Määruse tegemise aeg ja koht 05.12.2023, Tallinn Kohtuasja number
2-22-145927
Kohtuasi
OÜ EUROPARK ESTONIA hagi X vastu leppetrahvi ja sissenõudmiskulu väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.10.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind
100 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood 10811490), lepinguline esindaja EA Kostja X (isikukood XXXXXXXX), lepinguline esindaja Indrek Põder
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda menetlusse võtmast X apellatsioonkaebust Harju Maakohtu 13.10.2023 otsuse peale.
2.Jätta kaebuse esitamisega seotud menetluskulud X kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas 25.11.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult Xlt (kostja) 100 euro saamiseks. Kohus tegi 29.11.2022 võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik esitas vastuväite. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetati 18.01.2023 määrusega maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 20.01.2023 Harju Maakohtule hagi kostja vastu võla 100 eurot väljamõistmiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista leppetrahvide võla 90 eurot ja sissenõudmiskulud 10 eurot.
2.1.Hagiavalduse kohaselt oli kostja sõidukite numbrimärkidega PPPPPP, DDDDDD, TTTTTT omanik või vastutav kasutaja leppetrahvide väljastamise ajal. Hageja tugines nõude esitamisel sellele, et kostja parkis sõidukeid korduvalt hageja opereeritud parkimisaladele, kuid ei täitnud parkimistingimusi. Parkimistingimuste järgi tuli nõuete rikkumisel tasuda leppetrahvi.
2.2.01.04.2021 ja 10.09.2021 parkis kostja Tallinnas Tornimäe 7 asuvas parklas, kuid parkimisluba armatuurlauale asetatud ei olnud. Kostjale koostati vastavalt leppetrahv nr 1770 1042 1140 3508, maksetähtajaga 15.04.2021, summas 30 eurot ning leppetrahv nr 1931 0092 1141 8233, maksetähtajaga 24.09.2021, summas 30 eurot. Parkimistingimuste p 2 kohaselt on parkimine lubatud ainult territooriumi valdaja väljastatud parkimislubadega ja parkimistingimuste p 3 kohaselt peab sõidukijuht asetama parkimisloa sõiduki armatuurlauale selgelt nähtavalt ja loetavalt viivitamatult peale sõiduki parklasse parkimist.
2.3.21.05.2021 parkis kostja Tallinnas Töökoja 1/4 asuvas parklas parkimistasu maksmata. Kostjale koostati leppetrahv nr 1782 1052 1114 3143, maksetähtajaga 04.06.2021, summas 20 eurot. Parkimistingimuste p 4 kohaselt on sõiduki kasutaja kohustatud parkimise korraldajale parkimiskoha kasutamise eest tasuma parkimistasu või omama antud parkimisalal parkimisõigust andvat parkimiskaarti või -luba olenemata nädalapäevast ja/või kellaajast. Parkimistasu suurus, maksmise tingimused ning parkimiskaardi kasutamise tingimused, viisid ja juhend on märgitud parkimisautomaadil või vastaval infotahvlil või parkimiskaardil. Infotahvlitelt on võimalik aru saada, et parkimine on tasuline ning tasuda on võimalik mobiilselt või ostes parkimispilet parkimisautomaadist. Hageja esitas väljavõtte oma andmebaasist, kus leppetrahvi väljastamise eel on kontrollitud sõiduki parkimisõigust.
2.4.19.12.2021 parkis kostja Kristiine keskuse parklas, kuid ei fikseerinud parkimise algusaega. Kostjale koostati leppetrahv nr 1411 9122 1142 1413, maksetähtajaga 02.01.2022, summas 10 eurot. Lisaks on vastavale parkimisalale paigaldatud rohkelt infotahvleid, millest nähtuvalt on vajalik fikseerida parkimise algusaeg parkimiskellaga või parkimiskioskis ning parkimine on lubatud kuni 4 tundi. Kostja parkimiskellaga parkimise algusaega ei fikseerinud ega registreerinud sõidukit ka parkimiskioskis.
2.5.Hageja esitas koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõude, paigutades selle sõiduki kojamehe vahele. Hageja esitas leppetrahvinõuete koopiad koos fotodega sõidukitest. Leppetrahvid on tasumata. Hageja saatis kohtueelselt kostjale võla kohta meeldetuletused e-maili teel aadressile XXX, mis saadi rahvastikuregistrist. Kostja nendele ei vastanud. Kontaktandmete osas rahvastikuregistri kande muutmata jätmine on kostja risk.
2-22-145927
2.6.Sissenõudmiskuludesse 10 eurot on hageja arvestanud Transpordiametile ja rahvastikuregistrisse saadetud päringu sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks. Saadud andmetele tuginedes saadeti nõudekirjad e-posti vahendusel. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu.
3.1.Hagiavaldus on ebaselge. Hageja ei ole tõendanud parkimislepingu sõlmimist. Ühelgi fotol ei ole sõidukit pildistatud koos parkimisest teavitavate infotahvlitega. Parklaste sissesõitude juures puudusid tähistused parkimise kohta. Hageja ei ole leppetrahvidest mõistliku aja jooksul teavitanud, sest kohtueelselt kostjat ei teavitatud. Kostja pidi andmeid sõidukite osas säilitama vaid kuus kuud, mis ongi mõistlik teavitamise aeg. Kostja sai leppetrahvidest teada alles kohtumenetluses. Kuna hageja ei ole tõendanud parkimislepingu sõlmimist, ei saa ta nõuda leppetrahvi ega võla sissenõudmise kulu. Maakohtu otsus
4.Maakohus rahuldas 13.10.2023 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 90 eurot ja sissenõudmiskulud 10 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 705 eurot, sh riigilõivu 100 eurot ja õigusabikulu 605 eurot.
5.Kohtule esitatud tõenditega on hageja tõendanud, et tema ja kostja vahel oli sõlmitud parkimisleping (VÕS § 16 lg 1 ja § 20 lg 1). Riigikohus on leidnud, et parkimislepingu saab lugeda sõlmituks viisil, kus sõiduki omanik pargib sõiduki parkimisalale, mille parkimistingimused on talle eelnevalt teatavaks tehtud (RKTKo 3-2-1-75-10, p 14). Maakohus tuvastas hageja esitatud fotode alusel kostja sõidukite parkimised, parkimisloa puudumised sõiduki armatuurlaualt, leppetrahvinõuete jätmise sõiduki kojamehe vahele ja parklate sissesõitude juures asuvad parkimistingimused. Täiendavalt esitas hageja kohtule väljavõtted leppetrahvinõuete detailandmetest, millistest nähtuvad fotode tegemise koha koordinaadid ja originaalfotod. Tõenditest kogumis nähtus, et kõigil juhtudel olid kostja sõidukitest tehtud fotod hageja opereeritud parkimisalal, milliste kõikide sissesõitude juures asusid infotahvlid ja liiklusmärgid, mis teavitasid parkimise tingimustest. Kuna kostja parkis sõiduki hageja opereeritud parkimisalale, nõustus ta avaldatud tingimustega ning sõlmis hagejaga parkimislepingud.
6.Seadusest ei tulene hagejale kohustust toimetada leppetrahvinõuet kohtueelselt kätte mõnel muul viisil lisaks selle asetamisele sõiduki kojamehe vahele. Leppetrahvinõude asetamist sõiduki kojamehe vahele on kohtupraktikas loetud mõistlikuks viisiks selle kättetoimetamisel (RKTKo 2-17-117146, p 12). Maakohus osundas, et kui kostja sisenes parkimisalale mõne sellise sissepääsu kaudu, kus ei olnud tähistust parkimisala või tingimuste kohta, tuli seda tõendada kostjal. Vaatamata kohtu selgitustele ei põhistanud ega tõendanud kostja oma väidet, et ta mõnele parkimisalale siseses sellise sissepääsu kaudu, kus puudusid reguleeritud parkimisalale viitavad teavitused või infotahvlid. Maakohus luges tõendatuks, et kostja sai leppetrahvinõuded kätte koheselt nende koostamisel, kuid jättis leppetrahvid tasumata.
7.Tulenevalt VÕS § 82 lg-test 3 ja 7 ning § 159 lg-st 2 tuli kostjal leppetrahvid tasuda mõistliku aja jooksul pärast nende kättetoimetamist ehk leppetrahvinõuete sõiduki kojamehe vahele asetamist. Seadusest ei tulene, et leppetrahvinõude tasumise kohustus tekib võlgnikul alles siis, kui võlausaldaja on talle täiendavalt kätte toimetanud nõude meeldetuletuse. Hagejal ei olnud
2-22-145927 kohustust kostjale kohtueelselt täiendavat meeldetuletust kätte toimetada. Seesuguse kohustuse seadmine ei ole leppetrahvi summa suurust arvestades kohtu hinnangul vajalik ega mõistlik.
8.Hageja saatis kostjale leppetrahvide kohta meeldetuletuskirjad e-posti teel 24.01.2022 ja 02.06.2022 aadressil XXX. Kostja ei väitnud ega tõendanud, et tegu ei ole talle kuuluva e-posti aadressiga ning ta ei olnud eelviidatud e-posti aadressi registreerinud rahvastikuregistris oma aadressiks. Kostja leidis ekslikult, et hagejal oli õigus temalt leppetrahvi tasumist nõuda vaid siis, kui ta oleks suutnud tõendada kohtueelselt e-posti teel saadetud meeldetuletuste kättesaamist. Kohtueelselt saadetud e-kirjadele vastas kostja 20.01.2023, millest nähtub, et kostja oli teadlik hageja nõudest enne hagiavalduse menetlusse võtmist. Seega on alusetud kostja etteheited, et ta enne hagiavalduse esitamist nõudest teadlik ei olnud.
9.Asjakohatud on kostja viiteid liiklusseaduse (LS) § 72 lg-le 2, mis seab mootorsõiduki omanikule kohustuse säilitada andmeid teise kasutaja kohta kuue kuu jooksul alates kasutamise lõppemisest. Tegemist ei ole sättega, mis kohaldub parkimisteenuse lepingutele, vaid tegu on andmetega, mida tuleb sõiduki omanikul säilitada ja esitada liiklusjärelevalve korras. Parkimisteenuse osutaja ega kohus ei pea kuue kuu möödumisel parkimistrahvi koostamisest eeldama vastupidist ehk seda, et sõiduki omanik ise oma sõiduki ei parkinud. Lisaks ei seo LS § 72 lg 2 andmete säilitamise kohustuse algust mitte leppetrahvi koostamise ajaga, vaid selle aja lõppemisega, millal kolmas isik sõidukit kasutas.
10.VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel kuulus rahuldamisele ka võla sissenõudmise nõue 10 eurot. Võla sissenõudmiseks vajalike toimingute tegemist ja sellega seotud kulutuste suurust ei pea hageja iseenesest tõendama, vaid sellise nõude esitamise õigus tuleneb seadusest, kui põhinõue on tõendatud ja sissenõutavaks muutunud.
11.Kostja esitas kohtule taotluse kuulata end ära kohtuistungil. Kohus selgitas kostjale, et ei pea lihtmenetluses vajalikuks istungi korraldamist. Kohus soovis kostjat ära kuulata telefoni teel kohtu määratud ajal ning palus kostjal kohtule teatavaks teha telefoninumber, millelt ta oleks kättesaadav. Kostja kohtu pöördumisele ei vastanud ega teatanud oma telefoninumbrit. Seega ei olnud kostja ärakuulamiseks kättesaadav.
12.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohus pidas põhjendatuks ja vajalikuks kuluks riigilõivu 100 eurot ning lepingulise esindaja kulu 5,5 tunni ulatuses. Kohtu hinnangul oli põhjendatud esindaja tunnitasu suurus 110 eurot. Apellatsioonkaebus
13.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati, menetluskulud jäeti kostja kanda ja mõisteti välja summas 705 eurot, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
14.Maakohus rikkus põhjendamiskohustust TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 mõttes, jättes välja toomata, miks ta ei nõustunud kostja väidetega ega neid kinnitavate tõenditega. Maakohus ei ole sisuliselt hinnanud poolte esitatud selgitusi, tõendeid ja taotlusi.
15.Hageja ei tõendanud kostjale kuuluvate mootorsõidukite parkimist hageja poolt opereeritavatel aladel. Hageja ei esitanud selle tõendamiseks mitte ühtegi fotot. Hageja ei esitanud tõendeid ka selle kohta, kuidas hageja poolt on parkimisalad piiritletud ja tähistatud. Vaidlusalused parkimisalad piirnevad Tallinna linna avalike tasuta parkimisaladega.
2-22-145927
16.Kohtupraktikas on viidatud LS § 72 lg-le 2, s.t et sõiduki kasutamisega seotud andmeid tuleb säilitada 6 kuud. Samuti on mõistlik on taolised parkimistingimustega seotud nõuded esitada 6 kuu jooksul. Hageja nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul.
17.Toimikus olevatelt fotode põhjal ei ole võimalik tuvastada, et hageja on kostjale edastanud leppetrahvinõude. Samuti on hageja jätnud kohtule edastamata tõendi, et hageja poolt edastatud väidetavad meeldetuletused või leppetrahvinõue on jõudnud kostja sihtserverisse. Hageja ei ole esitanud msg failina edastatud tõendit.
18.Kohus ei kuulanud kostjat ära, kuigi kostja seda taotles. Samuti jättis rahuldamata kostja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks. Kohus tekitas sellega olukorra, kus kostja ei saanud enda väiteid tõendada.
19.Kostja hinnangul on hageja menetluskulud äärmiselt ebamõistlikud. Hageja nõue on 100 eurot, kuid hageja menetluskulude nõue on nõudesummast 8 korda suurem. Maakohus ei võtnud selles osas seisukohta. Tegemist on tüüphagiga ja hageja tegutseb enda majandustegevusest lähtuvalt. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda või alternatiivselt poolte endi kanda, viidates TsMS § 162 lg-le 4 ja § 163 lg-le 2.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub kaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
21.Kolleegium märgib, et TsMS § 405 lg 1 esimese lause alates 01.01.2022 kehtiva redaktsiooni järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Praeguses asjas oli hagi esitamisel hagihinnaks 100 eurot. Kuna asja hind on alla 7000 euro, on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21).
22.Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole ka välistatud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alustel.
23.Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel põhjendama pikemalt, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel
2-22-145927 ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 27.08.2018, 2-17-13363, p 15). Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (RKTKm 27.02.2017, nr 3-2-1-159-16, p 13).
24.Arvestades asja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks kaasa tuua ebaõige otsuse. Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud vastuväiteid hagile. Maakohus on neile piisavalt põhjalikult vastanud. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
24.1.Maakohus leidis õigesti, et hageja on tõendanud parkimislepingu sõlmimise. Vastupidiselt kostja seisukohale on ringkonnakohtu hinnangul hageja esitatud tõendite (fotode) põhjal võimalik tuvastada, et kostjale kuuluvad sõidukid olid pargitud hagis toodud kuupäevadel hageja poolt opereeritud aladele. Vähemalt üldjuhul peaks leppetrahvinõude tõendamiseks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha (RKTKo 06.12.2017, 2-15-3430, p 18). Hageja on seda teinud.
24.2.Hageja esitatud tõendite alusel on ka tuvastatav, et nimetatud parklatesse sisenemised olid tähistatud liiklusmärkide ja tahvlitega kogu ala ulatuses ja kõigis suundades. Kostja ei saanud infotahvlitest möödumata parkimisalale jõuda ning talle pidi olema arusaadav, et tegu on hageja opereeritavate parkimisaladega. Üksnes kostja väite, et hageja opereeritavad parklad piirnevad Tallinna linna avalike tasuta parkimisaladega, alusel ei saa kohus teha vastupidist järeldust, et kostjale kuuluvad sõidukid ei parkinud hageja poolt opereeritud parkimisaladel. Maakohus järeldas asja materjalide põhjal õigesti, et kostja ei tõendanud, et sõidukite parkimine oleks olnud nõuetekohaselt vormistatud ja seega oli kostja parkimistingimusi rikkunud.
24.3.Hageja esitatud tõendite alusel on võimalik tuvastada, et leppetrahvinõuded olid asetatud sõidukite kojamehe vahele. Kuna leppetrahvi asetamine kojamehe vahele on selle mõistlik edastamise viis, ei ole põhjendatud ka apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on kostjat leppetrahvist VÕS § 159 lg 2 mõistes ebamõistlikult hilja teavitatud. Ebaõige on kostja arusaam, et LS § 72 lg-st 2 tuleneb leppetrahvinõude 6-kuuline aegumistähtaeg. LS § 72 lg 2 on avalik-õiguslik norm ja eraõiguslikes suhetes peaks sõiduki omanik säilitama sõiduki kasutaja andmeid oma õiguste kaitseks kauem (TlnRnKo 08.10.2020, 2-19-123666, p 37). Kuna sõiduki omaniku vastu on võimalik nõudeid esitada kauem kui kuue kuu jooksul, siis kui omanik andmeid ei säilita, kannab tema seonduvat riski ja võimalikke negatiivseid tagajärgi (sh leppetrahvi maksmise kohustust).
2-22-145927
24.4.Kostja on ekslikul seisukohal, et hageja oleks pidanud kohtule esitama kostjale saadetud meeldetuletused ja leppetrahvinõude msg failina, et tõendada nende kostjale edastamist. Ringkonnakohus märgib, et asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas ja millal saatis hageja kostjale meeldetuletused või nõudekirja, kuna seadusest ei tulene, et leppetrahvinõude rahuldamise eelduseks on selle kohtueelne kättetoimetamine mõnel muul viisil lisaks leppetrahvinõude sõiduki kojamehe vahele asetamisega.
24.5.Kostja on apellatsioonkaebuses tuginenud menetlusõiguse normi rikkumisele, leides, et maakohus oleks pidanud korraldama kohtuistungi ja rahuldama kostja taotluse tema enda ja tunnistaja ärakuulamiseks. Maakohus on kostja taotluste rahuldamata jätmist põhjendanud ja ringkonnakohus nõustub toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (dtl-d 279–280, 294).
25.Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus.
26.Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Kuna hagi rahuldati, siis jättis maakohus menetluskulud õigesti kostja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Kostja on viidanud TsMS § 162 lg-le 4 ja § 163 lg-le 2, kuid ei ole põhjendanud, miks maakohus oleks pidanud neid sätteid kohaldama. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mille alusel kohus saaks leida, et kulude kostja kanda jätmine oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (TsMS § 162 lg 4). Samuti ei ole põhjendatud tugineda TsMS § 163 lg-le 2, kuna kumbki pool ei ole vaidluse lahendamiseks kompromissettepanekut teinud.
27.Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle sisulises osas (s.t osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga kaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka kulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2 sätestatuga, s.t peab menetlema kaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud kulude väljamõistmist rohkem kui 280 euro suuruses summas (RKTKm 15.03.2023, 2-21-9335, p 14).
28.Seega ei võimalda TsMS § 637 lg 21 ringkonnakohtul keelduda menetlemast kostja apellatsioonkaebust osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist.
29.Ringkonnakohus leiab, et osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui selles toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid.
29.1.Kostja on põhjendanud maakohtu otsuse vaidlustamist menetluskulude kindlasksmääramise osas sellega, et hageja menetluskulud olid 8 korda suuremad hageja nõudest ja tegemist oli tüüphagiga. Ringkonnakohus leiab, et need väited ei annaks alust maakohtu otsust menetluskulude kindlaksmääramise osas tühistada.
2-22-145927
29.2.Ringkonnakohus möönab, et varasemas kohtupraktikas leiti, et hagiavalduses taotletava hüve väärtus ja väljamõistetav menetluskulu peaks olema mõistlikus proportsioonis, kuid uuema kohtupraktika järgi ei ole põhjendatud piirata väljamõistetavat esindajakulu tsiviilasja hinnaga. Riigikohus on leidnud, et menetluskulude suuruse seos hagi hinnaga ei ole põhjendatud, kuna see võib muuta professionaalse lepingulise esindaja õigusabi kasutamise kohtumenetluses ebamõistlikuks (RKTKm 14.04.2021, 2-19-10324, p 19).
29.3.TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, s.t kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 23.03.2016, 3-2-1-184-15, p 14). Ringkonnakohus saab maakohtu kaalutlusotsust ümber hinnata üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Ilmselgete eksimuste puudumisel jääb kohtulik kontroll menetluskulude hüvitamise otsustele piiratuks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud hageja lepingulise esindaja töö mahtu ja mõistnud välja üksnes põhjendatud ja vajaliku õigusabikulu ning hageja tasutud riigilõivu. Ringkonnakohtul puuduvad alused maakohtu kaalutlusotsustusse sekkumiseks ja õigusabikulu täiendavaks vähendamiseks. Kuivõrd kostja ei ole täpsemalt esile toonud, millised hageja lepingulise esindaja toimingud olid ebavajalikud või millise toimingu ajakulu ülepaisutatud, ei näe ka ringkonnakohus vajadust pikemalt põhjendada.
30.Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik kostja kaebuses toodud väidete põhjal kaebust maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Seega on apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu.
31.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
32.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja, s.o kostja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud kaebust hagejale vastamiseks, ei saanud hagejale apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata.
33.Kostja ei esitanud koos kaebusega andmeid riigilõivu tasumise kohta ja neid ei nähtu kohtule ka kohtute infosüsteemist. Seega ei teki lõivu tagastamise küsimust (TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4.
34.TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt võib apellant esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse Riigikohtule.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.