Hageja: OÜ GS Core, registrikood:16183586, asukoht: Jõe tn 2a, Tallinn, Harju maakond Hageja lepinguline esindaja: Alar Liivamägi, e-posti aadress: xxx Kostja: X, isikukood: xxxxxxxxxxx, viibimiskoht: XXX
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi õigeksvõtul põhineva otsusega.
2.Välja mõista Xilt OÜ GS Core kasuks põhivõlgnevus 2000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 307, 97 eurot (periood 21.01.2022 kuni 18.09.2023) ning edasiulatuv viivis alates 19.09.2023 VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 2000 eurolt kuni põhinõude täitmiseni.
3.Jätta hageja menetluskulud osaliselt Xi kanda.
4.Välja mõista Xilt OÜ GS Core kasuks menetluskulud 707,85 eurot.
5.Välja mõista Xilt OÜ GS Core kasuks menetluskuludelt (707,85 eurolt) viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni (TsMS § 177 lg 4).
6.Käesolev õigeksvõtul põhinev kohtuotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.18.09.2023 hagiavalduses toodud asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja Bondora AS 14.06.2021 kirjalikus vormis laenulepingu nr BL2277278, mille alusel sai kostja laenu 2126 eurot, intressiga 39,30 % aastas. Laenuleping sisaldab kõiki tarbijakrediidilepingus avaldamiseks kohustuslikke andmeid (vt lepingu p 1 „Laenulepingu põhitingimused“. Laenuandja Bondora AS on laenusumma kostjale välja maksnud ja leping hakkas kehtima. Laenulepingu p 1.22 kohaselt pidi kostja maksma lepingutasu 126 eurot, mille laenuandja pidas vastavalt lepingu punktile 4.1 kinni laenusummast. Enne laenulepingu sõlmimist anti kostjale nõuetekohane Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht ja laenuandja täiendav teabeleht. Laenu kohustus kostja igakuiselt tagastama laenulepingus toodud maksegraafiku alusel vastavalt selles näidatud tähtaegadeks (vt hagi p 1.2 ja hagi lisa 4). Hageja märkis, et kuivõrd laenuandja ehk krediidiandja ei ole hagejale andnud tõendeid, millest võiks järeldada vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist krediidiandja poolt, siis asus hageja seisukohale, et nimetatud kohustust rikuti ja hageja esitas nõude vastavalt VÕS § 4034 lg 7 sätestatule, so lepingust ei tekkinud selle kehtivuse ajal kõrvalkohustusi (seaduslik intressimäär oli lepingu kehtivuse perioodil 0% ja muid kõrvalkohustusi kostja ei võlgne) ning viivist seaduslikus määras alates lepingu ülesütlemisele järgnenud päevast. Kostja pidi lepingu alusel alates 12.07.2021 tegema igakuiseid laenu põhiosast ja intressist koosnevaid makseid maksegraafikus näidatud kuupäevadeks. Kuivõrd intressina kohaldub 0 % aastas, jäi kostja kohustuseks tasuda vaid põhiosamakseid maksegraafikus näidatud summades. Kostja ei ole lepingu täitmiseks teinud ühtegi makset. Laenusumma on kostja poolt täies ulatuses tagastamata. Maksekohustuse rikkumise tõttu saatis laenuandja kostjale 14.12.2021 kirjalikult taasesitatavas vormis lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles nõudis tasumata jäänud maksete tasumist ja kostjale anti nende tasumiseks 30-päevane täiendav tähtaeg kuni 13.01.2022 koos hoiatusega, et tähtajaks maksmata jätmise korral öeldakse laenuleping üles ning nõutakse kogu lepingust tuleneva võla tasumist. Ühtlasi pakuti kostjale võimalust läbirääkimisteks. Kostja võlgnevust ei tasunud. 17.01.2022 ütles laenuandja kirjalikult taasesitatavas vormis avaldusega kostjaga sõlmitud laenulepingu üles ning nõudis kogu lepingust tuleneva võlgnevuse tasumist. Ülesütlemise seisuga võlgnes kostja seitsme kuu põhiosamaksed. Ülesütlemisavaldus saadeti kostja poolt laenuandjale teatatud e-posti aadressile ning tehti kostjale kättesaadavaks laenuandja portaalis. Kuivõrd tegemist oli kostja enda teatatud e-posti aadressiga, millelt kostja laenuandjaga suhtles, sai kostja ülesütlemise teate kätte ja võimaluse sellega tutvuda samal päeval. Laenulepingu üldtingimuste p 17.2. kohaselt loetakse portaali vahendusel või e-kirjaga saadetud teated kätte saaduks 3 päeva möödumisel saatmisest. Seega alternatiivselt tuleb lugeda ülesütlemise teade kostja poolt kätte saaduks, leping lõppenuks ja nõue sissenõutavaks muutunuks 20.01.2022. 20.07.2022 loovutas laenuandja laenulepingust tulenevad nõuded hagejale, millest teavitati ka kostjat. Alates nimetatud kuupäevast tuli kostjal kõik lepingutest tulenevad kohustused täita hagejale. Põhivõlgnevus on summas 2000 eurot (tagasimakseid tehtud ei
ole), lepingutasu 126 eurot kostja tasuma ei pidanud. Sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus on summas 307,97 eurot, kuid hageja ei arvestanud viivist lepingu kestvuse ajal viivitusse jäänud igakuistelt põhiosamaksetelt. Hageja arvestas viivist laenulepingu ülesütlemisele järgnenud aja eest. Laenulepingu ülesütlemine jõustus hiljemalt 20.01.2022 ning järgnevast päevast arvestas hageja seadusjärgset viivist. Sissenõutavaks muutunud viivist arvestas hageja põhinõudelt 2000 eurolt alates 21.01.2022 kuni hagi esitamiseni, so 18.09.2023. Viivise arvestus on järgnev: 21.01.2022 – 31.12.2022, viivitatud päevad 345 2000 x 345 / 365 x 8 % = 151,23 eurot, 01.01.2023 – 30.06.2023, viivitatud päevad 181 2000 x 181 / 365 x 10,5 % = 104,14 eurot; 01.07.2023 – 18.09.2023, viivitatud päevad 80 2000 x 80 / 365 x 12 % = 52,60 eurolt. Kokku on sissenõutavaks muutunud viivis 151,23 + 104,14 + 52,60 = 307,97 eurot. Edasiulatuvat viivist (VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras) nõuab hageja kostjalt alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni. Kokkuvõtvalt palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 2000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 307,97 eurot ning alates 19.09.2023 (hagi esitamisele järgnevast päevast) viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 2000 eurolt kuni põhinõude täitmiseni (dtl 29-36; hagi ese dtl 36). 2 .23.10.2023 seisukohas hageja kostja kompromissettepanekuga ei nõustunud. Seda põhjusel, et kostja ei ole lepingu täitmiseks teinud ühtegi makset ja pole põhjust loota, et kostja kohustusi ka tulevikus vabatahtlikult täidaks. Kostja poolt pakutu on ebamõistlik, kuna kostja soovib alustada tagasimakseid alles novembrist 2026.a (so enam kui kolme aasta pärast) ning eelnev ei olnud hagejale vastuvõetav. Kostja vanglas viibimine ei ole arvestatavaks argumendiks ja vastav asjaolu ei vabasta kostjat kohustuste täitmisest. Kostja pakutud osamakse on põhjendamatult väike ja võla tasumine lõppeks alles 2031.aastal ning kostja vabaneks viivise maksmise kohustusest, mis ei olnud samuti hagejale vastuvõetav. Kostja ei tunnista põhjendamatult hageja menetluskulusid. Hageja menetluskulu on objektiivselt kohtumenetlusega kaasnenud kulu, mis ei ole kunstlikult üles aetud. Kohtumenetluses tekkinud/tekkiv menetluskulu tuleneb kostja enda rikkumisest. Kostja peab tasuma ka hagejal tekkinud menetluskulud. Kostja võttis laenu ja ei ole midagi tasunud. Kostjal oli võimalus tasuda kasvõi tema tunnustatud osa võlast, kuid kostja pole tasunud midagi. Lisaks, maksekäsu kiirmenetluses esitas kostja vastuväite kogu nõudele. Seega on menetlus täies ulatuses põhjustatud kostja enda tegudest. Lisaks, tsiviilasjas 2-23-132261 kostja nimel 19.09.2023 kohtule esitatud e-kirjadest nähtub, et kostja on ise avaldanud hagejale soovi, et hageja pöörduks nõudega kohtusse. Asjaolu, et hageja esindaja hagiavaldust koostades varasema nõude väiksemaks ümber hindas, ei oma menetluskulude seisukohalt tähtsust. See ei tähenda seda, et varasem nõue õige poleks olnud. Hageja otsustas olemasolevate tõendite pinnalt esitada hagimenetlusse väiksema nõude, mis vähendas nii kostja võlga kui kohtumenetlusega kaasnevaid menetluskulusid. Hageja tegi kohtuasja lõpetamiseks omapoolse kompromisspakkumise: kostja tasub hagejale 2880,47 eurot, millest põhivõlgnevus on 2000 eurot, hagi esitamise seisuga kogunenud viivisevõlgnevus on 307,97 eurot, menetluskulud on 572,50 eurot, võlgnevus tasutakse kaheteistkümne igakuise võrdse osamaksega summas 240,04 eurot alates 2023. aasta novembrist, viimane makse on 2024. aasta oktoobris summas 240,03 eurot. Tähtajaks tasumata summalt tasub kostja hagejale viivist VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras. Kostjal on võimalik täita kompromiss ise või korraldada kompromissi täitmine kolmanda isiku poolt. Kompromissi täitmine vanglas viibimise ajal ei ole võimatu. Kostja ei ole hagile sisuliselt vastu vaielnud, vaid on võlasummat tunnistanud. Kostja on hagi sisuliselt omaks võtnud ja hagi saab lahendada sisuliselt õigeksvõtul põhineva otsusega (dtl 90-92). Kostja vastuväited
3.25.09.2023 esitas kostja kompromissettepaneku, mille kohaselt soovis kostja tasuda võlgnevuse summas 2547,97 eurot maksegraafiku alusel. Kostja tunnistas hagis toodud nõuet ehk võlgnevust summas 2547,97 eurot. Kostja selgitas, et ta on kinnipeetav ja ta kannab karistust XXXs, so kuni
28.09.2026. aastani. Pärast karistuse kandmist soovis kostja alustada tagasimaksetega, esimese osamakse saaks kostja teha 15.11.2026. XXXs kostjale tööd ei võimaldata ning võlgnevust ei ole võimalik koheselt tasuda. Menetluskulude kandmisega kostja ei nõustunud, kuna hageja esitas esialgse nõude 3662,29 eurot koos intressidega. Intressid olid kostja hinnangul ülemääraselt suured ja kostja ise pakkus selles osas välja, et hageja peaks kohtusse pöörduma, mida viimane ka aasta hiljem tegi. Nüüd kui asi jõudis maakohtusse, siis esitas hageja nõude summas 2547, 97 eurot, millega kostja nõustus. Oleks hageja juba eelmisel aastal teinud vastava pakkumise oleks kostja sellega koheselt nõustunud, siis ei oleks hagejal menetluskulusid summas 765 eurot üldse tekkinudki. Hageja menetluskulud peaksid seetõttu jääma hageja kanda (dtl 82-83).
4.23.10.2023 seisukohas kinnitas kostja, et ta ei ole vanglas ja sõltuvusravikeskuses viibimise tõttu (sh oli kostja töötu) kahe aasta jooksul lepingu täitmiseks makseid teinud. Kostja osundas, et palus hagejal septembris 2022 kirjavahetuses pöörduda kohtusse, kuna intressid olid ebainimlikult kõrged ja hageja ei pakkunud ka muud lahendust ning seetõttu ei nõustunud kostja ka menetluskulude kandmisega. Kostja jäi selle juurde, et tal on võimalik kompromissettepanekus pakutuna tasuda võlgnevus maksegraafiku alusel (so alates 15.11.2026, osamakse suuruseks 70 eurot) (dtl 95-96).
5.29.10.2023 avalduses palus kostja kohtul kaaluda võlgnevuse (2547,97 eurot, millele lisanduvad menetluskulud) ajatamist 12 kuuks põhjusel, et kostja viibib hetkel kinnises osakonnas vanglas ja tööd talle ei võimaldata. 23. märtsist on kostjal võimalik saada avavanglasse, kus kostja saaks tööle asuda ning seejärel saaks kostja hakata eelpool märgitud nõuet tasuma. Kostja sooviks oli vabatahtlikult nõude tasumine ilma kohtutäituri tasudeta (dtl 97). Kohtuotsuse põhjendused
6.Hageja palub hagis kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 2000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 307,97 eurot ning alates 19.09.2023 (hagi esitamisele järgnevast päevast) viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 2000 eurolt kuni põhinõude täitmiseni (hagi ese dtl 36).
7.Vaidlustamata asjaoludena on kostja ja Bondora AS (laenuandja) vahel 14.06.2021 sõlminud laenulepingu nr BL2277278 (tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1; krediidikulukuse määr on 60,09% aastas) ja kostja sai laenuandjalt laenu 2000 eurot (14.06.2021 maksekorraldus nr A2277278, selgituses X Loan BL2277278, dtl 60), kostja laenulepingust (so maksegraafikust) tulenevaid kohustusi ei täitnud (so enne ülesütlemise hoiatuse tegemist oli kostja võlas juba 6 kuu osamakse tasumisega; alates 12.07.2021 kuni 13.12.2021) ja 14.12.2021 lepingu ülesütlemise hoiatusega andis hageja kostjale 30päevase tähtaja kuni 13.01.2022 koos hoiatusega, et tähtajaks kohustuste täitmata jätmisel öeldakse laenuleping üles ja kostjalt nõutakse kogu lepingust tulenevaid nõudeid, 17.01.2022 ütles laenuandja laenulepingu üles. 20.07.2022 loovutas laenuandja laenulepingust tulenevad nõuded hagejale. Hageja kinnitusel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet (sellekohased tõendid puuduvad) ja sellest tulenevalt esitas hageja nõuded vastavalt VÕS § 4034 lg 7 sätestatule. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. VÕS § 4062 lg 3 kohaselt kui tarbijakrediidileping on VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks
ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Krediidiandja peab tagasimaksed ja tagasimaksete tegemise tähtaja uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. 14.06.2021 laenulepingust nr BL2277278 tulenevalt oli krediidikulukuse määraks 60,09% aastas. Eesti Panga veebilehe andmetel oli lepingu sõlmimise ajal, s.o 31.05.2021, kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 18,68%. Kolmekordne määr oli seega 56,04% (3 x 18,68=56,04%). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping on tühine, kuna krediidi kulukuse määr ületab seaduses lubatud määra. Hageja hagis intressi ei nõua ja kostjal on laenulepingu rikkumise korral kohustus tasuda kooskõlas VÕS § 94 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 seadusjärgset viivist lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, millise nõude on hageja ka esitanud.
8.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. TsMS § 440 lg 3 teise lause kohaselt lahendab kohus asja kohtuistungit pidamata, kui kostja avaldab hagi õigeksvõtmise kohtule eelmenetluses. Tulenevalt TsMS § 444 lg-st 3 võib kohus õigeksvõtul põhineva otsuse teha kirjeldava ja põhjendava osata. Hagi õigeksvõtmine TsMS § 440 tähenduses on ühepoolne kohtule esitatud avaldus, millega kostja tunnustab tema vastu esitatud nõuet (TsMS § 4 lg 3). Hagi õigeksvõtmine on eelkõige menetlustoiming. Samas tunnustab kostja hagi õigeksvõtmisega sisuliselt tema vastu esitatud nõuet. Sellest lähtudes on hagi õigeksvõtmise avaldus ka ühepoolne tahteavaldus ehk tehing (TsÜS § 67) (vt Riigikohtu 04.04.2018 lahend nr 2-16-7541/70, p 13). Kostja on 25.09.2023 hagivastuses tunnistanud hagis esitatud võlgnevust summas 2547,97 eurot (dtl 82). Kohus asub seisukohale, et hagi on õiguslikult põhjendatud ning kuulub rahuldamisele vastavalt TsMS § 440 lõikele 1. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kostja ja Bondora AS vahel 14.06.2021 sõlmitud laenulepingu nr BL2277278 alusel tekkinud põhivõlgnevuse 2000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 307,97 eurot (periood 21.01.2022 kuni 18.09.2023) ning edasiulatuva viivise alates 19.09.2023 VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 2000 eurolt kuni põhinõude täitmiseni.
9.22.11.2023 menetluskulude nimekirjas palub hageja kostjalt välja mõista menetluskulud summas 1125 eurot ning menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni. Menetluskulud koosnevad järgnevast: riigilõiv 385 eurot, maksekäsu kiirmenetluses kantud menetluskulu 20 eurot, õigusabikulud 720 eurot (õigusteenustasu 1 h x 120= 120 eurot, käibemaksuta; asjaoludega tutvumine, analüüs ja tõendite kogumine ning hagi koostamine 3 x 120= 360 eurot, kostja 21.09.2023 menetlusdokumendiga tutvumine 30 minutit 120/2= 60 eurot, hageja 23.10.2023 seisukoha koostamine 2 h x 120=240 eurot, 23.10.2023 kostja seisukohaga tutvumine 0,25, so 15 minutit/60 x 120=30 eurot, menetluskulude nimekirja koostamine 0,25, so 15 minutit/60 x 120= 30 eurot, kokku 6 tundi x 120= 720 eurot) (dtl 103-104). Vaidlust ei ole selles, et kostja on 25.09.2023 menetlusdokumendis hagis esitatud nõude omaks võtnud. Kostja leidis, et menetluskulud tuleb jätta hageja enda kanda, kuna hageja esitas esialgselt maksekäsu kiirmenetluses 3662,29 eurose nõude koos intressidega ja intress oli ülemääraselt suur ja kostja soovitas hagejal pöörduda hagiga kohtusse ning kui hageja pöördus maakohtusse, siis esitas hageja nõude summas 2547,97 eurot. Kui hageja oleks kostjale teinud juba eelneval aastal vastava pakkumise viidatud nõudega, siis oleks kostja sellega nõustunud ja menetluskulusid ei oleks tekkinudki (dtl 82-
83). Hageja seevastu kostja seisukohaga ei nõustunud, sest menetluses tekkinud menetluskulud tuleneb kostja enda rikkumisest. Kostja võttis laenu, kuid lepingut ei täitnud ning kostjal oli võimalik tasuda kasvõi tunnustatud osas nõuet ja maksekäsu kiirmenetluses esitas kostja vastuväite kogunõudele, mistõttu on kogu menetluse põhjustanud kostja. Ka on kostja ise soovitanud hagejal pöörduda nõudega kohtusse ja asjaolu, et hageja on hagis varasema nõude väiksemaks hinnanud, ei ole menetluskulude osas tähtsust ning see ei tähenda seda, et varasema nõue ei oleks õige olnud. Hageja otsustas tõendite pinnalt esitada hagi väiksemas nõudes, millega vähendas kostja võlgnevust ja sellega kaasnevalt ka menetluskulusid.
10.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 168 lg 6 sätestab, et kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Hageja menetluskulud summas 1125 eurot on kohtu hinnangul asja keerukust, menetlustoimingute sisu ja mahtu arvestades põhjendatud. Õigusabiteenuse tunnitasu 120 eurot, käibemaksuta on kohtupraktikast lähtuvalt mõistlik. Pooled vaidlevad menetluskulude jaotuse osas. Hageja leidis, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda ning kostja seevastu hageja kanda. Kohus on seisukohal, et hageja pidi juba enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist koguma tõendeid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas ja vastava kohustuse rikkumisel ei saanud hageja esitada maksekäsu kiirmenetluses lepingujärgseid kõrvalnõudeid ja sissenõudmiskulu nõuet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohustus on hagejal sõltumata menetluse liigist (vt Riigikohtu 24.11.2023 lahend nr 2-21-13098 p 25). Kohus leiab, et hagiavalduse esitamine ei olnud ainus viis hageja õiguste tagamiseks. Hagejal oli enne hagiavalduse esitamist kohtule, võimalik pöörduda kostja poole kohtuväliselt asja lahendamiseks, kuid seda ei tehtud. Muuhulgas teostas hageja nõuete ümberarvestuse alles hagis, kuigi ümberarvestus tuli hagejal teha juba enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist. Teisalt ei ole kostja laenulepingut täitnud ja seda on kostja tunnistanud. Kohtu hinnangul ei ole seetõttu TsMS § 168 lg 6 alusel õiglane jätta menetluskulusid täies ulatuses õigeksvõtu korral hageja kanda ja asjas tuleb kohaldada TsMS § 162 lg 4. Arvestades eeltoodud põhjendusi on kohus seisukohal, et 37,08% ulatuses tuleb menetluskulud jätta hageja kanda ja 62,92 % ulatuses kostja kanda (so arvestades Pärnu MK 14.08.2023 makseettepanekus ja käesolevas asjas esitatud nõudeid, va edasiulatuv viivisenõuded). Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 707,85 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja taotlusel, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka viivise menetluskuludelt (707,85 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
11.TsMS § 445 lg 1 sätestab, et kohus võib poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine
tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. 29.10.2023 menetlusdokumendis palus kostja kohtul kaaluda võlgnevuse 2547,97 euro, millele lisanduvad menetluskulud ajatamist 12 kuuks, kuna kostja viibib kinnipidamisasutuses ja talle ei võimaldata hetkel tööd (kostja on töötu) ning 23.03.2024 alates oleks kostjal võimalik asuda avavanglas tööle ja seejärel saaks kostja hakata kohustusi täitma (dtl 97). Kostja vastavat taotlust saab käsitleda TsMS § 445 lg 1 kohaselt täitmiskorra kindlaksmääramise taotlusena. Kohus on seisukohal, et võlgnevuse ja menetluskulude ajatamine 12 kuuks on ebamõistlik. Kostja vanglas tööle asumine ei ole tõendatud ning vanglas tööle asumisel oleks saadav tasu kohtu hinnangul marginaalne ja aastaks võlgnevuse ja menetluskulude ajatamisel oleks igakuiseks osamakseks 251,32 eurot (2307,97+707,85=3015,82/12=251,32 eurot), mis ei oleks kostjale võimetekohane. Täitmiskorra kindlaksmääramise eesmärgiks ei ole maksegraafiku määramine, mida etteteadaolevalt ei suudeta täita. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja taotlus täitmiskorra kindlaksmääramiseks põhjendatud.
12.TsMS § 468 lg 1 p 1 kohaselt tunnistab kohus omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks hagi õigeksvõtul põhineva otsuse. Kohus tunnistab TsMS § 468 lg 1 p 1 alusel käesoleva õigeksvõtul põhineva kohtuotsuse viivitamata täidetavaks. (allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pullerits Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.