2-19-19791/84 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

14) Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb täielikult rahuldada. 15) Hageja on 18.04.2022 kohtuistungil osaliselt hagist loobunud, nimelt 50 euro suurusest põhinõudest, kuna kostja tasus hagejale 12.02.2020 kogu laenusummast (3000 eurot) ära 50 eurot (I kd, tl 28). Kostja nõustus kohtuistungil hageja osalise hagist loobumisega (vt 18.04.2022 kohtuistungi protokoll; aeg: 00:02:21; I kd, tl 176-177). Seega on hageja põhinõue kostja vastu 2950 eurot. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui hageja loobub hagist kohtuistungil, hagist loobumine protokollitakse. Kui hagist loobumine on esitatud kohtule kirjalikus avalduses, võetakse avaldus toimikusse. Eeltoodust tulenevalt võtab kohus vastu hageja poolt 18.04.2022 kohtuistungil avaldatud hagist osalise loobumise 50 euro suuruse põhinõude osas. 16) Hageja esitas 11.01.2021 Tallinna Ringkonnakohtule koos enda seisukohaga apellandi vastusele tõendi - 28.08.2017 notariaalse volikirja nr 2396, milles hageja volitab kostjat V. S. ja J. P.i ennast esindama (I kd, tl 129-132). Tallinna Ringkonnakohus jättis 14.01.2021 kohtumäärusega rahuldamata kostja 20.11.2020 taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ja ka hageja 11.01.2021 taotluse dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks (I kd, tl 133). Ringkonnakohus põhjendas hageja tõendi vastuvõtmata jätmist sellega, et kuna kostja taotlus tunnistajate ülekuulamiseks jäi rahuldamata, siis pole hageja esitatud tõend kostja tunnistajate ebausaldusvääruse tõendamiseks asja lahendamiseks antud hetkel vajalik. Harju Maakohus rahuldas 10.03.2022 määrusega kostja 17.12.2021 taotluse tunnistajate J. P.i ja A. L.i ülekuulamiseks (I kd, tl 173). 18.04.2022 toimus Harju Maakohtus kohtuistung, mil kuulati tunnistajatena üle J. P. (I kd, tl 180-183) ja A. L. (I kd, tl 185-188). Kuivõrd kohus on tsiviilasjas üle kuulanud kostja tunnistajad J. P.i ja A. L.i, siis on menetluslik olukord muutunud (võrreldes 14.01.2021 seisuga) ning

kohus võtab TsMS § 238 lg 1 alusel tõendina vastu hageja poolt 11.01.2021 tõendiks esitatud notariaalse volikirja nr 2396, milles hageja volitab kostjat ja tunnistajat J. P.i ennast erinevates toimingutes esindama (I kd, tl 129-132). 17) Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mille kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks:  Kostja (laenusaaja) sai hagejalt (laenuandjalt) 10.10.2017 laenu 3000 eurot, mille kostja pidi tagastama 31.10.2017. Kostja ei tagastanud hagejale võlga tähtaegselt 31.10.2017 (I kd, tl 5-6; 26-27).  Kostja tasus 12.02.2020 hagejale saadud võlast (3000 eurost) pangaülekandega 50 eurot (I kd, tl 28). 18) Pooled vaidlevad kokkuvõtlikult selle üle, kas 10.10.2017 saadud laen 2950 eurot on kostja poolt hagejale tasutud või mitte. 19) Hageja põhinõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 396 lg 1, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenu tagasimaksmise kohustus on laenusaaja põhikohustus. Nimetatud kohustuse tekkimise eelduseks on laenulepingu kehtivus ja laenu väljamaksmise kohustuse täitmine laenuandja poolt. Laenu tagasimaksmise kohustus muutub üldjuhul sissenõutavaks laenulepingus sätestatud ajal. Tähtajalise laenulepingu puhul muutub laenu tagasimaksmise kohustus tavaliselt sissenõutavaks tähtaja möödumisel. Kohtupraktika kohaselt on laenusaajal kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. Laenulepingu võlakohustuse täitmise tõendamine on liigi- ja vormivaba. Võlgnik võib võla tasumist tõendada nii VÕS § 95 lg-s 1 ja § 96 lg-s 1 nimetatud tõenditega kui ka muude kirjalike dokumentidega ja tunnistajate ütlustega (vt Riigikohus 17.11.2011 otsus asjas nr 3-2-1-96-11). 20) Tsiviilasjas nr 2-19-19791 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 09.02.2021 otsuses on kohus märkinud järgmist: hageja esitas 14.04.2020 taotluse määrata käekirjaekspertiis, väites et hageja ei ole kostja poolt 11.02.2020 kohtule esitatud raha tagastamise dokumenti allkirjastanud (I kd, tl 140-141; otsuse lk 3, p 10). Hageja hinnangul võis kostja esitatud dokument olla võltsing. Asjas, kus oli esitatud kaks võlakirja (üks raha laenamise ja teine ka summa tagastamise tekstiga) ja kumbki pool pidas õigeks enda esitatu dokumenti, oleks kohus pidanud selle vastuolu lahendama eelkõige ekspertiisi taotluse lahendamisega, kuivõrd pooltel oli vaidlus tõendi ehtsuses (I kd, tl 140-141). 21) TsMS § 277 lg 1 alusel võib menetlusosaline esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib dokumendi ehtsust või võltsitust muu hulgas põhistada dokumentide võrdlemisega. Kui võrdlemiseks sobivad dokumendid on vastaspoole või kolmanda isiku valduses, võib need välja nõuda samadel alustel dokumentaalsete tõenditega. Kui pool ei tunnista kohtumenetluses teise poole esitatud dokumendi, millest on esitatud üksnes valguskoopia, olemasolu, peab valguskoopia esitanud pool valguskoopiale vastava dokumendi olemasolu tõendama. Kohus peab andma talle võimaluse esitada dokumendi originaal. Juhul kui ka pärast originaali esitamist jääb pool seisukohale, et tema ega tema esindaja ei ole sellele dokumendile alla kirjutanud, peab dokumendi esitanud pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt dokumendi ehtsust tõendama. Selleks on võimalik eelkõige taotleda, et kohus määraks käekirjaekspertiisi,

ning kohtul tuleks üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata (vt Riigikohtu 11.12.2019 otsus asjas nr 2-17-1722, p 10.3-10.4). 22) Õiguskirjanduses on leitud, et olenevalt dokumendi ehtsuses kahtlust tekitavatest asjaoludest võib vajalikuks osutuda kas käekirjaekspertiis (st eksperdilt palutakse arvamust, kas dokumendil oleva allkirja või teksti on kirjutanud konkreetne isik või nt palutakse eksperdil kindlaks teha, kas erinevad tekstid on kirjutatud sama isiku poolt) või dokumendiekspertiis (eksperdil palutakse nt tuvastada dokumendi koostamise aeg, erinevate tekstielementide kirjutamise järjekorda, välja selgitada, kas dokumendil on võltsimistunnused, kas dokument on valmistud konkreetse tehnilise vahendiga jms). Kui dokumendi ehtsus jääb ka ekspertiisi tulemusena ebaselgeks, loetakse dokument võltsituks, st tõendamiskoormust kannab pool, kes väidab, et dokument on ehtne (vt Riigikohtu 14.09.2016 otsus asjas nr 3-2-1-63-16, p 10). Ekspertiisi õnnestumiseks on oluline eksperdile edastada originaaldokumendid ja piisavalt võrdlusmaterjali, kui soovitakse vastust küsimusele dokumendi või allkirja autorluse osas (Tsiviilkohtumenetluse seadustiku I kommenteeritud väljaanne, V.Kõve, I.Järvekülg jt, lk 1475-1476). 23) Kohus on tsiviilasjas määranud 15.03.2023 käekirja- ja dokumendiekspertiisi (II kd, tl 15-18). Ekspertide käsutusse anti ekspertiiside teostamiseks muu hulgas laenulepingu originaal, mis kannab kuupäevasid 10.10.2017 (trükitud) ja 31.10.2017 (käsitsi kirjutatud). Nimetatud originaaldokument on peale ekspertiiside teostamist tagastatud kostjale 17.08.2023 (II kd, tl 41), kuid vastava laenulepingu koopia on lisatud tsiviilasja materjalide juurde (I kd, tl 26-27). 24) Kohus küsis käekirjaeksperdilt 15.03.2023 kohtumäärusega järgmise küsimuse: „Kas 10.10.2017 võlatunnistusel on A. G. allkiri?“ (II kd, tl 17-18). Vastavalt eksperdi arvamusele käekirjaekspertiisi aktis nr 23E-CK0019 (28.04.2023) leidis ekspert: 10.10.2017 võlatunnistusele on allkirja A. G. nimelt ja selle ees oleva nime „Г. A.“ väga tõenäoliselt kirjutanud A. G. (arvamuse skaalal aste +3; II kd, tl 21-24). 25) Kohus küsis dokumendieksperdilt 15.03.2023 kohtumäärusega järgmised küsimused: 1) „Kas 10.10.2017 võlatunnistusele käsikirjaliselt kirjutatud tekst 2950 euro üleandmise ja kättesaamise kohta on kirjutatud samal ajal kui A. G. allkiri („G. A. P.“)? 2) Kas 10.10.2017 võlatunnistusele antud hageja allkiri („G. A. P.“) on kirjutatud samal ajal kui kostja V. S. allkirjad võlatunnistusel (üks allkiri käsikirjalise teksti juures 2950 euro üleandmise ja kättesaamise kohta ja teine allkiri pärast kuupäeva 10.10.2017 ja kostja nime)?“ (II kd, t 15-16). 26) Vastavalt eksperdi arvamusele dokumendiekspertiisi aktis nr 23E-DM0013 (28.04.2023) leidis ekspert, et: 1) Ekspertiisiks esitatud võlatunnistusele käsitsi kirjutatud tekst: „Деньги в сумме 2950,00 eur передал: В. С.“ ja allkiri nime juures - „Деньги в сумме 2950,00 eur получил: А. Г.“ - tähis „Ƶ“ on tõenäoliselt kirjutatud hiljem kui nimi ja allkiri „Г. А. Р.“. 2) Esitatud võlatunnistusele käsitsi kirjutatud hageja nimi ja allkiri „Г. А. Р.“ on kirjutatud tõenäoliselt sama kirjutusvahendiga samaaegselt kostja V. S. nime ja allkirjaga kuupäeva 10.10.2017 järel. Võlatunnistusel V. S. nimi ja allkiri käsikirjalise teksti juures 2950 euro üleandmise ja kättesaamise kohta on kirjutatud teise

kirjutusvahendiga ja tõenäoliselt peale kandeid: - kuupäev „31.10.2017., - nimi „V. S.“ ja allkiri selle juures, - nimi ja allkiri „Г. А. Р.“ (II kd, tl 25-27). 27) Hageja on 29.09.2020 kohtuistungil andnud vande all ütlusi selle kohta, et raha andis ta kostjale üle enda kodus, kuid kostja talle kokkulepitud ajal võlga ei tagastanud. Ta helistas kostjale, kirjutas ja tuletas meelde võla tasumist. Kostja palus tähtaja pikendust. Kostja ei ole talle raha tagastanud. Ta esitas hagi lisa 1 (I kd, tl 5-6) oleva dokumendi tõendiks, kus ei ole tema allkirja. Tema allkirja ei ole sellel dokumendil sellepärast, et see dokument jäi tema kätte. Teisele eksemplarile, mis jäi kostja jätte ja milles ta kinnitas 3000 euro üleandmist kostjale, ta kirjutas kostjale raha üleandmisel enda allkirja. Ta koostas kaks dokumenti – ühes oli kirjas, et tema annab laenu kostjale ja teises oli kirjas, et kostja saab temalt laenu, et üks dokument näitas, et tema annab võlgu ja teine näitas, et kostja võttis võlgu. Kostja poolt tunnistajate juuresolekul temale ümbrikus raha üleandmist ei ole toimunud (I kd, tl 81-86; aeg: 00:14:55 kuni 00:28:11). 28) Kostja on 29.09.2020 kohtuistungil andnud vande all ütlusi selle kohta, et ta sai hagejalt 2017. aasta oktoobris laenu 3000 eurot. Nad vormistasid võlakirja, mille hageja koostas ja printis välja. Ta pani sellele enda allkirja ja pani selle enda mapi vahele. Raha 2950 eurot tagastas ta hagejale kas 2018 oktoobri alguses või septembri lõpus. Nad kohtusid hagejaga „Xxxx“ kohviku juures. Tema tõi raha ja selle sama võlakirja, mille tema oli isiklikult allkirjastanud. Hageja pani sellele suure allkirja, et sai raha kätte. Hageja luges raha üle. Ta andis hagejale raha 50-eurostes kupüürides. Nad kohtusid neljakesi – hageja, kostja, A. L. ja J. P. (I kd, tl 81-86; aeg: 00:29:58 kuni 00:49:52). 29) Käesolevas tsiviilasjas on tunnistajatena üle kuulatud J. P. (I kd, tl 180-183) ja A. L. (I kd, tl 185-188). Tunnistaja J. P. on 18.04.2022 toimunud kohtuistungil andnud ütlusi seoses väidetavalt 2018 oktoobris kostja poolt hagejale raha üleandmisega. Tunnistaja J.P. on väitnud, et ta tunneb kostjat umbes 10 aastat ja hagejaga on varem kohtunud 2-3 korda 3-4 aastat tagasi. Kostja V.S. ütles talle, et pidi maksma hagejale tagasi 3000 eurot. Hageja ja kostja pidid 2018 oktoobri alguses kokku saama Lasnamäel ühe tankla juures. Kui tema sinna kohale jõudis, siis olid hageja ja kostja juba seal ja ajasid kostja auto juures juttu. Ta oli nendest umbes 3 meetri kaugusel. Ta nägi, et kostja andis hagejale ümbriku. Nad allkirjastasid ka mingeid pabereid, mille kostja andis hagejale. Ta nägi eemalt, et nii hageja kui kostja kirjutasid sellele paberile midagi. Seejärel läks hageja ära. Kui kostja andis hagejale ümbriku üle, siis ta nägi, et sealt paistis raha, kuid mis summas ja mis raha, seda ta ei näinud. Ta nägi avatud ümbrikust raha äärt. Ta seisis hagejast ja kostjast eemal, sest ei omistanud sellele tähtsust. Ta ei tea täpselt, kas hageja võttis ümbrikust midagi välja ja luges seda või ei lugenud. Ta kinnitab, et hageja on teinud tema ja kostja V.S. nimele volituse hageja esindamiseks, kuid see ei puutu antud asjasse. Hageja pöördus varem tema poole abi saamiseks (I kd, tl 180-183). 30) Tunnistaja A. L. on 18.04.2022 andnud ütlusi selle kohta, et ta tunneb nii hagejat kui kostjat. Kostja kutsus teda kohtumisele 2018 oktoobris kohvikus „Xxxx“. Nad olid kostjaga seal ka varem kohtunud. Seal kohtumisel olid kostja, hageja ja J. P.. Kui tema kohale jõudis, siis teised kolm olid juba kohal. Nad olid parklas. V. käes oli punane märkmik ja A. käes oli valge ümbrik rahaga. Ümbrik oli natuke avatud. Ta ei jooksnud teiste juurde kohe vaatama, kuid ta arvab, et ta nägi ümbrikus raha. Ta väga ei uurinud, kuid ümbrik oli paksem ja see oli avatud. A. tänas V. raha eest ja ütles, et V. on tunnistus

raha üleandmise kohta. Tema, J. ja V. läksid hiljem kohvikusse „Xxxx“ kohvi jooma. V. näitas talle seal ühte paberit. Paberil oli kirjas summa 2950 eurot. Ta imestas, et miks just selline summa. Ta nägi paberil üleval trükitud teksti, täpset selle dokumendi sisu ta ei tea, all oli kaks allkirja, tühjale lehe osale oli tõmmatud rist. Kohtumisel oli ta hagejast ja kostjast umbes 3 meetri kaugusel, ta lihtsalt kuulas pealt, kuid ta ei tahtnud ise sellesse sekkuda. Ta nägi hageja käes ümbrikut, kuid ta ei tea, mida hageja sellega edasi tegi. Ümbriku üleandmist ta ei näinud (I kd, tl 185-188). Ülekuulamise käigus vastas tunnistaja A.L. mitmetele hageja esindaja küsimustele, et ta ei mäleta. Näiteks ei mäletanud A.L. seda, kus kohas parklas olles oli J. P.. Ta ei mäleta, kas seisis parklas hageja ja kostjaga koos või oli nendest eemal või oli hoopis tema kõrval ja tegi suitsu. Paberi osas ta ei mäleta, kust kohast V. selle võttis ning kus kohas paberile oli täpselt märgitud summa 2950 eurot. Samuti ta ei mäleta, kas hageja pöördus tema poole peale 2018. aasta oktoobrit soovida saada kostjalt raha tagasi. Hageja esindaja küsimusele: „Kas A. vaatas, mis on ümbriku sees?“ vastas tunnistaja A.L., et A. hoidis ümbrikut käes ning ta arvab, et A. juba teadis, mis seal sees on. Seda, kas kostjal olid kohvikus veel mingeid pabereid kaasas, ta ei oska vastata, sest ta ei jälginud kostjat, mis tal veel kaasas oli või ei olnud. Tunnistaja väidab, et hageja helistas ja kirjutas talle palju. Samuti tahtis hageja, et tema mõjutaks kuidagi V. raha tagastamisele, kuid tema ei tahtnud sellesse sekkuda, tahtis, et nad ise lahendaksid oma asjad ära. Hageja kõned, smsid ja kirjad olid seostud ka teiste asjadega, kuid oli ka kostja võlgnevuse tasumisega seotud küsimusi (I kd, tl 185-188). 31) TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hinnates tõendeid kogumis, ei ole kohtu hinnangul käesolevas tsiviilasjas leidnud tõendamist, et kostja on hagejale tagastanud 2950 eurot. 32) Hageja ei tunnista laenu tagasisaamist. Kostja oma 29.09.2020 vande all antud ütlustega kinnitab, et andis hagejale 2018 septembri lõpus või oktoobri alguses tunnistajate J. P.i ja A. L.i juuresolekul hagejale sularahas, 50-eurostes kupüürides üle 2950 eurot ning hageja luges raha üle ja pani raha kättesaamise kohta paberile allkirja (I kd, tl 81-86). Tunnistajad J. P. ja A. L. on andnud ütlusi, et nad viibisid 2018 oktoobris hageja ja kostjaga koos, mil kostja andis hagejale üle valge ümbriku. Mõlemad tunnistajad ei tea, kui palju raha ümbrikus oli, väites vaid, et lahtisest ümbrikust paistis raha ots välja. Tunnistajad ei kinnita kostja ütlusi selle kohta, et hageja luges peale kostjalt ümbriku kätte saamist sularaha üle. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud kostja seisukoht, et hageja luges kokkusaamisel üle raha. Selline asjaolu ei oleks saanud märkamata jääda kahele tunnistajale, kes seisid hagejast ja kostjast väidetava rahaga ümbriku üleandmisel umbes 3 meetri kaugusel. Kui hageja oleks üle lugenud kokku 59 rahakupüüri (59 tk x 50 eurot = 2950 eurot), nagu väidab kosja, siis ilmselgelt oleksid pidanud seal juures viibivad tunnistajad sellist tegevust kasvõi osaliselt märkama. Tegelikkuses ei kinnita kumbki tunnistajatest, et kostja andis hagejale 2018 oktoobris üle 2950 eurot. 33) Isegi olukorras, kui sel samal kohtumisel 2018 oktoobris toimus kostja poolt hagejale mingi sularahaga avatud ümbriku üleandmine, siis võis see olla seotud poolte vaheliste teiste tehingutega. Puudub vaidlus selles, et kostja ja tunnistaja J. P. olid hagejaga seotud läbi erinevate teenuste osutamiste ja esindamiste juba alates 2017. aasta augustist. Nimelt sõlmiti 18.08.2017. aastal hageja ja juriidilise büroo „M OÜ, kelle direktoriks oli lepingu kohaselt kostja V. S., juriidilise teenuse osutamise leping nr xxxx (I kd, tl 41a-41c; tõlge tl 48-49). Samuti oli 28.08.2017. aastal sõlmitud notariaalne volikiri nr 2396 selle kohta,

et hageja volitas kostjat ja tunnistajat J. P. ennast esindama erinevates asutustes, läbirääkimistel võlgnikega, kohtumenetlustes jne (I kd, tl 131-132). 34) Hageja on saatnud 16.05.2019 kell 21.07 kostjale (telefoninumbrile xxxx) sõnumi, milles küsib 3000 euro tagastamise kohta (I kd, tl 39-40; tõlge tl 47). Seejuures nähtub 13.01.2020 teostatud rahvastikuregistri väljavõttest, et kostja V. S. kontaktnumbriks on sama number – xxxx (I kd, tl 14). Samuti on kostja saatnud hagejale e-posti aadressile xxxx 25.06.2019 kell 21.57 e-kirja küsimusega laenu 3000 euro tagastamisega seoses (I kd, tl 37, tõlge tl 45 pöördel). Seejuures nähtub 13.01.2020 teostatud rahvastikuregistri väljavõttest, et kostja V. S. kontaktiks on märgitud e-posti aadress xxxx (nimetatud aadress on kostja kontaktideks ka e-toimikud; I kd, tl 14). Kui vastaks tõele kostja väide, et hageja sai temalt 2018 oktoobris tagasi laenusumma 2950 eurot, siis ei oleks hagejal olnud vajadust korduvalt 2019. aasta mais ja juunis teha kostjale võla 3000 euro tasumise kohta päringuid. 35) Hinnates eeltoodud tõendeid kogumis koos eksperdi antud arvamustega käekirjaekspertiisi aktis nr 23E-CK0019 (II kd, tl 21-24) ja dokumendiekspertiisi aktis nr 23E-DM0013 (II kd, tl 25-27) leiab kohus, et tegelikkuses ei ole kostja hagejale 2950 eurot tagastanud, vaid 10.10.2017 võlatunnistusele (I kd, tl 26) käsitsi vene keeles juurde kirjutatud tekst („Деньги в сумме 2950,00 eur передал: В. С.“) ja allkiri nime juures („Деньги в сумме 2950,00 eur получил: А. Г.“) ning tähis „Ƶ“ on kirjutatud hiljem kostja V. S. poolt ehk kostja on 10.10.2017 võlatunnistust käsitsi juurde kirjutatud osas võltsinud. Võlakirjal olev nimi ja allkiri „Г. А. Р.“ on kirjutatud siis, kui kostja sai hagejalt 10.10.2017 laenu, so samal ajal, kui võlakirjale kirjutas enda nime ja allkirja kostja V. S.. 36) Seega on kohtu hinnangul leidnud tõendamist, et kostja ei ole hagejale tagastanud 10.10.2017 laenuks saadud põhivõlgnevust summas 2950 eurot, mistõttu tuleb vastav summa käesoleva kohtuotsusega kostjalt hageja kasuks välja mõista. 37) Hageja on kostja vastu esitanud ka viivise nõude. Hagiavalduse esitamise seisuga nõuab hageja kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise tasumist summas 510,22 eurot. Hageja nõuab sellelt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist, st alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast, so alates 17.12.2019 kuni võlgnevuse tasumiseni TsMS § 367 kohaselt. Viivisenõue tuleneb kostja poolt 2950 euro (põhivõla) tasumisega viivitamise eest alates selle sissenõutavaks muutumisest 01.11.2017. Hageja nõuab viivist seaduses sätestatud määras VÕS § 113 lg 1 alusel. Kohtuotsuse tegemise ajaks (01.12.2023) on viivituses päevi kokku 2222 ning arvestades viivist seadusejärgses määras VÕS § 113 lg 1 alusel on kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutav viivis 1522,40 eurot. 38) Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kohtuotsuse tegemise ajaks (01.12.2023) sissenõutavaks muutunud viivis 1522,40 eurot. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses põhinõudelt (2950 eurot) päevas alates 02.12.2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude (2950 euro) ulatuses. 39) Kohus ei hinda muid eelnevalt käsitlemata poolte väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldusi hagi rahuldamise kohta. Käesolevas kohtuotsuse käsitlemata menetlusosaliste seisukohad ja tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata, kuna nendel ei ole asja lahendamisel tähtsust. Sellisteks tõenditeks on hageja poolt esitatud kolme kõne helisalvestised: 16.04.2019 kõne (I kd, tl 71, 73); 13.06.2019 kõne (I kd, tl 38, 46) ja 18.06.2019 kõne (I kd, tl 36, 45). 40) Hagi hind käesolevas asjas on TsMS § 133 lg 1 ja 2 kohaselt 3750,22 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

41) TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 näeb menetluskulude jaotuses kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. 1) TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt 2) Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi täies ulatuses, jäävad menetluskulud täielikult kostja kanda. 3) Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks menetluskulude nimekirjade või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja esitas 04.09.2023 menetluskulude nimekirja, milles palub kostjalt välja mõista menetluses tasutud riigilõiv 325 eurot, ekspertiisitasu 77 eurot, kautsjon 100 eurot, tõlketeenuse kulu 115 eurot ja õigusabikulud summas 4724,80 eurot, so kokku 5341,80 eurot (II kd, tl 4446). 4) Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14). Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja lepingulisest esindajast juristi tunnihind nii 110 eurot (käibemaksuta), kui ka alates 16.09.2022 132 eurot (110 eurot + käibemaks 22 eurot). Hageja esitatud menetlusdokumendid ja toimingud hagimenetluses on olnud vajalikud ja põhjendatud. Hageja 04.09.2023 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindajal kulunud erinevateks menetlustoiminguteks aega kokku 37 tundi ja 40 minutit, mis on põhjendatud ajakulu arvestades käesoleva tsiviilasja menetluse mahukust (läbi erinevate kohtuastmete), keerukust ja kestvust (II kd, tl 44-46). Eeltoodu alusel määrab kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikeks õigusabikuludeks kokku 4724,80 eurot. 5) Kohus leiab, et TsMS § 138 lg 1, 2; § 139 lg 1, 2; § 140, § 143 lg 1 kohaselt on samuti põhjendatud järgmised hageja menetluskulud: tasutud riigilõiv summas 325 eurot; kautsjon 100 eurot; ekspertiisi tegemise kulu 77 eurot ja tõlkimise kulu 115 euro, so kulud kokku 617 eurot. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud hageja menetluskulud kokku 5341,80 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 5341,80 eurot ja viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.