AS DECORA hagi Aerostat H2H OÜ ja X vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24.08.2023 kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aerostat H2H OÜ ja X 25.09.2023 apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2322,10 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS DECORA (registrikood 10150195), lepinguline esindaja AK Kostja I Aerostat H2H OÜ (registrikood 16128914) Kostja II X (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate lepinguline esindaja AJ
RESOLUTSIOON
1.Keelduda Aerostat H2H OÜ ja X Harju Maakohtu 24.08.2023 otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
2.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud solidaarselt Aerostat H2H OÜ ja X kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama
kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS DECORA (hageja) esitas 23.01.2023 Harju Maakohtusse hagi Aerostat H2H OÜ (kostja I) ja X (kostja II) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse 1161,05 eurot ja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 1161,05 eurot. Hagi asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 20.10.2021 müügilepingu kaubakrediidi tingimustel, mille krediidilimiidiks oli 1500 eurot. Lepingu objektiks olid hageja müügiks pakutavad kaubad, mille täpne koosseis, ühik ja maksumus kajastati iga kord müügitehinguga seoses väljastatud arve-saatelehel. Hageja ja kostja II sõlmisid 08.11.2021 käenduslepingu, mille kohaselt vastutas käendaja kostja I ja hageja vahel sõlmitud krediiditingimustega müügilepingu ja selle alusel sõlmitud lepingutest tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Käendaja vastutuse maksimummääraks oli kokku lepitud 4000 eurot. Kostja I ostetud kaupade osas koostas hageja 31.01.2022 kostjale I arve nr 26642463 (arve) 1161,05 euro tasumiseks tähtajaga 14.02.2022. Hageja edastas arve 31.01.2022 kostjale I lepingus märgitud e-posti aadressile XXX. Lepingu punkti 4.5 kohaselt loetakse arve-saatelehe saatmisel kliendile e-posti teel kauba vastuvõtmine tõendatuks arve-saatelehel märgitud sisus ja mahus, kui põhivõlgnik pole 3 tööpäeva jooksul alates arve-saatelehe kättesaamisest esitanud ühtegi pretensiooni vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kostja I pretensioone ei esitanud. 30.11.2022 saadeti kostjale II aadressile XXX teatis käenduskohustuse täitmiseks. Käenduslepingu p-i 3.2 kohaselt loeti teatis kätte saaduks 5 kalendripäeva möödumisel ehk 05.12.2022. Käenduskohustus tuli täita hiljemalt 07.12.2022. Kostja II käenduskohustust ei täitnud. Täiendavalt saadeti käendajale samasisuline e-kiri 21.12.2022 aadressil YYY ja posti teel tähitud kirjaga käenduslepingus märgitud aadressile Tallinnas, Peterburi tee 2c/2. Lepingu p 7.3 nägi ette, et kui põhivõlgnik ei tasu arveid tähtajaks, on hagejal õigus nõuda viivist 0,5% päevas tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Hageja nõuab kostjalt viivist põhinõude ulatuses, st 1161,05 eurot. Kostjate vastuväited
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostja I ei ole ostnud ega saanud hageja väidetud kaupa. Hageja ei ole kauba üleandmist tõendanud. Lepingu kohaselt oli ostja volitatud isikuks Q. Kaupade üleandmine pidi toimuma arve-saatelehe alusel ning ostja volitatud isiku allkirjastatud saatedokument pidi tõendama kauba vastuvõttu. Hageja ei ole tõendanud, kes võttis kostja nimel kauba vastu, millal see toimus ja mida tegi hageja kostja esindaja isiku tuvastamiseks. 2(9)
Saatelehte ei ole allkirjastanud Q. Q isikut tõendavast dokumendist tehtud koopiast nähtub, et sellel olev originaalallkiri ei ole hageja saatelehel märgitud allkirjaga sarnane. Kostjad ei ole hagejalt arveid saanud ei e-posti ega postiga. Kostjaga ei ole arve teemal ühendust võetud telefoni teel, kuigi selleks oli võimalus ja kontakt olemas. Lepingu punktiga 4.5 on reguleeritud juhud, kui asju ostetakse koos kohaletoimetamisega. Muudel juhtudel poest ostmised ja asjade üleandmised vormistatakse saatelehe allkirjastamisega. Hageja viidatud lepingu punkt on tühine vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Õige ei ole asjaajamisel lähtuda sellest, et e-postiga saadetud dokumendid alati jõuavad adressaadini. Käendajalt nõuti võla tasumist maksekäsu kiirmenetluse ajal. Hageja ei ole tõendanud nõuet põhivõlgniku vastu, mis välistab nõude esitamise käendaja vastu. Hageja viivisenõue on ebamõistlikult suur ja seetõttu tühine. Kui hageja põhinõue oleks põhjendatud ja muutunud sissenõutavaks, saaks hageja viivisenõue olla maksimaalselt 67,34 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 2322,10 eurot, millest 1161,05 eurot on põhinõue ja 1161,05 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks menetluskuludena välja 755 eurot ning viivise menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.1.Pooled on kokku leppinud, kuidas toimub lepingu alusel kauba üleandmise tõendamine ning lepingu alusel on hageja nõue muutunud sissenõutavaks. Nõude rahuldamise alusena viitas maakohus VÕS § 208 lg-le 1. Seadus ei sea kauba vastuvõtmise tõendamisele imperatiivseid nõudeid ning pooled võivad kokku leppida, kuidas kauba üleandmine toimub. Ekslik on kostjate seisukoht, et igal juhul peab ostja olema kogu kauba täielikult ja ainult allkirja vastu kätte saanud enne, kui tal tekib selle eest tasumise kohustus.
3.2.Hageja ja kostja I sõlmisid 20.10.2021 müügilepingu kaubakrediidi tingimustel. Kostja I oli lepingu kohaselt ostja. Lepingu punkti 1.1 järgi oli lepingu objektiks müüja müügiks pakutavad kaubad, mille täpne koosseis, ühik, maksumus jm on kajastatud ostjale igakordsel müügitehingul väljastatud arve-saatelehel. Lepingu punkti 2.1 järgi müüs hageja kostjale müügiesemeid vastavalt oma hinnakirjale, millest müüja tegi hinnasoodustuse 20%. Lepingu punkt 2.2 nägi ette, et kauba täpne hind märgitakse iga müüdud kauba kohta eraldi arve-saatelehel. Lepingu punkti 2.3 järgi oli maksetähtaeg 14 päeva arve väljastamise kuupäevast alates. Seega leppisid pooled kokku, milline on müüdava kauba hind, kuidas moodustub selle kogus ja millal tuleb kauba eest tasuda. Kostja sai lepingu
3(9)
alusel hinnasoodustust ega pidanud kauba eest tasuma koheselt kauba saamisel, vaid alles 14 päeva jooksul alates arve esitamisest. Lepingu punkt 3.1 nägi ette, et ostja oli kohustatud viivitamatult pärast lepingu allkirjastamist edastama müüjale kirjalikult nimekirja isikutest, kellel on lepingu alusel õigus kaupa soetada või vastu võtta. Lepingule oli lisatud volitatud isikute nimekiri, mille kohaselt oli ainus volitatud isik Q, kelle e-posti aadress on XXX. Lepingu punkti 4.1 järgi oli üldjuhul ostja kohustuseks kaup müüja territooriumilt minema toimetada hiljemalt müügitehingu kuupäeval ja kanda sellega seotud kulud. Lepingu punkti 4.4 järgi toimus kauba üleandmine müüjalt ostjale arve-saatelehe alusel. Ostja volitatud isiku allkirjastatud saatedokument pidi tõendama kauba vastuvõtmist ostja poolt. Ekslik ja lepingule mittepõhinev on kostja arusaam, et lepingus toodud regulatsioon kehtis vaid juhul, kui hageja saatis kauba kostja aadressile. Lepingu punkt 4.5 nägi täiendavalt ette, et arve-saatelehe saatmisel kliendile e-posti teel loeti ostja poolt kauba vastuvõtmine tõendatuks arve-saatelehel märgitud sisus ja mahus, kui ostja pole 3 tööpäeva jooksul alates arve-saatelehe kättesaamisest esitanud ühtegi pretensiooni vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Ostja e-arvete vastuvõtmise aadress oli XXX või volitatud isikute tabelis märgitud e-posti aadressid. Lepingus oli kostja e-posti aadressiks märgitud XXX. Seega leppisid pooled kokku, et kauba üleandmine loetakse pooltevahelises suhtluses nõuetekohaselt toimunuks, kui arve on saadetud kostjale e-posti teel ning kostja ei ole sellele kolme tööpäeva jooksul pretensiooni esitanud. Lisaks müügilepingule sõlmisid hageja ja kostja II 20.10.2021 käenduslepingu, mille järgi kohustus kostja II käendajana vastutama hageja ees hageja ning kostja I vahel sõlmitud krediiditingimustega müügilepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Lepingu punkti 1.2 järgi vastutasid kostjad solidaarselt ning käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks oli 4000 eurot. Käenduslepingu sõlmimisele kostjad iseenesest vastuväiteid ei esitanud. 31.01.2022 koostas hageja kostjale I arve erinevate tööriiete eest kokku summas 1161,05 eurot. Arve järgi oli maksetähtajaks 14.02.2022. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja I jättis arve tasumata. Hageja ja kostja I vahelisest e-kirjade vahetusest jaanuaris 2022 nähtub, et kostja soovis krediidilimiidi suurendamist 2000 euroni, mida hageja koheselt võimalikuks ei pidanud. Hageja vastas täiendavalt, et varem soovis kostja limiiti 1500 eurot, mille ta sai. Hageja selgitas, et pärast arvete tasumist tekib kostjale automaatselt krediidijääk. Hageja saatis ühtlasi kostjale teadmiseks viimase krediidilimiidi taotluse summas 1500 eurot. Eeltoodud tõenditest nähtub, et kostja suhtles hagejaga lepingus märgitud e-posti aadressi kaudu ning sai sellele aadressile saadetud pöördumised kätte. Hageja esitas kohtule väljavõtte oma infosüsteemist, mille järgi oli kostjale saadetud arve 31.01.2022 e-posti aadressile XXX. Seega on hageja tõendanud, et kostja sai arve kätte. Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et nad oleksid esitanud arvele lepingus märgitud tähtajal pretensiooni. 15.02.2022 saadeti samale kostja e-posti aadressile arve uuesti koos meeldetuletusega, et arve on tasumata. 22.02.2022 saatis hageja kostjale e-posti aadressile XXX korduva meeldetuletuse
4(9)
koos arvega. Viimane e-kiri saadeti kostjale 08.03.2022. Seega on hageja saatnud kostjale korduvalt vaidlusaluse arve-saatelehe ning järelikult pidi kostjale olema arusaadav, et tal tuleb arve tasuda või esitada lepingukohane pretensioon. Hageja esitas kohtule väljavõtte oma infosüsteemist, kus e-posti aadress YYY on märgitud samuti kostja kontaktaadressiks. 17.10.2022 vastas hageja e-posti aadressilt YYY tulnud järelepärimisele, et kauba võttis vastu Q. Arve-saateleht saadeti kostjale uuesti koos märkega, et kauba võttis 16.01.2022 vastu Q. Arvel oli ühtlasi märgitud, et pretensioonid tuleb esitada kolme päeva jooksul. Isegi pärast arve-saatelehe korduvat saatmist ei esitanud kostja ühtegi pretensiooni. Kuna kostja pretensioone ei esitanud, tuleb kaubad lugeda kostjale I nõuetekohaselt üleantuks. Kostjal I tekkis lepingust tulenev kohustus talle saadetud kauba eest tasuda.
3.3.Kostjatel oli korduvalt võimalik kontrollida saatelehel oleva allkirja ehtsust ning esitada selle kohta hagejale pretensioon. Kuna kostjad ei täitnud lepingust tulenevat kohustust, oleks kostjatel tulnud kohtumenetluses asuda tõendama, et nad ei ole kaupa tellinud ega saanud, kauba võttis vastu kostja esindaja asemel mõni teine isik või üle antud kauba kogus ei vastanud arve-saatelehele. Poolte vahel lepingus kokkulepitu muutis kauba üleandmise osas tõendamiskoormust. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole kostjad vastuväiteid põhistanud ega tõendanud. Kohus ei saa ainuüksi isikut tõendaval dokumendil oleva allkirjanäidise alusel tuvastada, et arvesaatelehe allkirjastas Q asemel mõni teine isik või et arve-saatelehe allkirjastas kostja esindajana mõni isik, kellel polnud selleks volitust ning kes kauba omastas. Kuivõrd poolte vahel oli kehtiv lepinguline suhe, on kostjate viited sellele, et kauba võttis vastu mõni kolmas isik pahatahtlikult kostja I asemel, eluliselt ebausutavad. Kostjad ei taotlenud allkirja ehtsuse kindlakstegemiseks ekspertiisi määramist. Ekslik on kostjate järeldus, et hagejal lasus kohustus tõendada, kelle allkiri arve-saatelehel oli. Kuivõrd leping nägi kostjale I ette kohustuse esitada pretensioonid 3 päeva jooksul ning kostja nõuetekohaselt ühtegi pretensiooni kohtumenetluse eelselt ei esitanud, lasus kostjatel kohustus kohtumenetluses põhistada ja tõendada asjaolusid, millistest tulenevalt ei olnud neil arve tasumise kohustust.
3.4.Kuivõrd kostja I vastuväited nõudele ei ole põhjendatud, tuleb nõue tema suhtes rahuldada. Kostjalt I tuleb hageja kasuks põhinõudena välja mõista 1161,05 eurot. Kostja II käendajana eraldiseisvaid vastuväiteid nõudele ei esitanud. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et 30.11.2022 ja 21.12.2022 saadeti käendajale hagihoiatused. Seega teavitati kostjat II nõude esitamisest, kuid kostja II nõudele vastu ei vaielnud ega täitnud seda. Eeltoodust lähtuvalt tuleb põhinõue rahuldada mõlema kostja suhtes. Kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks põhinõudena välja mõista 1161,05 eurot.
3.5.Kuna hageja põhinõue kuulub rahuldamisele, kuulub rahuldamisele ka viivisenõue (VÕS § 113 lg 1 alusel). Hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingu punkt 7.3 nägi ette, et kui põhivõlgnik ei tasu arveid tähtajaks, on hagejal õigus nõuda viivist 0,5% päevas tähtaegselt tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Viivisenõue ei ole ebamõistlikult suur ning viivisemäära kokkulepe tühine pelgalt seetõttu, et kostjad soovivad seaduses sätestatud viivisemäära kohaldamist. Kostjad ei ole tõendanud, et leping hagejaga sõlmiti tüüptingimustel ning kostjatel puudus võimalus lepingu tingimusi mõjutada. Kostjad on jätnud tähelepanuta, et leping hagejaga oli sõlmitud nende majandus- ja kutsetegevuses ning kostja I ei ole lepingut sõlminud tarbijana. Majandus- ja kutsetegevuses
5(9)
sõlmitud lepingute puhul ei näe õigusaktid ette, et viivisemäär ei tohi ületada seaduses sätestatud viivisemäära. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole kostjad oma vastuväiteid viivisenõudele põhistanud. Lepingus kokku lepitud ja seadusest kõrgem viivisemäär ei ole seadusega vastuolus seetõttu, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga (RKTKo 3-2-1-5-13, p 49). Kuna kostjad ei ole sisuliselt vastuväiteid viivisenõudele muul viisil põhistanud, ei kuulu viivisemäär vähendamisele. Kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista hagis nõutud sissenõutavaks muutunud viivis 1161,05 eurot. Kogumis tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 2322,10 eurot.
3.6.TsMS § 162 lg 1 alusel jäid menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Hageja palus kostjatelt välja mõista kulu õigusabile 405 eurot ja riigilõivu 350 eurot. Hageja esindaja tunnitasu 110 eurot on mõistlik ning kooskõlas vaidluse keerukusega. Hageja esindaja õigusabile kulunud aeg on mõistlik ja kooskõlas kohtule esitatud dokumentide sisu ning mahuga. Kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista kulud õigusabile 405 eurot ja riigilõiv 350 eurot ehk kokku 755 eurot. Kooskõlas hageja taotlusega tuleb kostjatelt välja mõista viivis menetluskuludelt 755 eurolt alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebus
4.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis ebaõigesti, et lepingu p 4.5 kohaldub ka sellisel juhul, kui kaup võetakse vastu allkirjastatud saatedokumendiga. Maakohus jättis arvestamata mõislikkuse ja hea usu põhimõtetega (VÕS § 76 lg 2). Juhul kui pooled leppisid kauba üleandmises kokku nii, et see loetakse vastuvõetuks saatelehe allkirjastamisega, siis on vastuolus mõistlikkusega ja hea usu põhimõttega, et see tuleb pärast täiendavalt vastu võtta veel lepingu punkti 4.5 alusel. Maakohus ei ole asjaolusid piisavalt uurinud ja selgitas ebaõigesti tõendamiskoormist. Kostjad vastasid hageja väitele kauba üleandmise kohta 16.01.2022 saatelehe alusel 16.06.2023 arvamuses ja esitasid sellekohased tõendid. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata sellega, et kauba vastuvõtmine toimus lepingu p-i 4.4 alusel saatelehe allkirjastamisega. Hageja andis kauba üle 16.01.2022 saatelehega ning esitas kohtule võltsitud arve-saatelehe. Asjaolud ei olnud otsuse tegemiseks selged. Maakohus pidanuks andma hagejale võimaluse vastata kostjate 16.06.2023 vastuväidetele ja tõenditele. Maakohus jättis ebaõigesti uurimata hagejalt, kas kohtule esitatud saatelehe koopia allkirjastamine leidis faktiliselt aset; kelle poolt ja mis kuupäeval; kas hagejal on esitada kohtule vastav saatekirja originaal; kas kaup anti üle samal päeval, millal allkirjastati saateleht; miks kohtule hagiavalduse lisana 2 esitatud arvesaateleht erineb selgituse osas kostjale 20.10.2022 saadetud arve-saatelehest (miks oli võetud maha selgitus arve-saatelehe aluseks olnud 16.01.2022 saatelehe ja selle allkirjastanud isiku Q kohta); miks leiab hageja, et kauba vastuvõtmine kostja I poolt ei toimunud lepingu 4.4 alusel saatelehe allkirjastamisega; kuidas on õiguslikult võimalik, et kaup loetakse ostja poolt vastuvõetuks kaks korda.
6(9)
Hageja oleks pidanud esitama allkirja ehtsuse tõendamiseks kohtule saatelehe originaali ning asjas tulnuks määrata käekirjaekspertiis. Maakohus jättis pooltele tõendamiskoormise selgitamata. Lepingu sõlmimisel mõistis kostja I VÕS § 29 lg-st 2 tulenevalt kauba üleandmise kokkulepet nii, et kaup loetakse kostja poolt vastuvõetuks volitatud isiku poolt saatelehe allkirjastamisega (lepingu p 4.4.), mistõttu tuleks tõlgendada lepingutingimust selliselt, nagu kostja seda mõistis. Kostjad on esitanud 13.09.2023 hageja kohta dokumendi võltsimise, võltsitud dokumendi kasutamise ja haldusorganile valeandmete esitamise tegude osas politseile kuriteoavalduse.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
6.Kuna praeguses asjas on hagihinnaks 2322,10 eurot, on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei andnud otsuses luba selle edasikaebamiseks.
7.Maakohus ei ole otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 10.04.2019, 2-1713363, p 15).
8.Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Maakohus on kõiki poolte väiteid vajalikus ulatuses käsitlenud ning hinnanud tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.
8.1.Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja I sõlmisid 20.10.2021 müügilepingu kaubakrediidi tingimustel ning hageja ja kostja II sõlmisid 08.11.2021 käenduslepingu, mille alusel tagas kostja II hageja müügilepingust tulenevaid kohustusi maksimummääraga 4000 eurot. Hageja koostas 31.01.2022 kostjale I arve tellitud kauba eest 1161,05 euro tasumiseks maksetähtajaga 14.02.2022. Maakohus tuvastas, et hageja saatis 31.01.2022 kostjale I arve nr 26642463 e-posti aadressile YYY. Nimetatud e-posti aadress oli kostja I poolt müügilepingusse märgitud. Hageja saatis samale e-posti aadressile sama arve koos meeldetuletusega ka veel 15.02.2022,
7(9)
22.02.2022 ja 08.03.2022. Apellatsioonkaebuses ei tugine kostjad asjaolule, et kostja I ei saanud nimetatud arveid kätte. Müügilepingu punkti 4.4 järgi toimus kauba üleandmine müüjalt ostjale arve-saatelehe alusel. Ostja volitatud isiku allkirjastatud saatedokument pidi tõendama kauba vastuvõtmist ostja poolt. Lepingu punkt 4.5 nägi täiendavalt ette, et arve-saatelehe saatmisel kliendile e-posti teel loeti ostja poolt kauba vastuvõtmine tõendatuks arve-saatelehel märgitud sisus ja mahus, kui ostja pole 3 tööpäeva jooksul alates arve-saatelehe kättesaamisest esitanud ühtegi pretensiooni vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
8.2.Kostja I ei ole väitnud, et ta oleks esitanud arve-saatelehele lepingus märgitud tähtajal pretensiooni. Kuna kostja I vaatamata korduvatele arve-saatelehe saatmistele pretensioone ei esitanud, tuleb kaubad lugeda lepingu punkti 4.5 alusel kostjale I nõuetekohaselt üleantuks. Kostjal I tekkis lepingust tulenev kohustus kauba eest tasuda ning ta ei ole seda kohustust täitnud. Kostja II ei ole käendajana eraldiseisvaid vastuväiteid nõudele esitanud. Kostjale II saadeti hagihoiatused 30.11.2022 ja 21.12.2022. Kostja II ei ole samuti nõuet täitnud. Kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks põhinõudena välja mõista 1161,05 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 1161,05 eurot.
9.Kostjate apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Lepingu punktid 4.4 ja 4.5 ei välista nende koos kohaldamist kauba üleandmise tõendamiseks. Isegi kui kaup on punkti 4.4 alusel üle antud vastuvõtja poolt allkirjastatud saatelehe alusel, oli müüjal täiendavalt õigus edastada arve-saateleht ostjale punkti 4.5 alusel lepingus märgitud e-posti aadressile. Sellistes tingimustes on pooled müügilepingus kokku leppinud. Kui kostja I arve-saatelehe saamisel tuvastas, et ta ei ole tegelikkuses kaupa üldse tellinud ega saanud, pidanuks ta lepingu punkti 4.5 kohaselt hagejale vastava pretensiooni esitama. Selle esitamist ei ole kostjad tõendanud. Seega selgitas maakohus pooltele tõendamiskoormist õigesti.
9.2.Sellisel viisil kauba üleantuks lugemine ei ole vastuolus mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega (VÕS §-d 6 ja 7). Mõistlik on eeldada, et kui isik saab arve kauba eest, mida ta pole tellinud, teavitab ta sellest pretensiooni esitamisega koheselt müüjat. Tegemist ei saa olla ka tühise tüüptingimusega VÕS § 42 mõistes, sest kolme päeva pikkune pretensioonide esitamise tähtaeg kauba kättesaamise osas on praktikas tavapärane ning ei kahjusta ostjat ebamõistlikult. VÕS § 219 lg 1 näeb ette, et kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandusvõi kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma.
9.3.Maakohus selgitas kostjatele oma 24.04.2023 kirjas (dtl 130–131), et neil tuleb esitada tõendid selle kohta, et nad on lepingu punkti 4.5 kohaselt hagejale pretensiooni esitanud. Samuti märkis maakohus, et kostjatele määratud tähtajaga lõppeb eelmenetlus ning määras pooltele tähtajad lõppseisukohtade esitamiseks. Maakohus ei rikkunud menetlusnorme, kui ei andnud hagejale võimalust esitada kostjate 16.06.2023 vastuväidete ja tõendite osas seisukohta. Põhjendatud ei ole kostjate väide, et maakohus oleks pidanud hakkama täiendavalt täpsustama 16.01.2022 saatelehe allkirjastamisega seonduvat ning määrama käekirjaekspertiisi.
10.Seetõttu jääb kostjate apellatsioonkaebus TsMS § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata.
8(9)
11.Kostjad vaidlesid vastu ka maakohtu menetluskulude jaotusele. Olukorras, kus apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust asja sisulise lahenduse osas, ei ole vaja muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Maakohus otsustas jätta menetluskulud hagi rahuldamise tõttu solidaarselt kostjate kanda, mis on kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 ja TsMS § 165 lg-ga 3. Kostjad ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaks alust sellisest menetluskulude jaotusest kõrvale kalduda (sh TsMS § 162 lg 4 alusel).
12.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja, s.o solidaarselt kostjate kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud kaebust hagejale vastamiseks, ei saanud hagejale apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata.
13.Kostjad on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 350 eurot. Tulenevalt TsMS § 150 lg 1 p-st 2 ja lg-st 4 on kostjatel õigus taotleda ringkonnakohtult apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist.
14.TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt võib apellant esitada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale määruskaebuse. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.