Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kostjal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale kaja menetluse taastamiseks Harju Maakohtule 30 päeva jooksul alates tagaseljaotsuse kättetoimetamisest, kui tema poolt hagiavaldusele vastamata jätmine oli tingitud mõjuvatest põhjustest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi toimetati kostjale või tema esindajale kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik (sh vastus hagiavaldusele) ning tasuda riigilõiv. Kaja esitamisel tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda ühele järgnevatest Rahandusministeeriumi arvelduskontodes nr Swedbank – EE062200221059223099; SEB Pank – EE571010220229377229; Luminor Bank – EE221700017003510302; LHV Pank – EE567700771003819792.

HAGI NÕUE JA ASJAOLUD

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Eestis, ühendust võeti ka võlgniku alaealise lapse emaga ning küsiti andmeid Politsei- ja Piirivalveametist. Ka kohtutäituril ei õnnestunud dokumente kätte toimetada. Eeltoodust tulenevalt toimetas kohus hagimaterjalid kostjale kätte 27.10.2023 teadaande avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Lisaks saatis kohus hagimaterjalid kostjale ka epostiaadressile. Kostja hagile vastanud ei ole. Hageja on taotlenud tagaseljaotsuse tegemist. TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib kohus tagaseljaotsuse teha ka siis, kui hagi toimetati kätte avalikult. Seega on täidetud eeldused tagaseljaotsuse tegemiseks. Kohus märgib, et isegi juhul, kui kostja on asunud elama Xxxx, on Harju Maakohus pädev asja lahendama, sest hagi aluseks oleva lepingu punkti 18 kohaselt on kokku lepitud Harju Maakohtu kohtualluvus ka puhuks, kui kostja kolib välismaale elama või kui tema elukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Selline kokkulepe on lubatud. Tagaseljaotsus tuleb kostjale saata Xxxx rahvastikuregistrist saadud aadressil, e-postiaadressil ning teavitada kostjat tagaseljaotsuse tegemisest kostja Facebooki konto kaudu. Juhul kui kohus ei saa otsust kostjale kätte toimetada muul viisil, tuleb ka tagaseljaotsus kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

sõnaselgelt tuginevad. Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C‐679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46). Samuti märgib Riigikohus, et kontrollikohustuse teostamise raames on kohtul esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kohtule esitatud lepingus on välja toodud krediidi kulukuse määr 23,89 % ning krediidi kogukulu. Hageja on esitanud ka krediidi kulukuse määra arvutamise alusandmed: krediidi kulukuse määra arvestamisel on arvesse võetud krediidi summa (856,47), intressimäär (7,5% aastas), lepingu sõlmimise päev (12.08.2021), maksete tähtpäevad (perioodil 15.09.2021– 15.08.2022 igakuiselt 15ndal kuupäeval), lepingu sõlmimistasu (17,13 eurot), järelmaksu lisatasu (20,97 eurot) ning arvutus on tehtud eeldusega, et kogu krediit võetakse kasutusse ning tasud tasutakse viivitama ja täies mahus, samuti on arvestatud, et perioodiliselt makstavad tasud makstakse perioodide kaupa. Samuti on hageja esitanud arvutuskäigu (dtl 146). Krediidi kulukuse maksimaalne määr lepingu sõlmimise ajal 12.08.2021 oli 56,04%. Hagi aluseks oleva lepingu krediidi kulukuse määr jäi seega lubatu piiresse. Riigikohus on ka märkinud (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, alates p 17), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: • tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

• tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); • tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); • tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) juhendi „Suunised laenude väljastamise ja jälgimise kohta“ (mille kohaldamise on Finantsinspektsioon otsustanud 22.03.2021.a otsusega) punkti 85 järgi tuleks arvesse võtta ka laenu eesmärki, leibkonna koosseisu ja ülalpeetavaid ning punktide 66 -67 järgi laenutoote – ja võtja eripära, sh toote liiki, limiidi suurust ning laenuvõtja tüüpi ja riskiprofiili. EBA juhendi punkti 85 f järgi tuleb arvestada tarbija regulaarsete kuludega, st mitte nt ainult eluasemekuludega. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks

laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-1421710/105, p 25.3). Nii KAVS § 48 kui ka eelpoolviidatud EBA juhendi punktist 94 tuleneb, et laenuotsuse tegemise aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja säilitada (krediiditoimik), pädevatele asutustele lihtsasti ligipääsetavatena. Seega tuleb krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi mõelda, kuidas andmeid salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad tõendina, st omaksid tõendi kvaliteeti, sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki vajalikke andmeid. Kui krediidiandja seda ei tee, võtab krediidiandja ise endale riski, et tema nõude õiguslik alus jääb tõendamata ning nõue rahuldamata. Hageja on esitanud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta järgmised selgitused: Hageja viis läbi automaatse laenuanalüüsi, eesmärgiga hinnata taotleja krediidivõimelisust ning arvutada välja taotlejale sobilik laenukoormus. Taotlejale väljastatava maksimaalse laenusumma suuruse hindamisel lähtub hageja eelkõige taotleja varasemast maksekäitumisest, taotleja netosissetuleku suurusest, sissetulekute laekumise regulaarsusest ja olemasolevatest finantskohustustest. Taotlejale, kelle netosissetulek on suurem kui 1 200 eurot kuus, arvestab hageja kohustuste osakaalu maksimaalseks lubatud määraks 50% taotleja netosissetulekust. Müügi- ja järelmaksulepingu sõlmimise taotluse esitamisel andis kostja info müüjale S OÜ-le e-kirja teel, mida tõendab lisatud e- kirja vahetuse väljavõte (Lisa 3), mille lisaks on kostja poolt täidetud taotlus (Lisa 4). Kostja esitas taotluses info, et tema netosissetulek on 3500 eurot kuus ja igakuised finantskohustused on 650 eurot kuus, mida tõendavad lisatud taotluse väljavõte hageja süsteemist (Lisa 1) ning taotleja poolt esitatud kohustuste väljavõte süsteemist (Lisa 2). Kostja taotles krediiti 857,46 eurot ning soovis selle tagastada 12 kuu jooksul, kostja igakuise makse suurus oli Lepingu kohaselt 80,15 eurot. Arvestades kostja igakuist sissetulekut (3500 eurot), olemasolevaid kohustusi (650 eurot kuus) ning varasemat maksekäitumist (puudusid varasemad maksehäired), jõudis hageja laenuanalüüsiga järeldusele, et kostjale on eelnimetatud igakuine osamakse summas 80,15 eurot jõukohane. Tulenevalt taotletava summa suurusest (856,47 eurot) lähtus hageja laenu väljastades taotleja poolt antud infost, tema Creditinfo skoorist ja tarbija varasemast maksekäitumisest ning ei nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist. Taotlust esitades ei palutud kostjal muid majapidamiskulusid eraldi summana välja tuua. Samas võtab hageja taotluste menetlemisel muuhulgas arvesse ka tarbija majapidamiskulusid, seda seeläbi, et hageja lähtub põhimõttest, et finantseerimisel on taotleja kohustuste osakaalu maksimaalseks lubatud määraks 50% taotleja netosissetulekust. Hageja arvestab, et ülejäänud osa netosissetulekust, kuid mitte vähem kui riiklik elatusmiinimum, peab jääma tarbijale muudeks kuludeks, sealhulgas majapidamiskuludeks. Hageja kasutab krediidiskoori arvutamisel Creditinfo Eesti ASi bürooskoori mudelit, milles muuhulgas võetakse arvesse nii kehtivaid kui viimase aasta jooksul lõpetatud maksehäireid, isikuga seotud täiteteateid, kinnistute olemasolu, päringuid liisingufirmadest jmt. Creditinfo Eesti ASiga toimub hagejal andmete päring läbi turvaserveri. Laenutaotluse sisestamisel tehakse päring Creditinfo Eesti ASile ning süsteemi saadetakse automaatse vastuse taotleja krediidiskoorist. Krediidiskoori analüüsi tulemusi kajastatakse numbrilise väärtusena ning vastavat infot hoiab hageja krediiditoimikus (taotluse vormis real CreditInfo skoor)(vt Lisa 1 taotlus).

Hageja analüüsis taotleja varasemate maksekohustuste täitmist, teostades selleks kontrolli Creditinfo Eesti ASi maksehäireregistris. Vastav info salvestatakse krediiditoimikus (taotluse vormis real Maksehäirete info)(vt Lisa 1 taotlus). Iga taotleja kohta eraldi raporti maha salvestamise vajadus laenutaotluse analüüsimise hetkel puudub, sest sama info antakse krediidiandjale päringu kaudu. Juhul, kui taotlejal esineb maksehäireid või maksehäireid, mis on lõpetatud vähem kui 6 kuud tagasi, siis saab taotlus eitava vastuse. Kostjal Lepingu sõlmise ajal kehtivad maksehäired ja maksehäired, mis olid lõpetatud vähem kui 6 kuud tagasi, puudusid. Hageja esitas hagi lisana (vt hagiavalduse Lisa 2) 09.08.2023 maksehäireregistri väljavõte, millega hageja selgitas täiendavalt, et laenutaotluse esitamise ajal puudusid kostjal kehtivad maksehäired. 09.08.2023 maksehäireregistri väljavõte on sobilik nimetatud asjaolu tõendamiseks, kuna see kajastab ka varasemate maksehäirete andmeid, sest selles on välja toodud isikul esinenud ja esinevad kehtivad ja lõpetatud maksehäired, mis ei ole lõpetatud rohkem 5 aastat tagasi. Nimetatud väljavõttest nähtub samuti, et Lepingu sõlmimise eelselt (12.08.2021) puudusid kostjal kehtivad maksehäired. Hageja soovib juhtida tähelepanu asjaolule, et kostja tasus 12st maksegraafiku kohasest osamaksest üheksa minimaalsete viivitustega, millest võib järeldada, et kostjal ei tekkinud seega maksehäireid hagejaga lepingu sõlmimise tagajärjel (esimene hetkel avaldatud maksehäiretest on tekkinud 10 kuud pärast hageja poolt finantseeritud lepingu sõlmimist), mis näitab, et Lepingu sõlmimine ning sellest tulenevate kohustuste täitmine oli kostjale jõukohane ning tema makseraksused on tõenäoliselt tekkinud kostja poolt hiljem täiendavate kohustute võtmisest, mille eest hageja ei saa kuidagi vastutada. Kohus leiab, et hageja on krediidiotsuste teinud sisuliselt vaid matemaatiliste arvutuste alusel, kontrollimata kostja esitatud andmeid. Hageja ei ole välja selgitanud kostja finantskäitumist. Kui algselt väitis hageja hagis, et kostjal finantskohustusi ei olnud, siis puuduste kõrvaldamise vastuseks esitatud seisukohas tõi välja, et olid finantskohustused 650 eurot kuus. Hageja on esitanud hagi esitamise eel teostatud maksehäireregistri väljavõtted, millega soovib tõendada, et kostjal ei olnud laenu saamise ajal maksehäireid. Samas hageja enda esitatud tõendist (dtl 141) nähtub, et laenu taotlemise ajal oli kostjal 1 suletud maksehäire. Kohtu hinnangul on hagejapoolne kostja finantskäitumise kontroll piirdunud maksehäirete kontrollimisega. Aga tuleb arvestada, et finantskäitumist ei iseloomusta üksnes maksehäireregistrisse jõudnud võlad. Vastutustundliku laenamise kohustuse täitmine ei piirdu sellega, et krediidiandja arvutab matemaatiliselt välja sissetuleku ja kohustuste suhte alusel laenu summa. Senise maksekäitumise, sissetulekuallika olemuse ning olemasolevate finantskohustuste, sh nende suuruse ja igakuiste maksete, samuti nende võimaliku suurenemise mõju arvestamise eesmärk on hinnata, kas laenutaotleja ka oma isikuomadustest tingituna suudab laene tagasi maksta, st kas tal on selleks vajalik vastutustunne ja järjepidevus, sh sissetuleku teenimisel. Isegi kui inimene teenib laenu taotlemise hetkel piisavat palka, ei tähenda see, et ta oleks võimeline seda püsivalt teenima. Seetõttu on oluline hinnata töösuhte kestvust ja liiki (tähtajaline leping, hooajatöö, katseaeg). Selleks tuleb krediidiandjal küsida laenutaotlejalt andmeid ja dokumente (sh vajadusel tööleping). Samuti ei tähenda piisava suurusega palk, et inimene käituks vastutustundlikult, st maksaks laene tagasi ning ei võtaks juurde uusi, ülejõukäivaid laene. Hageja esitatust ei nähtu, et ta oleks kostja sissetulekuallika püsivust hinnanud ega sissetulekut näiteks maksu- ja tolliametist või pensioniregistrist kontrollinud. Hageja on märkinud, et konto väljavõtte küsimisel ei oleks mõtet, sest hageja ei teaks, kas konto väljavõte kajastab kõike ning ega laenutaotlejal ei ole teisi kontosid. Kohus seda seisukohta ei jaga. Konto väljavõtet analüüsides ning seda muude kogutud andmetega kõrvutades on enamjaolt võimalik aru saada, kas isikul võib veel olla muid kontosid või vähemalt tekivad konto väljavõtte pinnalt küsimused, millele saab laenutaotlejalt täiendavaid

selgitusi nõuda. Näiteks kui laenutaotleja on ise avaldanud, et tal on finantskohustused, kuid konto väljavõttelt ei nähtu tagasimakseid, või ei nähtu eluasemekulusid vms igapäevaseid kulusid, mida iga inimene paratamatult peab tegema (sideteenuse arved, transpordiga seotud kulud). Ka käesoleval juhul on kostja laenu taotlemisel avaldanud, et tal on üks ülalpeetav ning et tema elukoht on Xxxxs. Konto väljavõttelt oleks saanud kontrollida, kas sellel kajastuvad ülalpeetavaga seotud kulutused, eluasemega seotud kulutused, finantskohustustega seotud kulutused, palk. Samuti võivad konto väljavõttelt avalduda laenutaotlejaga seotud muud asjaolud (nt alkoholipoodide tihe külastamine, hasartmängurlus, üle võimete elamine), mida krediidiandja peaks arvesse võtma. Vastutustundliku laenamise kohustusel ei oleks sisu, kui krediidiandja võiks tugineda üksnes laenutaotleja enda esitatule ning väljastada laenu vaid matemaatilise kalkulatsiooni põhjal. Kokkuvõttes ei ole kohtul hageja poolt esitatud tõendite põhjal võimalik veenduda, et hageja oleks laenu andmisel järginud vastutustundliku laenamise nõudeid. Kohus juhtis hageja tähelepanu vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise tõendamise vajalikkusele ning andis hagejale täiendavate selgituste ja tõendite esitamiseks tähtaja (dtl 133). Hageja esitas, mis tal esitada oli, märkides seejuures ka ise, et konto väljavõtet ei küsitudki. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja ei ole kohtule tõendanud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist selliselt, nagu Riigikohus on selgitanud.

Seega saab kohus rahuldada hagi nõude põhivõla välja mõistmise osas osaliselt. Intressinõue tuleb jätta rahuldamata.

meeldetuletuskirja saatmise hüvitist summas 5 (viis) eurot. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist sissenõudmiskulude hüvitamist kokku summas 35 eurot, millest 10 eurot lepingu kestel saadetud meeldetuletuskirjade eest ja 25 eurot pärast lepingu lõppemist saadetud meeldetuletuskirja eest. Lepingu kehtivuse ajal saadetud tasulised meeldetuletuskirjad, mille eest hageja kostjalt hüvitist nõuab on hageja väitel kostjale saadetud 29.06.2022 (hagi lisa 7) ja 28.07.2022 (hagi lisa 8). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. VÕS § 1132 lõike 1 kohaselt võib lepingu kehtivuse ajal võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist kuni 5 eurot iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest ning seda tingimusel, kui enne on saadetud tarbijale vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja on kohtule tõendina esitanud üksnes tasulised meeldetuletuskirjad, st ei ole tõendanud nõude eelduseks olevat tasuta meeldetuletuskirjade saatmist. Ka ei ole hageja hagis välja toonud tasuta meeldetuletuskirjade saatmise kuupäevi. Seega ei ole hageja esitanud ka piisavalt selget väidet, mille puhul kohus saaks kohaldada omaksvõttu. Ka tuleb silmas pidada seda, et vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumisest tuleneva ümberarvestuse tõttu ei olnud esimese tasulise meeldetuletuskirja saatmise ajaks võlgnevust tekkinud. Seega ei rahulda kohus hageja nõuet mõista välja hüvitis lepingu kehtivuse ajal saadetud meeldetuletuskirjade eest. Hageja on lugenud lepingu lõppenuks lepingu maksegraafiku viimase osamakse tasumise tähtpäeva, s.o 15.08.2022, saabumise järgselt. Hageja märgib, et pärast lepingu lõppemist saatis hageja kostjale korduvaid meeldetuletuskirju võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, siis jätkas hageja lepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmist kostjalt Svea Inkasso OÜ abil, kelle poolt saadeti hageja nimel kostjale kolm tasulist meeldetuletuskirja vastavalt 29.09.2022 (hagi lisa 9), 10.10.2022 (hagi lisa 10) ning 19.10.2022 (hagi lisa 11). Hagejale on nimetatud kirjade saatmisega seotult tekkinud kahju summas 25 eurot (esimese kirja eest 15 eurot ning kummagi järgmise eest 5 eurot). VÕS § 1132 lõigetest 2 ja 3 tuleneb, et pärast lepingu lõppemist võib võlausaldaja nõuda kuni 500-eurose nõude korral hüvitist 3 meeldetuletuskirja eest, esimene 15 eurot, kaks järgmist kumbki 5 eurot, kusjuures esimese tasulise kirja võib saata kõige varem 7 päeva möödumisel lepingu lõppemisest ning kirjade vahe peab samuti olema vähemalt 7 päeva. Hageja on kohtule esitanud kõnealused kirjad (dtl 113-116). Kirjade saatmisel on peetud kinni eelpoolviidatud tähtaegadest. Pdf formaadis kirja faili esitamine ei tõenda kirja saatmist, ent tagaseljaotsuse korral tuleb hageja faktiväide kirjade saatmise kohta omaksvõetuks lugeda. Seega tuleb rahuldada hageja nõue lepingu lõppemise järgselt saadetud meeldetuletuskirjade tasu osas. Kokkuvõttes kuulub hageja nõue sissenõudmiskulude välja mõistmiseks rahuldamisele osaliselt, 25 euro ulatuses.

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 172 lg 9 alusel, mille järgi maksekäsu kiirmenetluse asja edasisel lahendamisel hagimenetluses arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Riigikohus on märkinud, et kohtul on diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt nr Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 27.02.2012.a lahendit asjas nr 3-2-1-143-11, p 13). Hageja taotleb menetluskulude välja mõistmist summas 310,96 eurot. Sellest riigilõiv on 100 eurot. Hageja väitel on tal tekkinud lepingulise esindajakulu (kulu õigusabile) summas 216 eurot (millest käibemaks on 36 eurot). Svea Inkasso OÜ on osutanud Svea Finance ASile õigusabi kahe tunni ulatuses (90 eur/h), mille eest on Svea Finance ASile esitatud 17.08.2023 arve nr 2308019 summas 216 eurot (summa koos käibemaksuga). Kokku palub hageja määrata hagejale hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 310,96 eurot, mis sisaldab riigilõivu summas 100 eurot ja õigusabikulu summas 210,96 eurot (sisaldab käibemaksu 86%). Kohus, tutvunud menetluskulude nimekirjaga, leiab, et menetluskulude nimekirjas märgitud kulud on põhjendatud ja vajalikud. Hageja on taotlenud menetluskuluna kostjalt välja mõista hagiavalduselt tasutud riigilõiv 100 eurot. Hagilt tasutud riigilõiv on põhjendatud ja vajalik kulu. Hagejat esindas menetluses magistrikraadiga õigusteadmistega isik - jurist. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli esindaja tasumäär 90 eur/h. Riigikohus on varem pidanud põhjendatuks tunnitasu mh 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 02.10.2013 määrus nr 3-2-1-93-13), aga ka nt 170 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 16.04.2021 määrus nr 2-20-4817, p 20). Kohus leiab, arvestades esindaja kvalifikatsiooni, et nimetatud tasumäär on mõistlik. Lähtudes eeltoodust, peab kohus käesoleva tsiviilasja raames põhjendatud lepingulise esindaja tunnitasuks 90 eurot (käibemaksuta), mis on kooskõlas käesoleval ajal turu keskmise tasuga ning samuti kohtupraktikas mõistlikuks peetava õigusabi tunnitasu määraga. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Hageja lepingulise esindaja töö on piirdunud õigusliku positsiooni kujundamisega, hagiavalduse koostamisega, hagi aluse täpsustamisega ning menetluskulude nimekirja esitamisega. Kostja menetluses ei osalenud. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu hagimenetluses osalemisel 2 tundi, mis vastab ka menetlusse esitatud dokumentide ja nende lisade mahu hulgale. Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 310,90 eurot. Avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind (vt Riigikohtu 06.05.2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-14-15, p 14). Hagi hind oli 331,26 eurot. Kohus rahuldas hagi 54,6 % ulatuses nõudest. Kohus rahuldas põhivõlgnevuse nõude summas 128,34 eurot, hagi esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas

12,11 eurot, sissenõudekulud summas 25 eurot. Lisaks mõistis kohus välja edasiulatuva viivise kuni põhinõude täitmiseni (15,41 eurot). Lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise proportsioonist, mõistab kohus TsMS § 163 lõike 1 kohaselt kostjalt hageja kasuks välja 54,6% hageja menetluskuludest, millele vastab summa 169,75 eurot. Kohus märgib hageja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.