagejate 13.12.2023. a tõendi vastuvõtmise taotluse.
7.2.1.TsMS § 652 lg 3 p 2 võimaldab ringkonnakohtul hinnata maakohtu otsuses hindamata tõendeid mh juhul, kui tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Vaidlusalune artikkel avaldati 11.07.2022. Hagejate 13.12.2023. a taotluse kohaselt tekkis tõend pärast seda, kui maakohus siirdus otsust tegema. Hagejatel oleks tulnud taotleda vaidlusaluse tõendi vastuvõtmist 24.10.2022. a apellatsioonkaebuses, lisada apellatsioonkaebusele mh vaidlusalune tõend (TsMS § 633 lg 4) ning märkida apellatsioonkaebuses uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus (TsMS § 633 lg 5). Menetlusosalised peavad menetluses esitama oma tõendid nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik (TsMS § 329 lg 1). Hagejad tuginesid sellele, et neil ei olnud võimalik esitada vaidlusaluse tõendi vastuvõtmise taotlust maakohtus, kuid ei põhistanud, et neil ei olnud võimalik esitada nimetatud taotlust apellatsioonkaebuses. Praegu ei esinenud aluseid, mis võimaldaksid vaidlusaluse tõendi vastuvõtmise taotluse hilisemat (st pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega) esitamist.
2-21-9794 Eelnevast tulenevalt esitasid hagejad tõendi vastuvõtmise taotluse 13.12.2023 hilinenult ning ringkonnakohus jätab hagejate 13.12.2023. a tõendi vastuvõtmise taotluse rahuldamata TsMS § 238 lg 3 p 3, § 329 lg 1 ja § 652 lg 4 alusel ega võta vaidlusalust tõendit asja juurde (vt ka RKTKo 17.06.2021, 2-16-17491/80, p 17.2). Kuna vaidlusalune tõend on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus seda füüsiliselt tagastada.
7.2.2.Kolleegium märgib lisaks, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust (TsMS § 238 lg 1 esimene lause). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlusalusel tõendil asja lahendamisel tähtsust, kuna see ei tõenda asja lahendamisel tähtsaid asjaolusid. Mh ei saa hilisemas artiklis avaldatust teha järeldusi artiklites I–III kostjate avaldatu kohta. Eelnevast tulenevalt tuleks hagejate tõendi vastuvõtmise taotlus jätta rahuldamata ka TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel.
8.Vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse vastuses märgitud etteheitele, mille kohaselt on apellatsioonkaebus võetud valesti menetlusse, kuna apellatsioonkaebuses puudub menetluslik taotlus, kuidas peaks ringkonnakohus asja lahendama, märgib kolleegium järgmist. TsMS § 633 lg 2 p 2 kohaselt märgitakse apellatsioonkaebuses mh apellandi selgelt väljendatud taotlus, märkides ära, millises ulatuses apellant esimese astme kohtu otsust vaidlustab ning missugust ringkonnakohtu lahendit apellant taotleb. Praeguses asjas vaidlustavad hagejad maakohtu otsuse, millega jäeti hagejate kostjate vastu esitatud hagi rahuldamata. Hagejad paluvad apellatsioonkaebuse taotluste p-s 2 rahuldada apellatsioonkaebuse ja tühistada täielikult praeguses tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse. Hagejate apellatsioonkaebus ei vasta TsMS § 633 lg 2 p 2 nõudele, kuna selles ei ole sõnaselgelt märgitud, et hagejad soovivad hagi rahuldamist. Riigikohus on aga selgitanud, et olukorras, kus hageja on esitanud apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale, millega jäeti hagi rahuldamata, saab hagi rahuldamise soovi eeldada apellatsioonkaebuse taotlusest tühistada hagi rahuldamata jättev maakohtu otsus (RKTKm 02.10.2019, 2-18-6663/33, p 8). Eelnevast tulenevalt ei võtnud ringkonnakohus hagejate apellatsioonkaebust vääralt menetlusse. Apellatsioonkaebusest nähtub piisavalt selgelt, millist ringkonnakohtu lahendit hagejad taotlevad, ning puudub alus jätta hagejate apellatsioonkaebus läbi vaatamata. Lisaks on hagejad hagi rahuldamise soovi kinnitanud ka 13.12.2023 seisukohas.
9.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Nagu eespool märgitud, vaidlustavad hagejad apellatsioonkaebuses maakohtu lahendi täies ulatuses.
10.Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega hagejate hagi rahuldamata jätmise kohta ning selgitab apellatsioonkaebuse väidetele vastamiseks järgmist.
11.Ringkonnakohtu hinnangul ei jätnud maakohus täitmata TsMS § 392 lg 1 p-des 1–4 märgitud eelmenetluse ülesanded (mh ei rikkunud selgitamiskohustust). Maakohus selgitas hagejate erinevate nõuete kontekstis pooltele praegusele vaidlusele kohalduvat õigust ja sellest tulenevat tõendamiskoormist põhjalikult 21.01.2022. a määruses (I kd, tl-d 106–107 A).
12.Asja materjalidest (mh hagejate apellatsioonkaebusest) nähtub, et hagejad tuginevad kostjate vastu nõudeid esitades sellele, et kostjad avaldasid hagejate kohta järgmised väited: 1) hageja I või hageja II on kopeerinud kostja II peegelmaja disaini (väide I; st hageja I või
2-21-9794 hageja II on rikkunud kostjate intellektuaalomandi õigusi); 2) hageja I või hageja II kasutab ärivõi majandustegevuses ebaausaid võtteid (väide II).
12.1.Põhjendamatu on hagejate apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus ei võtnud õigussuhet kvalifitseerides seisukohta, kas väited I ja II on faktiväited või väärtushinnangud. Maakohus selgitas 21.01.2022. a määruse p-s 14, et väide I on faktiväide ja väide II väärtushinnang (I kd, tl 106 pöördel).
12.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtu õigusliku kvalifikatsiooniga väidetele I ja II. Väärtushinnangut saab üksnes põhjendada, selle sisu tõesust või väärust ei ole võimalik tõendada. Faktiväide on kontrollitav ja selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. (RKTK 18.05.2022, 2-20-12495/29, p 11). Seejuures võivad hageja isikuõigusi rikkuda kaudsed faktiväited, st faktiväited, mida kostja avaldatust küll sõnaselgelt ei nähtu, kuid mis sellest mõistlikult võttes järelduvad. Seega ei pea kostja olema faktiväidet, mis on hageja nõude aluseks, avaldanud sõnaselgelt. On oluline, et hageja nimetatud faktiväited järelduvad artikli sisust (RKTKo 28.04.2021, 2-18-17980/127, p 19). Väide I on kaudne faktiväide, sest on kontrollitav, kas hagejad on kopeerinud kostja II peegelmaja disaini (st rikkunud kostja II intellektuaalomandi õigusi (tööstusdisaini lahendust)). Kuigi faktiväite avaldamine võib tulenevalt selle esitamise viisist ja kontekstist kujutada ka väärtushinnangut (RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-80-13, p 36), on väide II väärtushinnang, sest saab üksnes põhjendada, kas hagejad kasutavad äri-või majandustegevuses ebaausaid võtteid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses märgituga, et on võimalik tõendada, milliseid võtteid hagejad äri- või majandustegevuses kasutavad ning seejärel anda hinnang, kas need on ebaausad (st pettust kasutavad, õiglusest mittejuhinduvad) või mitte. Järeldust, et väide II on väärtushinnang, ei väära ka hagejate apellatsioonkaebuses ja 09.02.2022. a menetlusdokumendi p-s 10 viidatu, et majandus- ja äritegevuse võtted, mille ebaaususele praegu hinnang antakse, on seotud väitega I (st sellega, kas hagejad rikkusid kostja II intellektuaalomandi õigusi). Juriidiline hinnang, kas hagejad on kostja II intellektuaalomandi õigusi rikkunud, antakse väite I tõesuse kontrollimisel. Olukorras, kus isikud rikuvad majandus- ja äritegevuses teiste isikute intellektuaalomandi õigusi (st nende tegevus ei ole õiguspärane), on võimalik põhjendada, mitte aga tõendada, et tegemist on ebaausate majandus- või äritegevuses kasutatavate võtetega (st anda väärtushinnang). Tegevuse ebaaususele antakse subjektiivne (väärtuspõhine) hinnang.
13.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust, kui leidis, et artiklites avaldatud kostjatele etteheidetavates väidetes hagejate nimede puudumisest saab järeldada, et need väited ei käinud hagejate kohta. Nagu eespool märgitud, on Riigikohtu hinnangul oluline, et hageja nimetatud faktiväited järelduvad artikli sisust (RKTKo 28.04.2021, 2- 18- 17980/127, p 19). Seega on oluline, kas artiklite I–III sisust tervikuna järeldus, et hagiavalduses kostjatele etteheidetud laused ning nendest järelduv kaudne faktiväide (väide I) ja väärtushinnang (väide II) käisid hagejate kohta. Seejuures tuleb nimetatud aspekte analüüsida kõikide artiklite puhul eraldi, arvestades konkreetse artikli sisu. Artiklis I viidatakse nii hagejale I kui ka hagejale II nimeliselt, seega käis artiklis I avaldatu hagejate I ja II kohta. Artiklite II ja III puhul on artiklite sisuks mh lingitud kujul viide artiklile I, milles nimetati hagejaid nimepidi. Seega ei välistanud artiklites II ja III üksnes hagejate nimede puudumine seda, et artiklites II ja III väljendatu käis hagejate kohta. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub artikli II sisust (mh arvestades lingitud kujul viidet artiklile I), et artiklis II viidatakse lausetega „Sarnaselt Iglucraftiga avastas peegelklaasidega väikemaju tootev Ööd,
2-21-9794 et ka nende toodangut võidakse teha järele. Pärast koostöövestlust teise Eesti tootjaga toodab viimase sõbra firma nüüd vägagi sarnaseid saunamaju, mille ideest neile kohtumisel rääkis.“ hagejatele I ja II. Samuti viidatakse artiklis III, arvestades selle sisu (mh lingitud kujul viidet artiklile I), lauses „Nimelt avastas Ööd, et pärast koostöövestlust teise Eesti tootjaga ehk Huumiga toodab viimase sõbra firma nüüd vägagi sarnaseid saunamaju, mille ideest neile kohtumisel rääkis.“ hagejatele I ja II. Hagejate kostjate vastu esitatud nõuete lahendamisel ei ole aga oluline üksnes see, et artiklites I–III avaldatu käis hagejate kohta. Asja lahendamisel on tähtis ka see, kas täidetud on hagejate kostjate vastu esitatud nõuete muud eeldused. Ringkonnakohus analüüsib nimetatut alljärgnevalt.
14.Hagejad esitasid kostjate vastu nõude kohustada kostjaid avaldama omal kulul ebaõigete andmete ümberlükkamise avalduse AS-ile Äripäev artiklis I hagejate I ja II kohta avaldatu osas. Hagiavalduse kohaselt taotlesid hagejad järgmiste ebaõigete faktiväidete ümber lükkamist: hageja I või hageja II on kopeerinud kostja II toodet ehk pannud toime intellektuaalomandi õiguse rikkumise; hageja I või hageja II on oma äri- või majandustegevuses kasutanud ebaausaid võtteid.
14.1.Ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda VÕS § 1047 lg 4 alusel andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Nimetatud nõude üheks eelduseks on seega, et isik, kelle vastu nõue esitatakse, on ebaõigete andmete, mille ümberlükkamist taotletakse, avaldaja. Avaldamine on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning avaldaja on isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Kui andmed avaldatakse meedias (ajakirjanduses), siis võib lisaks meediaväljaandele olla avaldajaks ka andmeid meediaväljaandele edastanud isik. Andmeid meediaväljaandele edastanud isikult saab nõuda ebaõigete andmete ümberlükkamist VÕS § 1047 lg 4 alusel, kuid ainult meediaväljaande ees (RKTKo 19.03.2019, 2-17-17140/47, p 11). Lisaks on nimetatud nõude rahuldamise eelduseks, et avaldatud andmed on ebaõiged. Seega saab VÕS § 1047 lg 4 alusel nõude rahuldada üksnes ebaõigete (kaudsete) faktiväidete, mitte aga väärtushinnangute puhul. Nagu eespool selgitatud, ei ole väärtushinnangute puhul võimalik kontrollida nende tõesust või väärust. Eelnevast tulenevalt tuleb vaidlusaluse nõude rahuldamiseks tuvastada, et artiklis I avaldatust järeldusid hagejate kohta ebaõiged (kaudsed) faktiväited, mille avaldajaks olid kostjad. Ka maakohus selgitas 21.01.2022. a määruses, et nimetatud nõude eelduseks on, et kostjad avaldasid hagejate suhtes ebaõigeid kaudseid faktiväiteid (I kd, tl 107).
14.2.Nagu eespool märgitud, ei ole väide II (hageja I või hageja II on oma äri- või majandustegevuses kasutanud ebaausaid võtteid) faktiväide, vaid väärtushinnang. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatud osas ei saa nõuda hagejad andmete ümber lükkamist (TsMS § 654 lg 6).
14.3.Väide I (hageja I või hageja II on kopeerinud kostja II peegelmaja disaini ehk pannud toime intellektuaalomandi õiguse rikkumise) on kaudne faktiväide (vt eespool).
2-21-9794 Artiklis I avaldatud andmete puhul oli avaldajaks ka meediaettevõtja. Seetõttu tuleb väite I osas ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude lahendamisel tuvastada, kas nimetatud kaudne faktiväide järeldub kostjate artiklis I avaldatust. Seejuures nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et artiklis I tegi andmed teatavaks kostja I füüsilise isikuna, kuid andmete avaldamise eest vastutab ka kostja II (TsMS § 654 lg 6). Artikli I sisust nähtub, et kostja I avaldas meediaväljaandele avaldatud intervjuus hagejate kohta: 1) hageja II toodab vägagi sarnaseid saunamaju, mille ideest kostja I Huum OÜ-le rääkis; 2) kostja II majadega tuntavalt sarnased saunamajad on ka samas mõõdus kui kostja I kohapeal Huum OÜ-le rääkis; 3) peamiselt häiribki kostjat I see, et mõlema tootja majade väljanägemine on vägagi sarnane; 4) kostja I sõnul ajavad neid segamini ka juba kliendid, kes on hageja II saunade pilte nähes pöördunud kostjate poole. Samadele lausetele tuginesid kostjate vastu esitatud hagiavalduses sisuliselt ka hagejad. Avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellisena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas (RKTKo 21.12.2010, 3-2-1-67-10, p 21). Eelnevast tulenevalt ei saa kostjate esindaja e-kirjas märgitu või kostjate kohtuistungil avaldatu alusel tuvastada, mida kostjad artiklis I hagejate kohta mõistliku inimese arusaama järgi avaldasid. Ringkonnakohtu hinnangul ei järeldu artikli I sisust (mh eespool viidatud lausetest) mõistlikule lugejale, et kostjad oleksid avaldanud, et hageja I või hageja II on kopeerinud kostja II peegelmaja disaini (toodet) ehk pannud toime intellektuaalomandi õiguste rikkumise. Kostjad on viidanud üksnes sellele, et kostja II ja hageja II tooted on sarnased ning see on kostja I jaoks häiriv. Vastupidine ei järeldu ringkonnakohtu hinnangul ka artikli I osast, mille kohaselt on kostja II varem telesaates „Pealtnägija“ rääkinud enda majade kopeerimisest Soomes, ning artiklis I märgitust, et matkija lõpetas tegevuse pärast loo jõudmist Soome meediasse. Artikli I sisust ei nähtu, et nimetatu avaldajateks on kostjad. Kostjaid ei saa pidada avaldajateks kogu artikli I sisu osas. Mh ei ole kostjatele etteheidetav see, kuidas meediaväljaanne on artikli I pealkirjastanud ning millise fooni artiklis loonud. Vastupidine ei järeldu ka kostja I kommentaarist, et kostjad suhtuvad hoopis teistmoodi äri ettevõtetesse, kes nende toodet lihtsalt kopeerivad, ning et mõni toode on olnud lausa äratundmatuseni sarnane, isegi sisu on taktitundetult kopeeritud. Kostja I selgitas lisaks, et kui kostjad osutasid sellisele tootele Soomes läbi Eesti telesaates, siis selle avalik turundamine ka lõppes. Viimati viidatud kostja I kommentaarist nähtub selgelt, et selles avaldatu ei käi hagejate, vaid Soome tootja kohta. Eelnevast tulenevalt ei järeldu ringkonnakohtu hinnangul kostjate poolt hagejate kohta artiklis I avaldatust, et hageja I või hageja II on kopeerinud kostja II peegelmaja disaini (toodet) ehk pannud toime intellektuaalomandi õiguste rikkumise. Kuna kostjad ei avaldanud hagejate kohta vaidlusalust kaudset faktiväidet (väide I), ei saa hagejad kostjatelt selles osas andmete ümber lükkamist nõuda. Kuna hagejate vaidlusalune nõue jääb nimetatud põhjusel rahuldamata, ei anna ringkonnakohus hinnangut, kas vaidlusalune väide oli tõene või väär.
15.Lisaks nõudis nii hageja I kui ka hageja II, et kostjad hüvitaksid solidaarselt talle tekitatud mittevaralise kahju kohtu õiglasel äranägemisel.
15.1.Hageja II tugines kostjate vastu mittevaralise kahju nõude esitamisel sellele, et kostjate avaldatu kahjustas hageja II mainet. Hageja II hinnangul lõid kostjad temast kuvandi kui ebaausast äriühingust, kes rikub intellektuaalomandi õigusi, ning proovisid rünnata hageja II majandustegevust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt
2-21-9794 hagejale II kui juriidilisele isikule ei saa tema olemusest tulenevalt kuuluda mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid (TsMS § 654 lg 6).
15.2.Hageja I tugines kostjate vastu esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul sellele, et kostjate avaldatu riivas tema au ja väärikust. Kostjad proovisid halvustada hageja I äritegevust ning kostjate avaldatust said lugejad aru, et hageja I on ebaaus isik, kelle tegevust iseloomustab intellektuaalomandi õiguse rikkumine (ideevargus) ning loominguline küündimatus.
15.2.1.Hageja I kui füüsiline isik saab nõuda talle isikuõiguste rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (VÕS § 1043 lg 1, § 1045 lg 1 p 4, § 134 lg 2). Seejuures võib VÕS § 1046 ja § 1047 kohaselt isikuõiguste rikkumine toimuda nii isiku kohta tema au teotavate ebaõigete faktiväidete või ebakohaste väärtushinnangute avaldamise kui ka ebaõigete andmete, mis ei ole isiku au teotavad, avaldamise kaudu (RKTKo 29.03.2017, 3- 2- 1- 153-16, p 29). Ebaõige faktiväite ja ebakohase väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse tuvastamisel on VÕS §-de 1046 ja 1047 järgi erinevad eeldused ja tõendamiskoormis (RKTKo 18.05.2022, 2-20-12495/29, p 11).
15.2.2.Olukorras, kus kannatanu tugineb mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel sellele, et tema isikuõigusi on rikutud ebaõigete (au teotavate) faktiväidete või au teotavate ebakohaste väärtushinnangute avaldamise kaudu, on nimetatud nõude rahuldamise eelduseks mh see, et isik, kelle vastu nõue esitatakse, on nõude aluseks olevate faktiväidete ja/või väärtushinnangute avaldaja. Eelnevast tulenevalt on hageja I mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel mh oluline, kas kostjate poolt hageja I kohta artiklites I–III avaldatust sai järeldada, et 1) hageja I on kopeerinud kostja II peegelmaja disaini (st rikkunud intellektuaalomandi õigusi); 2) hageja I kasutab äri-või majandustegevuses ebaausaid võtteid; 3) hageja I on ebaaus isik, kelle tegevust iseloomustab loominguline küündimatus ja intellektuaalomandi õiguse rikkumine. Nagu eespool märgitud, käis artiklites II ja III avaldatu osaliselt hagejate kohta. Mh kajastatakse ringkonnakohtu hinnangul lausega „Pärast koostöövestlust teise Eesti tootjaga toodab viimase sõbra firma nüüd vägagi sarnaseid saunamaju, mille ideest neile kohtumisel rääkis.“ kostja I artikli I tarbeks antud intervjuus avaldatud andmeid. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus meediaväljaanded kajastavad isiku varem antud intervjuus avaldatud andmeid, ei saa teda lugeda nendes kajastustes avaldatud andmete avaldajaks (RKTKo 19.03.2019, 2-17-17140/47, p 11). Eelnevast tulenevalt ei saa artiklites II ja III avaldatu alusel hageja I mittevaralise kahju hüvitamise nõuet kostjate vastu rahuldada. Hagejad heidavad kostjatele artikli I puhul eelkõige ette väidete I ja II avaldamist. Ringkonnakohus tuvastas eespool, et artikli I sisust ei nähtunud mõistlikule lugejale, et kostjad oleksid avaldanud, et hageja I on kopeerinud kostja II peegelmaja disaini ehk pannud toime intellektuaalomandi õiguste rikkumise (vt täpsemalt eespool). Lisaks ei nähtunud artiklis I kostjate avaldatust, arvestades artikli I sisu, väärtushinnanguid, et hageja I (või ka hageja II) on kasutanud oma äri- või majandustegevuses ebaausaid võtteid ning et hageja I on ebaaus isik, kelle tegevust iseloomustab loominguline küündimatus ja intellektuaalomandi õiguste rikkumine. Nagu eespool märgitud, järeldub kostjate poolt artiklis I hageja I kohta avaldatust mõistlikule lugejale väärtushinnang, et hagejaga I seotud äriühing (hageja II) toodab kostja II majadega vägagi sarnaseid (tuntavalt sarnaseid) saunamaju, mille ideest kostja I Huum OÜ-le rääkis.
2-21-9794
15.2.3.Kostjate avaldatust hageja I kohta artiklist I järelduv väärtushinnang ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust hageja I mittevaralise kahju hüvitamise nõuet rahuldada. Kohus peab väärtushinnangu puhul tuvastama selle avaldamise õigusvastasuse VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses (RKTKo 18.05.2022, 2-20-12495/29, p 11). Isiku au teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, kui väärtushinnang on ebakohane. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest või ebasündsast väljendusviisist (RKTKo 18.05.2022, 2- 20- 12495/29, p 11). Selleks, et väärtushinnangu avaldamine oleks õigusvastane, peab väärtushinnang olema kannatanu au teotav. Hageja I kohta kostjate poolt artiklis I avaldatud väärtushinnang, mille kohaselt hagejaga I seotud äriühing (hageja II) toodab kostja II majadega vägagi sarnaseid (tuntavalt sarnaseid) saunamaju, mille ideest kostja I Huum OÜ-le rääkis, ei olnud hageja I au teotav.
15.2.4.Kuna kostjad ei ole artiklis I hageja I kohta avaldatuga tema isikuõigusi rikkunud, jättis maakohus põhjendatult hageja I mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata.
16.Osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata hagejate nõude keelata kostjate kahju tekitav tegevus, nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega (TsMS § 654 lg 6).
17.Hageja II kostjate vastu esitatud varalise kahju (kohtueelsete õigusabikulud) hüvitamise nõude puhul märgib ringkonnakohus järgmist.
17.1.Maakohus viitas nõude alusena ringkonnakohtu hinnangul ekslikult VÕS § 115 lg- le 1. Viidatud säte ei hõlma deliktilist kahju hüvitamise nõuet. Hageja II varalise kahju nõude puhul on praegu nõudenormideks VÕS § 1043 ning § 1045 lg 1 p 6, kuna kohtueelsed õigusabikulud olid hagejat II puudutavas osas seotud ebaõigete andmete ümberlükkamise nõudega. Majandustegevusse sekkumine võib mh seisneda isiku kohta ebaõigete andmete avaldamises. Viidatud sätte eesmärk on kaitsta isikut mh sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest (sh kohtuväliselt), mistõttu saab kohtueelseid õigusabikulusid pidada hõlmatuks selle normi kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 tähenduses. Selliste kulude kandmine isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav VÕS § 127 lg 3 tähenduses. Seega on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 6 sätestatud rikkumise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud (vt ka RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641/69, p 22; RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751/184, p 28).
17.2.Eeltoodust hoolimata juhindus maakohus, kooskõlas Riigikohtu praktikaga, õigesti sellest, et kohtuväliste õigusabikulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel esmalt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega (RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751, p 28; RKTKo 03.04.2013, 3- 2- 1-19-13, p 11). Olukorras, kus kostjad ei rikkunud hageja II õigusi, jättis maakohus põhjendatult hageja II varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
18.TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv
2-21-9794 või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.
18.1.Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15 kohaselt tasutakse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. Nagu eespool märgitud, vaidlustasid hagejad maakohtu lahendi täies ulatuses. Praegu tasusid hagejad apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 2100 eurot ehk samas summas nagu maakohtus hagiavalduselt. Ringkonnakohtu hinnangul on kumbki hageja tasunud apellatsioonkaebuselt siiski riigilõivu ekslikult vähem 420 eurot. Praeguses asjas on (riigilõivuga seotud) menetlustoiminguks apellatsioonkaebuse esitamine. Juhindudes TsMS §-st 6 tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasuda määras, mis kehtis apellatsioonkaebuse kohtule esitamise ajal. RLS § 59 lg 15 tuleb tõlgendada selliselt, et apellant peab tasuma riigilõivu sama palju, kui apellatsioonkaebuse esitamise ajal oleks tulnud tasuda hagi esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust (RKEKm 17.06.2010, 3-2-1-28-10, p 13). Maakohtu 28.06.2021. a määruse kohaselt oli tsiviilasjas hind hageja I kostja I vastu esitatud nõuete puhul 10 500 eurot, hageja I kostja II vastu esitatud nõuete puhul 7000 eurot, hageja II kostja I vastu esitatud nõuete puhul 12 477 eurot 58 senti ning hageja II kostja II vastu esitatud nõuete puhul 7000 eurot (I kd, tl 62 pöördel). Apellatsioonkaebuse kohtule esitamise ajal oli RLS lisa 1 kohaselt kuni (k.a) 7000 euro suuruse tsiviilasja hinna puhul riigilõiv 630 eurot ja kuni (k.a) 12 500 euro suuruse tsiviilasja hinna puhul 840 eurot. Seega tuli hagejal I tasuda riigilõivu kostjate I ja II vastu esitatud apellatsioonkaebuselt kokku 1470 eurot ning hagejal II kostjate I ja II vastu esitatud apellatsioonkaebuselt kokku 1470 eurot. Eelnevast tulenevalt tasusid nii hageja I kui ka hageja II apellatsioonkaebuselt riigilõivu ekslikult vähem 420 eurot (1470 eurot–1050 eurot).
18.2.Ringkonnakohus mõistab riigituludesse hagejalt I välja riigilõivu 420 eurot ja hagejalt II riigilõivu 420 eurot. TsMS § 179 lg 5 järgi peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, v.a juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. TsMS § 179 lg 9 esimene lause sätestab, et riigilõivu maksmise nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
19.Kuna hagejate apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus võrdsetes osades hagejate kanda (TsMS § 171 lg 1; § 165 lg 1).
20.Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.