Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. detsember 2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-2619
Kohtuasi
X hagi Y vastu rahalise kohustuse täitmiseks ja kaasomandi lõpetamiseks Y hagi X vastu 22 577,40 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17. augusti 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
85 170,19 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Alo Pormeister Kostja Y (endise nimega Y, isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Reet Vokk
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 17. augusti 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-2619 osas, milles maakohus jättis Ylt X kasuks välja mõistmata kulutuste hüvitamise eest 57 370,14 eurot. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Ylt X kasuks välja 57 370,14 eurot. Teha uus nõuete tasaarvestus, mille tulemusena jätta Xlt Y kasuks välja mõistmata 41 166,65 eurot ületav summa. Samuti jätta maakohtu otsuse resolutsioonist välja hagi tagamise abinõuga seotud otsustus.
2.Harju Maakohtu 17. augusti 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-2619 on jõustunud osas, millega maakohus mõistis Ylt X kasuks välja 120 000 eurot.
4.4.Tasaarvestada praeguse kohtuotsusega ja samas asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2021. a otsusega rahuldatud poolte vastastikused
nõuded.
4.5.Tasaarvestada Xlt Y kasuks Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2021. a otsusega välja mõistetud ja seni täitmata nõue 218 536,79 eurot Ylt X kasuks välja mõistetava 177 370,14 euro suuruse nõudega.
4.6.Tasaarvestuse tulemusena mõista Xlt Y kasuks välja 41 166,65 eurot.
4.7.Jätta praeguses apellatsiooniastmes kantud X menetluskulud osaliselt Y kanda järgmiselt: pool apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust ja alates 12. oktoobrist 2023 kantud lepingulise esindaja kulud.
4.8.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud X kanda.
4.9.Jätta muud menetluskulud poolte endi kanda. Nende osas kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
4.10.Määrata Xle hüvitatava menetluskulu suuruseks 1515 eurot ja mõista see summa Ylt X kasuks välja. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 29. aprillil 2019 Harju Maakohtule hagi Y (endise nimega Y, kostja) vastu 205 170,19 euro saamiseks ja kaasomandi lõpetamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt ostsid hageja ja kostja 13. oktoobri 2016. a võlaõigusliku müügilepingu nr 3224 ja 16. novembri 2016. a asjaõiguslepingu nr 3633 alusel kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXX, edaspidi kinnistu). Hageja kandis kogu kinnistu ostuhinna 240 000 eurot
10.novembril 2016 notari deposiiti, et finantseerida kostja palvel ka tema mõttelise osa kinnistust ostmist. Seega ostis kostja 1⁄2 suuruse mõttelise osa kinnistust hageja poolt kostjale antud laenu arvel. Kinnistul asus pooleliolev siseviimistluseta elamu, mille väljaehitamiseks ja siseviimistluse (sh sisustuse) tegemiseks kulus kokku vähemalt 170 340,38 eurot. Kulutuste tegemiseks andis hageja kostjale laenu, tehes kulutusi kostja kasuks vähemalt 85 170,19 eurot (s.o 50% kulutustest). Seega andis hageja kostjale laenu kokku 205 170,19 eurot.
1.2.Hageja ütles laenulepingu 18. aprillil 2019 võlaõigusseaduse (VÕS) § 398 lg 2 alusel üles, paludes raha tagastada hiljemalt 22. aprillil 2019. Juhul, kui kostja ei tunnista hagejalt laenu
saamist, siis alternatiivselt kuuluks hageja nõue rahuldamisele seltsingulepingu sätete alusel (VÕS § 580) või solidaarvõlgniku tagasinõudena (VÕS § 65). Viimase alternatiivina tugines hageja alusetule rikastumisele (VÕS § 1027) ja käsundita asjaajamisele (VÕS § 1018). Kui kohus leiab, et ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldustest, on hagejal kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu VÕS § 1024 lg 4 ja § 1042 alusel. Kostja on olnud teadlik kulutuste tegemisest tema osale kinnistust ning hageja on kostjat kulutuste tegemisest teavitanud. Hageja ei ole raha kostjale kinkinud. Hea usu põhimõttega oleks vastuolus olukord, kui kaasomandi lõpetamisel ja jagamisel ei võetaks arvesse hageja poolt kostjale antud raha, milleta kostja ei oleks saanud kinnistu mõttelist osa omandada ega elamut valmis ehitada ja sisustada. Hageja ei soovinud kostjaga abiellumisel kindlustada kostjat varaliselt ning seetõttu valiti varalahususe varasuhe. Kostja vastuväited ja hagi
2.Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
2.1.Kostja ei ole hagejaga laenulepinguid ega seltsingulepingut sõlminud. Samuti ei ole hagejal kostja vastu nõuet käsundita asjaajamise, alusetu rikastumise ja kulutuste hüvitamise sätete alusel. Kinnistu ostuhinna tasumisel ei täitnud hageja kostja kohustust. Kinnistul asuva elamu väljaehitamist ja siseviimistlust puudutavate tehingute osas ei ole kostja tehingute pool. Ka ei ole kostja hageja arvel rikastunud. Abiellumisel soovis hageja kostjat varaliselt kindlustuda. Tegemist on kinkega VÕS § 259 lg 1 mõttes. Kõik hageja sooritused kostja suhtes on olnud vabatahtlikud ja kohustuseta nende tagastamiseks.
2.2.Hageja ei ole tõendanud oma nõude aluseks olevaid asjaolusid. Kulutuste tegemine ei ole seotud vaidlusaluse kinnistuga. Lisaks nõuab hageja kulutuste hüvitamist esemete suhtes, mille eest on tasunud kolmas isik. Seejuures ei ole esemed nagu pesumasin, kardinad, toolid jms kinnisasja olulised osad. Need esemed on ka hageja omandis ning nende eest kostjalt hüvitise nõudmine on alusetu.
3.Kostja esitas 17. veebruaril 2020 hageja vastu hagi 22 577,40 euro väljamõistmiseks. Hageja ja kostja hagid liideti ühte menetlusse. Menetluse edasine käik
4.Harju Maakohus rahuldas 26. oktoobri 2020. a otsusega nii hageja kui ka kostja hagid, mõistis hagejalt kostja kasuks välja 22 577,40 eurot, viivise 1248,54 eurot ja viivise alates
27.oktoobrist 2020 kuni põhinõude täitmiseni, ning kostjalt hageja kasuks 205 170,19 eurot. Maakohus lõpetas poolte kaasomandi kinnistule ja jättis kinnistu hageja ainuomandisse, mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise omandi kaotuse eest 192 000 eurot ning kohustas kostjat andma vajalikud tahteavaldused. Maakohus tasaarvestas otsusega poolte kasuks välja mõistetud summad ja tasaarvestuse tulemusel mõistis hagejalt kostja kasuks välja 10 655,75 eurot ja sellelt viivise.
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. oktoobri 2021. a otsusega Harju Maakohtu
26.oktoobri 2020. a otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 205 170,19 eurot ja tasaarvestas poolte vastastikused rahalised nõuded, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus tegi tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse. Tühistatud osas saatis ringkonnakohus asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
Ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 22 577,40 eurot ja viivise, lõpetas kaasomandi ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja omandi kaotuse eest 192 000 eurot, samuti osas, milles maakohus jättis jõusse hagi tagamise abinõu.
6.Riigikohus jättis 2. mai 2022. a määrusega hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Maakohtu otsus ja põhjendused
7.Harju Maakohus rahuldas 17. augusti 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) hageja nõude kostja vastu osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 120 000 eurot. Seejärel tasaarvestas maakohus oma otsusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2021. a otsusega rahuldatud poolte vastastikused nõuded. Maakohus tasaarvestas hagejalt kostja kasuks välja mõistetud ja seni tasumisele kuuluva 217 713,94 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõistetud 120 000 euroga. Tasaarvestuse tulemusena mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 97 713,94 eurot. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja viivise hüvitise summalt 20 856,86 eurot alates 18. augustist 2023 kuni nõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
7.1.Maakohus leidis, et hageja nõue kostja vastu müügilepingu alusel tasutud summa 120 000 euro saamiseks tuleb rahuldada solidaarvõlgniku tagasinõudena. Seevastu hageja nõue kostja vastu 85 170,19 euro saamiseks rahuldamisele ei kuulu, sest nõue on tõendamata.
7.2.Kuigi pooled ei vaidle selle üle, et koos kinnistuga osteti siseviimistluseta elamu, ei ole hageja tõendanud, et ta kulutas elamu väljaehitamiseks ja siseviimistluse tegemiseks 85 170,19 eurot, mille võrra kostja rikastus. Hageja esitas kohtule tõendid väidetava siseviimistlusega seotud kulude tõendamiseks, kuid mitte kõik hageja esitatud tõendid ei tõenda siseviimistluse kulusid või ei ole seostatavad vaidlusaluse elamuga. Ka ei ole kõiki kohtule esitatud arveid tasunud hageja. Hageja esitatud fotode alusel ei saa kohus tuvastada, kas fotodel on arvete alusel soetatud esemed ning kus on fotod tehtud. Maakohtu hinnangul võib tõendite põhjal järeldada, et siseviimistlusega on seotud vaid osa arvetest ehk arved kamina, trepipiirete, põrandalaudade ning sanitaartehnika kohta, kuid ka kõigi nende arvete osas pole tuvastatav, kuhu ostetud esemed paigaldati. Isegi juhul, kui hageja kulutused siseviimistluse tegemisele ja mööbli ostmisele oleksid osaliselt tõendatud, ei ole hageja välja toonud ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid kostja vastu nõude rahuldamist. Maakohtu hinnangul on laenulepingu sõlmimine tõendamata. Samuti ei ole tegemist solidaarkohustusega. Ka ei ole hageja tõendanud seltsingulepingu sõlmimist. Samuti ei kuulu hageja nõue rahuldamisele käsundita asjaajamise sätete järgi. Isegi, kui hageja soodustas kostjat, ei saa ta VÕS § 1023 lg 3 alusel kulusid nõuda, sest tal ei olnud kavatsust nende kulude hüvitamist kostjalt nõuda. Kulutuste hüvitamise nõudeõigus on välistatud VÕS § 1042 lg 2 pde 1 ja 2 alusel, sest mööbli äravõtmine on võimalik, lisaks on see jäänud hageja omandisse. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta oleks enne kulutuste tegemist nendest kostjat teavitanud.
7.3.Maakohus märkis, et kostja ei ole võtnud omaks siseviimistluse ning sisustamise kulude kohta esitatud hageja väiteid. Samuti on vale hageja väide, et ringkonnakohus on tuvastanud elamu väljaehitamise, viimistlemise ja sisustamise kulude 170 340,38 euro tegemise hageja poolt. Ringkonnakohus on asja saatnud maakohtule uueks läbivaatamiseks ega ole tuvastanud hageja nõude põhjendatust või tõendatust hageja soovitud ulatuses. Apellatsioonkaebus
8.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hageja nõude kostja vastu 85 170,19 euro ulatuses rahuldamata, ning teha asjas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 85 170,19 eurot ja teha vastastikuste nõuete osas tasaarvestus. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
8.1.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei saanud kostja asja uuel läbivaatamisel maakohtus asuda väitma, et hageja ei ole kinnistule kulutusi teinud. Ringkonnakohus on
29.oktoobri 2021. a otsuse p-s 59 märkinud, et pooled ei vaielnud selle üle, et hageja kostja eest ehitustööde ja sisustamise eest tasus. Seejuures on ka kostja ise tunnistanud, et kostja tasus kinnistu ostuhinna ning kandis elamu väljaehitamis- ja siseviimistluskulud. Nii on maakohus ebaõigesti võimaldanud kostjal faktiliste asjaolude omaksvõtu tagasi võtta.
8.2.Olukorras, kus hageja on esitanud tõendid kulutuste kohta ja kostja on nende kulutustega menetluse kestel nõustunud, pöördub tõendamiskoormis ümber. Kui kostja leidis, et hageja esitatud tõendid ei tõenda kulutusi, siis pidi kostja esitama tõendid hageja väidete ümberlükkamiseks. Hageja on esitanud fotod elamusse ostetud esemetest. Kostja vaidles vastu ainult sellele, et need fotod ei tõenda, et nendel olevad esemed on arvetel märgitud esemed.
8.3.Hageja hinnangul on maakohtu otsus ka vastuoluline ja üllatuslik. Maakohus kinnitab, et vaidlust ei ole selles, et kinnistul asuva elamu väljaehitamiseks ja sisustamiseks tegi kulutusi hageja. Samas asus maakohus seisukohale, et kulutused ei ole tõendatud, sest arvetel ei ole näidatud, kuhu esemed on paigaldatud. Maakohtu seisukoht on üllatuslik, sest tavapäraselt ei märgitagi arvetele, kuhu soetatud asi täpselt paigaldatakse ega lisata sellest pilti. Seejuures ei arvestanud maakohus, et hageja sidus esitatud arved elamusse paigaldatud esemete fotodega. Erinevalt maakohtust leiab hageja, et elamu väljaehitamise ja siseviimistluse (sh sisustamise) kulusid tuleb tervikuna vaadelda. Arvete osas, mis on tasutud kolmandate isikute poolt, on hagejal tekkinud kohustus need kulutused kolmandatele isikutele hüvitada.
8.4.Vaidlustatud otsus tekitab ebaõiglust. Kostja eesmärk on hageja arvel alusetult rikastuda ning tekitada hagejale kahju. Hageja ei ole rahalisi vahendeid kostjale kinkinud ega mistahes muul viisil tasuta üle andnud. Hageja kordas menetluses varem esitatud nõude võimalikke kvalifikatsioone. Ka on vaidlustatud kohtuotsus hea usu põhimõttega vastuolus, sest see ei võta arvesse kostja kasutusse antud rahalisi vahendeid, milleta ei oleks saanud elamut valmis ehitada ega sisustada, mille kaudu tõusis ka kinnistu väärtus.
8.5.Ka on maakohus ebaõigesti hinnanud tunnistaja Q ütlusi. Tunnistaja ütlustest ei saa järeldada, et hageja ei kavatsenudki kostjalt nõuda elamu siseviimistluseks ja mööbli soetamiseks tehtud kulude hüvitamist. Hageja ja tunnistaja ei arutanud omavahel hageja nõudeid kostja vastu ning see ei tähenda, et hagejal ei olnud kostja vastu nõudeid või ta oleks nõuetest loobunud. Arvestada tuleb ka seda, et tunnistaja on kostja vend, mistõttu ei ole ta erapooletu. Vastustaja seisukoht ja edasine menetluse käik
9.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
10.Ringkonnakohus pidas vajalikuks küsida poolte seisukohta VÕS § 1042 kohaldamise eelduste kohta (vt kd IV, tl-d 20 ja pöördel). Ringkonnakohus selgitas, et juhul, kui ringkonnakohus leiab erinevalt maakohtust, et hageja poolt kulutuste tegemine on tõendatud ja hageja on need kulutused ka kandnud, siis omab asja lahendamisel tähtsust, millised parendused
(esemed) on elamuga püsivalt ühendatud ning mis olid olemas ka kinnistu hindamisel 3. juunil 2020. Pooled said selle kohta esitada oma arvamuse.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata kulutuste hüvitamise eest 57 370,14 eurot. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja 57 370,14 eurot. Samuti teeb kolleegium uue nõuete tasaarvestuse, mille tulemusena jätab hagejalt kostja kasuks välja mõistmata 41 166,65 eurot ületava summa. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
12.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus rahuldas hageja hagi osaliselt ja nõudis kostjalt hageja kasuks välja 120 000 eurot. Apellatsioonkaebuse esitas hageja, kes vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi 85 170,19 euro saamiseks rahuldamata. Kuna kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, on maakohtu otsus hagi osalise rahuldamise osas TsMS § 456 lg 4 kohaselt jõustunud.
13.Pooled ei vaidle selle üle, et nad olid abielus 3. juulist 2015 kuni 17. oktoobrini 2019 ning nende varasuhteks oli varalahusus. Abielu ajal ostsid pooled kinnistu, millel asus siseviimistluseta elamu. Kinnistu ostuhinna 240 000 eurot tasus hageja. Ka ei vaidle pooled selle üle, et elamu väljaehitamiseks ja sisustamiseks tegi kulutusi hageja (vt maakohtu otsuse p 100).
14.Maakohus jättis hagi 85 170,19 euro saamiseks rahuldamata seetõttu, et hageja ei tõendanud, et ta sellise kulutuse elamu väljaehitamiseks ja sisustamiseks tegi. Samas hindas maakohus ka nõude õiguslikke eeldusi ning leidis, et hageja nõuet ei saa ühelgi allpool toodud õiguslikul alusel rahuldada.
14.1.Hageja palus kostjalt välja mõista 85 170,19 eurot. Hageja on oma nõuded järjestanud selliselt, et esmalt on ta palunud rahuldada raha väljamõistmise nõude laenulepingu (VÕS § 396 jj) alusel. Kui kohus ei nõustu hageja käsitlusega raha väljamõistmisest laenulepingu sätete alusel, palub ta raha välja mõista seltsingu sätete (VÕS § 600 jj) alusel. Kui nõue ei kuulu rahuldamisele lepingusätetele tuginedes, on nõuet võimalik hageja hinnangul rahuldada käsundita asjaajamise sätete (VÕS § 1018 jj) alusel või tuleb nõuet kontrollida alusetu rikastumise sätete (VÕS §§ 1041 ja 1042) alusel. Hageja selgitas, et elamu siseviimistluse ja sisustamise kulusid tuleb vaadelda tervikuna, sest kõik asjad, sh mööbel, seadmed, kardinad on ostetud ja valmistatud üksnes konkreetse elamu tarbeks. Selle seisukoha juurde jäi hageja ka apellatsiooniastmes, märkides, et elamust asjade äravõtmine ei ole elamut ja selle terviklikku disainilahendust rikkumata võimalik (vt hageja 13. novembri 2023. a seisukoha p 3; kd IV, tl 23).
14.2.Õiguse kohaldamine on kohtu enda otsustada (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Kohus ei ole seotud hageja väidetud nõude õigusliku alusega (õigusliku kvalifikatsiooniga), vaid peab kontrollima nõuet kõigil õiguslikel alustel, mille alusel selle saab hageja esitatud asjaoludel rahuldada. Hageja on nõude võimalikud õiguslikud alused järjestanud loogiliselt – esmalt tuleb hageja rahalist nõuet kontrollida lepingulisel alusel, seejärel käsundita asjaajamise sätete järgi ja alles viimases järjekorras alusetu rikastumise sätete
järgi (RKTKo 21.12.2016 3-2-1-129-16, p 19.2).
15.Kolleegiumi arvates leidis maakohus õigesti, et asjas on tõendamata, et hageja nõude aluseks saab olla laenu- või seltsinguleping. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et hageja nõuet ei saa rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel. Hageja väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu põhjendustega, neid täies ulatuses ei korda (TsMS § 654 lg 6).
15.1.Hageja on apellatsioonkaebuses korranud menetluse kestel esitatud väiteid nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Maakohus on neid väited nõuetekohaselt hinnanud. Hageja on esitanud üldise väite, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ning kohaldanud valesti materiaalõigust. Kolleegium hageja etteheitega ei nõustu. Maakohus ei ole asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud, mh eksinud tõendite hindamisel. Kolleegium leiab, et maakohus kohaldas tuvastatud faktilistele asjaoludele materiaalõiguse norme õigesti.
15.2.Kolleegium nõustub maakohtuga, et ühestki hageja esitatud tõendist ei saa järeldada laenulepingu sõlmimisele suunatud tahteavalduste vahetamist. Apellatsioonkaebuses ei ole hageja esile toonud, millise tõendi või väite on maakohus jätnud laenulepingu sõlmimise kohta hindamata. Ainuüksi asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, ei tähenda, et maakohus on asjaolude tuvastamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Ka seltsingulepingu osas on maakohus õigesti leidnud, et sellise lepingu sõlmimise kohta esitatud hageja väited on tõendamata. Hageja soovib seltsingulepingu sõlmimist tõendada kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingute sõlmimisega ning poolte kooseluga (abielu). Nõustuda ei saa hageja väitega, et kostja sõlmis seltsingulepingu, kui allkirjastas kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingud. Nende tehingute tegemisel oli poolte tahteavaldused suunatud kinnistu kaasomandisse ostmiseks. Samal ajal hageja ja kostja vahel täiendavate kokkulepete sõlmimist ei ole hageja tõendanud. Kooselu kinnistul asuvas elamus, eluaseme ehitamine ja sisustamine – ainuüksi neid elulisi asjaolusid ei saa lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes. Ka ei saa kinnistu suhtes kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid (VÕS § 600 jj). Maakohus on õigesti leidnud, et seltsingu sätteid ei saa kohaldada analoogia korras, sest kostja ei ole kinnistu omandamiseks ja parendamiseks teinud VÕS § 581 mõttes olulisi ja võrreldavaid majanduslikke (rahaliselt hinnatavad) panuseid (vt RKTKo 21.12.2016 3-2-1-129-16, p 22). Hageja esindaja on maakohtu 26. augusti 2020. a istungil avaldanud, et „Y pole maja ehitusse pannud ühtegi senti“ (kd II, tl 109 pöördel; ajamärk 10:14). Samuti on maakohtu tuvastatu kohaselt välistatud, et hageja kandis kokkuleppel kostjaga tema eest kulutusi kostja kohustuste täitmiseks, nt käsunduslepingu alusel VÕS § 619 mõttes.
15.3.Maakohus analüüsis hageja nõude rahuldamise võimalust käsundita asjaajamise sätete (VÕS § 1018 jj) järgi. Hageja nõue kostja kasuks tehtud kulutuste hüvitamiseks saaks tuleneda VÕS § 1023 lg-st 1, mille järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused (sh kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest) ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks, lähtudes kulutuste tegemise ajast (vt ka nt RKTKo 15.05.2013 3-2-1-57-13, p 12). Kolleegium nõustub maakohtuga, et hagejal ei ole nõudeid kostja vastu VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1 järgi, sest tuvastatud asjaoludel ei olnud hagejal asjaajamisele asumisel kavatsust nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist (VÕS § 1023 lg 3). Maakohus on selle asjaolu kohta esitatud tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi nõuetekohaselt hinnanud, sh tunnistaja Q ütlusi (kd IV, tl-d 165–166). Kui hageja väidab, et tal oli kavatsus nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist, tulnuks tal oma väidet TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada.
Hageja sai ise määrata, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2).
16.Hageja tugineb ka solidaarvõlgniku tagasinõudele perekonnaseaduse (PKS) § 16 lg 2 ja § 18 lg 1 alusel. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eeltoodud sätteid valesti kohaldanud. PKS § 34 lg-tes 1 ja 2 (vara kasutamise hüvitamine) on ühisvara puhul sätestatud eriregulatsioon käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete suhtes. Praegusel juhul PKS § 34 ei kohaldu, sest vaidlustamata asjaoludel on hageja teinud oma lahusvara arvel kulutusi kostja lahusvara kasuks. Selliste kulutuste hüvitamist tuleb hinnata üldises korras, st kas käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete järgi (vt RKTKo 25.02.2015 3-2-1164-14, p 13). Maakohus on õigesti eristanud perekonna ülalpidamiseks perekonna vajaduste rahuldamisel tehtavaid kulutusi PKS § 16 mõttes ning jõudnud põhjendatud järelduseni, et hageja nõutavad kulutused ei mahu abikaasade solidaarvastutust loovate kohustuste hulka. Kolleegium märgib, et hageja ei ole ümber lükanud PKS §-s 17 sätestatud eeldust, mille kohaselt, kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, ei ole tal õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Vastuseks hageja etteheitele VÕS §-de 6 ja 7 kohaldamata jätmise kohta (hea usu ja mõistlikkuse põhimõte) märgib ringkonnakohus, et PKS § 17 sätestab seadusandja tahte, et suurte rahapaigutuste puhul ei saa pidada otstarbekaks solidaarvastutuse tekkimist tõlgendamise ja hinnangute andmise teel, vaid eelistada tuleks kokkulepetega saavutatavat selgust kohe võlasuhte loomise algusest peale. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on väljendanud oma tahet vastutada solidaarselt hageja võetud kohustuste eest.
17.Kui muul õiguslikul alusel ei ole hageja nõude rahuldamine võimalik, tuleb seda kontrollida alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1027 jj) alusel. Maakohus jättis ka sellel alusel hageja nõude rahuldamata, leides, et enamik esemetest, mille eest hageja kostjalt kulutuste hüvitamist nõuab, on tehtud mööblile, mille äravõtmine on võimalik (VÕS § 1042 lg 2 p 1). Samuti kohaldas maakohus nõude rahuldamata jätmisel VÕS § 1042 lg 2 p 2, mille kohaselt ei ole kulutuste tegijal nõudeõigust, kui ta ei ole teisele isikule kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt teatanud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus eksinud VÕS § 1042 kohaldamise eelduseks olevate asjaolude tuvastamisel. Maakohus on tõendeid hinnates jõudnud valele järeldusele, et hagiavalduses esile toodud kulutuste tegemine elamule on täies ulatuses tõendamata. Kuigi maakohus tuvastas, et osa arvetest on siseviimistlusega seostatavad, leidis maakohus siiski, et arved ei tõenda ostetud esemeid ega nende paigaldamist elamusse. Kolleegiumi hinnangul on maakohus pannud hagejale kulutuste tegemise tõendamisel ebamõistlikult kõrge tõendamiskoormise.
18.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostja on menetluse kestel omaks võtnud asjaolu, et hageja tasus elamu siseviimistluse ja sisustamise kulud 170 340,38 eurot, mistõttu ei saa hagiavalduses esitatud summa üle enam vaidlust olla. Ka ei nõustu kolleegium hagejaga, et selles asjas on ringkonnakohus oma otsuse p-des 55 ja 59 tuvastanud, et hageja tegi 170 340,38 euro ulatuses kulutusi. Vastuseks hageja väidetele märgib kolleegium, et maakohus ei ole TsMS § 231 lg-tes 2 ja 4 sätestatud reeglite vastu eksinud.
18.1.TsMS § 231 lg 2 esimese lause kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Sama sätte lõike 4 kohaselt omaksvõttu
eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei ole asjaolu kohta esitatud hageja väidet, et hageja kulutas siseviimistlusele ja sisustamisele 170 340,38 eurot, omaks võtnud. Asja materjalidest nähtuvalt ei vaidle pooled selle üle, et hageja tasus kinnistu ostuhinna ning tegi elamu siseviimistluse ja sisustamise oma rahaliste vahendite arvelt (vt nt kostja 4. juuni 2019. a hagivastuse p 14; kd I, tl 141; maakohtu 22. veebruari 2023. a istung; kd IV, tl 151). Riigikohtu praktika kohaselt on omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 tähenduses üksnes poole tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine vastaspoole väitega (RKTKo 01.11.2017 2-13-23176/103, p 17). Lisaks on Riigikohus leidnud, et TsMS § 231 lg 4 alusel eeldab omaksvõtu tuvastamine, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (samas). Kostja 4. juuni 2019. a hagivastuse p-d 13 ja 14 sellist omaksvõttu ei sisalda. Kostja on maakohtu 22. veebruari 2023. a istungil kohtu täpsustavale küsimusele vastanud, et ta vaidleb vastu kulutuste summale ja kulutusi tõendavatele dokumentidele (kd IV, tl 151).
18.2.Ka ei tuvastanud vaidlusalust faktilist asjaolu ringkonnakohus. Ringkonnakohtu otsuse puhul tuleb arvestada TsMS § 658 lg-s 2 sätestatuga, mille kohaselt on maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. See tähendab, et ringkonnakohus ei saa maakohtule ette kirjutada, millisele järeldusele tuleb jõuda tõendite hindamisel või asjaolude tuvastamisel, sest maakohtule on kohustuslikud vaid ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt nt RKTKo 28.02.2017 3-2-1-143-16, p 30). Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti jaotanud tõendamiskoormise, leides, et hagejal tuli TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, et ta kulutas 170 340,38 eurot, millest ta nõuab kostjalt poole hüvitamist, elamu siseviimistlusele ja sisustamisele (vt maakohtu otsuse p-d 108–110). Kuid nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, on maakohus pannud hagejale kulutuste tegemise tõendamisel ebamõistlikult kõrge tõendamiskoormise.
19.Põhjendatud on hageja etteheited, et maakohus rikkus kulutuste tegemise tuvastamisel oluliselt menetlusõiguse norme. See rikkumine tingib ka maakohtu otsuse osalise tühistamise.
19.1.TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Kuna pooled ei ole kokku leppinud teisiti, siis TsMS § 232 lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Hageja on kinnistule tehtud kulutuste kohta esitanud arved, nende tasumist tõendavad dokumendid ning fotod materjalidest ja esemetest (kd I, tl-d 31–104 pöördel; kd III, tl-d 109– 149). Maakohus on neid tõendeid oma otsuse p-des 125–134 hinnanud ning leidnud, et: arvetest ei nähtu, mida osteti ja kuhu paigaldati; fotode alusel ei saa tuvastada, kas need on arvetega seotud asjad ning teadmata on fotode tegemise koht. Samuti tuvastas maakohus, et osad arved ei ole hageja nimel ning hageja ei ole ka kõiki arveid ise tasunud. Sisuliselt nõustus maakohus kostja kulutuste kohta esitatud vastuväidetega. Kostja ühtegi tõendit oma vastuväite tõendamiseks ei esitanud.
19.2.Ringkonnakohus andis pooltele VÕS § 1042 kohaldamisega seoses võimaluse seisukoha
esitamiseks (kd IV, tl-d 20 ja pöördel). Muuhulgas selgitas ringkonnakohus, et asjas on dokumentaalse tõendina esitatud eksperthinnang nr 1019-20, mis sisaldab fotosid elamust, ja see võimaldaks hinnata elamu seisukorda hindamise ajal, ehk kaasomandi lõpetamise aja seisuga (kd II, tl-d 82–95). Hageja esitas täpsustatud tabeli ning eksperthinnangu fotod, sidudes omavahel arved, maakohtus esitatud fotod ning elamus asuvad esemed. Kolleegium märgib, et kuna tegemist on omakäeliselt koostatud dokumendiga (tabel ja fotodele lisatud numbrid), siis on tegemist poole seletusega, mida tuleb asja lahendamisel arvestada (kd IV, tl-d 21–27 pöördel). Kolleegium ei nõustu kostja etteheitega, et ringkonnakohus eksib TsMS § 230 lg-s 2 sätestatud reegli vastu. Viidatud sätte esimese lause järgi esitavad tõendeid menetlusosalised. Sama sätte teise lause järgi võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. TsMS § 436 lg 3 järgi võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Praegusel juhul oli kõnealune eksperthinnang dokumentaalse tõendina maakohtule esitatud. Maakohus on oma otsuse p-s 124 arvestanud eksperthinnanguga nr 0849-19 kui dokumentaalse tõendiga, märkides, et sellest nähtub, et kinnistul asuva elamu seisukord on väga hea ning viimistlus on tehtud kallimas klassis. Kuna kaasomandi lõpetamisel võeti aluseks eksperthinnangus nr 1019-20 sätestatud kinnistu turuväärtus, siis on asjakohane arvestada nimetatud tõendiga (vt maakohtu 26. oktoobri 2020. a otsuse lk 16; kd II, tl 139 pöördel). Pooltel oli kulutuste tegemise kontekstis võimalik nimetatud tõendi kohta oma arvamust avaldada.
19.3.Praegusel juhul on hageja kulutuste tegemise tõendamiseks esitanud arved, maksekorraldused ja fotod. Hageja on esile toonud iga arvega tehtud kulutuse sisu, sidudes selle omakorda fotodega. Ringkonnakohtu hinnangul on arved, maksekorraldused ja fotod asjaolu kohta esitatud hageja väite tõendamiseks piisavad. Kostja leiab jätkuvalt, et isegi, kui arve alusel saab kindlaks teha ostetud eseme, siis ei ole tõendatud, et just see ese on ka fotol. Vastuseks kostja väitele märgib kolleegium järgmist. Hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja esiletoodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (RKTKo 21.06.2011 32-1-55-11, p 13). Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (RKTKo 06.02.2008 3-2-1-137-07, p 13). Pooled ei vaidle, et hageja tegi kulutusi elamu siseviimistlusele ja sisustusele. Kui hinnata kulutuste tegemise aega (mida tõendavad arved ja maksekorraldused), siis on need kantud vahetult pärast kinnistu ostmist. Eksperthinnangu nr 1019-20 kohaselt on elamu üldine seisukord väga hea, siseviimistlus on tehtud 2017. aastal, kasutatud on kallima hinnaklassi viimistlusmaterjale, valgusteid ja sanitaartehnikat, olemas kohtkindel köögimööbel ja garderoobikapid (vt eksperthinnangu lk 8; kd II, tl 85 pöördel).
20.Samas märgib kolleegium, et iga kulutus, mille hageja on elamule teinud, ei kuulu VÕS § 1042 lg 1 alusel hüvitamisele. Samuti tuleb kontrollida, kas maakohus on nõudeõiguse välistamise aluseks olevad asjaolud tuvastanud õigesti (VÕS § 1042 lg 2 p-d 1 ja 2).
21.Esmalt hindab kolleegium iga kulutuse komponenti eraldi, tuvastamaks, milliste kulutuste tegemine elamule on tõendatud.
21.1.Hageja nõuab kamina maksumuse 3289 euro hüvitamist. Arvelt nr 2700161 nähtub, et ostetud esemeteks on kamina südamik ja kamina ehitusmaterjalid (kd I, tl 32). Hageja on arve
tasunud (kd I, tl 31). Ringkonnakohtu hinnangul tõendab arve, et ostetud on kamin. Kamin on elamusse paigaldatud, mida tõendavad eksperthinnangu fotod 14 ja 17 (kd IV, tl 26).
21.2.Hageja nõuab köögitehnika (kohvimasin, mikrolaineahi, külmkapp, ahi, induktsioonpliidi tõmbekapp) maksumuse 15 861,90 euro ja 4325,80 euro hüvitamist. Arvelt nr 2556 nähtub, et ostetud on „Gaggenau ja Siemens tehnika /.../“ (kd I, tl 34). Arvel nr 2615 on ostetud esemeks märgitud „Gaggenau CX480100“. Tegemist on induktsioonpliidi tõmbekapiga (kd III, tl 113). Hageja on arved tasunud (kd I, tl-d 33 ja 35). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad arved ja fotod (kd III, tl-d 110–113), et ostetud on köögitehnikat. Köögitehnika on elamusse paigaldatud, mida tõendavad eksperthinnangu fotod 12, 13 ja 16 (kd IV, tl-d 25 pöördel ja 26).
21.3.Hageja nõuab köögitehnika ja mööbli (riiul ja laud) maksumuse 4536 euro hüvitamist. Arvelt nr A17-04-00344 nähtub, et ostetud esemeteks on Cabinet Soto ja Caffee Table Baccarat (kd I, tl 38). Hageja on arve tasunud sularahas 2500 eurot (nähtub arvelt) ja ülekandega 2036 eurot (kd I, tl 37). Ringkonnakohtu hinnangul on tõendatud, et hageja on ostnud riiuli ja diivanilaua, mis asuvad suures toas (vt eksperthinnangu foto 17). Ka varasemalt on hageja avaldanud, et ostetud on riiul ja diivanilaud (kd III, tl-d 114–115).
21.4.Hageja nõuab sisseehitatud mööbli (esiku garderoobikapp peeglitega) maksumuse 8103,60 euro hüvitamist. Arvelt nr 38 nähtub, et ostetud esemeks on „TABLE art. Hermes 240 /.../“ (kd I, tl 39). Hageja on arve tasunud (kd I, tl-d 40 ja 42). Ringkonnakohtu hinnangul on tõendatud, et hageja on ostnud laua, mis asub suures toas (vt eksperthinnangu foto 13; foto, kd III, tl 116). Kuigi hageja viitab eksperthinnangu fotole 10, mis on tehtud esikust ja millelt nähtub garderoobikapp (kd IV, tl 25 pöördel), siis arvel kajastatud eseme nimetus sellise eseme ostmist ei kinnita.
21.5.Hageja nõuab valgustite maksumuse 4011,56 euro hüvitamist. Arvel nr 02-022017 on märgitud „vastavalt kinnitatud tellimusele no 170217-1“ (kd I, tl 46). Hageja on arve tasunud (kd I, tl 45). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendatud valgustitele tehtud kulutuse 4011,56 euro tegemine. Kuigi hageja viitab eksperthinnangu fotodele 11, 12, 13, 17, 19 ja 21, mis kinnitavad, et elamus on valgustid, siis esitatud tõendid 4011,56 euro suuruse kulutuse kandmist valgustitele ei tõenda.
21.6.Hageja nõuab siseuste maksumuse 8319,90 euro hüvitamist. Arvel nr 01-122016 on ostetud esemeteks „Luardiporte uksed“ (kd I, tl 43). Hageja on arve tasunud (kd I, tl 44). Ringkonnakohtu hinnangul tõendab arve, et ostetud on siseuksed ning eksperthinnangu fotod tõendavad, et elamusse on paigaldatud siseuksed (kd IV, tl 27).
21.7.Hageja nõuab vannitoamööbli maksumuse 3322 euro ja 4091,20 euro hüvitamist. Arvetel nr 16205 ja 17042 on ostetud esemeks vannitoamööbel (kd I, tl-d 48 ja 98). Hageja on arved tasunud (kd I, tl-d 47 ja 97). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad arved, et ostetud on vannitoamööblit ning eksperthinnangu fotod 29 ja 30 tõendavad, et elamusse on paigaldatud vannitoamööbel (kd IV, tl 27).
21.8.Hageja nõuab elektritarvete maksumuse 1036,80 euro hüvitamist. Arvel nr 1454553 on ostetud esemeteks „Term.DEVIREG SMART“ 8 tükki (kd I, tl 50). Hageja on arve tasunud (kd I, tl 49). Hageja on ostetud esemeid kirjeldanud kui elektritarbed soojussõlmele ja viidanud eksperthinnangu fotole 31 (kd IV, tl 27 pöördel), millelt nähtub tehnoruum. Hageja esitatud fotolt nähtub termostaat (kd III, tl 120). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad arve ja foto, et ostetud esemeteks on termostaadid. Kuna elamus on küttesüsteem, on need esemed elamusse paigaldatud.
21.9.Hageja nõuab trepipiirete ja -astmete maksumuse 3540 euro ja 2500 euro hüvitamist. Arvel nr 160344 on ostetud esemeks „Trepipiirde valmistamine“ (kd I, tl 52). Trepiastmete arvet hageja esitanud ei ole. Selle kohta on hageja esitanud maksekorralduse selgitusega „ülekanne“ (kd I, tl 102). Mõlemad kulutused on kandnud hageja (kd I, tl-d 51 ja 102). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad arve ja maksekorraldus, et hageja on teinud 3540 euro suuruse kulutuse trepipiirdele. See ese on ka eksperthinnangu fotolt 6 näha (kd IV, tl 25). Samas ei pea ringkonnakohus tõendatuks, et hageja on kulutanud 2500 eurot trepiastmetele. Maksekorraldus, millele on omakäeliselt kantud selgitus „trepi paigaldus, trepi astmed“, ei ole kulutuse sisu tõendamiseks tõend TsMS § 229 lg 2 mõttes.
21.10.Hageja nõuab parketi maksumuse 5668,16 euro ja 1574,50 euro hüvitamist. Arvetel nr 16136 ja 17006 on ostetud esemeks „Walnuti vineeril laud“ (kd I, tl-d 53 ja 56). Mõlemad arved on tasunud hageja (kd I, tl-d 54 ja 55). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad arved, et ostetud on parketti ning eksperthinnangu fotod tõendavad, et elamu tubade põrandale on paigaldatud parkett (kd IV, tl-d 26 pöördel ja 27).
21.11.Hageja nõuab mööblitarvikute maksumuse 159 euro hüvitamist. Arvel nr 2863 on ostetud esemeteks „Buster + Punch Brass knob“ (kd I, tl 58). Hageja on avaldanud, et tegemist on kapinuppudega (kd III, tl-d 123). Arve on tasunud hageja (kd I, tl 57). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad arve ja eksperthinnangu foto 29, et vannitoa kappidele on paigaldatud nupud.
21.12.Hageja nõuab kardinate maksumuse 5743,51 euro, 6146,43 euro ja 6108 euro hüvitamist. Arvetel nr 2875 ja 2851 on ostetud esemeteks kardinad (inglise keeles curtains) (kd I, tl-d 59 ja 104 pöördel). Arvest nr 2851 on 3073,21 eurot tasunud hageja ülekandega (kd I, tl 103). Ülejäänud arvete tasumise kohta tõendid puuduvad. Arvel nr 17300072 on ostetud esemeteks kardinad (kd I, tl 86). Arve on tasunud hageja (kd I, tl-d 84–85). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad arved ja eksperthinnangu fotod, et elamusse on paigaldatud kardinad (kd IV, tl-d 26 pöördel ja 27).
21.13.Hageja nõuab tapeedi maksumuse 1450 euro, 585,60 euro, 1450 euro ja 256 euro hüvitamist. Arvetel nr 2838, 2862 ja 2861 on ostetud esemeks tapeet (kd I, tl-d 61, 63, 65). Sellele viitavad eseme ostmise kogused – meeter ja rull. Arved on tasunud hageja (kd I, tl-d 60, 62, 64). Arvel nr 2859 ei ole ostetud esemeks tapeet (selgitus „Chrome handle“ summas 256 eurot) (kd I, tl 67). Arve on tasunud hageja (kd I, tl 66). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad arved ja eksperthinnangu fotod, et elamu tubades on tapeet (kd IV, tl-d 26 ja pöördel). Arvel nr 2859 ei ole ostetud esemeks tapeet, kuid hageja on selle eseme selgituse juurde esitanud foto, millest nähtub, et tegemist on kapikäepidemetega (kd III, tl 128). Sellised käepidemed on kapile paigaldatud, mida tõendavad eksperthinnangu fotod 27 ja 28 (kd IV, tl 27).
21.14.Hageja nõuab keraamiliste plaatide ja sanitaartehnika maksumuse 2392 euro, 5180 euro, 850 euro, 14 064,72 euro, 7877,64 euro, 830,49 euro ja 1522,57 euro hüvitamist. Arvetel nr A170436654, A-170336218, A-170235742, E161119075, A-170135619, A-170336493, E170219711 on ostetud esemeteks keraamilised plaadid, sanitaartehnika ja peegel (kd I, tl-d 69, 71, 73, 75, 77, 78 ja 80). Kuigi arvetel nr A-170436654 ja A-170235742 on ostjateks märgitud kolmandad isikud, on arved tasunud hageja (kd I, tl-d 68, 70, 72, 76, 74 ja 81). Arve nr E161119075 on tasunud osaühing MARTVAL (kd I, tl 74). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad arved ja eksperthinnangu fotod, et elamus asuvad sanitaarruumid on plaaditud, paigaldatud on peeglid ja sanitaartehnika (kd IV, tl-d 25 pöördel, 27). Samuti on tõendatud, et eeltoodud kulud on kandnud hageja. Isegi, kui esmalt on kulu hageja eest kandnud kolmas isik,
siis VÕS § 78 lg 4 järgi saab kohustuse täitnud kolmas isik nõuda hagejalt täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist.
21.15.Hageja nõuab majandusruumi sisseehitatud tehnika maksumuse 5201 euro hüvitamist. Arve-saatelehel nr 170452 on ostetud esemeteks pesumasin, pesukuivati, ühendusraam ja triikimiskeskus (kd I, tl 83). Arve on tasunud hageja (kd I, tl 82). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad arve ja hageja esitatud fotod, et ostetud on pesumasin, pesukuivati, ühendusraam ja triikimislaud (kd III, tl-d 139–140).
21.16.Hageja nõuab köögimööbli maksumuse 11 000 euro ja 9593 euro hüvitamist. Hinnates tellimust nr 1755 koos hageja esitatud fotodega ja eksperthinnangu fotodega (kd I, tl-d 87, 90– 91 pöördel; kd III, tl-d 142 – 143; kd IV, tl-d 25 pöördel ja 26), saab tõendite põhjal järeldada, et tegemist on köögimööbliga. Sellele viitab tellimuse kirjeldus kui ka Itaalia äriühingu nimi CASTAGNA CUCINE SRL. Kuigi tellijaks on hageja, on arved tasunud osaühing MARTVAL (kd I, tl-d 88 ja 89). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad arved ja eksperthinnangu fotod, et elamusse on paigaldatud köögimööbel. Samuti on tõendatud, et eeltoodud kulud on kandnud hageja. Isegi, kui esmalt on kulu hageja eest kandnud kolmas isik, siis VÕS § 78 lg 4 järgi saab kohustuse täitnud kolmas isik nõuda hagejalt täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist.
21.17.Hageja nõuab sisseehitatud mööbli maksumuse 7670 euro ja 5580 euro hüvitamist. Hageja on esile toonud, et ostetud esemeteks on magamistoa mööbel, sh kapid. Ringkonnakohtu hinnangul tõendab arve nr 238, et ostetud on öökapid lampidega 2 tükki („CUP TABLE LAMP WITH SHADE“) (kd I, tl 92) ja arve nr 543, et ostetud on toolid 6 tükki („AMAL SMALL ARMCHAIR“) (kd I, tl 94). Ka hageja esitatud foto viitab esimese arve osas öökappidele (kd III, tl 144). Ükski arvetel kirjeldatud sõnast ei viita sisseehitatud riidekappidele. Seega ei piisa selle väite tõendamiseks ka hageja esitatud fotost (kd III, tl 145). Arve nr 238 on tasunud osaühing MARTVAL (kd I, tl 93) ja arve nr 543 on tasunud hageja (kd I, tl 96). Nagu kolleegium on eelnevalt leidnud, kui esmalt on kulu hageja eest kandnud kolmas isik, siis VÕS § 78 lg 4 järgi saab kohustuse täitnud kolmas isik nõuda hagejalt täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist.
21.18.Hageja nõuab sisseehitatud mööbli maksumuse 3250 euro ja 3250 euro hüvitamist. Arvetel nr 16 ja 58 on ostetud esemeteks garderoobid (kd I, tl-d 100 ja 101). Arve nr 16 on tasunud hageja (kd I, tl 99). Hageja väite kohaselt on arve nr 58 tasutud tema poolt sularahas, mille ta laenas oma emalt. Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad arved ja eksperthinnangu fotod 25, 27 ja 28, et elamusse on paigaldatud sisseehitatud riidekapid (kd IV, tl 27). Ka leiab ringkonnakohus, et hageja on tõendanud arve nr 58 sularahas tasumise. Seda väidet tõendab asjaolu, et kapid on elamusse paigaldatud, samuti W (hageja ema) arvelduskonto väljavõte, mille kohaselt on kontolt välja võetud sularaha (kd III, tl 63). Arvelduskonto väljavõtte näol on tegemist kaudse tõendiga, mis ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada (vt RKTKo 25.05.2020 2-17-124505/53, p 14.3.3).
22.Järgnevalt hindab kolleegium, milliste kulutuste hüvitamist saab hageja kostjalt nõuda. VÕS § 1042 lg 1 esimese lause järgi võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Nõude sisuks on tegelikult tehtud kulutuste hüvitamine ning nõude ülempiiriks on tehtud kulutuste summa.
22.1.Eeltoodust tulenevalt tuleb hinnata, kas hageja vara väärtus on kulutuste tõttu vähenenud
ja kostja vara väärtus vastavalt suurenenud. Samuti tuleb hinnata kostja vastuväidet, et asjad ei ole kinnisasjaga püsivalt seotud. VÕS § 1042 lg 2 p 2 järgi ei ole kulutuste tegijal nõudeõigust, kui isik, kelle esemele kulutusi tehti, nõuab kulutusi teinud isikult kulutustega tehtud parenduste äravõtmist ja parenduste äravõtmine on parendusi rikkumata võimalik. Siinjuures on kinnistu olulise osa hindamisel võimalik kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 53 lg-s 1 sätestatud asja olulise osa üldmõistet – asja oluline osa on selle koostisosa, mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks. Kolleegium ei nõustu hageja üldise väitega, et ühtegi eset ei saa elamu terviklikku ja sisekujunduslikku lahendust rikkumata eemaldada.
22.2.Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et hagejal ei ole VÕS § 1042 lg 1 p 1 alusel kostja vastu nõudeõigust järgmiste kulutuste, mille tegemise on ringkonnakohus eelnevalt tuvastanud, osas: -
riiul ja laud maksumusega 4536 eurot (otsuse p 21.3) laud maksumusega 8103,60 eurot (otsuse p 21.4) esemed maksumusega 4011,56 eurot (otsuse p 21.5) kardinad maksumusega 5743,51 eurot, 6146,43 eurot ja 6108 eurot (otsuse p 21.12) pesumasin, pesukuivati, ühendusraam ja triikimiskeskus maksumusega 5201 eurot (otsuse p 21.15) öökapid maksumusega 7670 eurot ja toolid maksumusega 5580 eurot (otsuse p 21.17)
Eeltoodud esemete äravõtmine on esemeid rikkumata võimalik.
22.3.Ülejäänud esemete osas leiab kolleegium, et esemete ja elamu vahel esineb kehaline side. Ka väiksemate esemete, nt sanitaartehnika, köögitehnika, sisseehitatud mööbli nupud ja käepidemed, osas on side olemas, sest asja osad on omavahel kindlalt ühendatud ning neid ei saa ilma oluliste raskusteta eraldada. Isegi, kui eraldamine on võimalik, siis eraldamise tagajärjel kaotaks eraldatav asi oma kehalise terviklikkuse.
22.4.Kolleegium leiab, et need kulutused, mis on tehtud esemetele, mille äravõtmine ei ole eset rikkumata võimalik, tulid kostjale kasuks, mistõttu saab hagejal olla kostja vastu nõue VÕS §st 1042 tulenevalt. VÕS § 1042 lg 1 teise lause järgi võetakse rikastumise ulatuse kindlakstegemisel aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Seetõttu tuleb rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võtta arvesse, kas tehtud kulutused on isikule, kellele ese kuulub, kasulikud, ning millised on olnud selle isiku kavatsused eseme suhtes. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kostja rikastumist saab jaatada, sest kostjale kuuluva kinnistu kaasomandiosa väärtus on hageja poolt tehtud kulutuste tulemusena suurenenud. Kuna pooled on vaidlusaluse kinnistu suhtes kaasomandi lõpetanud, ja hageja peab kostjale hüvitama tema osa rahas, peab kostja hagejale hüvitama kulutuste objektiivse väärtuse. Selle tingib asjaolu, et kaasomandi lõpetamisel võeti aluseks eksperthinnangus nr 1019-20 toodud kinnistu väärtus 3. juuni 2020. a seisuga. Kinnistu hindamisel on arvestatud, et kinnistul asub elamu, elamu siseviimistlust ja seisukorda (kd II, tl 85 pöördel). Samuti saab kolleegiumi hinnangul eeldada, et kostja oleks samasisulisi kulutusi teinud ka ise. Pooled ostsid kaasomandisse siseviimistluseta elamu ning sinna elama asumiseks tuli teha täiendavaid kulutusi. Sellises olukorras oli kulutuste tegemine majanduslikult põhjendatud. Kuna kostja selles majas ka elas, siis olid tehtud kulutused tema jaoks subjektiivselt kasulikud. Vajalike kulutuste puhul, mille eseme omaja oleks ka ise nagunii teinud, on eseme omaja
selliste kulutuste osas rikastunud ka ulatuses, kus nende tegemine ei too kaasa eseme väärtuse suurenemist.
22.5.Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kulutuste hüvitamine on välistatud VÕS § 1042 lg 2 p 2 alusel. Pooled ostsid koos kinnistu ning kostja on esile toonud, et nad kolisid elamusse ja asusid perekonna ühises eluasemes siseviimistlust tegema (vt nt hagivastuse p 13; kd I, tl 140 pöördel). Eeltoodud väidet arvestades teadis kostja, et hageja teeb tema kaasomandiosale kulutusi, kuid ei vaielnud nende tegemisele vastu. Nõuet välistavate eelduste puudumise vaidluse korral pidi kostja oma vastuväite aluseks olevate asjaolude esinemist tõendama.
23.Kostja on tuginenud ka kinkele (VÕS § 259 lg 1). Maakohus on kostja väiteid hinnanud oma otsuse p-des 122 ja 123, leides, et kostja ei ole kinkelepingu sõlmimist tõendanud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja leiab, et ka kostja kaasomandiosale kulutuste tegemisel ei olnud tegemist kinkega. Vastuses apellatsioonkaebusele ei ole kostja väitnud, et maakohus on kinke puudumise tuvastamisel jõudnud menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes valele järeldusele.
24.Tallinna Ringkonnakohus tegi 29. oktoobril 2021. a selles asjas TsMS § 450 lg-te 1 ja 2 alusel tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse. TsMS § 450 lg 4 kohaselt, kui tasaarvestuse reservatsiooniga tehtud osaotsuse puhul jäetakse edasises menetluses hagi tulenevalt tasaarvestuse vastuväitest täielikult või osaliselt rahuldamata, tühistab kohus ühtlasi reservatsiooniga otsuse tasaarvestuse ulatuses või muudab seda.
24.1.Maakohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 120 000 eurot ja jättis hagi kostja vastu 85 170,19 euro saamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kulutuste hüvitamise nõudes osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 57 370,14 eurot (= 114 740,28 ÷ 2).
24.2.Pooled ei ole määranud, millises järjekorras nõuded tasaarvestatakse (VÕS § 201 lg 1). VÕS § 186 p 2 järgi võlasuhe lõpeb tasaarvestusega. See aga omab asjas tähtsust, sest hagejalt kostja kasuks välja mõistetud 20 856,86 euro hüvitiselt tuleb arvestada viivist 17. veebruarist 2020 kuni põhinõude täitmiseni. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on tasunud kostjale 4794,16 eurot (kd II, tl 178), mille tulemusena mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 20 856,86 eurot auto eest ja sellelt seadusjärgse viivise alates 18. augustist 2023 kuni kohustuse täitmiseni (vt maakohtu otsuse p 145 ja resolutsiooni p 6). Pooled on ringkonnakohtule kinnitanud, et hageja ei ole kostjale täiendavalt midagi tasunud. Perioodi 18. august 2023–15. detsember 2023 eest on põhinõudelt 20 856,86 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 822,85 eurot (s.o 12% aastas, viivitatud päevi 120).
24.3.Ühelt poolt on hagejalt kostja kasuks välja mõistetud hüvitis kinnistu mõttelise osa kaotamise eest 192 000 eurot ja hüvitis auto eest 26 536,79 eurot (=20 856,86 + 4857,08 + 822,85), so kokku 218 536,79 eurot ning teiselt poolt on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitis kinnistu ostuhinna eest 120 000 eurot ja kulutuste eest 57 370,14 eurot, s.o kokku 177 370,14 eurot. Kolleegium tasaarvestab VÕS § 201 lg 1 p 1 ja lg 2 järgi esimeses järjekorras auto hüvitise ja sellelt arvestatud viivise nõude. Nimetatud nõue muutus enne sissenõutavaks, kui kohtuotsusega välja mõistetud hüvitis kinnistu mõttelise osa kaotamise eest. Tasaarvestuse tulemusena tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 41 166,65 eurot (=218 536,79 - 177 370,14).
25.Maakohus jättis kohtuotsuse täitmise tagamiseks jõusse Harju Maakohtu 3. mai 2019. a määrusega seatud hagi tagamise abinõu, milleks oli eelmärge kostja kaasomandiosale omandiõiguse üleandmise nõude tagamiseks hageja kasuks (kd I, tl-d 125–126). Nimetatud märge on kinnistusregistrist kustutatud ning hageja on kantud registrisse kinnistu ainuomanikuna. Seega puudub vajadus lahendada kohtuotsuse resolutsioonis hagi tagamise abinõuga seotud küsimus. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
26.Maakohus, arvestades menetluse asjaolusid ja mõlema poole esitatud hagi rahuldamise ulatust, jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. Pooled ei ole menetluskulude jaotust vaidlustanud. Kassatsiooniastme menetluskulud on Riigikohtu 2. mai 2022. a määrusega jäetud hageja kanda (kd III, tl 37). Vaatamata sellele, et ringkonnakohus hageja kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu osaliselt rahuldab, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 57 370,14 eurot, ei anna see alust vaidlustatud otsuses tehtud menetluskulude jaotuse muutmiseks TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi. Kolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
26.1.TsMS § 163 näeb hagi osalise rahuldamise puhuks ette mitu erinevat menetluskulude jaotamise viisi, mille vahel kohtul tuleb langetada kaalutluspõhine valik. Kohtul tuleb TsMS § 163 kohaldamisel tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane (vt RKTKo 27.03.2017 3-2-1-18-17, p 17). Üldjuhul tuleks mitme erineva kulude jaotamise võimaluse vahel valides arvestada nõude rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsiooniga. Samas ei pruugi hagi rahuldamise proportsioon olla ainumäärav ning arvesse tuleb võtta kõiki menetluse asjaolusid, sealhulgas menetlusosaliste suhtumist asja lahendamisse kompromissiga või muul viisil kokkuleppel (vt RKTKo 20.12.2022 2-19-2709/212, p 10).
26.2.Eelnevaid põhimõtteid arvestades on kolleegiumi hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Selles asjas ei ole hagi rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsioon ainumäärav. Praegusel juhul esitas hageja kostja vastu hagi kaasomandi lõpetamiseks ja 205 170,19 euro suuruse hüvitise saamiseks. Kostja esitas hageja vastu hagi 22 577,40 euro suuruse hüvitise ja sellelt viivise saamiseks. Kaasomand lõpetatakse eelduslikult mõlema poole huvides, mistõttu kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Ka poolte teineteise vastu esitatud rahaliste nõuete puhul, arvestades asja mahtu ja keerukust, on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda.
27.Ringkonnakohus määrab TsMS § 173 lg-st 1 tulenevalt kindlaks apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse.
27.1.Selles vaidluses moodustas mahukama ja keerulisema osa hageja hüvitise nõue kostja vastu. Vaidlustatud otsusega rahuldati hageja hüvitise nõue 120 000 euro saamiseks, jätkus vaidlus 85 170,19 euro suuruse nõude üle. Ringkonnakohus rahuldab selle 67% ulatuses. Samas tuleb arvestada, et eelnevalt on poolte nõuded lahendatud osaotsusega, mistõttu ei saa selle nõude rahuldamise proportsioon olla menetluskulude jaotamisel ainumäärav. Arvestades poolte suhtumist asja lahendamisse kompromissiga, jaotab ringkonnakohus menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel.
27.2.TsMS § 163 lg 2 võimaldab olukorras, kus hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, jätta kohtul menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Apellatsioonkaebuses on hageja teinud kostjale ettepaneku lahendada asi kompromissiga
selliselt, et hageja tasub kostjale 50 000 eurot (kd IV, tl 8). Kuna hageja kulutuste hüvitamise nõue rahuldatakse osaliselt, ja tasaarvestuse tulemusena on asja lõpplahendus sellesarnases ulatuses nagu on kompromissina pakkunud hageja, peab kolleegium põhjendatuks kohaldada TsMS § 163 lg-t 2, jättes hageja apellatsioonimenetluse kulud osaliselt kostja kanda ja kostja kulud tema enda kanda. Kõiki asjaolusid arvestades on hageja suhtes ebaõiglane, kui ringkonnakohus menetluskulude jaotamisel hageja kompromissiettepanekuga ei arvestaks. Kompromissiettepanekust keeldudes venitas kostja põhjendamatult menetlust, mis tekitas pooltele täiendavaid menetluskulusid. Eeltoodut arvestades jätab kolleegium hageja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 50% ulatuses ja alates 12. oktoobrist 2023 kantud hageja lepingulise esindaja kulud kostja kanda.
27.3.Ringkonnakohus saab TsMS § 174 lg 3 järgi määrata kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kuna teistes kohtuastmetes kantud menetluskulud on jäetud poolte endi kanda, siis nende osas kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja osutanud hagejale alates 12. oktoobrist 2023 apellatsiooniastmes õigusabi 3 tundi ja 45 minutit, s.o 562,50 eurot (lisandub käibemaks). Kolleegiumi hinnangul on lepingulise esindaja tunnihind 150 eurot asja keerukust arvestades vajalik ja põhjendatud. Samuti on hageja lepingulise esindaja toimingute maht perioodil 12. oktoober 2023 kuni 24. november 2023 TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud. Eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud (3,75 tundi x 150 eurot x 20%) + (1680 ÷ 2) 1515 eurot. Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
28.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.