3-2-1-28-10 - Riigikohus - lahend.ee

5.Viru Maakohus kinnitas 22. septembri 2009 määrusega avaldaja esitatud saneerimiskava. Maakohtu määruse põhjenduste järgi ei võtnud avaldaja võlausaldajad saneerimiskava SanS § 24 lg 3 järgi hääletades vastu, kuid saneerimiskava tuleb SanS §-de 36 ja 37 alusel kohtus kinnitada. SanS §s 30 sätestatud saneerimiskava kinnitamise eeldused on täidetud. Võlausaldajatele, kelle nõuet soovitakse ümber kujundada, on saneerimisteade ning üleskutse SanS § 23 järgi kätte toimetatud, saneerimiskava vastab SanS §-s 21 sätestatud nõuetele, saneerimisnõustaja hinnangul on ettevõtte saneerimine tõenäoline, avaldaja on oluline ettevõtja ja tööandja oma piirkonnas, samuti on täidetud SanS §-s 29 sätestatud tingimused vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitamisel. Saneerimiskava on hinnanud kaks eksperti, kelle arvates on saneerimiskava majanduslikult põhjendatud ning ettevõtte saneerimine on tõenäoliselt edukas. Eksperdid ei tuvastanud võlausaldajate ebavõrdset kohtlemist ning leidsid, et avaldaja on oluline ettevõtja ja tööandja kohalikul turul. Ekspertide hinnangul parandavad saneerimiskavas märgitud saneerimisabinõud avaldaja majanduslikku olukorda. Avaldaja pankrotistumine ei tagaks ka suurima võlausaldaja nõude rahuldamist (pandiga tagatud nõudest saab rahuldada tõenäoliselt 25%). Avaldaja pankroti väljakuulutamisel jääksid rahuldamata võlausaldajate eelisõiguseta nõuded. Saneerimiskavas esitatud andmete ning ekspertide ja saneerimisnõustaja hinnangul on küllaldane alus uskuda, et avaldaja kasumlikkus taastub. Saneerimiskavas ettenähtud abinõud võimaldavad avaldajal jätkusuutlikult majandada. Saneerimist ei ole kuritarvitatud ega võlausaldajaid ebavõrdselt või seadusvastaselt koheldud. Saneerimiskava vastu hääletanud võlausaldajate, sh AS SEB Pank (puudutatud isik I) ja Eesti Energia Aktsiaselts (puudutatud isik II) õiguste kitsendamine, mis seisneb nõudeõiguse maksmapaneku edasilükkamises ja nõudeõiguse ümberkujundamises, on saneeritava äriühingu huvisid ja töökohtade säilitamist arvestades proportsionaalne. SanS §-s 51 sätestatud juhtudel saab saneerimiskava tühistada ja SanS § 50 järgi teeb saneerimiskava täitmise üle järelevalvet saneerimisnõustaja, kes esitab iga poolaasta kohta kohtule ja võlausaldajatele aruande saneerimiskava täitmise kohta. Ükski võlausaldaja ei ole esitanud kohtule tähtaegselt SanS §-s 26 sätestatud avaldust saneerimiskava kinnitamata jätmiseks.

10.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta maakohtu määrus muutmata. Menetluskulud palus avaldaja jätta puudutatud isikute kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt pikendas maakohus seadusega kooskõlas saneerimiskava kohtule esitamise tähtaega ja lähtus õigesti saneerimisseaduse eesmärgist, milleks on võlausaldajatele parima kaitse tagamine. SanS § 10 lg 2 p 3 järgi määrab kohus saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitamise tähtaja ning seadus ei keela kohtul enda määratud tähtaega TsMS § 64 lg 1 alusel uue määrusega pikendada. Kui SanS § 10 lg-s 3 nimetatud tähtaega ei oleks kohtul võimalik pikendada, oleks tegemist kohtu diskretsiooni põhjendamatu piiramisega. Saneerimisasja menetleval kohtul peab olema võimalus otsustada, kas ja millise aja jooksul on kõigi võlausaldajate parimaid huve silmas pidades võimalik saneerimiskava koostada ning tähtaegselt kohtule kinnitamiseks esitada. Kui kohus ei saa SanS § 10 lg-s 3 sätestatud tähtaega pikendada, on see saneeritava ettevõtte ja võlausaldajate huve arvestades ebamõistlikult lühike ning vastuolus põhiseaduse §-s 13 sätestatud kaitseõiguse põhimõttega. Kaitseõiguse tagamiseks peab isikul olema tegelik võimalus oma õigusi ettenähtud tähtaja jooksul kaitsta. Samuti oleks see vastuolus põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Kuna ükski võlausaldaja ei esitanud vastuväiteid tähtaja pikendamise määrusele, oleks saneerimismenetluse lõpetamine pärast vastuväidete esitamise tähtaja möödumist avaldaja ja ka võlausaldajate suhtes ebaproportsionaalne tagajärg, mis ei oleks mõistlik ega kooskõlas õiguspärase ootuse põhimõttega. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustu avaldaja seisukohaga, et puudutatud isikud oleksid pidanud tähtaja pikendamise SanS § 26 järgi vaidlustama varem. Saneerimiskava kinnitava määruse tühistamine ei ole puudutatud isikute huvides, sest saneerimismenetluse lõpetamisele järgneks suure tõenäosusega avaldaja pankrot ning pankrotimenetluses ei saaks puudutatud isikud suure tõenäosusega oma nõudeid saneerimiskavas ettenähtud ulatuses rahuldatud.

14.Menetlusosalised vaidlevad esmalt selle üle, kas maakohus sai pikendada SanS § 10 lg-s 3 sätestatud saneerimiskava esitamise tähtaega 1. juulini 2009. Avaldaja arvates on kohtu diskretsioon põhjendamatult piiratud, kui kohus ei saa otsustada, kas ja millise aja jooksul on kõigi võlausaldajate parimaid huve silmas pidades võimalik saneerimiskava koostada ning tähtaegselt kohtule kinnitamiseks esitada. Kolleegium selle arusaamaga ei nõustu. Kohus algatab saneerimismenetluse SanS § 10 lg 1 järgi saneerimismäärusega, milles märgitakse SanS § 10 lg 2 p 3 järgi mh tähtaeg, mille jooksul tuleb esitada saneerimiskava kohtule kinnitamiseks. SanS § 10 lg 3 järgi ei või see tähtaeg olla pikem kui 60 päeva. Kolleegium on varem asunud seisukohale, et SanS § 10 lg-s 3 sätestatud tähtaja piires saab kohus saneerimiskava esitamise tähtaega pikendada (vt Riigikohtu 18. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 21). Praeguses asjas algatas kohus saneerimismenetluse 4. märtsil 2009 ja määras saneerimiskava esitamise tähtpäevaks 4. mai 2009. 30. aprilli 2009. a määrusega pikendas maakohus saneerimiskava esitamise tähtaega ja määras uueks tähtpäevaks 1. juuli 2009, mis väljus SanS § 10 lg-s 3 sätestatud saneerimiskava esitamiseks ettenähtud tähtaja piirest. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kohus ei saa SanS § 10 lg-s 3 sätestatud tähtaega pikendada. Kohus võib küll üldjuhul TsMS § 64 lg 1 järgi enda määratud menetlustähtaega põhistatud avalduse alusel või omal algatusel mõjuval põhjusel pikendada, kuid juhul, kui seaduses on ettenähtud tähtaja piirid, on kohus nendega seotud ega või määrata menetlustähtaega, mis ületab sätestatud piire. SanS § 10 lg-s 3 sätestatud maksimaalselt 60-päevase tähtaja eesmärgiks on võimalikult kiire saneerimismenetlus. Mh on saneerimist taotleval äriühingul võimalik alustada saneerimiskava koostamist juba enne kohtule vastava avalduse esitamist ja seeläbi tagada ise kiire ja efektiivne saneerimismenetlus. Ülaltoodu kohaselt on õige ringkonnakohtu järeldus, et avaldaja pidi esitama saneerimiskava

15.Edasi vaidlevad menetlusosalised selle üle, kas maakohus sai võtta pärast SanS § 10 lg-s 3 sätestatud tähtaja möödumist esitatud saneerimiskava kinnitamise avalduse menetlusse ning saneerimiskava kinnitada ja kas puudutatud isikud said esitada maakohtu määruse peale ringkonnakohtule määruskaebuse, kui nad ei olnud maakohtu menetluses tähtaja pikendamisele, saneerimiskava kinnitamisele ega avalduse menetlusse võtmisele vastu vaielnud. Õige on avaldaja väide, et ringkonnakohus ei ole avaldaja sellesisulistele vastuväidetele vastanud ning on seetõttu rikkunud TsMS § 654 lg-t 5. Kolleegium kõrvaldab selle rikkumise, vastates alljärgnevalt ise avaldaja vastuväitele. Kolleegiumi arvates avaldaja väide, et puudutatud isikud oleksid pidanud saneerimiskava esitamise tähtaja pikendamise vaidlustama varem, on põhjendatud. Pärast saneerimismenetluse algatamist peab saneerimisnõustaja SanS § 12 lg 1 järgi viivitamata teavitama võlausaldajaid saneerimismenetluse algatamisest ja nende nõuete suurusest, mis neil võlanimekirja kohaselt ettevõtja vastu on, edastades neile saneerimisteate. Saneerimisteates märgitakse SanS § 12 lg 2 p-i 1 järgi saneerimismääruse teinud kohtu andmed ja määruse tegemise aeg ja SanS § 12 lg 2 p-i 6 järgi ka saneerimiskava vastuvõtmise ja kohtule kinnitamiseks esitamise tähtaeg. Seega saab võlausaldaja saneerimiskava kohtule esitamise tähtaja teada kindlasti enne saneerimiskava esitamist kohtule. Saneerimiskava kohtule esitamise tähtaja määrab kohus ja juhul, kui kohus ei järgi SanS § 10 lg-s 3 sätestatut, s.o määrab pikema tähtaja kui 60 päeva, siis tuleb seda lugeda menetlusnormi rikkumiseks, millele saab esitada vastuväite TsMS § 333 lg 1 järgi. TsMS § 333 lg 2 järgi tuleb nimetatud vastuväide esitada kohtule esimesel võimalusel rikkumise teadasaamisel ja kui seda ei tehta, siis hiljem ei saa vastuväidet esitada. Kolleegium leiab, et saneerimiskava esitamise tähtaja seadusega sätestatud piirtähtaja ületamist ei ole põhjust pidada tsiviilkohtumenetluse olulise põhimõtte rikkumiseks, mis välistaks TsMS § 333 lg 2 ja 3 kohaldamist. SanS § 10 lg-s 3 märgitud piirtähtaeg on sätestatud eelkõige võlausaldajate huvide kaitseks ja kui võlausaldajad vastuväidet õigel ajal ei esita, siis oleks hea usus põhimõtte vastane, kui võlausaldaja, teades nimetatud tähtaja rikkumisest, laseb ära teha tihti mahuka töö saneerimiskava koostamiseks, kuid hiljem esitab tähtaja rikkumise vastuväite eesmärgiga nurjata saneerimiskava kinnitamist kohtu poolt. Praegusel juhul said puudutatud isikud I ja II teada saneerimiskava esitamise tähtajast hiljemalt saneerimisteate kättesaamist, kuid vastuväidet õigeaegselt ei esitanud ja seetõttu ei saanud nad TsMS § 333 lg 3 järgi tugineda kohtu veale ka määruskaebuses apellatsioonikohtule. Samas kolleegium leiab, et ringkonnakohtu see järeldus, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja saneerimismenetlus lõpetada sel põhjusel, et saneerimiskava ei esitatud kohtu määratud tähtpäevaks, on põhjendatud. Kohus pikendas saneerimiskava esitamiseks tähtaega 1. juulini 2009. Avaldaja esitas saneerimiskava 2. juulil 2009, s.o pärast kohtu määratud tähtpäeva. SanS § 42 järgi lõpetab kohus saneerimismenetluse, kui ettevõtja jätab saneerimiskava käesoleva seaduse § 10 lg 2 p-s 3 nimetatud