MOBIRE EESTI AS-i hagi BKS Technology OÜ ja M. Z. vastu võla ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind
20 000 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Mobire Eesti AS (registrikood 10814092; asukoht: Mäealuse tn 2/3, 12618 Tallinn) Hageja lepinguline esindaja Ferenc Koso (e-post [email protected]) Kostja I: BKS Technology OÜ (registrikood: 11718284 Asukoht: I. Pavlovi tn 2, 40232 Sillamäe; e-post: [email protected]) Kostja II: M. Z. (isikukood xxxx Elukoht: xxxx; e-post: xxxx), Kostjate lepinguline esindaja Sergei Ivanov (epost: [email protected])
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 23.09.2020, edasi kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada MOBIRE EESTI AS-i hagi BKS Technology OÜ ja M. Z. vastu võla ja viivise saamiseks.
2.Mõista välja BKS Technology OÜ-lt ja M. Z.lt solidaarselt põhivõlgnevus 12 888,70 eurot ja 21.03.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 54,74 eurot, kokku 12 943,44 eurot.
Mõista BKS Technology OÜ-lt ja M. Z.lt välja viivis protsendina põhinõudest 12 888,70 eurost 0,15% päevas alates 22.03.2022 kuni põhinõude kohase täitmiseni, selliselt, et M. Z. maksimaalne vastutuse määr koos põhinõude ja juba sissenõutavaks muutunud viivisega on 17 190 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
1.Jätta menetluskulud solidaarselt BKS Technology OÜ ja M. Z. kanda.
2.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
2-22-4208 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Mobire Eesti AS esitas 22.03.2022 Harju Maakohtule hagi BKS Technology OÜ-lt ja M. Z.lt võlgnevuse saamiseks. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt rentis hageja vastavalt 08.05.2019 sõlmitud rendilepingule nr. xxxx BKS Technology OÜ – le sõidukit Opel Combo reg. nr. xxxx. Hageja andis sõiduki vastavalt lepingule kostja 1 kasutusse ja kostja 1 kohustus tasuma hagejale sõiduki kasutamise eest lepingujärgseid makseid vastavalt lepingute lahutamatuks osaks olevale maksegraafikule. Kostja 1 ei ole oma lepingulisi kohustusi hageja ees täitnud ja on hagejale tasumata jätnud järgmised rendiarved: arve nr. 210747 summas 279 eurot, arve nr, 2108706 summas 279 eurot ja arve nr. 2110020 summas 279 eurot. Kuna kostja 1 ei ole täitnud oma lepingulist kohustust tasuda rendimakseid, oli hagejal õigus leping ennetähtaegselt rendileping üles öelda. Hageja ütles lepingu 06.09.2021 avaldusega üles ning nõudis sõiduki viivitamatut tagastamist.
2.15.09.2021 tagastas kostja 1 sõiduki avariilisena. Kuna avarii sõidukiga juhtus Venemaal siis hageja taastas sõiduki omal kulul tasudes teenuse eest Viking Motors AS – ile 12 051,70 eurot. Hageja esitas kostja 1 – le vastavalt “Sõiduki Kahjujuhtumi Järgse Taastamise Korra“ punktile 5.4 ja üldtingimuste punktile 6.2 antud arve edasi kostja 1le. Arve nr. 2203774 summas 12 051,70 eurot on Kostja 1 poolt hagi esitamise seisuga tasumata.
3.Tulenevalt eeltoodust on kostja 1 põhivõlgnevuseks hageja ees rendiarved summas 837 eurot ja avariilise auto taastamise kulud summas 12 051,70 eurot, kokku 12 888,70 eurot. Ühtlasi sõlmisid hageja ja M. Z. 08.05.2019 käenduslepingu nr. xxxx, millega kostja 2 kohustus hageja ees solidaarselt koos kostjaga 1vastutama lepingust nr. xxxx tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Vastavalt käenduslepingu punktile 2 on käendaja ehk kostja 2 vastutuse maksimumsummaks 17 190 eurot. Tulenevalt eeltoodust nõuab hageja kostja 2 – lt kui käendajalt solidaarselt koos kostja 1 – ga lepingust nr. xxxx tulenevate kohustuse täitmist.
2-22-4208
4.Hageja ja kostja 1 on rendilepingu üldtingimuste punktis 5.9 kokku leppinud viivise määras õigeaegselt tasumata summalt 0,15 % iga viivitatud päeva eest. Hageja on arvestanud viiviseid hagi esitamise seisuga so 22.03.2022.a. summas 382,16 eurot. Hageja vähendab viivisnõuet 54,74 eurole põhjusel, et hagi hind ei ületaks 20 000 eurot.
5.Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg summas 12 888,70 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 54,74 eurot ja viivis põhisummalt (12 888,70 eurolt) alates 23.03.2022. kuni põhivõlgnevuse tasumiseni lepingulise määraga 0,15 % päevas. Kõik menetluskulud (sh riigilõiv) jätta kostjate kanda. Rahuldatud menetluskuludelt mõista kostjatelt hageja kasuks alates lahendi jõustumisest viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras kuni nende täieliku tasumiseni.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
6.Kostjad hagi ei tunnista. Kostjad ei vaidlusta asjaolu, et 08.05.2019 sõlmiti hageja ja kostja 1 vahel rendileping nr xxxx sõiduauto Opel Combo reg. Nr xxxx, väljalaskeaasta 2018, odomeetri näit 7600 km, ajutiseks kasutamiseks. Samal päeval sõlmiti kostja 2-ga käendusleping, kus kohustuse maksimaalne suurus on 17 190 eurot, mis sisaldab kõiki täiendavaid kohustusi ja tingimuslikke kohustusi tulevikus. Lepingu tingimuse C1 kohaselt on sõidukite kasutuspiirkonnaks EL riigid. Kostja juhtis enne lepingu allkirjastamist lepingu sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste käigus pidevalt hageja tähelepanu sellele, et auto on vajalik temale kasutamiseks Vene Föderatsiooni territooriumil, kuna kostja kliendid asuvad Venemaal ja et tarnitud seadmed nõuavad kostjalt süstemaatilist ennetavat hooldust. Kui hageja oleks avaldanud, et kaskokindlustus Vene Föderatsiooni territooriumil on võimatu või mingil moel piiratud, ei oleks kostja nendel tingimustel lepingut allkirjastanud. Pärast lepingu allkirjastamist leppisid pooled kokku, et lisaks lepingu tingimusele C1 punktis sätestatule kuulub auto kasutuspiirkonda ka Venemaa. Selle kinnituseks esitas hageja 23.05.2019 kostjale arve sõiduauto kaskokindlustuse kohta, kasutamaks seda Vene Föderatsiooni territooriumil 03.06.201902.06.2020. 27.05.2019 tasus kostja väljastatud arve. Seega poolte kokkuleppel sai lepingu üldtingimuste punkti 3.3. kohaselt tehtud muudatus ja lepingu C1 säte oli muudetud, s.o ja auto kasutuspiirkond on EL riigid + Vene Föderatsioon. Sõiduauto kaskokindlustus ja kohustuslik liikluskindlustus oli lepingu tingimuste Ф3 ja Ф5 alusel täielikult hageja teha. Hageja süül jäi tegemata kaskokindlustus liiklusõnnetuse toimumise hetkel 14.12.2020 Vene Föderatsiooni territooriumil. Hageja ei muutnud lepingu tingimust C1 ega seda üles öelnud liiklusõnnetuse toimumiseni. Alles 21.01.2021 teatas hageja kostjale, et alates 2020. aasta jaanuarist ei paku Mobire klientidele täiendavaid Venemaa kaitseteenuseid. Hageja ei teavitanud kostjat õigeaegselt Vene Föderatsiooni territooriumil mootorsõiduki kasutamise tingimuse ülesütlemisest. Juhul, kui hageja oleks kostjale õigeaegselt teatanud oma otsusest mitte pakkuda kindlustuskaitset Vene Föderatsiooni territooriumil, oleks kostjal olnud õigus lepingust taganeda ja renditud auto tagastada või vaidlustada hageja otsus kohtus. Seega tuleks kogu liikluskindlustuse riisiko ja sellega seotud remonditööde taastamise kulud täielikult jätta hageja kanda ning tema haginõuded jätta rahuldamata.
7.Leping tingimuste punkti H1 kohaselt on muuhulgas lepingulisana dokument Mobire Eesti AS sõiduki kahjujuhtumi järgne taastamise kord, mille lisa p 6.1.2. kohaselt rendileandja on kohustatud alustama viivitamatult kahjujuhtumi käsitlemist rentnikult vastava teate saamisest ja tegema kindlaks sõiduki taastamiskulude suuruse. Sama lisa p
6.1.3.kohaselt rendileandja on kohustatud tegema sõiduki taastamise või sellest keeldumise otsuse viivitamatult, kuid mitte hiljem kui kümne (10) tööpäeva jooksul arvates kõigi rentnikult nõutavate dokumentide saamisest ja kahju suuruse ning tekkimise
2-22-4208 asjaolude kindlakstegemisest. Sama lisa p 6.1.4. kohaselt rendileandja on kohustatud rentnikule kirjalikult teada andma sõiduki taastamisest keeldumisest viivitamatult, kuid mitte hiljem kui viie (5) tööpäeva jooksul arvates otsuse tegemisest, näidates ära keeldumise põhjuse ja aluse. Teade liiklusõnnetusest saadeti hageja meiliaadressile otse õnnetuskohalt 14.12.2019 ja dubleeriti 17.12.2019 kirjaga ka hagejа4 meiliaadressile, s.o. kohe pärast Eestisse jõudmist. Hageja pidi oma kirja esitama hiljemalt 15 päeva jooksul pärast liiklusõnnetuse kohta teate saamist. Hageja rikkus lepinguga kehtestatud tähtaega. Kostja hindas 04.02.2021 omal kulul Heimarus OÜ autoesinduses taastamisremondi maksumust. Taastusremondi maksumuseks kujunes 10 072,98 eurot. Saabunud sõiduauto xxxx ülevaatuse ja remondimaksumuse arvestuse dokumendid saadeti e-postiga hagejale. Sarnase (kahjustusteta) auto hind oli hagejalt saadud andmetel ligikaudu 9 500 eurot. Seetõttu pakkus kostja välja võimaluse osta 5 000 euro eest avariilise auto. 05.02.2021 saabus hagejalt kiri, millega teatati hagejale, et tegelikult on tegemist auto täieliku hävimisega ja sõidukit ei ole võimalik taastada. Lepingu üldtingimuste punkti 7.2. kohaselt, leping sel juhul lõpetatakse. Mobire Eesti AS sõiduki kahjujuhtumi järgne taastamise korra punkti 7.7. kohaselt rentnik on kohustatud kahjustatud auto andma Eesti Vabariigi territooriumil üle Rendileandjale. Hagejal oli teave sellest, et kahjustatud auto asub Jõhvi linnas ja kostja oli valmis sõiduki hagejale või tema esindajale tagastama igal sobival ajal. Kostja sai info, milles nõuti auto üleandmist hagejale, alles 2021. aasta septembris, s.o. 9 kuud pärast liiklusõnnetust. Seetõttu oli kostjal lepingu üldtingimuste p 10.3 alusel õigus keelduda rendi tasumisest auto tegeliku puudumise ja kasutamise võimaluse puudumise tõttu 15-päevase ajavahemiku möödumisel alates hagejale juhtunust teavitamisest. 2021. aasta veebruarist kuni 2021. aasta septembrini ei laekunud hagejalt rohkem teavet. 09.09.2021 tagastas kostja sõiduki hagejale. Hageja sai 15.09.2021 Kerespets OÜ autoesindusest kalkulatsiooni auto taastamiseks summas 8 999,49 eurot. 01.03.2022 sai hageja arve taastamisremondi eest summas 12 051,70 eurot.
8.Mobire Eesti AS sõiduki kahjujuhtumi järgne taastamise korra p 7.5. kohaselt sõidukit ei taastata juhul, kui Sõiduki taastamine ei ole majanduslikult otstarbekas ega tehniliselt põhjendatud. Sõiduki taastamise otstarbekuse hindamisel lähtutakse sõiduki turuhinnast Eestis vahetult enne kahjujuhtumit. Sõidukit ei taastata juhul, kui sõiduki taastusremondi maksumus ületab 70% sõiduki turuhinnast Eestis vahetult enne kahjujuhtumit. Lepingu üldtingimuste p 6.5. kohaselt sõiduki kahjujuhtumi järgse remondi korraldab Rendileandja. Hageja remontis sõiduki aasta pärast liiklusõnnetust. Kuna hageja ei tunnistanud oma vastutust kaskokindlustuse puudumise eest Vene Föderatsiooni territooriumil, ei teatanud õigeaegselt kindlustuskaitse andmisest keeldumisest Vene Föderatsiooni territooriumil, rikkus kahju tekkimise asjaolude ja auto taastamise suuruse määramise viivitamatu selgitamise tähtaegu, ei saanud kohe (hiljemalt 10 tööpäeva jooksul) vastu võtta sõiduki taastamise või taastamisest keeldumise otsust, samuti remontinud, s.o taastamisele mittekuuluva auto taastamismaksumusega, mis ületas sõiduki maksumuse, rikkus hageja sellega oluliselt lepingutingimusi ja tekitas kostjale ettenägematut materiaalset kahju. Seoses eeltooduga palub kostja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2
2-22-4208 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
10.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ning kostja 1 sõlmisid 08.05.2019 sõiduauto Opel Combo reg. nr. xxxx rendilepingu nr xxxx, mille kohaselt anti sõiduauto kostja kasutusse 60 kuuks kasutamiseks Euroopa Liidu piires igakuise maksega 232,50 eurot (lisandus käibemaks). Tegemist oli täisteenusrendiga ning igakuine makse hõlmas 24h teeninduskeskust, arvete administreerimist, kaskokindlustust, kindlustusjuhtumite käsitlemist, liikluskindlustust, sõidukikasutamist ja talverehve (dtl 8). Vaidlust ei ole ka selles, et kostjad tegid 14.12.2020 sõidukiga Vene Föderatsiooni territooriumil avarii (dtl 55-56). Samuti ei ole vaidlust selles, et kostjad ei ole tasunud üüriarveid, mille tasumist hageja nõuab. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad on kohustatud hagejale tasuma tasumata üürimaksed ja hüvitama sõiduki taastamise kulud.
11.Kohus märgib, et kuigi vaidlusalune leping on pealkirjastatud kui rendileping, on kohus seisukohal, et tegemist on siiski üürilepinguga, kuivõrd lepingu esemeks oli sõiduauto, mitte põllumajanduslik kinnisasi või käitis. Kohus selgitab, et rendilepingu esemeks saab olla üksnes viljakandev asi (VÕS § 339). Asja materjalidest ei selgu, et lepingu esemeks olevat sõidukit oleks kasutatud tulu teenimise eesmärgil.
12.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 järgi üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 334 lg 1 järgi peab üürnik üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Kui üüritud asja üürnikule üleandmisel koostati asja üleandmisakt, eeldatakse, et asi anti üle üleandmisaktis toodud seisundis. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt vastutab üürnik üüritud asja hävimise, kaotsimineku ja kahjustumise eest, mis toimub ajal, kui asi oli üürniku valduses, kui ta ei tõenda, et hävimine, kaotsiminek või kahjustumine toimus asjaoludel, mis ei tulenenud temast või isikust, kellele ta asja kasutamise lepinguga kooskõlas üle andis. Üürnik ei vastuta asja hariliku kulumise, halvenemise ja muutuste eest, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega.
13.Pooled vaidlevad ka selle üle, millal vaidlusalune üürileping lõppes. Hageja hinnangul lõppes üürileping 09.09.2021, mil kostjad sõiduki hagejale tagastasid. Kostjad leiavad, et üürileping lõppes 30.12.2020, kui kostjad teatasid sõidukiga toimunud avariist hagejale.
14.Kohus selgitab, et tähtajaline üürileping saab lõppeda kas tähtaja möödumisel, kokkuleppel või erakorralise ülesütlemisega. Enne tähtaja möödumist seda reeglina kokkuleppeta lõpetada ei saa. Seaduses sätestatud eeldustel on tähtajalist üürilepingut võimalik lõpetada erakorralise ülesütlemisega. VÕS § 195 lg 1 ja 2 kohaselt lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.
15.Asja materjalidest ei nähtu, et kostja 1 oleks hagejale üürilepingu 30.12.2020 üles öelnud. Kostjad ei ole ka väitnud, et ülesütlemise avaldus hagejale tehti. Kohus juhtis kostjate esindaja tähelepanu sellele 19.04.2023 korraldaval istungil, et märgitud asjaolu on tõendamata. Sellele vaatamata ei esitanud kostjad kohtule tõendeid, millest nähtuks lepingu ülesütlemine hagejale. Ka ei kinnita asja materjalide juurde esitatud kirjavahetus kostjate väiteid lepingu ülesütlemise kohta 30.12.2020. Hageja on edastanud 04.05.2021 kostjale 1 liikluskindlustuse poliisi ja rohelise kaardi, kostjad on pöördunud hageja poole 14.06.2021 palvega edastada ka kaskokindlustuse poliis. Kui kostja oleks lepingu hagejale
2-22-4208 detsembris 2020 ülesöelnud, puudunuks hagejal kohustus liikluskindlustuse edastamiseks kostjale 1 ja kostjal 1 omakorda puuduks õigus ning põhjus nõuda hagejalt kaskokindlustuse poliisi. Seega ei kinnita kostjate endi esitatud tõendid kostjate väiteid lepingu ülesütlemise aja kohta.
16.Asja materjalidest nähtuvalt ütles hoopis hageja lepingu nr xxxx üles kostjale 1 saadetud 06.09.2021 avaldusega. Hageja ütles lepingu üles põhjusel, et kostja 1 oli jätnud tasumata 01.07.2021 arve nr 2107474 summas 279 eurot, 01.08.2021 arve nr 2108706 summas 279 eurot ja 01.09.2021 arve nr 2110020 summas 279 eurot. Hageja andis 06.09.32021 avalduses kostjale tähtaja arvete tasumiseks 15.09.2021 ja hoiatas, et leping lõpetatakse ennetähtaegselt seoses üldtingimuste p 8.3.1 mittetäitmisega. Üürilepingu üldtingimuste p 8.2.7 järgi on rendileandjal õigus öelda rendileping erakorraliselt üles ning nõuda punktis
5.6.toodud lepingu lõpetamise tasu tasumist rentnikult, kui rentnik rikub oluliselt rendilepingut. Üldtingimuste p 8.3.1 kohaselt loetakse rendilepingu oluliseks rikkumiseks muu hulgas rentniku poolset viivitust kolme järjestikuse rendi tasumisega või rendi ühe makse tasumisega üle 45 päeva või kui rendilepingust tulenevate mistahes rentniku rahaliste kohustuste võlgnevus rendileandja ees ületab 1000,00 eurot.
17.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja 1 on lepingu ülesütlemise avalduse kätte saanud. Kostjad tagastasid avariilise sõiduki hagejale 09.09.2021. Selles osas vaidlus puudub. Kostjad ei ole vaidlustanud ka asjaolu, et hageja poolt esile toodud arved olid ka tegelikkuses tasumata.
18.Kostjad tuginevad sellele, et üürnik ei saanud sõidukit üürilepingu lõpuni kasutada, kuivõrd üürileandja ei remontinud sõidukit pärast avariid, seega ei pea kostja 1 hageja arveid tasuma. VÕS § 278 p 1, 3 ja 4 kohaselt, kui üüritud asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea oma kulul kõrvaldama, või kui asja lepingujärgne kasutamine on takistatud, võib üürnik nõuda üürileandjalt puuduse või takistuse kõrvaldamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 279 sätestatule või nõuda üürileandjalt kahju hüvitamist või alandada üüri vastavalt käesoleva seaduse §-s 296 sätestatule. VÕS § 296 lg 1 järgi ei pea üürnik maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid või hoone korrashoiu- ja parenduskulusid ajavahemiku eest, mil ta ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada käesoleva seaduse §-s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu või seetõttu, et üürileandja ei andnud asja tema kasutusse.
19.VÕS § 279 lg 1 on sätestatud, et kui üürileandja käesoleva seaduse §-s 278 nimetatud puudusest või takistusest teab või peab sellest teadma, kuid ei kõrvalda puudust või takistust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest või takistusest teada sai või teada saama pidi, võib üürnik lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, kui puudus või takistus välistab asja sihtotstarbelise kasutamise või piirab seda olulisel määral. VÕS § 282 lg 1 järgi peab üürnik üürileandjale viivitamata teatama: 1) asja lepingutingimustele mittevastavusest, kui üürnik ise ei pea seda kõrvaldama; 2) ohust asjale, kui ohu tõrjumiseks tuleb abinõud tarvitusele võtta; 3) üürnikule teatavaks saanud kolmanda isiku õigusest asjale. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kui üürileandja ei saanud üüritud asja puudust või takistust asja kasutamisel kõrvaldada seetõttu, et üürnik rikkus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustust, ei või üürnik kasutada üürileandja suhtes käesoleva seaduse §-s 278 sätestatud õigusi, samuti öelda käesoleva seaduse § 314 lõikes 1 sätestatud juhul üürileping erakorraliselt üles üürileandjale üüritud asja kasutamise taasvõimaldamiseks mõistlikku tähtaega andmata.
20.Üürileandjal on seega seadusest tulenevalt üürieseme korrashoiu kohustus. Seadus lähtub eeldusest, et suurem osa korrashoiukohustusest on üürileandjal ning üürnikul on üldjuhul üksnes pisipuuduste kõrvaldamise kohustus (VÕS § 280). Üürileandja kohustus
2-22-4208 võimaldada üürieseme kasutamist tähendab, et üürileandja peab tagama üürnikule üürieseme kasutamise võimaluse kogu üürilepingu kehtivusajal. Üldreeglina toob üürileandja üürieseme kasutamise võimaldamise või korrashoiukohustuse rikkumine alati kaasa üürileandja vastutuse, st üürniku võimaluse kasutada üürileandja suhtes õiguskaitsevahendeid. Üürnik saab kasutada eelpoolviidatud õiguskaitsevahendeid siis, kui konkreetse puuduse tekkimise eest üürnik ise ei vastuta. Üürnikul ei ole kõnealuste õiguskaitsevahendite rakendamise õigust ka siis, kui puudus tekkis üürnikupoolse lepinguvastase kasutuse tagajärjel.
21.Käesolevas kaasuses on hageja seisukohal, et üürileandjal puudus kohustus sõiduki remontimiseks. Kohus nõustub hagejaga. Nagu kohus eelnevalt märkis, ei vaidle pooled selle üle, et kostjad tegid 14.12.2020 lepingu esemeks oleva sõidukiga Vene Föderatsiooni territooriumil avarii (dtl 55-56). Rendilepingu kohaselt oli sõiduki kasutuspiirkond Euroopa Liidu riigid. Vene Föderatsioon ei kuulu Euroopa Liitu, seega rikkus kostja sõiduki kasutustingimusi. Kohus märgib, et hageja sõiduki kahjujuhtumijärgse taastamise korra p 3.1.2 ei loeta kahjujuhtumiks kahju, mis on toimunud väljaspool rendilepingus märgitud kasutuspiirkonda. Korra p 7.1 kohaselt taastab rendileandja kahjujuhtumi järgselt sõiduki või selle osad (dtl 12, 14).
22.Kohus ei nõustu kostjate väitega selles, et pooled muutsid lepingu eritingimust C1, mille kohaselt oli sõiduki kasutuspiirkond Euroopa Liidu riigid (dtl 8). Iseenesest on kostjail õigus selles, et lepingu üldtingimuste p 3.3 järgi on rentnikul on õigus kasutada sõidukit eritingimuste punktis C sätestatud kasutuspiirkonnas. Rentniku soovil võivad pooled kasutuspiirkonda muuta. Vastav muudatus loetakse rendilepingu muutmiseks ja sätestatakse eritingimustes. Antud juhul ei nähtu, et muudatus sõiduki kasutuspiirkonna osas oleks sätestatud eritingimustes. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et pooled oleksid teinud muudatusi üürimaksete suuruses. Nagu eelnevalt on kohus juba märkinud, oli tegemist nn täisteenuslepinguga, kus tasu liikluskindlustuse ja kaskokindlustuse eest Euroopa liidu piires sisaldusid lepingu hinnas. Asja materjalidest selgub, et kostjale 1 on esitatud 23.05.2019 arve nr 151427, mille kohaselt on sõiduk saanud kaskokindlustuse lisakaitse Venemaal perioodil 03.06.2019-02.06.2020 (dtl 51). Seega ei saa kohus kuidagi nõustuda kostjate seisukohaga, et ühe aasta lisakaskokindlustuse eest tasumisega muutsid pooled 5 aasta pikkuseks kavandatud üürilepingut. Kostjal ei olnud mingit alust arvata, et ühe aasta eest lisatasu maksmisega muutus lepingus kokkulepitud tingimus ning järgnevad 4 aastat Vene Föderatsiooni suhtes kehtiv täiendav kaskokindlus sisaldus edaspidi esialgselt kokkulepitud igakuises makses. Kostjatel oli õigus küll käia sõidukiga Venemaal perioodil 03.06.2019-02.06.2020, so ajal millal oli neil täiendav kaitse lisakaskokindlustuse näol, kuid see ei tähendanud koheselt, et pooled oleksid muutnud lepingus märgitud sõiduki kasutamispiirkonda.
23.23.05.2019 arvelt nr 151427 nähtub üheselt periood 03.06.2019-02.06.2020, millal oli sõiduk täiendavalt kindlustatud Venemaal, seega oli see kostja 2, kui kostja 1 seadusliku esindaja hoolsuskohustus jälgida, millisel ajavahemikul täiendav kindlustuskaitse kehtis ja vajadusel paluda hagejal uuesti sõiduk täiendavalt kindlustada või ise kindlustada sõiduk Vene Föderatsioonis sõitmiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjad oleksid pöördunud hageja poole sõidukile täiendava kindlustuskaitse saamiseks Vene Föderatsioonis liiklemiseks.
24.Ei ole õige kostjate väide, nagu puudunuks kostjatel õigus sõiduki täiendavaks kindlustamiseks. Nii on üldtingimuste p 6.3 ja 6.3.1 märgitud, et juhul, kui vastavalt eritingimustele rentnik sõlmib liiklus- või kaskokindlustuse lepingu otse kindlustusandjaga, on rentnik kohustatud tagama minimaalselt järgnevad tingimused:
2-22-4208 liikluskindlustus peab olema kehtiv kasutuspiirkonnas. Kaskokindlustuse osas kohustub rentnik tagama, et sõlmitava kindlustuslepingu tingimuste kohaselt oleks kindlustuslepinguga kaetud sellised kohustuslikud kindlustusriskid nagu liiklusõnnetus, loodusõnnetus, tulekahju, vandalism, vargus, röövimine, esiklaasi purunemine, kusjuures kindlustuslepingu omavastutus ei tohi olla suurem kui 320,00 EUR (salongiklaaside puhul – 0 EUR) ning varguse omavastutus suurem kui 15% sõiduki turuhinnast. Juhul, kui vastavalt Eritingimustele sõlmib Rentnik kindlustuslepingud ise, siis on ta kohustatud märkima kindlustuslepingus ennast kindlustusvõtjaks ja Rendileandja või Sõiduki tehnilisse passi kantud omaniku soodustatud isikuks (dtl 19).
25.Kohtule on arusaamatu, miks on pooled üldtingimustes kokku leppinud muuhulgas tingimused, mida pidi üürnik sõidukit kindlustades järgima, kui kostja väidete kohaselt ei olnud üürnikul õigust sõidukit täiendavalt kindlustada. Kohtule ei ole kostjate väited eluliselt usutavad. Tõepoolest sisaldus igakuises makses nii liikluskindlustus kui ka kaskokindlustus, kuid seda Euroopa liidu riikide piires. Väljaspool Euroopa liitu toimuva kindlustusjuhtumi tarbeks oli kostjatel õigus sõlmida ka ise vajaduse korral täiendav kindlustuskaitse.
26.Eeltoodust tulenevalt ei olnud Vene Föderatsiooni territooriumil 14.12.2020 lepingu esemeks oleva sõidukiga toimunud avarii selliseks kahjujuhtumiks, mille tagajärjel oleks hagejal olnud kohustus lepingu esemeks olev sõiduk taastada ning kostjal 1 oma VÕS § 279 alusel kohustuse täitmisest keelduda või leping hagejale üles öelda.
27.Kostjatel on iseenesest õigus selles, et hageja ei ole järginud taastamise korra p 6.1.4 sõiduki taastamisest keeldumisest teatamise tähtaega. Korra p 6.1.2 kohaselt on rendileandja kohustatud alustama viivitamatult kahjujuhtumi käsitlemist rentnikult vastava teate saamisest ja tegema kindlaks sõiduki taastamiskulude suuruse. Korra p 6.1.3 kohaselt rendileandja on kohustatud tegema sõiduki taastamise või sellest keeldumise otsuse viivitamatult, kuid mitte hiljem kui kümne (10) tööpäeva jooksul arvates kõigi rentnikult nõutavate dokumentide saamisest ja kahju suuruse ning tekkimise asjaolude kindlakstegemisest. Korra p 6.1.4 kohaselt rendileandja on kohustatud rentnikule kirjalikult teada andma sõiduki taastamisest keeldumisest viivitamatult, kuid mitte hiljem kui viie (5) tööpäeva jooksul arvates otsuse tegemisest, näidates ära keeldumise põhjuse ja aluse.
28.Hageja on 21.01.2021 e-kirjaga teavitanud kostjaid, et hageja ei saa võtta vastutust autoga Venemaal toimunud liiklusõnnetuse eest ja autol puudus Venemaa täiendav kindlustuskaitse. Alates 2020 jaanuarist Mobire ei paku klientidele üldse Venemaa täiendava kindlustuskaitse teenust. Hea tahte märgina, on hageja nõus kostjale siiski vastu tulema, ning hüvitama auto remondiga seonduvatest kuludest 2000 eurot (koos käibemaksuga). Ülejäänud summa, mis kulub auto remondiks tuleb tasuda kostjatel endal! (dtl 53). Seega ei ole hageja tõepoolest järginud korras sätestatud 15 päevast tähtaega, kuid nimetatud rikkumine ei ole kuidagi aluseks kostjalt kahjuhüvitise või lepinguliste maksete väljamõistmata jätmiseks. Hageja ei ole oma otsusest teatades käitunud vastuoluliselt või vastuolus hea usu põhimõttega. Pelgalt see, et hagejal on asjaolude väljaselgitamine ning seisukoha kujundamine võtnud veidi enam aega, kui korras ettenähtud ei anna veel kohtule alust hagi mitte rahuldamiseks.
29.Kostjad vaidlevad hagile vastu ka põhjusel, et hageja remontis ja taastas taastamisele mittekuulunud sõiduki. Hageja sai 03.02.2021 Kerespets OÜ autoesindusest kalkulatsiooni auto taastamiseks summas 8999,49 eurot. Vastavalt Viking Motors arvele nr 442007940 oli sõiduki taastamiskulu 10043,08+ km. 01.03.2022 esitas hageja kostjale 1 arve taastamisremondi eest summas 12 051,70 eurot (dtl 32, 60-63).
2-22-4208
30.Mobire Eesti AS sõiduki kahjujuhtumi järgne taastamise korra p 7.5. kohaselt sõidukit ei taastata juhul, kui Sõiduki taastamine ei ole majanduslikult otstarbekas ega tehniliselt põhjendatud. Sõiduki taastamise otstarbekuse hindamisel lähtutakse sõiduki turuhinnast Eestis vahetult enne kahjujuhtumit. Sõidukit ei taastata juhul, kui sõiduki taastusremondi maksumus ületab 70% sõiduki turuhinnast Eestis vahetult enne kahjujuhtumit. Kostja on esiletoonud, et hageja on 28.01.2021 teda teavitanud, et sõiduki hind on jaanuaris 9 494,31 eurot+ km (dtl 58). Hageja hinnangul ei olnud tegemist mitte sõiduki turu- vaid sõiduki jääkväärtusega. 02.05.2023 menetlusdokumendis avaldas hageja, et tegemist oli kostjate rendilepingu järgse nõude jäägiga. Kohus märgib, et lepingu nr xxxx maksegraafikust nähtuvalt oleks kostja 1 rendilepingu järgse nõude jääk 28.01.2021 seisuga 9 172,49 (39*232,50+104,99) eurot + käibemaks. Kuid vaatamata sellele, kohus ei pea eluliselt usutavaks, et sõiduki oktoobris 2018 esmakordselt registreeritud kaubiku turuväärtus oli enne avariid vaid ca 9 500 eurot. Uute Opel Combo mahtuniversaalide hinnad algavad 2023 22 900 eurost. Hageja on esitanud tõendi, mille kohaselt hageja on vaidlusalune sõiduk müügis mais 2023 hinnaga 14 900 eurot. Kuigi viidatud müügikuulutus ei tõenda kaubiku turuväärtust detsembris 2020, annab see siiski mingi indikatsiooni sõiduki võimaliku turuväärtuse suhtes. Kui 5 aasta vanune kaubik, mis on osalenud avariis, on müüki pandud hinnaga 14 900, pidi selle turuväärtus aastal 2020 so ajal, mil kaubik oli veel 2 aastat vana, olema märksa kõrgem. Kohtule arusaadavalt on vaidlusalune kaubik tänaseks ka uue omaniku leidnud.
31.Samas ei ole vaidlust selles, et hageja on sõiduki taastanud. Seega on pidanud hageja sõidukit piisavalt väärtuslikuks, et asuda sõidukit taastama. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja teinud kulutusi sõiduki taastamiseks summas 10 043,08 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 12 051,70 eurot. Kostjad seda summat iseenesest kahtluse alla seadnud ei ole. Ka kostja enda väidete kohaselt talle tehtud pakkumuse alusel oli taastusremondi maksumuseks 10 072,98 eurot (dtl 49).
32.Üldtingimuste 10.10 on sätestatud, et juhul, kui rentnik rikub sõiduki kasutamisel rendi-, Mobire Eesti sõiduki kahjujuhtumi järgse taastamise korra ja/või muude kindlustus- ja/või muude lepingute tingimusi, mille tõttu kindlustuskaitse ei laiene sõidukile või sõidukiga põhjustatud kahjule või kui sõidukile tekib kahju, mis ei ole kindlustuse või Mobire Eesti sõiduki kahjujuhtumi järgse taastamise korraga kaetud, kohustub rentnik hüvitama sõidukile või sõidukiga tekitatud kahju rendileandjale ja/või teistele kahju kannatanutele täies ulatuses.
33.VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Sama paragrahvi 2. lõige sätestab, et kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda pärast VÕS §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist.
34.Riigikohus on selgitanud, et „hageja võib VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt ka Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 27): kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav; hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4; RKTKo
2-22-4208 08.01.2013.a, nr 3-2-1-173-12). Samas lahendis osundas tsiviilkolleegium, et põhimõtteliselt peab kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama hageja. VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse siiski, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav ja kostja peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et rikkumine oli vabandatav.
35.Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb hagi rahuldada. Kostjal 1 ei olnud alust keelduda oma kohustuste täitmisest, samuti tuleb kostjal 1 hüvitada lepingu esemeks oleva kaubiku taastamismaksumuse kulud. Kohus on seisukohal, et kostja 1 rikkus lepingut, kui kasutas sõidukit ilma lisa kaskokaitseta Vene Föderatsiooni piires. Kohus leiab, et kostjalt 1 tuleb tasumata arvete nr 2107474, nr 2108706 ja nr 2110020 katteks välja mõista 837 eurot. Samuti tuleb kostjalt 1 välja mõista sõiduki taastamiseks summas 10 043,08 eurot, millele lisandub käibemaks, so 12 051,70 eurot, kokku 12 888,70 eurot.
36.Tulenevalt VÕS § 8 lg-st 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja 1 oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgnevust ettenähtud tähtajaks ning pikema perioodi jooksul tasunud, on tegemist kohustuse rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Kohus on ülal leidnud, et poolte vahel oli sõlmitud leping, kostja on lepingust tulenevat kohustust rikkunud, kohustus on sissenõutavaks muutunud ning hagejal on õigus kohustuse täitmist nõuda.
37.Lepingu üldtingimuste punktis 5.9 on pooled kokku leppinud viivise määras õigeaegselt tasumata summalt 0,15 % iga viivitatud päeva eest. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise summas 54,74 eurot ja viivise alates 23.03.2022 iga viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni lepingulise viivise määraga 0,15 % päevas. Kuivõrd kohus on eelpool tuvastanud, et kostja 1 on oma kohustusi rikkunud, tuleb kostjalt 1 ka viivis vastavalt hageja taotlusele välja mõista.
38.Kuivõrd nõue on esitatud kostja 2 kui käendaja vastu, kohalduvad asjas võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 ja § 145 lg 1. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Vastavalt VÕS § 65 lg-le 1 võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
39.Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine eeldab, et võlausaldaja ja käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. Kuna üürilepingust tulenevaid kohustusi tagab käenduslepingute alusel käendaja ehk kostja, kes on füüsiline isik, kontrollib kohus, kas leping on kehtiv, kuivõrd kohus peab alati kontrollima tarbijakäenduslepingu kehtivust. Kohus märgib, et tarbijakäenduslepinguks on igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sellest,
2-22-4208 kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte.
40.Kohtule esitatud käenduslepingust nähtuvalt on see sõlmitud kirjalikult, kostja on selle digitaalselt allkirjastanud ja selles on määratletud kostja vastutuse maksimumsumma solidaarselt põhivõlgnikuga kuni summas 17 190 eurot (dtl 25). Riigikohus on korduvalt selgitanud, et „kui kostja on lepingule alla kirjutanud äriühingu seadusliku esindajana ja lepingus sisaldub punkt kostja kui füüsilise isiku kohustuse kohta, võib kostja olla teinud kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole kostjat lepingupoolena märgitud. Seejuures kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole ka praktikas ebaharilik (RKTKo nr 3-2-1-177-10, p 11; nr 3-2-1-8-06, p 11, nr 3-2-1-166-14, p 10).
41.Käesoleval juhul on pooled vormistanud kaks eraldi lepingut ning kostja 2 on mõlemad lepingud ühes digikonteineris digiallkirjastanud. TsÜS § 80 lg 1 kohaselt tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama § lg 2 sätestab, et elektroonilise vormi järgimiseks peab tehing: 1) olema tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil ja 2) sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja 3) olema tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjastatud. Sama § lg 3 sätestab, et elektrooniline allkiri peab olema antud viisil, mis võimaldab allkirja seostada tehingu sisu, tehingu teinud isiku ja tehingu tegemise ajaga. Elektroonilise allkirja isikule omistamise ja allkirja andmise kord sätestatakse seaduses. Elektrooniliseks allkirjaks on ka digitaalallkiri. Seega vastab käendusleping VÕS § 143 lg 1, 2, § 144 lg 2 nõuetele ning on kehtiv.
42.Kohtu ette ei ole toodud ka ühtegi asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et hageja ning kostja 2 vahel sõlmitud käendusleping oleks ülesöeldud või heade kommetega vastuolus ja seega tühine. Kohus märgib, et kostja 2 oli käenduslepingu sõlmimise ajal põhivõlgniku ainuke juhatuse liige, ainuosanik ja tegelik kasusaaja. Seega sai käendaja kontrollida põhivõlgniku majandustegevust ja võetavaid kohustusi ning majanduslikku olukorda. Samuti pidi kostja 2 ise hindama enda võimekust vajaduse korral tasuda põhivõlgniku kohustused. Kostja ei ole põhivõlgnikuga seotud TsÜS § 86 lg 1 tähenduses isiklikes suhetes (nagu perekonnaliige või koos elav isik, sugulane), vaid tema seos äriühinguga on majanduslik. Järelikult ei saa kostjat 2 pidada olevat erilises isiklikus sõltuvussuhtes võlgnikuga, mis tingiks erilise isikliku soovi käendada põhivõlgnikku. Kui kostja soovis põhivõlgniku varanduslikke kohustusi käendada ja teda soodustada, siis oli see majanduslik otsustus ning tingitud huvist äriühingu kohustusi täita. See aga ei tähenda erilist isiklikku ja sellest tulenevat lähedast seost äriühinguga. Kuivõrd käenduslepingu tunnistamiseks heade kommetega vastuolus olevaks peavad Riigikohtu tsiviilasja nr 2-1421710 otsuse p-s 49 esile toodud eeldused esinema kogumis, siis eelpoolviidatud eelduste täitmata jätmise tõttu ei analüüsi kohus ülejäänud eelduste esinemist.
43.Kohus märgib ka seda, et käenduslepingus toodud maksimummäär ei olnud sedavõrd suur, et see tähendaks kostja jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Riigikohus on selgitanud, et „käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule.“ (RKTKo 3-2-1-157-14, p 11). Riigikohus on ka leidnud, et käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (RKTKo nr 2-15-21710, p 48). Seega leiab kohus, et kostja vastutuse aluseks olev käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus.
2-22-4208
44.Kohus osundab, et ka üürileping hageja ja põhivõlgniku vahel oli iseenesest kehtiv. VÕS § 3 p 1 järgi tekib võlasuhe muuhulgas lepingust. VÕS § 8 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 271 järgi üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Järelikult tuleb ka kostjal 2 täita sõlmitud lepingutest tulenevaid kohustusi.
45.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlg summas 12 888,70 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 54,74 eurot ja edasi viivis põhivõlgnevuselt summas 12 888,70 eurot määraga 0,15% päevas, arvestusega, et kostja 2 vastutab vaid summas 17 190 eurot.
46.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
47.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolev kohtuotsus on tehtud kostjate kahjuks. Seega käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.
48.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
49.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Kohtul on alust eeldada, et käesolev vaidlus jätkub apellatsioonimenetluses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.